EESSÕNA
Nagu iga teadustöö autor, nii olen ka mina tänuvõlglane paljudele inimestele. Esmajoones tänan professor dr Tarmo Kulmarit juhendamise ning professor dr Peeter Tulvistet ja kol-ltn dr Villu Tammulit heade soovituste ja kasulike näpunäidete eest. Samuti tänan retsensent dr Ago Pajurit tema põhjaliku kriitika ja paljude õpetlike vihjete eest. Teiseks tahan tänada taasiseseisvunud Eesti kaitsejõudude esimest peakaplanit kol Michael G. Viiset, Eesti kaplaniteenistuse taastajat, kes esimesena soovitas mul Eesti kaplaniteenistuse ajalukku süveneda. Ta on lugenud seda käsikirja ning teinud mitmeid täiendusi ja soovitusi. Samuti väärivad minu tänu varalahkunud sõjaajaloolased prof dr reservkapten Rein Helme ja dr Hannes Walter. Suur tänu samuti ajaloolastele Vootele Hansenile, Tiit Noormetsale ja Mati Õunale. Vaimulikest tahan tänada piiskop Einar Soonet, eruvälipastorit, hiljuti surma läbi lahkunut praost emeeritus Edgar Vaalgamaad, prof dr Vello Salo, praost emeeritus Toomas Jeremias Põldu ning vanemkaplan mjr Taavi Laaneperet. Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku välivaimulikke käsitlevas osas olen tänuvõlglane ülempreester Emmanuel Kirsile, kaplanitele kpt Aivar Sarapikule ja n-ltn Andrei Sõtsovile ning Mati Pätsile ja Romil Tõnisbergile1, kes on mulle muretsenud palju kasulikke andmeid ja fotomaterjale apostlik-õigeusu kiriku valdkonnast. Minu suurim tänu keeletoimetaja Tiiu Pikkurile. Heade näpunäidete eest tänan kol-ltn Harri Renti, EELK Usuteaduse Instituudi raamatukogu endist juhataja asetäitjat Sirje Peedut, Kaitsejõudude Peastaabi raamatukogu endist juhatajat Jane Makket, tema asetäitjat Kristiina Puurat ning järglast Kristina Rallmanni, Rahvusraamatukogu Parlamendi infokeskuse teatmesaali juhatajat Mare Kurvet ja tema abi Kristiina Jaansenit, kpt Peeter Talit, kpt Ago Lilleorgu ning oma venda mjr Pearo Nõmmikut. Samuti tänu ltn Agur Bennole, n-ltn Soile Sildile ning lipnikele Raigo Liimanile ja Sirje Vahtramäele, staabiveebel Merle Lemberile, Kalle Arumäele, Milvi Ernitsale ning Külli Keelele väärtuslike materjalide eest. Tänuga pean tunnistama, et abi on mul olnud ka Kalle Krooni, Margus Laidre, Otto Liivi, Hendrik Sepa, Veijo Saloheimo, Oskar Varese jt uurimustest.
Välipreester Matvei Tõnisbergi pojapoeg.
Samuti võlgnen tänu Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste muuseumi juhatajale Andres Seenele, Rootsi Sõjaarhiivi teadurile Carola Nygrenile, Rootsi Kiriku arhiivi juhatajale õp Stefan Kardellile, mulle Taani sõjaarhiivis andmeid kontrollinud välipraost Ole Brehm Jensenile, mitmele Stockholmis asuva Rootsi Armeemuuseumi teadurile ning endisele Stockholmi piiskopkonna kantslerile mjr Göran Peterssonile. Suur tänu ka mjr Meelis Särele, mjr Anders Lumile, ltn Andres Sangale, n-vbl Ardi Hallismaale, kaitseväeametnik Levia Merdikule2 ja Aivi Rootalule, kes abistasid mind infotehnoloogia valdkonnas. Tänan kol Ylo Ansonit ja mjr Henno Uusi USAst, mjr Margus Purlau, kaptenmajor Paavo Loosbergi (Eesti Arhiiv Torontos, Kanadas), n-ltn Andres Parvet, Leo Tõnissoni3 ning EELK Konsistooriumi tarkvaraspetsialisti Riina Sildveed, kes kõik on varustanud mind haruldaste fotodega. Fotod, millel puudub fotograafi nimi, on enamuses autori töövili. Tänan ka kaplaniteenistuse ja personaliosakonna endisi ja praegusi referente: Heinike Bogomolovit, Astrid Karust, Marika Linkrust, Mari Metsaäärt, ja Anneli Viili ning oma tütart Maimu Nõmmikut samuti kõiki teisi, kes on aidanud kaasa käesoleva teose ilmumisele. Käesolevat teost on rahaliselt toetanud Eesti Kirikute Nõukogu, Jaan Tõnissoni Fond Kanadas ja Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu USAs. Olen tänulik kõikide täienduste ja viidete eest. Pühendan selle teose Eesti kaitsejõudude kõigile vaimulikele endistele, praegustele ning tulevastele. Per fidem ambulamus4! Tallinnas, lõikustänupühal, A.D. 2005.
Tõnis Nõmmik
kolonel peakaplan
2 3 4
Kaitseväe ametnikud (KVA'd) muudeti riigiametnikeks aprillis 2003. Kin-mjr Aleksander Tõnissoni poeg. Usus me sammume.
SISSEJUHATUS
Teema valik: Käesoleva töö teema valiku põhjuseks on asjaolu, et vaimulike tegevust sõjajõududes Eesti pinnal ei ole veel piisavalt uuritud. Nii nagu Eesti ajaloos tervikuna, leidub ka Eesti kaitseväe ajaloos veel palju ,,valgeid laike". See teos on üks katse nii meie kaitseväe- kui kirikuajalugu veidikenegi täiendada. Loodan siin anda ülevaate kaitseväe, Kaitseliidu ning teiste Eesti sõjaväestatud struktuuride vaimulike tegevusest Eesti relvajõududes. Senised uurimused. Olen veendunud, et senini ei ole Eesti alal sõjaväevaimulike ajaloo uurimisega praktiliselt üldse tegeldud. Käesoleva teema vastu Eesti alal ei ole senini tundnud huvi ei sõja- ega kirikuajaloolased. Ka ei ole ma avastanud, peale: praost Oskar Puhmi ja Soome välipastor Thure af Björksteni kahe lühikese artikli5, ühegi Eesti ega Eestis teeninud sõjaväevaimuliku memuaare. Erandina võib siiski nimetada Põhjasõja perioodi: Rootsi sõja- ja kirikuajaloolaste poolt on kirjutatud mitmeid artikleid, kus muuhulgas on puudutatud ka sõjaväevaimulikke. Samuti on mõningaid lühiviiteid sõjaväevaimulike kohta ka mõnedes eesti teadlaste Põhjasõda käsitlevates artiklites või teostes. Põhjapanev töö sellel teemal puudub täielikult. Töö eesmärk. Uurida Eesti või eesti rahvusest sõjaväevaimulike tegevust ning eesti rahvusest sõjaväelaste usulist teenimist alates Põhjasõjast tänapäevani. Lisaeesmärgid on anda lugejale lühiülevaade kaplaniteenistuste arenemisest neljandast aastasajast peale Kristust kuni Põhjasõjani, tutvustada kaplaniteenistusi mujal maailmas. Kolmandaks püüan eriti lisades varustada tegevteenistuses olevaid kaplaneid nende töös vajaminevate ajalooliste ja muude andmetega, kuna eesti kaplaniteenistuse ajalugu ja käsiraamatud veel puuduvad. Teos on mõeldud eeskätt Eesti kaitsejõudude kaplanitele, kirikuja sõjaajaloolastele ja kõigile, kes on huvitatud Eesti sõjaväelaste usulisest teenimisest või Eesti kaitsejõudude kaplaniteenistuse hetkeseisust.
Vt Puhm, Oskar, ,,Soome-poiste pastorina sõjatandril", EESTI KIRIK VABADUSES. Aastaraamat 1958-1959, New York, EELK USA mõlema praostkonna väljaanne, 1957, lk 94-101 ning af Björksten, Thure, ,,Sõjaväeõpetajana Eesti Vabadussõjas", VABADUSMONUMENT II: Soome abiväed Eesti Vabadussõjas, Tallinn, Vabadussõja mälestamise komitee, 1936, lk 24-27.
Ülesehitus ja uurimise metoodika. Olenevalt minu algsest akadeemilisest tagapõhjast ning kättesaadavast materjalist, olen lähenenud käesolevale teemale peamiselt ajaloolisest aspektist. Töö annab ülevaate kaplaniteenistuse algaastatest, Eesti sõjameeste usulisest teenimisest Põhjasõjast tänapäevani, kaplaniteenistuse ülesehitusest, traditsioonidest ja tulevikuplaanidest, kaplaniteenistustest teistes riikides ning lisaks on lõppjäreldused. Tekstis leidub arvukaid selgitavaid illustratsioone. Lisas on leida dokumente, nimekirju ja muud materjali. Uurimistööks on kasutatud peamiselt arhiivimaterjale, välisriikide dokumente, ajakirjandust, trükis avaldatud teoseid ning internetti. Ülevaade allikatest ja kirjandusest. Peamisteks allikmaterjalideks on olnud dokumendid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku arhiivis ja Riigiarhiivis. Vähemal määral on kasutatud Rootsi Sõjaarhiivi, Rootsi Kiriku arhiivi ja Eesti kaplaniteenistuse arhiivi materjale. Üksikuid sõjaväevaimulikke puudutavaid dokumente leidub Eesti Riigiarhiivis. Rohkem materjali on leida Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku arhiivis, kuid need on seotud peamiselt luterliku kiriku sõjaväevaimulikega. Eesti kaitseväe kaplaniteenistuse arhiiv hõlmab peamiselt dokumente a-st 1995 tänapäevani. Viiteid kaplanite kohta nii sõja- kui kirikuajaloolistes teostes esineb samuti väga napilt. Praegused andmed on veel eriti puudulikud õigeusu kirikute osas. Allikmaterjalidena on kasutatud I peatükis peamiselt Kanadas, Saksamaal, Rootsis, Suurbritannias ja USAs avaldatud teoseid. II peatükk põhineb peamiselt Rootsis väljaantud teostele, Kalle Krooni Rootsi armee Eesti ja Läti jalaväge käsitlevatele artiklitele ajakirjades ,,Akadeemia", ,,Sõdur", ,,Kaitse Kodu", ja ,,Vabadussõja tähistel" ning materjale Rootsi välipraosti valdusest. III peatükk põhineb eesti ja saksa keeles avaldatud materjalidel ning Soome välipiiskopilt saadud informatsioonil. III peatükk baseerub Eesti Riigiarhiivi, EELK Konsistooriumi ja Eesti kaitseväe kaplaniteenistuse arhiivides leiduvatel dokumentidel ning eesti ja väliseesti publikatsioonidel ning mõningatel intervjuudel, piiskop Karl Raudsepa ja endise soomepoisi välipastor Oskar Puhmi loengutel E.E.L.K. Usuteaduslikus Instituudis (Torontos ja Stockholmis) 1980-82, ajakirjanduses ja sõjaveteranide trükis avaldatud mälestustel. IV peatükk tugineb Eesti Kaitsejõudude Peastaabi ning Eesti kaitseväe kaplaniteenistuse arhiivides olevatele dokumentidele ja fotodele, asjaosaliste mälestustele ning minu isiklikele uuringutele. VI peatüki alusmaterjalideks on United States European Command'i Command Chaplain'i aastaülevaated, Saksa protestantliku kaplaniteenistuse aastaraamatud ning teised täiendavad andmed. Suusõnalisi või kirjalikke andmeid olen aastate jooksul saanud endistelt kaitseväe- ja Kaitseliidu vaimulikelt Bruno Edermalt, Vambola
Hiiesalult, Oskar Puhmilt, Toomas Jeremias Põllult, piiskop Karl Raudsepalt ja emeriitprofessor nooremseersant Vello Salolt, samuti nüüd juba surma läbi lahkunud Vabadussõja veteranidelt sanitaar-kinmjr Arthur Lossmannilt, kol-ltn Ago Reiolt, ltn Vladimir Teterinilt, mjr Ernst Tiivelilt ja õp Uno Plangilt. Andmeid nii Eesti kaitseväe argielu kohta kui tema kokkupuutumistest Eesti sõjaväeõpetajatega olen saanud ka oma kadunud isalt mjr August Nõmmikult. Töös esinenud raskusi ning probleeme on olnud suhteliselt vähe. Peamiseks probleemiks on olnud apostlik-õigeusu kaplanite kohta saadaval olevad napid andmed ning autori vene keele mittevaldamine. Mõlemad tänapäeval Eestis tegutsevad apostlik-õigeusu kirikud väidavad, et nende arhiivid on okupatsiooniaastatel viidud Moskvasse, kuhu autor ei ole veel jõudnud ning kus tema vene keele puudus kõvasti tunda annaks. Stockholmis asuvas Rootsi Riigiarhiivis ja Sõjaarhiivis (eriti Põhjasõja aja kohta) ning Uppsalas asuvas Rootsi Kirikuarhiivis leidub arvatavasti materjale, mida autor ei ole jõudnud aja ning raha puudusel kindlaks teha. Töö struktuur. Raamat koosneb sissejuhatusest, seitsmest peatükist, lõppjäreldustest, ingliskeelsest kokkuvõttest ja lisadest. I peatükis antakse lühiülevaade kaplanaatide ajaloost ja traditsioonidest; II peatükis vaadeldakse sõjaväelaste usulist teenimist Eesti aladel Rootsi, Poola, Taani ja Vene valitsuste ajal; III peatükis Eesti Vabariigis 191940, II maailmasõja ajal ning okupatsiooni- ja pagulusaastatel kuni taasiseseisvumiseni; IV peatükis käsitletakse Eesti kaitsejõudude kaplaniteenistuse taasloomist, hetkeseisu ja meie kaplaniteenistuse traditsioone; V osas kaplaniteenistuse rahvusvahelisi sidemeid ning tulevikuplaane; VI sisaldab Eesti ja Eestis teeninud kaplanite lühikesi eluloolisi andmeid, enamuses koos fotodega; VII osas antakse ülevaade maailma riikide kaplaniteenistustest. Kõikides peatükkides esinevad tekstiga seotud dokumendid, fotod või joonised. Lisades on täiendavat ajaloolist materjali, dokumente, ettekandeid, kaplaneid puudutavaid rahvusvahelisi kokkuleppeid, rahvusvahelised sõdurireeglid, palveid, noote jm. Olen ära toonud ka kol Michael Gustav Viise ja v-adm Tarmo Kõutsi sõnavõtud ning kol Johan Saare kirja kaitseväe juhatajale, mis kajastavad seda Eesti keskkonda, kus meie kaplanid praegu tegutsevad. Eesti kaitseväe väekoondiste ja üksuste nimetused on äratoodud nii nagu neid Eesti kaitsejõududes tänapäeval kasutatakse. Piiblitsitaadid on Piibliseltsi 1968. a väljaandest, kuna see väljaanne on seni kaitseväes kõige ulatuslikumalt kasutusel. Töö hüpotees. Kuigi taasiseseisvunud Eesti kaitsejõud, kaplaniteenistus kaasa arvatud, on alles suhteliselt noor (kaitsevägi taastati
oktoobris 1991, kaplaniteenistus 1995. a juulis), ulatuvad Eesti kaplaniteenistuse juured juba Põhjasõja aegadesse. Eesti kaitseväe nüüdsele kaplaniteenistusele pandi alus Vabadussõja rasketel päevadel 1919. a veebruaris. Koos paljude teiste Eesti kaitseväe väeosade ja institutsioonidega võis Eesti kaitseväe kaplaniteenistus 2004. a pühitseda oma 85. aastapäeva. Väidan, et Eesti kaitseväe kaplaniteenistus on ülesehitatud tuginedes ajaloolistele traditsioonidele ning teoloogilistele tõekspidamistele, on teeninud meie sõjamehi vahelduva eduga alates Põhjasõjast, et Eesti kaitseväe kaplaniteenistus on tänapäeval saavutanud rahvusvaheliselt arvestava taseme ja väljaõppe ning on igati NATO ja teiste riikide kaplaniteenistustega koostöövõimeline.
TÜÜPILINE KESKAEGNE MAJANDUSLIKULT KINDLUSTATUD RISTIRÜÜTEL. SAKSA ORDU KÕRGMEISTER ULRICH von JUNGINGEN. Langes Tannenbergi lahingus 1410. Illustratsioon teosest: Seward, Desmond, THE MONKS of WAR.
I PEATÜKK
KAPLANITEENISTUSE ALGED, TEOLOOGILISED ALUSED, KAPLANI ÜLESANDED, TÖÖ ja TEGEVUS
1.1 IN PRINCIPIO (ALGUSES)...
Sõjamehed on juba ürgsetel aegadel oma paremate arusaamade järgi, vastavalt oma usule ja ajastule, pöördunud vägevamate jõudude poole, selleks et saavutada võit eelolevates lahingutes või sõjaretkedel. Kreeka6, Egiptuse, Rooma, Saksa, Inglise ja Skandinaavia eepostest võime tihti lugeda, et iidsetest aegadest on ka paganlikud sõjapealikud ja nende alluvad pöördunud kas palves või ohverdamistega oma jumalate, haldjate või esivanemate hingede poole7. Tihti oli vaja ka preestrite abi nii ohverdamisel kui ennustamisel. Sama mainib ka Läti Henrik8 eestlaste kohta. Ristiusu levikuga arusaamad palju ei muutunud. Alguses võeti, nagu varemgi vaimulikke sõjaväkke lootuses, et nende kohalolek kindlustab lahinguväljal võidu. Sõjaõnne saavutamiseks hakati Jumala, Jeesuse Kristuse ja pühakute poole palvetama, selleks kaasati ka vaimulikke. Kirik omakorda on sõjamehi peamiselt näinud oma misjonipõlluna, tundes kohustust nende hingi patust päästa. Esimene kristlik sõjaväevaimulik - välipreester ehk nagu tänapäeval Eesti ja paljude teiste riikide kaitsejõududes nimetatakse kaplan, astus teenistusse Armeenia sõjaväes arvatavasti a-l 301, varsti pärast seda, kui Armeeniast sai esimene kristlik riik9. Esimeste kaplanite või välipreestrite nimed ei ole kahjuks teada. Üldiselt peavad tänapäeva kaplanid oma eelkäijateks muistseid Rooma ja Bütsantsi leegionide
6 7
Näiteks. Homeros, ILIAS, Tallinn, 1960, II laul read 278-483 (lk 51-8). Vt Berger, Doris L (toimetaja), The SWORD of the LORD. Notre Dame, University of Notre Dame Press, lk 36-39. 8 Ladina keeles Henricus de Lettis, Vt tema HENRIKU LIIVIMAA KROONIKA. Tõlkinud R. Kleis, toimetanud E. Tarvel. Tallinn, 1993, para XV 3. 9 Vt Latourette, Kenneth Scott, A HISTORY OF CHRISTIANITY, New York, Harper & Brothers, 1953 ja Hutcheson, Richard G. jr, The CHURCHES and the CHAPLAINCY, Atlanta, John Knox Press, 1975, lk 18.
välipreestreid10. Kuigi üksikutes Rooma üksustes, mida juhtisid kristlastest ohvitserid, leidus preestreid juba kolmandal sajandil, loetakse kristliku kaplanaadi asutamisajaks aastat 312. Kolmkümmend aastat pärast Armeenia sõjaväekaplanite dokumenteeritud olemasolu, järjekordse Rooma kodusõja ajal, värbas Rooma keiser Konstantinus Suur11 oma sõjajõududesse kristlikke preestreid. Konstantinus saavutas kodusõjas võidu, kõrvaldas oma kaaskeisrid Maxantinuse ja Maximinuse (333) ja andis oma Milano usutolerantsuse ediktiga Rooma riigis eluõiguse ristiusule. Sellest ajast alates võime rääkida ka sõjaväekaplanaadi asutamisest Rooma leegionides ja abivägedes. Paljude riikide sõjaväevaimulike märkidel olev ladinakeelne lause: In hoc signo vinces (selle märgi all võidad) pärineb samuti sellest ajast ja on kasutusel ka kaplaniteenistuste hüüdlausena. Seda lauset koos taevase ristiga nägi keiser Konstantinus unes enne otsustavat Mulviuse silla lahingut Rooma linna lähistel A.D. 312. Välikaplanite teised rahvusvaheliselt tuntud sümbolid pärinevad palju hilisemast ajast. Millistel alustel valis Konstantinus oma leegionitele välipreestreid ehk kaplaneid ei ole teada. Võib eeldada, et valik langes nendele, kes olid võimukandjatele kuidagi silma paistnud. Esimesel paaril sajandil oli sõjaväevaimulikkude arv seniste andmete põhjal kaunis tagasihoidlik12. Tänapäeval on mõistel ,,kaplan" palju laiem tähendus kui 1500 aastat tagasi. Nõnda kutsutakse kaitseväevaimulike kõrval kaplaniteks ka teisi väljaspool kogudusi teenivaid vaimulikke ­ neid, kes teenivad kabelites, haiglates, vanglates, akadeemilistes õppeasutuses, koolides jm. Kaplaniteks on ajalooliselt, aga ka kaasajal, nimetatud paavsti, kuningate, suuremate vasallide, piiskoppide, ülikooli rektorite ja teiste võimukandjate isiklikke vaimulikke (pihiisasid) ja vaimulikust seisusest piiskoppide jt sekretäre13. Varasemal ajal on Eestis olnud kasutusel mõisted: sõjaväeõpetaja, sõjaväepreester, välipreester ja välipastor, eelmistel sajanditel lisaks veel väli-, pataljoni-, rügemendi- ja armeepastor ning välijutlustaja. Taasiseseisvunud Eesti kaitseväes kaaluti enne ajalooliste terminite ,,kaitseväepastor" ja ,,välipastor" taastamist, kui võeti kasutusele väljend
On ka üksikuid (vähemalt anglikaani kaplanite hulgas), kes peavad esimeseks sõjaväekaplaniks kas Ristija Johannest, kes soovitas sõduritele olla rahul oma palgaga (vt Lk 3:14) või isegi Jeesus Kristust, sest tema parandas ühe Rooma ohvitseri ,,poisi". Vt Mt 8:5-13. 11 Constantinus Flavius Valerius, u 280-22.05.337 Rooma keiser (306-337), valitses ast 313. 12 Vt Berger Doris L (toimet), The SWORD of the LORD. Notre Dame, University of Notre Dame Press, lk 36-39. 13 Canada, National Defence. CHAPLAIN (P) BRANCH MANUAL. Ottawa, OPI:DPA(P), 1993, lk 1-1.
,,kaplan" NATO riikide, eeskätt USA eeskujul tolleaegse kaitseväe juhataja kindral Aleksander Einselni käsul alates aastast 199514.
1.2 KAPLANITEENISTUSTE TEOLOOGILISED ALUSED
,,Kaplaniteenistus ei ole mitte sõjaväe kirik, vaid kiriku esindus sõjaväes". Dietrich Bonhöffer.
Kaplaniteenistuse teoloogilised alused ühtivad kiriku iidsete õpetustega, ajendajaks on nii ligimese armastus kui Piibli õpetused. Jumal ise on ju lubanud ,,olla sinuga ja hoida sind [inimest] kõiges paigas"15. Selle tõttu ei tohi ka sõjatandril või kasarmus sõjameest jätta ilma Jumala Sõnata ja pühade sakramentideta. Kirik näeb sõjaväge esmalt kui misjonivälja, lähtudes Kristuse käsust oma jüngritele: ,,Minge siis ja tehke minu jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse" (Mt 28:18-20A). Mida rohkem edasi, seda enam hakkas kirik tundma huvi ka sõjavägede eetilise taseme vastu. Selleks olid nii teoloogilised kui praktilised kaalutlused, et ärahoida rüüstamisi ning asjatuid tapmisi. Hiljem lisandus usklike soov hoolitseda selle eest, et sõjas langenute hinged ei saaks igaveseks hukka. I maailmasõja ajal levis ütlus, et kaevikutes ei leidu ateiste. Kindlasti on see ütlus pidanud paika kõikidel ajastutel, mitte ainult aastatel 1914-18. Lahingutes võib olla üllaid momente, kuid surmahirm ei taandu kunagi sajaprotsendiliselt sõjameeste südamest, vaatamata, et seda sageli tahetakse unustada. Selle tõttu on enamus inimesi sõjaolukorras Jumala Sõnale vastuvõtlikumad kui rahuajal ­ kuid see ,,Jaak, kurat! Jalad põhjas!" sündroom kerkib aeg-ajalt ikkagi esile. Nõnda nagu kõikide inimhingede kohta, nõnda on maksvad ka usklike sõjameeste kohta prohvet Jesaja raamatus Issanda sõnad ,,Ära karda mitte, ütleb Issand, sest Mina olen sinuga, ära vaata mitte enese ümber, sest Mina olen su Jumal; Ma teen sind tugevaks, Ma aitan sind ka, Ma pean sind ülal oma õiguse parema käega16! Seniste tähelepanekute alusel võib väita, et praktiliselt kõik sõjamehed on kas usklikud või ebausklikud ­ teist võimalust ei paista olevat. Kaplanite üheks ülesandeks on alati olnud külvata Jumala Sõna, ja palvetada, et see kannaks rohket lõikust Jumala auks ja inimhingede õnnistuseks.
14 15 16
Kaitseväe juhataja 5. juuli 1995 käskkiri nr 94. Vt 1 Mo 28:15. Vt Js 41:10.
1.3 KESKAJAST NAPOLEONI SÕJANI
Varasel keskajal hakkasid pea alati paljud kuningad, vürstid ja teised sõjapealikud oma sõjaretkedele preestreid ja munki kaasa võtma. Kaplanid pidasid jumalateenistusi (missasid), tegutsesid pihiisadena ja trööstisid surijaid. Sõjaliste võitude puhul peeti tänujumalateenistusi, kus juba neljandast sajandist oli keskseks palveks Te Deum. Lisaks oma kutsealasele tegevusele kasutati kaplaneid sageli ka sekretäridena: keskajal oli kirjaoskajaid väljaspool vaimulikkonda vähe. Need preestrid või mungad kuulusid tavaliselt väepealiku isikliku saatjaskonna või tema ,,kindralstaabi" juurde17. Ristisõdade ajal (10.-13. saj) oli sõjaväekaplani amet laialt levinud. Paavst Gregorius IX (valitses 1227-44) sätestas juba aastate eest väljakujunenud välikaplanite kohused18. Välikaplaniteks olid preestrid, kes ei tohtinud valada verd, st kanda relva. Seda viimast aga ei laiendatud relvastatud munkadele, kellest aja jooksul kasvasid välja ristirüütlite ordud ning kelle veretööd olid tihti väga kaugel kristlikest ideaalidest19. Sellel ajajärgul võtsid kaplanid Püha Johannese Hospidali ordult üle Malta risti, mis kujutab endast Kreeka ristist väljakujunenud neljast odaotsast (teradest) moodustatud kaheksatipulist risti. Malta risti ning teisi hilisemaid kaplanite sümboleid vaatleme lähemalt välisriikide ja Eesti kaplanite traditsioone käsitledes. Kui piiskop Albert 1200. aastal randus oma ristirüütlitega Liivimaal, et alustada Läänemere idakaldal elunevate paganate ristiusustamist, siis tõi ta preestrid kaasa, kelle peamine ülesanne oli küll paganate ristiusku pööramine, kuid kes tegutsesid ka sõjaväevaimulikena. Nende käekäigust Eestimaal võib lugeda Läti Henriku kroonikas, kes ise samuti kuulus välipreestrite kilda. Samuti oli ka Taani kuningal Valdemar II, kui ta maabus oma sõjaväega Lindanisa all 1219, saatjaskonnas teiste vaimulike hulgas Lundi peapiiskop Andreas, Eesti piiskopiks pühitsetud Theodoric (kes langes koha peal) ning piiskopid Petrus Jakobi (Roskilde) ja Nikolaus (Slesvig)20. Vaatamata paavst Gregorius IX kaplanite eeskirjadele, on selleaegsete välipreestrite vaimulikust tegevusest üldiselt vähe üksikasju teada. Siiski leidub väheseid andmeid nende jutlustest, kus domineerisid ilmselt Vana Testamendi teemad, mis olid ilmselt populaarsed: vana Iisraeli sõjakangelaste teod koos Jumala abiga pidid ilmselt innustama
Vt Berger, loc. cit. Vt Berger, op. cit, lk 70. 19 Vt Christiansen, Eric. PÕHJALA RISTISÕJAD. Tallinn, Tänapäev, 2004, lk 132-159. 20 Vt Rebane, Peep Peeter, ,,From Fulco to Theodoric: The Changing Face of Livonian Mission", vt MUINASAJA LOOJANGUST OMARIIKLUSE LÄVENI. Tartu 2001, lk 60-67 ja Läti Henrik, op.cit. XXIII:2.
18 17
nii ilmalikke sõjamehi kui orduvendadest ristirüütleid21. Nagu ajaloost teada, järgnes Lindanisa vallutamisele eestlaste alistamine ja sundristimine. Välipreestrite elukutse ei olnud ohtudeta, nii mõnigi välipreester ja mõned piiskopid langesid sõjaväljal. Aastaks 1227 olid eestlased küll nominaalselt kristlased, kuid katoliku kiriku usuline mõju oli siin esimesel ja osaliselt ka teisel alistumisjärgsel sajandil suhteliselt nõrk. Kui Mõõgavendade ordu ja taanlased olid Eesti vallutanud, algasid Maarjamaal tülid taanlaste, ordu ja piiskoppide vahel, mis aegajalt arenesid ka relvastatud konfliktideni. Piiskopid ei põrganud tagasi ise relva haaramast ning väejuhina oma sõjaväe etteotsa astumast. Siiski eraldati ka sõjalistes ordudes kaplanid teistest orduvendadest22. Eestimaa anastajatel oli sõjalisi kokkupõrkeid Vene ja Leedu vürstidega. Kõikidesse nendesse konfliktidesse kaasati ka eestlasi. Sõjakäikudel saatsid ordu vägesid ja nendega kaasa sunnitud eestlasi, liivlasi ja lätlasi kaplanid. Nende hulgas võis olla eesti või liivi päritoluga vaimulikke või orduvendi23. Ilmselt ei olnud nende mõju eestlastele eriti suur. Eestlaste laialdase ülestõusu ajal aastal 1343 hukatud vaimulike suur arv ja hävitatud kloostrid ning kirikud tõendavad, et vallutajad ei olnud selle ajani teinud tõhusat misjonitööd, eestlased ei olnud ristiusku omaks võtnud ning nägid vaimulikes vaid võõraid vallutajaid24. Vahemärkusena peab tunnistama, et eestlased hakkasid ristiusku süvenema alles järgneval kahel sajandil seoses usupuhastuse tulekuga, kui jumalateenistused ,,maakeelseks" muudeti25. Alles XVIII saj muutusid eestlased, suuresti tänu vennastekoguduste mõjule, tõeliseks ristirahvaks. Kuigi juba varasel keskajal võis Euroopa armeedes välikaplaneid olla, ei saa veel rääkida (selle aja valitsusorganite ja bürokraatia algelisuse tõttu) organiseeritud välikaplanaadist. Sõjaväekaplanid ei olnud keskajal veel elukutselised, spetsialiseerunud välivaimulikud.
Vt Berger, loc cit. ning Rutiko, Siret ja Staats, Reinhard. PIIBEL LIIVI- JA EESTIMAA RISTIUSUSTAMISE AJALOOS. Kiel, Witting Verlag, 1998. 22 Vt Seward, Desmond. THE MONKS OF WAR. London, Penguin Books, 1995. 23 Sulev Vahtre nimetab oma teoses JÜRIÖÖ, Tallinn, Eesti Raamat, 1980, lk 66 Ykemelt. 24 Sild, Olaf. EESTI KIRIKULUGU VANIMAST AJAST TÄNAPÄEVANI. Tartu, Akadeemilise Kooperatiivi Kirjastus, 1938, lk 133. 25 Vt Kopperman, Walter, THE CATHOLIC PERIOD FROM THE ASPECT OF PASTORAL WORK (Katoliku aeg pastoraaltöö vaatevinklist). Teoses: ESTONIA CHRISTIANA. Holmiae, Cultura Press, 1962, lk 80 ning Viise, Michael G. THE ESTONIAN EVANGELICAL LUTHERAN CHURCH DURING THE SOVIET PERIOD 1940-1991. Charlottesville, University of Virginia, 1995, lk 25.
Tavaliselt olid need üheks sõjakäiguks värvatud preestrid, mungad või juba varem hoovkonnas teenivad vaimulikud26. Keskaja lõpul olid Euroopas tavaks peamiselt palgasõduritest koosnevad armeed, nende koosseisu suurendati ajutiselt ,,mobiliseeritud" talupoegadega. Palgaarmeed olid tavaliselt moodustatud rügementidest (jalaväes) ja lipkondadest (ratsaväes). Sellised üksused koosnesid ühe koloneli (rügemendiülema) poolt värvatud ohvitseridest ja sõjameestest. Rügemendiülemad astusid oma sõjameestega selle riigi või valitseja teenistusse, kellel neid parajasti mõneks sõjakäiguks oli vaja ning kellel oli küllaldaselt raha nende palkamiseks kuna palgasõdurid on alati palju maksma läinud. Kui XIV-XV sajandil lisandusid sõjatandritele raskemad tulirelvad, kahurid, siis kuulusid need algselt eraisikutest ,,ettevõtjatele". Kaplanid, nagu velskrid (hiljem ka arstid) ning orkestrijuhid, olid tavaliselt värvatud rügemendiülema poolt isiklikult ning allusid otseselt temale27. Kaplanitööd juhtivat organisatsiooni ei vajanud aastasadu ei rooma-katoliku ega ortodokskirik, sest selliste küsimustega tegelesid vajaduse korral piiskopid ja nende toomkapiitlid, kuna permanentse välikaplanaadi loomiseks puudus vajadus. Monarhile või keskvalitsusele alluvaid kaplaniteenistusi hakati esmalt looma üksikutes protestantlikes riikides, esiteks Rootsis, varsti peale usupuhastust XVI saj või 30aastase sõja ajal28. Suuremates riikides alustati ,,kindralkaplanite", välipiiskoppide ja ,,välikonsistooriumite" ametisse nimetamisega ning nende tööorganite moodustamisega alles XVIII sajandi teisel poolel või Napoleoni sõdade käigus29. Katoliiklikes riikides loodi välipiiskopi ametid suhteliselt hilja, enamasti XIX sajandil, paljudes riikides seoses Napoleoni sõdadega. Erandiks oli Hispaania ja tema asumaad, kus välipiiskopi amet loodi XVIII sajadi keskpaigas. Mõnevõrra hiljem toimiti samuti Venemaal ja teistes riikides, kus riigikirikuks oli apostlik-õigeusu kirik.
Vt Latourette, Kenneth Scott, op.cit.ning Berger, loc.cit. Keskajal ja veel kaks-kolmsada aastat tagasi olid pea kõikides Euroopa armeedes arstide asemel velskrid, sest arste oli vähe ja velskrid, mitmesugused sanitarid ning põetajad nõudsid palju vähem palka. Ka oli arstiteadus veel kaunis algeline ning velskrid olid mitmel pool Euroopas pandud habemeajajatega ,,ühte patta". Vt Berger, op. cit. lk 69-84. 28 Rootsis alustas mere- ja välipastorite tegevuse reguleerimist kuningas Gustav I Vasa (valitses 1521-60). 29 Nt Preisi kuningriigis 1713, USAs 1776, Suurbritannias 1796. Vt Berger, op.cit. 89-101 ning 125-138.
1.4 KAPLANI KOMPETENTS
Eelnevast on selgunud, et kaplan on ordineeritud vaimulik, kes tegutseb kaitsejõududes ning kuulub erialaohvitserina (spetsialistina) kas kaitseväkke või siseministeeriumi halduses olevatesse sõjaväestatud üksustesse. Kaplan erineb teistest vaimulikest sellepoolest, et ta peab tegutsema kahes erinevas ühiskonnas: tema kuulub, nagu kõik vaimulikud, oma kiriku vaimulikkonda, olles aga samal ajal ohvitser kaitsejõududes. Kaplan peab olema kompetentne mõlemal alal ning tundma end täielikult kodus nii kirikus kui kaitseväes. Eesti kaplanid on saanud oma peamise teoloogilise väljaõppe kas Tartu Ülikooli usuteaduskonnas või oma kiriku usuteaduslikus õppeasutuses, st kõrgemas akadeemilises tsiviilõppeasutuses. Vaimuliku kompetentsi üle otsustab ja annab selle vaimulikule kirik, kuhu ta kuulub. Reservkaplanite või erialaohvitseride orientatsioonikursused annavad tulevasele kaplanile minimaalsed teadmised kaitsejõududes vaimulikuna tegutsemiseks reservis. Olles läbinud ka erialaohvitseride kursuse, saab ta teadmised, mida ta vajab töötamiseks kaplanina tegevteenistuses. Kaplanid, kes Nõukogude Liidu okupatsiooni tõttu ei olnud oma õpinguid jõudnud lõpetada ning astusid kaplaniteenistusse diakonitena või diakonõpetajatena, peavad tegema kõik, et lõpetada oma õpingud, omandada kõrgharidus ning preestri, õpetaja või pastori ametinimetuse. Nüüd, kui on jõustunud uus kaitseväeteenistuse seadus, ei ole kõrghariduseta kaplanitel alates aastast 2008 lootust kaitseväes tegevteenistuses jätkata. Paljudes riikides alustavad kaplanid oma teenistust, arvestades nende kõrgemat haridustaset, kapteni auastmes. Enamus NATO ja Lääne riikides ülendatakse kaplaneid (nagu ka arste, juriste ja sotsiaalametnikke jt) kui erialaohvitsere (spetsialistohvitsere) kiirendatud korras30. Sõjaväeline aukraad ja võimalikud ülendused olenevad kaplani ametikohast ja sellega kaasnevast suuremast vastutusest, eriti kui sellega käib koos nõue täiendõppeks, erikompetentsi saavutamiseks ning magistri- või doktorikraadi omandamiseks31. Muidugi peavad kaplani töö tulemused olema sellised, et ta väärib edutamist kõrgamale ametikohale ning sellega auastmes ülendamist.
Tavaliselt kuni kapteni või majori auastmeni (nt Suurbritannia, USA, jt). Enamuses NATO riikides on pataljonikaplan (nagu pataljoniarst) tavaliselt kapteni auastmes, brigaadi ja garnisoni vanemkaplanid on majorid, diviisikaplanid kolonelleitnandid, korpuse vanemkaplanid ja kõrgemad staabikaplanid kolonelid, peakaplanid (mõnes riigis nimetatud ka kindralkaplaniteks) on kas kolonelid, brigaadikindralid või kindralmajorid, mõnel juhul isegi kindralleitnandid (nt Argentiinas, ajuti Hispaanias ja Prantsusmaal).
31 30
Kõrgem ametikoht ja sellega koos käiv kõrgem auaste eeldab ka kõrgemal tasemel läbitud kaplanite erialalisi ja sõjaväelisi kursusi32. Kõrgemal ametikohal teenival kaplanil on nii Eestis kui mujal tavaliselt kõrgem teaduslik kraad33.
1.5 KAPLAN OHVITSERINA
Iga kaplan peab alati olema eeskujuks teistele ohvitseridele ning hoiduma kõigest, mis kahjustab tema ja kaplaniteenistuse mainet. Et kaplan on alati aus ja kaine, on endastmõistetav. Kui kaplan ei ole eeskujulik käitumises, kui ta väljendab end sõnas mitte oma kutse kohaselt, rikub ta nii kaitsejõudude, kaplanite kui ohvitseride mainet ja ta ei ole kaitsejõududes edasiteenimiseks sobilik. Kuigi kaplan on oma kutsumuselt vaimulik, peab temast saama kaitsejõududes ka kompetentne erialaohvitser. Kui värske kaplan saabub oma esimesse väeossa, leiab ta ennast hierarhilisest ühiskonnast, kus on sama karmid alluvusvahekorrad kui kõige rangema korraga traditsioonilises kirikus34. Kaplan allub koos väeosa kõigi ohvitseride, allohvitseride ja reavõitlejatega üksuse ülemale. Lisaks on kaplanitel nagu teistelgi erialaohvitseridel peakaplani näol professionaalne ülemus35. Kaplan jääb kiriku vaimulikuna ka kaitsejõududes teenides oma kiriku või vaimuliku ülemuse alluvusse. Kaplan kui ohvitser peab olema alati distsiplineeritud, kandma ja hoidma oma vormi eeskujulikult. Eriti Eestis, kus kaplan ja kaplaniteenistus on veel paljudele kaitseväelastele (samuti ka eraisikutele) võõras ja tundmatu ja võib-olla ka mittevajalik institutsioon, on esimene mulje vägagi tähtis. Kui kaplan tunneb hästi rividrilli, on tema esinemine rivi ees (pühitsemised, mälestamised, palvused) palju mõjuvam, avaldab paremat muljet eriti kaitseväelastele ja teeb kaplanile kui ohvitserile ainult head. Oma käitumiselt ja olemiselt peab kaplan alati olema eeskujulik ohvitser, ainult siis võidab ta oma ülemuste ja kaasteenijate usalduse ja
Austraalias, Kanadas, Prantsusmaal, Suurbritannias, USAs ja mitmel pool mujal ei ole harulduseks, kui kaplanid läbivad staabiohvitseride või isegi kõrgema sõjakooli kursused. 33 Paljudes riikides ei ülendata kaplaneid auastmes vanemohvitseriks, st majoriks, kui neil ei ole magistrikraadi, kolonelidelt oodatakse erialalisi õpinguid ja avaldatud teaduslikke artikleid, doktorikraadi omanikud ei ole haruldased. 34 Kuigi mõned ajaloolased ja jesuiidid väidavad, et rooma-katoliku kiriku Jesuiidi ordus on veelgi rangemad alluvusvahekorrad ja distsipliin kui ükskõik millises relvajõus. 35 Samuti nagu arstid ja muu meditsiinipersonal alluvad professionaalselt peaarstile ja juristid juriidilise teenistuse juhatajale (või peajuristile) jne, kellel on õigus teha neile erialaseid korraldusi.
lugupidamise ning on suuteline nii sõjaväelist kui vaimulikku missiooni oma üksuses teostama. See nõuab ausust, arusaamist eetikast, taktitunnet ja muidugi tulevad kasuks ka pikaajalised kogemused. Kaplani tegevus on ainult siis tulemusrikas, kui ta on võtnud omaks ning käitub vastavalt kaitsejõududes kehtivatele seadustele, määrustele, korraldustele, käskudele ja traditsioonidele36. Kuigi kaplan on vaimulik, on ta kaitseväes eeskätt ohvitser ja seda temas teised kaitseväelased esmalt näevadki. Vaatamata sellele, kui tubli ja kohusetruu ta vaimulikuna on, ei ole ta võimeline oma ülesannet kaitseväekaplanina täitma ilma sõjaväelise kompetentsita. Kaplan ei pea mitte ainult oskama ohvitserina käituda, ta peab olema ka kompetentne ohvitser37, kuigi tema ülesanded ja tegevus üksuses on teistsugused kui riviohvitseridel. Eriti sellises väikeses kaitseväes nagu Eestis, kus ei ole igal põhiväeliigil oma eraldi kaplaniteenistust, peab ta piisavalt tundma kõikide põhiväeliikide, Piirivalve ja Päästeteenistuse sõjaväestatud üksuste erinevusi ja kombeid, et vajaduse korral viivitamatult asuda teenima teise põhiväeliiki või Piirivalvesse, varem ka Päästeteenistusse. Kaplan peab teadma mitte ainult Eesti, vaid ka teiste NATO ja Põhjamaa põhiväeliikide traditsioone. Näiteks üldine tava on see, et sõjalaeva pardale astudes tervitatakse esmalt ahtris asuvat lippu ning siis tekil olevat vahiohvitseri. Samuti on kasulik teada, et mitmete riikide mereväeohvitserid ei tõuse toostide joomisel püsti ­ see komme pärineb ajast, kui sõjalaevade dekkidevaheline kõrgus oli nii madal, et püsti tõustes üks inglise printsist fregati kapten lõi oma pea ära vastu ülemist dekki (lage) ja palus selletõttu kuningalt luba mereväele Tema Majesteedi terviseks istudes juua. Kuna Eesti on liitunud NATOga, siis meie kaplanitelt, nagu teisteltki ohvitseridelt, oodatakse inglise keele oskust ja koostöövõimelisust nii NATO kui teiste riikide relvajõududega. Tänapäeval on tihe rahvusvaheline koostöö tihti vajalik, eriti rahuvalve- ja rahutagamisoperatsioonidel, rääkimata sõjaolukorrast. Kaplani kohustuste hulka kuulub oma ülemuse nõustamine moraali ja usu küsimustes ­ seda toonitatakse juba traditsiooniliselt määrustikes ja ka Eestis ,,Kaplanite rakendamise juhendis". Siin on kaplan taas nii ohvitser kui pihiisa. Ta annab nõu, siis kui temalt seda küsitakse. Mõnikord peab kaplan langetama otsuse, kas üht või teist asjaolu tuleks ülemale ette kanda. Ülemusel on aga alati niigi palju tööd ja kui kaplan teda iga väiksema asja pärast tülitab, siis ei ole varsti tema
Nt kui üksuses on sõdur, kes mängib orelit, ei saa kaplan tema teeneid ilma vastavate ülemuste nõusolekuta kasutada (muidugi eeldusel, et reamees-organist ka ise selle sooviga nõustub). 37 Kuid samal ajal peab hoiduma, et kaplan ei muutuks ,,operetiohvitseriks".
jaoks kellelgi aega ning adjutant või sekretär leiavad alati põhjuse, miks ülemus kaplanit vastu võtta ei saa. Teisest küljest peab kaplan hoiatama väeosa või madalamal tasemel ülemat tõsiste probleemide eest, eriti nende eest, mis võivad mõjutada üksuse distsipliini, moraali38 või mainet. Ainuke asi, mis on halvem üleliigsest ülemuse jutul käimisest ja tema aja raiskamisest, on tema mitteteadvustamine tõsistest probleemidest ja ohtudest väeosas. Nagu iga teine ohvitser, nii peab ka kaplan olema alati lojaalne oma väeosa, selle juhi, kaasteenijate ja alluvate suhtes. Ausus ja lojaalsus on tsement, mis tagab moraali, võitlustahte ning väeosa ,,hea vaimu". Kaplan kuulub oma väeosa või väekoondise staabi koosseisu ja osaleb tavaliselt staabi koosolekutel. Kaplani sõnavõttudel on rohkem kaalu, kui need on hästi läbimõeldud ja konkreetsed. Lääneriikide kaitsejõududes on ülemate kabinetid alati kaplanile avatud: sest väeosa ülem teab, et kaplan ei tule asjata tema jutule. Kui kaplanil on vaja minna üksuse ülema või mõne teise ohvitseri jutule ametiasjus, tuleb see külastus samuti korralikult ette valmistada. Enne ülemuse jutule minekut on oluline teha plaan: milline teema vajab (teemad vajavad) arutamist, millises järjekorras ning teha tuleb seda lühidalt ning selgelt, ülemuse aega kuritarvitamata. Kui kaplan oskab selliselt käituda ning ülemuse käsundusohvitser või referent seda teab, siis võib ta loota ka edaspidi kergemini ülemuste jutule pääseda. Kaplan peab staabi liikmena olema eriliste vajaduste puhul suuteline täitma ka ülesandeid, mis ei ole alati seotud tema põhiliste kohustustega. Siin on kasulik kui kaplan peale oma eriala tunneb esmalt hästi oma väeosa ajalugu. Teiseks on väga kasulik tunda nii Eesti- kui Eesti kaitseväe ajalugu, eriti Vabadussõda ja Teises maailmasõjas Eestis asetleidnud sõjaliste operatsioonide kulgu, kuid samuti ka üldist Euroopa ajalugu. Kaplanile, nagu igale teisele kaitseväelasele, on alati suureks abiks topograafilise kaardi, kompassi ja Eesti geograafia hea tundmine. Vastavalt Genfi konventsioonile ei ole kaplan sõjaolukorras üldjuhul relvastatud. Tavaliselt määratakse kaplanile üks relvastatud reavõitleja (sageli tema autojuht) ihukaitsjaks. Vaatamata sellele ei tohi kaplan olla väeosas ,,hädavares", st ta ei tohi kunagi muutuda sõja- ja eriolukorras teistest sõltuvaks ega oma üksusele koormaks39.
Arusaadavalt ei tohi kaplan unustada pihisaladuse nõuet. Just sellepärast on Suurbritannia kaplanite baaskursuse üheks õppeaineks. ka autohooldus, et kaplan iga tühise vea tõttu oma Landroveriga (maasturiga) hätta ei jääks, kuigi Briti armees (nagu USAs ja Kanadas) on igal kaplanil sõja- ja väliolukorras ettenähtud autojuht-ihukaitsja (kuna kaplan ei kanna relva).
Kuigi kaplan reeglina relva ei kanna, peab tal olema sama palju julgust, füüsilist tugevust ja vastupidavust kui igal riviohvitseril. Keegi ei ole kunagi väitnud, et välivaimuliku amet on kindel, kerge, ohutu ja hea sissetulekuga40! Kaplani töö nõuab temalt kaitseväe asjaajamise ja administratsiooni tundmist. Kaplan esitab eelarvetaotlused õigeaegselt ja ei unusta oma aastaaruannet. Iga kaplan peab täpselt teadma oma väeosa funktsiooni, missiooni ja relvastuse omapära, eriti aga ohutustehnikat. Üksuse staabi liikmena peab ta olema võimeline ennast alati väljendama nii suuliselt kui kirjas selgelt ja lihtsalt, olema kursis sõjaväelise terminoloogiaga, ting- ja taktikaliste märkidega ning lühenditega, tundma kaarti ja orienteerumist. Need õppeained on pea kõikide riikide kaplanite orientatsioonikursustel ja väljaõppes. Arusaadavalt jälgib iga kaplan hoolikalt riigisaladuse eeskirju. Kaplan peab tundma oma ja kõrgemate staapide struktuuri ning tööjaotust. Ta ei tohi unustada, et on üksuse liige ja ülema nõuandja moraali ja usulistes küsimustes. Kaplan ei tohi kunagi unustada, et üksuse ülem on oma üksuses kõigi eest vastutav ning ka kaplani tööväli kuulub väeosa ülema programmi ja kontrolli alla. Iga sõjaväeline ülemus, olenemata alluvate arvust, peab ja tahab alati teada, kus viibivad ja mida teevad tema alluvad. Kaplan peab alati kättesaadav olema ja teatama väeosa korrapidajale või oma sekretärile, kus ta parajasti viibib ja kuidas on võimalik temaga ühendust saada. Mõnel noorel kaplanil võib olla väär arusaamine, et kaitseväes keegi tema vastu suurt huvi ei tunne. Kui aga tema järele tekib vajadus -- ja selleks ei pea mingi suur katastroof olema -- ning teda ei saada kohe kätte, siis tahes või tahtmata kannatab selle all kaplani maine. Samuti ei meeldi ühelegi vastutust tundvale kaitseväelasele, kui keegi ,,luusib" tema üksuses, olgu tegu pataljoni või jaoga. Sellepärast informeerivad kaplanid alati juhtkonda oma käikudest ja külastustest ning hangivad selleks vajadusel loa. Kaplan peab tundma kohapealseid määrusi, korraldusi või kombeid, mis puudutavad külastajate esinemisi jne. Samuti on hea komme lahkudes mitte ainult sellest ette kanda, vaid lühidalt teavitada ka oma külaskäigu tulemustest. Hea kaplan tunneb oma väeosa kaasohvitsere, ta suhtleb nendega regulaarselt ja sõbralikult, laskumata liialt familiaarsusse. Ka väljaspool teenistust ja lõbusas seltskonnas ei unusta ta kunagi, et on Eesti Vabariigi ohvitser ja oma kirikut esindav kaplaniteenistuse vaimulik. Oma eeskujuliku kasvatuse ja käitumisega aitab ta vanemal
Sõjas ja rahutagamisoperatsioonidel aga juhtub tihti nii, et kaplan ise juhib sõidukit, kuna autojuht-ihukaitse on aga laskevalmis relvaga ümbruskonda silmitsemas ja vajadusel kaplanit kaitsmas. USA kaplanitel on abiks eriväljaõppega allohvitserist kaplani assistent ning tihti veel lisaks autojuht.
ohvitserkonnal nooremaid ohvitsere kasvatada. Olemata seejuures pealetükkiv, mitte tuletades meelde XIX sajandi koolmeistreid või köstreid ning mitte kunagi jätmas arrogantset muljet. Kaplan on oma seltskondlikus tegevuses mõõdukas, kuid näiteks tegevus ohvitseride kogus aitab kaasohvitsere lähemalt tundma õppida. Eesti kaitseväes ei teeni tänapäeval eriti palju naisi, mistõttu võib naiskaplanite vajadus esmapilgul küsitav tunduda. Rahvusvahelised kogemused aga näitavad, et naiskaplanid on rahuaja katastroofide puhul kriisikeskustes äärmiselt nõutavad ning sõjaolukorras täidavad nad väga hästi oma ülesandeid, näiteks sõjapõgenike hooldamisel. Lõpuks veel üks hoiatus kaplanitele, kes on varem teeninud mõnes relvaliigis ohvitserina või allohvitserina: eelnevatest kogemustest kaitseväes on tal kindlasti kasu, kuid kaplanina peame hoiduma laskumast tagasi oma endisesse ametisse. Eriti taunitav on, kui kaplan hakkab kaasteenijaid sõjaväelistes ainetes ,,õpetama": esiteks on arvatavasti kaplani sõjalised teadmised juba suuremas osas vananenud ja teiseks toob selline tegutsemine kaplanile ainult vaenu. Need kaitseväelased aga, kes ei tea kaplani eelnevat sõjaväelist tagapõhja, võivad õigusega protesteerida, et miks kaplan topib end asjadesse, mis ei ole tema eriala. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde - ütleb tark vanasõna.
STAABITÖÖST EI OLE KAPLANID MITTE VABASTATUD. VANEMKAPLAN MJR TAAVI LAANEPERE AMETIS KAPLANITE VÄLJAÕPPE ja EELARVE KÜSIMUSTEGA.
Norras õpetatakse tulevastele kaplanitele, et kaplan peab olema hea vaimulik ning ühel õigel kaplanil peab olema tõsine kutsumus teenida kaitseväelasi, ta peab end identifitseerima kaitseväega (või muu struktuuriga) kus ta teenib41, olema oma alal juhiks kaitseväes ja talle peab jääma tegevusvabadus oma erialal. Eeltoodus on palju tõtt, mida tasub ka meil omaks võtta. Kokkuvõttes: iga kaplan peab olema oma üksuses samal ajal teener, juht, prohvet, nõustaja ja kaitsja. Kaugeltki mitte kõige kergem ülesanne!
1.6 KAPLAN VÄEOSA VAIMULIKUNA
Vaatamata kõigele, mida olen eelnevalt kirjutanud, on kaplan ikkagi esmajoones sellepärast kaitseväes ohvitser, et tema on kõrgema teoloogilise haridusega vaimulik. Tegemist on erialase väljaõppe saanud inimesega, kelle oskusi kaitsejõud vajab ning kes on selleks ,,kutsutud ja seatud", kes on ,,varustatud Jumala sõjariistadega"42 ja kes oma ametis ei tohi iial unustada, et ta on andnud oma ordinatsiooniteenistusel pühaliku tõotuse ,,toita Issanda karja"43. Eespool nimetatud oikumeeniline organisatsioon on väikeriikide osas vältimatu, sellega peab paratamatult kohanema iga kaplan, kes tahab kaitsejõududes teenida. Tänapäeval leiab nii mõnigi kaplan, et Eesti kaitseväes on vähesed inimesed aktiivsed kristlased ja kirikuliikmed, veel vähem kohtab tõsiusklikke. Tänu nõukogudeaegsele kasvatusele on kaitseväelasi, nii noori kui vanemaid, kes suhtuvad kaplanisse nagu teistessegi vaimulikesse, kas umbusaldusega või vähemalt teatud reservatsioonidega. Avalikult vaenulikud on väga üksikud, on põhjust arvata, et nii mõnigi kord on selleks olnud mõni mõjuv põhjus. Mõnikord võib kaplan kohata ka mõnda sellist ülemust, nagu Eesti Vabadussõjast tuntud inglise admiral Sir Walter Cowan, kes 1919 kirjutas oma kaplanile: ,,Ma loodan, et Te ei hakka minu lipulaeval ühispalvusi pidama. Aga kui Te seda siiski nõuate, siis jätke palun vahele see anumine, milles me palume, et meid säästetakse lahingute, tapatöö ja äkilise surma eest. Pagana pihta! Midagi muud pole mulle ju iial õpetatud"44. Kindlasti leidub samasuguse ilmavaatega ohvitsere ka tänapäeva Eesti kaitsejõududes, kuid ka selliste vaadetega ülemustega peab kaplan olema võimeline edukalt koos töötama, aga samal ajal oma
41 42
Näiteks Piirivalve või Päästeteenistus. Vt Pauluse kiri efeeslastele 6:10-20. 43 Vt. Jh 21:15-17. 44 Vt Bennett, Geoffrey, BALTI MERE VABASTAMINE. Tõlge inglise keelest. Tallinn, kirjastus Olion, 2003, lk 155.
VÕRDLEME:
KOGUDUSEVAIMULIK ja KAITSEVÄEKAPLAN
KOGUDUSEVAIMULIK Kompetents: kiriklik ordinatsioon KAITSEVÄEKAPLAN kiriklik ordinatsioon + sõjaväeline väljaõpe ja auaste üksuse ülem, peakaplan riik kõiki kaitseväelasi ja nende perekonnaliikmeid, liitlaste sõjaväelasi, sõjavange
Ülemus: Palga maksab: Teenindab:
piiskop, praost, jne kogudus, kirik oma kiriku liikmeid
Riietus: Annab aru:
õpetaja ametiriietus, kaitseväe vorm vaba valik kirikuvalitsusele, kogudusele üksuse ülemale, peakaplanile pensionieani vastavalt kaitseväeteenistuse seadusele nõutav kohustuslik ülenduseks nõutav nõutav sõjaolukorras ja rahuvalveoperatsioonidel eluohtlik, õppustel ohtlik
Ametiaeg:
Kõrgharidus: Sõjaväeline väljaõpe Täiendõpe: Isiku kontroll: Ameti turvalisus:
tavaliselt vajalik mittevajalik soovitav tavaliselt mittevajalik turvaline
tõekspidamistele truuks jääma! Vaatamata eeltoodule, ei ole kaplani tegevus väeosas kaugeltki mitte lootusetu, vaid ta peab alati olema võimeline olukorraga kohanema. Seetõttu ei ole näiteks ameerika stiilis ,,äratusnädalad" meie kaitseväes praeguse seisuga reaalsed. Kuid kaplan saab oma olemasolu ja kristliku eeskujuga nii mõndagi ära teha. Nagu eraelus ja tavalises tsiviilkoguduses, nii ka kaitseväes peab iga uus vaimulik end tõestama. Oma laitmatu eluviisi, teistesse sõbraliku suhtumise ning isikliku eeskujuga annab kaplan palju tõhusamat tunnistust endast ja oma usust, kui ainult paatosega jutlustades. Iga kaplan kogeb peatselt, et elu kaitseväes on tsiviilelust pingerikkam: kaitseväelased töötavad pingeliselt, tööpäevad on neil tavaliselt palju pikemad kui tsiviilelus. Üheks põhjuseks on asjaolu, et kaadriohvitseride ja allohvitseride ametikohad ei ole veel piisavalt komplekteeritud, teiseks viibivad paljud kaitseväelased kursustel ja on seetõttu väeosast lühemaks või pikemaks ajaks eemal. Paljud ohvitserid ja allohvitserid töötavad ühes linnas, perekonnad aga elavad korterite puudusel või abikaasa töökoha tõttu mujal ning oma perega kohtutakse ainult nädalalõppudel. Kaitseväes ei ole mõistet nagu tavaline tööpäev ja ületunnid, kui vaja, tuleb teha tööd nädalalõppudel ja öösiti ­ ületundide eest ei maksta. Eeltoodut ja kaitseväelaste töötingimusi arvesse võttes, saavad kaitseväelased keskmiselt kümme aastat varem pensionile kui enamus töötegijaid ning seda on nad ausasti ära teeninud. Kaitseväelaste töö, arvesse võttes nende panust ning väga pikki töötunde, ei ole kindlasti mitte liigselt tasustatud. Inimesed reageerivad elupingetele (stressile) väga mitut moodi. Aeg-ajalt tuleb ette alkoholi kuritarvitamist. Mõningatel juhtudel ei leita muud väljapääsu, kui enda valikul elust lahkumine. Kuigi suitsiidi ennetamine kaitseväes ei ole mitte ainult kaplani ülesanne, saab siin kaplan nii mõndagi ära teha45. Teemat tuleb käsitleda ,,Meie moraalse pärandi" loengute raames. Kaplan peab kindlasti olema teadlik suitsiidieelsetest tundemärkidest. Ajapikku õpivad enamus kaplanitest eristama neid inimesi, kes võivad haududa suitsiidimõtteid ning olema valmis kõnelema nendega. Mõnikord on vajalik oma tähelepanekuid jagada kas otsese ülemuse või üksuse arstiga. Endassetõmbunutega tasub alati kõnelda. Usuline veendumus on parim enesetapu ennetaja, sest veendunud kristlased reeglina ei soorita enesetappu! Selle tõttu, peab siinjuures nentima, et siin on usuline misjonitöö isegi kaitseväe huvides, kuigi vähesed kaitseväelased seda mõistavad!
45 Suitsiidipreventsioon on nii Eestis kui enamuses välisriikides kaplanite orientatsioonikursuste ning täienduskursuste õppekavas.
Siin on kohane mainida, et kaplanitel ei ole sobiv viia läbi ilmalike matuseid, kuigi selliste soovidega aeg-ajalt nende poole pöördutakse. See ei tähenda mitte, et kaplan ei tunne omastele kaasa: tal on võimalus igati aidata kaasa isegi matuse läbiviimiselt nii nõu kui jõuga. Kaitseväes on traditsiooniliselt kompaniiülema kohus viia läbi matuse-talitused, ning teda tavaliselt ei kahjusta ilmaliku matusetseremoonia läbiviimine, kaplan kaotab seda tehes pea alati prestiizi ning võib sattuda tõsisesse konflikti oma kiriklike ülemustega. Kaplanid peavad arvestama, et Eesti kaitsevägi on alles kasvamise ja arenemise järgus. Seetõttu on ka muudatused ja ümberkorraldused tavalised nähtused. Tihti on vajalik muuta seadusi, valitsuse määrusi ning käskkirju. Tuleb ka arvestada väeosade võimalike ümberpaigutustega või laialisaatmistega. Kõik see toob endaga kaasa kaitseväelastele ja nende perekonnaliikmetele ebakindlust, raskusi ja probleeme, mille tõttu kaplanite töökoormus alati kasvab. Kaplanid puutuvad kaaderkoosseisuga tegeldes kokku eelnimetatud ja muude probleemide seas ka järgmistega: kaitseväelane muutub töökoormuse jm tõttu endassetõmbunuks ning kodune olukord muutub pingeliseks; pidev perekonnast lahusolek tekitab mitmesuguseid pingeid ja seksuaalprobleeme; majanduslikud ja korterimured ning mure oma tervise pärast. Pettumused võivad olla suured, kui näiteks oodatud ülendus või parem töökoht jääb tulemata. Nagu nimetatud, probleemiks on mõnigi kord ka alkoholism, vähem tuleb kaitsejõududes ette uimastite tarvitamist, kuid ka seda ei või välistada. Mida parem side on kaplanil oma kaasteenijatega, seda rohkem ta märkab tekkivaid probleeme, seda kergemini saab ta teistele nõuga abiks olla. Nagu eelpool nimetatud on kaitseväe kaaderkoosseisus olevate naiskaitseväelaste arv tänapäeval suhteliselt tagasihoidlik kuid kasvav, naised teenivad peamiselt meditsiiniteenistuses46 ning riigiametnikena staapides ja üksustes. Naissoost kaitseväelased on keskmiselt vanemad kui mehed, paljud on lahutatud ja kasvatavad üksi lapsi, nii mõnedki on elus ja perekonnasuhetes pettunud. Naiskaitseväelased tunnetavad tihti, et neid ei võeta täisväärtuslike kaasteenijatena ning neid diskrimineeritakse ülenduste puhul, nii ei tohi ka nende mured kaplanile kahe silma vahele jääda.
Meditsiiniteenistuses on protsentuaalselt palju naispersonali, samuti on neid arvukalt riigiametnike seas. Naisi teenib arvukalt ka Piirivalves, peamiselt piiripunktides passikontrolöridena.
Ajateenijatel on omad mured: esiteks on noored mehed (ja aegajalt ka naised) uues ja võõras keskkonnas. Ajateenijate elu ei ole küll enam karm ja sadistlik, kui see võis olla nõukogude armees, pingeid on aga igas väeosas alati. Juba kodust eemalolek on paljudele noortele uudne, tihti kõige hullem on see, et toitki on pea alati teistsugune kui ema tehtud. Kaitseväe kord, distsipliin ja puhtuse nõuded on paljudele uudsed. Õppused, sport ja muu tegevus on väsitav, kõik ajateenijad ei ole piisavalt heas füüsilises vormis. Mõnedel noormeestel on relva käsitlemist raske ära õppida47. Vahiteenistus, eriti pimedas metsas, võib olla väsitav. Osa mitteeestlastest ajateenijatest ei valda piisavalt riigikeelt, sellest tulenevad lisaprobleemid. Tagajärjeks võib olla see, et mõned ajateenijad ei saa oma ülesannetega hakkama või tekivad tervise- või psühholoogilised häired. Mõned üksikud lähevad väejooksu, mõningatel võib mõlkuda peas enesetapu mõte. Sellel kaplanil, kes liigub pidevalt oma üksuses ringi ning keda eriti noorsõdurid on harjunud nägema, on palju kergem avastada raskustes olevaid ajateenijaid. Kui ajateenijad tunnevad oma üksuse kaplanit kui mõistlikku ja usaldusväärset isikut, on palju tõenäolisem, et nad pöörduvad oma muredega kaplani poole ning suuremad hädad jäävad tulemata. Mõnele üksikule ajateenijale teeb tõsist muret küsimus: kas kristlasel on õige ja sobiv kaitseväes teenida ja relva kanda. Leidub ka neid, kes tõstavad selle küsimuse üles lootuses seeläbi ajateenistusest vabaneda. Siin peab kaplan taas olema nõustajaks ja mõningatel juhtudel on kaplanid soovitanud ajateenija üleviimist Päästeteenistuse üksustesse48, kus küll tegeldi relvaõppega kuid kus peamine rõhk oli demineerimisel ja päästetöödel. Samuti on kaitseväes vähesel määral neid, kes on usulistel või muudel põhjustel taimetoitlased ning ka nemad vajavad tihti kaplanilt nõustamist. Kaplan ei tohi unustada neid, kes kuuluvad teistesse kirikutesse (konfessioonidesse) või uskudesse kui tema ise. Tuleb meeles pidada, et mitte kõikidel konfessioonidel, rääkimata eri uskudest, ei lange usupühad kokku. Apostlik-õigeusku kuuluvatele kaitseväelastele tuleb võimaldada osavõtt nende usupühadel jumalateenistustest vastavalt nende kirikukalendritele. Näiteks juudi usu pühade nimekirjad on vajadusel kaplanitele saadaval kaplaniteenistusest.
Naistel, kes vabatahtlikult on soovinud ajateenistust läbida (näiteks need, kellel on soov õppida rivi- või erialaohvitseriks), on harva selliseid raskusi. 48 Kuni Päästeameti sõjaväestatud üksused demilitariseeriti kevadel 2005 ja ajateenijad kadusid Päästeametist.
KAPLANI KOHUSTUSED
A: PATALJONI KAPLANI KOHUSTUSED VÄLJAVÕTE KAITSEVÄE SISEMÄÄRUSTIKUST Kinnitatud Vabariigi Valitsuse 14. detsembri 1998 a määrusega nr 273
Pataljonikaplan
126. Kaplan on pataljoniülema nõuandja eetika, moraali ja usu küsimustes ning allub pataljoniülemale. Oma erialal allub pataljonikaplan kõrgemalseisva staabi kaplanile ja kaitseväe peakaplanile. 127. Pataljonikaplani ülesanded on: 1) tõsta ja hoida pataljoni isikkoosseisu moraali ja kaitsetahet; viia läbi hingehooldus-, hingeharimis- ja kasvatustööd pataljonis; 2) teenida kaitseväelasi ja nende perekonnaliikmeid vastavalt nende usulistele vajadustele; 3) võtta vastu kaitseväelasi ja nende perekonnaliikmeid ning nõustada neid hingehoiu küsimuses. 128. Kaplan hoiab pihisaladust. 129. Kaplan võib vastavalt Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu Seltside Liiga konventsioonidele (I Genfi konventsioon art 22; II Genfi konventsioon art 35, ja lisaprotokoll art 13) väljaõppel kanda relva.
B. BRIGAADIKAPLAN
Kaplaniteenistuse projekt 2000
1. Brigaadikaplan on brigaadiülema nõuandja eetika, moraali ja usu küsimustes ning allub brigaadi staabiülemale. Oma erialal allub brigaadikaplan kõrgemalseisva staabi kaplanile (kui eksisteerib) ja kaitseväe peakaplanile. 2. Brigaadikaplani ülesanded on: a) juhendada brigaadi üksuste kaplaneid, teenida brigaadi alal üksusi, kes ei oma kaplanit, pidada sidet kõrgemal ametikohal oleva kaplaniga; b) tõsta ja hoida brigaadikoosseisu moraali ja kaitsetahet, viia läbi jumalateenistusi, hingehooldus-, hingeharimis- ja kasvatustööd; c) teenida kaitseväelasi, põgenikke, sõjavange ja nende perekonna liikmeid vastavalt nende usulistele vajadustele; d) võtta vastu kaitseväelasi ja nende perekonnaliikmeid ning nõustada neid hingehoiu küsimustes. 3. Kaplanid hoiavad pihisaladust. 4. Brigaadikaplan jälgib Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu Seltside Liiga konventsioonide (I Genfi konventsiooni art 22, II Genfi konventsiooni art 35, ja I lisaprotokolli art 13) täitmist brigaadis.
Palvusi ja jumalateenistusi korraldatakse siis, kui väeosa ülem seda soovib ning kui selleks on avaldanud soovi kaitseväelased. Sakramentide jagamisel ja ristimise ning leeritamise ettevalmistamisel toimib kaplan oma konfessiooni tavade kohaselt. Matuseid peetakse Garnisonimäärustiku ja kaplani konfessiooni kommete kohaselt. Usuõpetust tuleb soovijatele võimaldada vastavalt soovija kiriklikule kuuluvusele, kas seda ise läbi viies või leides selleks mõne teise kaplani või tsiviilvaimuliku, kes on suuteline seda tagama. Nendele kaitseväelastele, kes ei kuulu mingisse kirikusse, võib kaplan anda õpetust oma kiriku tõekspidamiste kohaselt. On soovitav, et kaplanite sõnavõtud oleksid alati lühikesed, lihtsad, kuid sisukad, pidades meeles, et eriti noorte ajateenijate tähelepanuvõime on piiratud!49 Soovitav on, et kaplan tutvuks varakult iga planeeritud ürituse asukohaga, valmistaks oma sõnavõttu hoolikalt ette, meeles pidades, et lühikesi ja mõjuvaid sõnavõtte on raskem koostada kui pikemaid ning osaleks vajadusel paraadi jm proovidel. Raskem on olukord, kui tuleb korraldada tseremooniaid, kus osavõtjad on erinevatest uskudest. Haruharva Eestis, kuid tihti sõjaolukorras, rahuvalveoperatsioonidel või välismaal õppides esineb olukordi, kus kaplan peab osalema või isegi juhatama uskudevahelisi jumalateenistusi või palvusi, tseremooniaid, millel ei osale mitte ainult eri ristiusu kirikute liikmed, vaid ka eri uskude esindajad. Sellised palvused võivad osutuda vajalikuks või vältimatuks näiteks suurte traagiliste õnnetuste või rahvusvaheliste konverentside puhul. Sellisel juhul tuleb respekteerida teiste uskude õpetusi ja tundeid. Ürituse heaks kordaminekuks on vaja põhjalik ettevalmistus, kus ausalt, kuid diplomaatiliselt tuleb leida üksmeel ürituse läbiviimiseks. Tuleb silmas pidada järgmist: Kõik kaplanite poolt läbiviidud ametitalitused (ristimised, leeritamised, laulatused, matmised) tuleb registreerida nii peakaplani kui ka selle kiriku registris, kuhu ristitu jne kuulub. Samuti peab kaplan hoolitsema selle eest, et perekonnaseisuameti nõuded oleksid alati täidetud, ennetada tuleb probleeme mis võivad kerkida üles laulatuste ja matustega väljaspool Eesti vabariigi territooriumi. Kui matuse puhul surnu ei kuulunud ühtegi kirikusse, registreeritakse matus kaitseväe kaplaniteenistuses peetavas registris. Aeg-ajalt peab kaplan läbi viima tseremoniaalseid üritusi või ametitalitusi: lippude, kalmistute, ausammaste ja muude mälestusmärkide pühitsemisi, osalema paraadidel50, tõotuste andmistel,
Kogemused on näidanud, et mida pikemad on kaplani sõnavõtud pidulikel üritustel, seda vähem võimalusi antakse talle kaitseväes kõnelemiseks! Erandiks on matusekõned. 50 Näide paraadil peetud lühikesest vaimulikust kõnest on ära toodud kui lisa 27.
korraldama matuseid ning ümbermatmisi jne. Kordan veel, et siin on tähtis kaplani oskus väärikalt kõnelda, et iga tema sõna oleks kõigile kuuldav51. · sissejuhatavad palved või introitused peavad olema üldsõnalised ning kõiki haaravad, eesmärgiks on ühendada kõikide mõtted Jumala poole. Tuleb vältida seda, mis on teistele solvav; iga usu esindajal peab olema vabadus palvetada või kõnelda oma traditsioonide kohaselt ning lugeda oma pühadest kirjadest; kõigil peab olema võimalus kõnelda positiivselt oma usust ja tõekspidamistest, samas mitte halvustades teiste omi; palvetada võib alati kõikide heaolu eest. Mälestuspalved on alati kohased. Ei tohi kunagi jätta muljet, et ühe usu või kiriku palved on ,,paremad" kui teise palved.
· ·
·
Kaplanid peavad ka puhkusel, lähetusel või kursustel olles oma väeosa eest hoolt kandma. Sellepärast on vajalik, et kaplanid oleksid alati valmis oma ametivenda/õde asendama või aitama ning olema vajaduse korral suutelised vähemalt üks päev nädalas mõnes teises väeosas sealset kaplanit asendamas. Kaplan peab hoiduma sukeldumast nii sügavalt oma üksuse tegevusse, et ta ,,militariseerub" ning võõrdub kirikust, kes on teda kaitseväkke kaplaniks läkitanud. Aeg-ajalt on tema osavõtt oma kiriku üritustest ja jumalateenistustest vajalik ja igati teretulnud. Kolonel Viise on kirjutanud sõnad, mida ükski kaplan ei tohi unustada: ,,Kaplanid peavad jääma kirikuga seotud pastoriteks ja mitte muutuma mingisugusteks naljameesteks kaitseväes, kes mängivad ohvitseri ja ajavad muidu piibujuttu". Kõige hullem on see, kui kaplan on laisk ­ sellise vaimuliku autoriteet kaitseväes langeb väga kiiresti! Eriti kõrgelt hinnatud on kirikute poolt pakutavad edasiõppimise ja enesetäiendamise võimalused. Samas aga peab meeles pidama, et kaitseväeteenistuse seadus ei luba mõnigate eranditega kaitseväelastel tegevteenistuses olles töötada väljaspool kaitseväge. Ka siin on mõõdukus vajalik! Iga uus kaplan kogeb varsti, et nii mõnegi tavaga, millega ta on eraelus ja oma endises koguduses harjunud, ei ole Eesti kaitseväes suurt midagi peale hakata. Meil puuduvad kaitseväe garnisonikirikud ja palju muud, millega ollakse harjutud. Aega napib nii kaadri- kui reakoosseisul. Kaplan peab vaatama, kus ta leiab aega ja võimalusi kaplanitundideks ja muuks vajalikuks. Välijumalateenistused toimuvad
51 Kurb tõik on, et eriti suurtüki- ja soomusväelasel on tihti kuulmine nõrgenenud. Sama lugu võib olla ka operatiivsete õhuväelastega.
sootuks teises olukorras kui kirikus: kaplan peab kiiresti õppima näiteks maastikul palvusi pidama, võttes arvesse tuult, päikest jne. Kaplan kogeb kiiresti, et eriti väliolukorras peab ta palju kõvema häälega kõnelema ja laulma kui siseruumides. Õppida on kaplanil palju ning need vaimulikud, kes ei ole võimelised kaitseväe keerukates tingimustes kodunema, ei ole tavaliselt ka kaplanitena edukad ja peaksid tõsiselt kaaluma tsiviilkogudusse naasmise võimalust. Kaplan peab olema väli- ja sõjaolukorras võimeline ka pimedas läbi viima palvusi ja selliseid ametitalitusi, nagu matuseid, sest valgus võib tuua ligi vaenlase tuld. Nõnda kogeb kaplan peatselt, et pimedas on näiteks otstarbekas kasutada läbipaistvast materjalist armulauakarikat. Tihti puuduvad kaplanil väliolukorras ka kõige elementaarsemad vahendid, nagu valgustus, muusikariist või mikrofon, või ei ole võimalik neid kasutada taktikalise olukorra tõttu. Tegutsemine pimedas on tihti taktikalistel põhjustel või vahendite puudumisel paratamatus. Sellepärast, mida paremini on kaplan treeninud oma mälu, seda võimelisem on ta tsiteerima Piiblit ning palvetada ja laulma peast, seda edukam on ta oma töös.
SÕJAVÄELISED MATUSED KUULUVAD KAPLANITE KURVEMATE ÜLESANNETE HULKA. Iraagis hukkunud n-srs ANDRES NUIAMÄE matusetalitus märtsis 2004. Kõneleb kaitseväe juhataja v-adm Tarmo Kõuts. Foto: Ardi Hallismaa.
Musikaalsus on anne, millega kahjuks mitte kõik kaplanid ei ole õnnistatud. Kui kaplan ise ei laula, siis on alati tark leida keegi, kes on suuteline ja tahteline kaplanit abistama ja laulu õigel toonil alustama. USA kaplanitel on tänapäeval kaasaskantavad seadeldised, mis mängivad ligi tuhat kirikulaulu. Meil sellist luksust veel ei ole ega ole lähedases tulevikus seda ka loota sest sealdised on rahaliselt kallid. Laulude valikul on kasulik vältida vähemtuntud ning raskemaid viise. Kaplan, eriti aga kõrgemal ametikohal teeniv kaplan, ei tohi unustada, et ta ei ole asendamatu. Seetõttu peab ta kolleege või alluvaid oma tööst ja tegemistest teavitama. Suurematel tseremooniatel (paraadid, pidulikud jumalateenistused, pühitsemised, matused jne) on kasulik kaasata ka noorem kaplan, kes oleks valmis tema haigestumise (või muu raskuse esilekerkimise) korral tseremoonia läbi või lõpule viima. Mõne riigi kaplaniteenistusel on kirjapandud oma nn kaplanite eetiline kood. Eestis sellist veel ei ole, sest eeldame, et kui kaplanid jälgivad oma ordinatsioonil antud vaimuliku vannet, oma kiriku vaimulikele esitatud eetilisi nõudeid ja Eesti Kaitseväe eetika koodi ning kaitseväe kirjutatud ja kirjutamata seadusi ning traditsioone, ei peaks olema kaplaniteenistusel oma erilise eetilise koodi järele vajadust. Uues kirikute ja koguduste seaduses on sätestatud vaimuliku õigus pihi-saladusele, mis kehtib ka kaitsejõududes teenivate kaplanite kohta. Toonitan taas, et kaplan peab olema tuttav riigisaladusi käsitleva seadusandlusega ­ nii kaplanid kui arstid kuulevad aeg-ajalt, tahes või tahtmatult nii sõja- ja riigi- saladusi, mis on väljaspool nende kompetentsi. Ka siin peab kaplan rangelt oskama vaikida! Mõnel kaplanil on väga hea koostöö oma ülemusega ja ta on muutunud nii öelda oma ülema ,,pailapseks". Sellist olukorda on kindlasti soovitav vältida: praktiliselt alati ei meeldi niisugune vahekord teistele ohvitseridele ning ülema vahetusel võib kaplani olukord muutuda ebameeldivaks. Ükski kaplan ei saa oma tegevust üksuses rajada ühe või paari ohvitseri heatahtlikkusele, kaplan peab saavatuma enamuse ohvitseride usalduse ja respekti. Kui kaplan tunneb end kaitseväes vaimulikuna kaitsetuna või abituna, siis tuletagu ta meelde, et Jumal on talle ju andnud kõik apostel Pauluse poolt kirjeldatud kristlase relvad: tõde, usukilp, vaimumõõk, päästekiiver, õiguse soomusrüü jne52, samuti ka Vanas Testamendis Moosesele antud Jumala tõotus53.
52 53
Vt Ef 6:10-18. Vt 1Ms 28:15.
1.7 KAPLAN ÜLEMUSENA
Seoses Eesti kaitseväe arengu ja suurenemisega on saabunud aeg, kus on vajalik luua ka õppekeskuste vanemkaplanite ning brigaadija kaitseringkonna staabikaplanite ametikohti. Mobilisatsiooni puhul on kõrgemate kaplanite ametikohtade loomine vältimatu. Selleks peame juba nüüd hakkama kaplanite täiendõppes tegelema nende kaplanite ettevalmistamisega, kes vajadusel täidaksid nimetatud kõrgemaid ametikohti. Peab nentima, et enamus riikide kaplaniteenistused annavad erilist väljaõpet kaplanitele, keda on kavas edutada kõrgemale ametikohale või anda kõrgem sõjaväeline auaste54. Kui kaplanile antakse kõrgem ametikoht, näiteks, kui teda edutatakse brigaadi-, diviisi- või kaitseringkonna kaplani kohale, peab ta planeerima, juhendama ja kontrollima teiste kaplanite tööd55. Asudes mõnele kõrgemale ametikohale, leiab kaplan, et ta ei ole enam nii palju nõustaja ja hingekarjane, vaid rohkem ja rohkem lihtsalt staabiohvitser ning administraator. Kaplan märkab, et tema tegevus on palju vähem ,,vaimulik" kui varem ning peale talle alluvate kaplanite ja ohvitseride nõustamise, on tema ülesanne vaimulikuna peamiselt tseremoniaalne (pühitsemised jne). Siisi ta peab meeles pidama, et ta on ikkagi vaimulik. Mida kõrgem ametikoha tase, seda enam vajab kaplan staabitööja planeerimisoskust, tasakaalukust ning oma tegevusala seadusandluse kaitseväe määruste ja eeskirjade tundmist. Mitmesugused tseremoniaalsed üritused nõuavad temalt rohkem aega kui väeosa kaplanilt. Diplomaatiliselt tuleb tal tegelda teiste konfessioonide ja kirikute kõrgema juhtkonnaga ja mitmetel tasanditel välisriikide kaplanitega. Kui on tegemist katoliiklikku või paralleelmudelit järgiva kaplaniteenistusega, toimub asjaajamine tavaliselt nii nagu kaplani oma kirikus. Kui aga on tegemist oikumeenilise kaplaniteenistusega, kus kõrgemal ametikohal teeniv kaplan peab juhendama, nõustama ja kontrollima mitmesse konfessiooni kuuluvaid vaimulikke, peab ta kindlalt hoiduma tegelemast dogmaatiliste ja muude selliste probleemidega, mis kuuluvad konfessioonide valdkonda ja millega peab vajaduse korral tegelema selle kiriku kõrgem vaimulik, kuhu kaplan kuulub56. Eesti kaitseväes on määratud eri konfessioonidesse kuuluvate kaplanite hulgast oma kiriku kaplanite seenior, kelle poole võib käsuliini segamata iga kaplan või kaitseväelane pöörduda kirikusiseste
Enamuses tsiviilkirikutes selline kõrgema vaimuliku ameti kandidaadi eriväljaõpe puudub. Paljudel kõrgematel vaimulikel on küll tihti kõrgem akadeemiline haridus, kuid erilist juhtimisalast väljaõpet on vähestel. 55 Nagu teeb seda kirikus vanem (ülem) õpetaja, abipraost, praost või piiskop. 56 Peakaplan on kõikide kaplanite professionaalseks ja sõjaväeliseks ülemuseks, lisaks sellele veel EELK kaplanite vaimulikuks ülemuseks. Peakaplan on EELKs samastatud praostiga ning täidab ka kaitseväes mitmeid praosti ülesandeid.
küsimustega. Samuti on naiskaplanitel võimalus pöörduda soovi korral vanema naiskaplani poole. Muidugi ei ole kellelgi keelatud ka otse vanem- või peakaplani poole pöörduda57. Selleks, et kaplan saaks ülaltoodud ülesannetega edukalt hakkama, on hea kui vanemad kaplanid mitte ainult ei oma kõrgemaid akadeemilisi kraade oma erialal, vaid tunnevad ka piisavalt hästi kaitsejõudude administratsiooni, eriti personali valdkonnas. Sõjaline kõrgem ettevalmistus on siinjuures suureks kasuks. Kasulik on ka omada teadmisi nii oma kui teiste, eriti NATO riikide kaitsestruktuuride organisatsioonidest, tavadest ja ülesannetest. Seetõttu on suurimates NATO ja ka teistes riikides (Austraalia, Korea, Lõuna-Aafrika) tavaline, et kaplaneid lähetatakse kõrgtasemelistele sõjaväelistele kursustele. Ei ole haruldane, et need, keda on kavas edutada diviisi-, korpuse või kõrgema kaplani ametikohale, võivad isegi läbida kindralstaabi ohvitseride kursused. Kõige selle juures ei tohi ka kõrgemal ametikohal teeniv kaplan unustada, et tema on vaatamata oma staabiohvitseri positsioonile, kaitsejõududes ikkagi kristliku kiriku esindaja. Kõrgemal ametikohal teeniv kaplan peab aeg-ajalt langetama otsuseid, mis võivad olla rasked ja ebameeldivad, nagu näiteks alluvate saatmine riskipiirkondadesse jne, kuid see on osa ,,ristist", mis kaasneb kaiseväes alati kõrgema auastme ja ametikohaga. Vältimatu on see, et varem või hiljem peame kõik minema reservi või erru. Erus olev endine kõrgemal ametikohal teeninud kaplan peab vältima oma järglase töösse ,,nina pistmist" või arvustamist ­ ning ainult siis oma arvamust avaldama, kui järglane on selleks soovi avaldanud.
1.8 KAPLAN SÕJAOLUKORRAS, LAHINGUS ja RAHUTAGAMISOPERATSIOONIDEL
Nagu mainitud, vastavalt rahvusvahelistele konventsioonidele ei kanna tänapäeval kaplan tavaliselt lahingus relva. Kuid konventsioonid ei keela kaplanitel puht enesekaitseks näiteks püstolit omada. Ajaloost on teada ka juhtumeid, kus kaplanid on olnud relvastatud (nt Korea sõja ajal), sest vastaspool ei tunnustanud Genfi konventsioone. Samasugune olukord valitseb ka tänapäeval Iraagis. Kuigi enamus NATO riike keelavad tänapäeval oma kaplanitel igas olukorras relva kandmise, on Eesti kaplanitel eriolukorras, nt Iraagis luba patrullidel jne, enesekaitseks relva kanda. Paljude riikide kaplaniteenistuse eeskirjad või määrustikud näevad ette, et lahingutingimustes viibib kaplan üksuse meditsiini57 Soovitan kõigil staabi- ja vanemkaplanitel tutvuda J. Oswald Sandersi teosega VAIMULIK JUHTIMINE. Tallinn, Logos, 2001.
teenistuse sidumissalga juures. Kindlasti peab kaplan olema valmis trööstima haavatuid ja toetama surijaid, kuid sama tähtis on kaplani viibimine lahinguliinil, külastades sõdureid kaevikutes. Kui Vabadussõjas võisid diviisiõpetajad kokku kutsuda pataljone ja polke (rügemente) välijumalateenistuste pidamiseks, siis tänapäeval on see võimatu, sest iga suurem sõdurite kogumine võib muutuda vaenlase õhu- ja suurtükiväele märklauaks. Seetõttu kaplanid liiguvad tänapäeval ühe väikese sõdurigrupi juurest teise juurde, et anda sõjameestele võimalus vaimulikuga kõnelemiseks või palvuste jne pidamiseks. Kogemuste kohaselt on tihti selleks kõige sobivam aeg pärast õhtusööki. Näiteks nii esimeses kui teises Lahesõjas liikusid nii Suurbritannia kui USA kaplanid koos oma väeosade peajõududega ning kasutasid igat võimalust vaenlase jõududega kontaktis olevate väeosade külastamiseks. Kui kaplanitel ei ole oma transpordivahendit, siis nad kasutavad kõiki võimalikke transpordivõimalusi ühe allüksuse juurest teise juurde liikumiseks. Hea tahtmise juures leiab leidlik kaplan alati mingi võimaluse sinna liikumiseks, kus tema arvab, et ta kohaolek soovitav on. Jumalateenistusest, palvetest ja armulauaosadusest soovivad paljud tänapäevalgi enne lahingut osa võtta. Mereväekaplanite tegevust reguleerivad omad iidsed tavad ja traditsioonid, mida iga kaplan, kelle ülesandeks on mereväelasi teenida, peab tundma õppima. Mereväes võib tavaliselt leida kaplaneid koosseisusliselt vaid suurematel sõjalaevadel58 (millised Eestil ühe erandiga veel puuduvad) ja mereväebaasides. Kaplanid, kes teenindavad väiksemaid üksusi, nagu näiteks saate- ja vahilaevu ning miinitraalereid, liiguvad vastavalt võimalustele ühelt laevalt teisele ning veedavad, vastavalt olukorrale, igal laeval mõned nädalad, päevad või tunnid. Eesti mereväe rahuaja koosseisus on kaks kaplanit, kellest üks on ettenähtud kaldal, teine laevadel teenivaid mereväelasi teenima59. Õhuväekaplanid60 puutuvad otsese lahingutegevusega palju vähem kokku ning lendavad tänapäeval lahinglendudel kaasa haruharva61. Traagilisi, sageli surmaga lõppevaid õnnetusi, on õhuväes rohkem kui teistes põhiväeliikides. Tavaliselt asuvad kaplanid oma
Nt on suurtel USA lennukiemalaevadel 2-4 kaplanit, kellele võivad lisanduda mõned laeval asuvad lennueskaadri kaplanid. 59 Momedil on üks ametikohtadest täidetud. 60 Eestis kasutati 1919-40 mõistet ,,lennuvägi", alates 1991 aga ,,õhuvägi". 61 II maailmasõja ajal lendasid kaplanid erandjuhtudel kaasa suurtel pommilennukitel, tänapäeval on lennukite meeskonnad enamjuhtudel 1­2 liikmelised ja lennuajad palju lühemad kui 50 aastat tagasi. Selle tõttu pole kaplanite kaasalend enam vajalik ega tavaliselt ka võimalik.
lennuüksuse ettenihutatud baasides või tagala lennuväljadel, kus neil on tööd ja tegevust piisavalt. Tähtis on ka langenute korralik ja väärikas matmine. Aastasadade pikkune kogemus näitab, et kuigi sõjamehed on oma ülesannete täitmisel valmis kodumaa eest langema, ei taha ükski inimene, et teda looma kombel auku aetakse. Pühalik matusetalitus aitab ellujäänutel leina leevendada. Seetõttu on väga vajalik, et kaplan või tema puudumisel üksuse ülem, matusetalituse väärikalt läbi viib. Eestis on juba Vabadussõja päevil võimaluse korral saadetud langenud oma kodukohta matmiseks. Seda tehakse tänapäeval ka nendega, kes on saanud surma ÜRO ja NATO rahuvalve- ja rahutagamisoperatsioonidel. Oleme kogenud, et omastel on kergem leina kanda, kui nende poeg, isa, abikaasa või kallim on maetud kodukoha kalmistule ning mitte tundmata hauda, kusagil võõra riigi pinnale62.
PALVUS ENNE LAHINGUT. KUJUTATUD ON SOOME JÄTKUSÕJAS III/JR47 (VALLILA PATALJONI) EESTI VABATAHTLIKKE. TUNDMATU KUNSTNIKU PLIIATSIJOONISTUS. Originaal Tori Püha Jüri sõjameeste mälestuskirikus.
Soovitan kaplanitel tutvuda endise Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste kaplani Ago Lilleoru tööga: KIRIKLIK TÖÖ SOOME KAITSEJÕUDUDES, Tartu, Kõrgem Usuteaduslik Seminar, 1998 ning Indrek Lõu lõputööga TEOREETILISED JA PRAKTILISED ASPEKTID LAHINGUS LANGENUTE TOIMIMISE KONTSEPTSIOONI VÄLJATÖÖTAMISEKS EESTIS, Tartu, KVÜÕA, 2004.
Tänapäeval saavad enamuses NATO riikides kaplanid oma baasväljaõppes algteadmisi oro- ja hüdrograafiast, teadmaks, kuhu oleks sobiv asutada ajutisi või permanentseid sõjaväekalmistuid. Sõjalistel- ja rahutagamisoperatsioonidel peavad kaplanid olema teadlikud ka nende võõrriikide relvajõudude tavadest, kelle naabruses nad asuvad ja kellega on vajalik tihedam koostöö. Näiteks on ameeriklastel omad langenute mälestamise traditsioonid (täägistatud püss maa sisse torgatud, püssile asetatakse kiiver ning relva ette langenu saapad, au andmine jne) millega ka meie kaplanid peaksid tuttavad olema63. Sõjaolukorras ei ole tavaliselt rindel viibijatel võimalik kokku puutuda notarite või advokaatidega, selle tõttu on Kanada ja USA kaplanitele antud piiratud notariaalsed õigused: nad on volitatud tõendama allkirju ja muid vajalikke dokumente. Seda võimalust tuleks kaaluda ka Eesti kaitseväes, eriti siis, kui Riigikogu vaatab üle hiljuti vastuvõetud kirikute ja koguduste seaduse, millega anti vaimulikele taas perekonnaseisuametniku õigused ja kohustused. Kaplanid jätkavad oma tegevust ka siis, kui nad peaksid langema sõjavangi. Sattumine sõjavangina vaenlase kätte on igale sõjamehele raske läbielamine ning veelgi raskem naiskaitseväelastele. Sõjavangist kaplani kohus on jätkata oma kaasvõitlejate ja võimaluse korral ka interneeritud eraisikute usulist teenimist. Vangilangenud kaplanite (samuti ka meditsiinipersonali) tegevus sõjavangide hulgas on lubatud ning reguleeritud Genfi ja Haagi rahvusvaheliste konventsioonidega64. Eelnimetatud konventsioonid kindlustavad küll kaplanitele õiguse oma kaasvangide usulisele teenimisele, kuid kogemused näitavad, et vangistavad võimud ei täida sageli neid kohustusi, mida nad konventsioonide allakirjutamisel endale võtsid. Nii mõnigi kaplan on sõjavangina saatnud korda kangelastegusid ning samuti on mitmed leidnud märtrisurma. Sõjaolukorras on kaplanitel ka tagalas palju tegevust: väljaõppel või puhkusel viibivad üksused, sõjaväehaiglad ja laatsaretid, sõjavangilaagrid, põgenike ja kadunute või vanemad kaotanud laste laagrid ja kogunemiskohad vajavad kõik kaplanite hooldust. Nagu juba mainitud, on naiskaplanid osutunud selles valdkonnas väga oskuslikeks. Eeltoodu käib suurel määral ka rahuvalve- ja rahutagamisoperatsioonide kohta. Peamine vahe seisneb ehk selles, et surmaoht ei ole tavaliselt rahutagamisoperatsioonidel sama reaalne kui sõjaajal ning
Iraagis langenud Eesti kaitseväelased, kes tegutsesid koos USA sõjaväeüksustega, on saanud selliste auavalduste osaliseks. 64 Vt lisa 30.
igavus ja tüdimus võivad hakata laastama rahuvalvajate moraali. Kaplan peab korraldama ka operatsioonidel viibijate perekonnaliikmete vaimse ja mõnel juhul ka sotsiaalse hooldamise. NATO silmis on kaplanteenistus senini olnud iga riigi oma probleem ja riigid on vastutanud oma kaitseväelaste usulise teenimise eest, kuid see seisukoht on muutumas. Viimasel ajal on aga NATO raames asutatud mitmeid rahvusvahelisi väekoondisi nagu SaksaHollandi ja Saksa-Taani-Poola armeekorpused. Asutamisel on ka Euroopa Liidu uus kiirreageerimise väekoondis - Eurocorps. Diviisi ja korpuste vanemkaplanid peavad nüüd juhatama ja koordineerima nii oma kui teistest rahvustest kaplanite tegevust. NATO Käsiraamatu järgmises väljaandes on kava viia sisse vastavad muudatused. Rahutagamisoperatsioonidel endises Jugoslaavias, Burundis jne teevad kaplanid olude sunnil koostööd üksteist toetades, aidates ja vajaduse korral ka üksteist ajutiselt asendades. Seetõttu on eriti NATOs päevakorral kaplanite koostöövõimelisus - interoperability. Kaplanite koostööd arutatakse peakaplanite konverentsidel ja see on uueks teemaks paljudel kaplanite kursustel. See nõuab kaplanitelt nii inglise kui ka teiste võõrkeelte oskust ning eri konfessioonide ja usundite lähemat tundmist. Eesti kaplaniteenistus on teinud jõudsalt edusamme eriti inglise keele oskuse alal ning osaledes kursustel ja konverentsidel välisriikides on teiste riikide kaplaniteenistusi ning kaplaneid tundma õppinud. Samadel eesmärkidel külastavad rahvusvahelise koostöö raames ka teiste riikide kaplanid Eestit ning meie kaplaniteenistuse arengut hinnatakse igal aastal mõne NATO riigi kaplaniteenistuse poolt. Meie kaplanid on Afganistanis, Bosnias, Iraagis ja Kosovos demonstreerinud, et oleme teiste riikide kaplanitega koostöövõimelised ning see koostöö-võime kasvab meil iga aastaga. Interoperability ei tähenda aga seda, et kõik kaplanid suudaksid ka kõige parema tahtmise juures üksteist alati asendada. Kogemused Bosnias ja Kosovos näitavad, et kuigi kaplanid suudavad tihti jumalateenistustel ja näiteks ka matustel üksteise kohuseid täita, siis hingehoid ja nõustamine on asjad, mida iga kaplan teeb kõige paremini oma riigi kaitseväelastega. Lõpuks - nii sõjategevuse ajal kui ka rahutagamisoperatsioonidel tuleb ette juhtumeid, kus Eesti kaplan avastab, et ta allub mõne liitlasriigi relvajõudude kõrgema väekoondise vanemkaplanile. Arusaadavalt tuleb temasse suhtuda niisamuti kui vanemasse Eesti kaplanisse (vaatamata vanemkaplani konfessioonile) või nagu Eesti ohvitseri. Probleemide ilmnemisel pöördub kaplan oma otsese ülemuse või kohalviibiva kõrgema Eesti ohvitseri poole. Alati saab nõu küsida ka
Eesti pea- või vanemkaplanilt, eeldusel, et vajalikud sidevahendid on kättesaadavad. Samuti ei tohi unustada, et kaplanitele on antud ka lepituse amet. On palju räägitud ususõdadest, kuid unustatakse ära, kui palju kirikud ja vaimulikud on teinud rahu heaks. Iga sõda või muu vaenutegevus jõuab alati kunagi lõpule, kuid kaplan on paremini kui paljud teised ettevalmistatud selleks, et kuulutada lepitust ja andestust nii rahu kui sõja ajal. Kokkuvõtteks - kui kaplan on vajalik üksuse liige rahuajal, siis on ta oma üksusele veel vajalikum sõjaajal, samuti rahuvalve- ning rahutagamisoperatsioonidel.
TÜÜPILINE PALVETUND SÕJATANDRIL. USA KAPLAN KOL JOHN W. SCHUMACHER JA TEMA ,,KOGUDUS" KOREAS KEVADEL 1953. Foto: USA armee.
1.9 KAPLANITE AJALOOLISED TRADITSIOONID
Sõjaväekaplanitel on aastasadade jooksul kujunenud välja omad traditsioonid, mõned neist on pärit juba varasest keskajast. On juba nimetatud üht kaplanite traditsioonilist eset ­ keepi. Kuna kaplanid on ajalooliselt seotud Püha Martini keebiga, siis on paljude riikide kaplaniteenistustel ka tänapäeval kasutusel keebid, kas liturgilise rõivana või üleriidena piduliku õhtuvormi juures. Malta rist on teine enam levinud kaplanite sümbol. Ristisõdade ajastul (10.-13. saj) oli sõjaväekaplanite amet juba laialt levinud. Sel ajal võtsid kaplanid Püha Johannese Hospidali ordult üle Malta risti, mis on arenenud Kreeka ristist. Kaheksatipuline rist moodustub neljast odaotsast (teradest). Traditsiooni järgi sümboliseerivad neli odaotsa õiglust,
tagasihoidlikkust, visadust ja ettevaatlikkust, kuna Malta risti kaheksa tippu tuletavad meelde Jeesuse mäejutluse kaheksat õndsakskiitmist (Mt 5:3-12). Kolmas rahvusvaheliselt tunnustatud välikaplanite sümbol - lilla või violett eraldusvärv - on palju hilisem. Seda värvi hakati kaplanite eritunnusena kasutama esmalt XIX sajandi keskpaigas Saksamaal, arvatavasti Preisi armees. Tänapäeval on selle värvi kasutus laialt levinud, seda kasutavad näiteks Argentiina, Belgia, Hispaania, Iiri, Kanada, Poola, Portugali, Rootsi, ja Rumeenia kaplanid. Inglismaal näiteks kasutati veel II maailmasõja ajal ainult musta eraldusvärvi ning seda kasutavad mitmed riigid (nt Kreeka) veel tänapäevalgi. Hollandis, Kanadas, Soomes ja Suurbritannias kasutatakse mõlemaid värve: Hollandis kasutavad katoliiklased lillat, protestandid musta, Soomes kasutatakse mustal põhjal violetseid ja kuldseid ornamente. Siin võib ka nimetada, et Eestis kasutatakse lillat värvi kaplanite eraldusvärvina alates aastast 1995, peamiselt piduliku õhtuvormi juures. Sinakaslilla (potisinine) on Malta rist ka Eesti kaplanite rinnamärgil. lisaks relvaliigi või teenistuse lõkmetele (trafaretile)65 veel oma kaplani ametirist, kompetentsi tõendav erialamärk või isegi mõlemad, tavaliselt kas Ladina või Malta rist, tihti ümbritsetud pärjaga. Näiteks Saksamaal on sõjaväevaimulikel vähemalt sada viiskümnend aastat olnud tarvitusel Eesti luterliku kiriku õpetajate ametiristiga sarnane ketiga kaelaskantav hõbedane kaplanirist, mille kujundused on erinevad protestantidel ja katoliiklastel66. Riikides, kus kaplaniteenistusel on oma katedral ning garnisonikirikud ja -kabelid, on kaplanid tihti ühendanud nendega oma traditsioonilised tseremooniad, nagu kaplanite ametisse pühitsemised.
MALTA RIST. ÜKS VANEMAIST KAPLANITE SÜMBOLITEST. KASUTUSELE VÕETUD HILJEMALT RISTISÕDADE AJASTUL.
Tavaliselt kristlastel Malta, Ladina või Kreeka rist (Poolas isegi Slaavi rist), juutidel käsulauad või kuueharuline Taaveti täht, muhameedlastel poolkuu, budistidel palveratas, jne. 66 Nt on Saksa välipastorite riietust ja eraldusmärki pikemalt käsitletud teoses: DAVIS, Brian L. GERMAN ARMY UNIFORM and INSIGNA 1933-1945 [Saksa armee vormiriietus ja eraldusmärgid 1933-1945]. II täiendatud väljaanne, London Arms and Armour Press, 1992.
Maades, kus on mittekristlikke kaplaneid (nagu Korea ja USA), on eri uskudel omad eraldusmärgid: juudiusulistel kuueharuline Taaveti kilp, (Hollandis, Rumeenias, Ungaris, Suurbritannias, II maailmasõja ajal lisaks veel Austraalias, Kanadas ja Suurbritannias, Uus-Meremaal) või nn käsulauad (Prantsusmaal, USAs). Budistid kasutavad palveratast, muhameedlased poolkuud jne. (Koreas, Nepalis, USAs jm). Mormoonid ja mõnede teiste konfessioonide kaplanid kasutavad USA kaitsejõududes ristimärki, kuigi ristimärk nendes konfessionides tavaliselt kasutusel ei ole. Kuigi erinevate maade ohvitseridel on omad aastasadade vanused kindlad suhtlemisreeglid, leiame siiski, et eri maade kaplanid saavad vaatamata rahvusele ja usulisele kuulumisele, omavahel suurepäraselt läbi. Eeltoodud on tõestanud nii I kui II maailmasõda, kus lisaks liitlaste kaplanite omavahelisele heale koostööle ka vastaspoole kaplanid osutasid üksteisele vangilangemise puhul abivalmidust ja kristlikku armastust. Samuti on see tulnud eriti ilmsiks rahvusvahelistel rahuoperatsioonidel Somaalias, Burundis (kus kodusõjas tapeti ligikaudu pool miljonit inimest), endises Jugoslaavias, Afganistanis ja mujal, kus mitmete eririikide kaplanite koostöö on pea alati olnud sujuv. On loomulik, et NATO ja NATO riikidega koos tegutsevate relvajõudude kaplanite koostöö on alati heal tasemel ning muutub iga aastaga paremaks. Üldreeglina sinatavad kaplanid üksteist pea igas riigis vaatamata sõjalisele või kiriklikule auastmele ja kasutavad (v.a paraadil ja alluvate juuresolekul) sageli auastme asemel üksteise eesnime67, kas koos mõne kirikliku aunimetusega (nt ,,isa Vello", ,,vend Jüri") või ilma. Kõrgemal ametikohal teenivat kaplanit (nt pea- või vanemkaplanit) sinatakse siis kui selleks on vanem kaplan andnud märku või luba. Paljud kaplaniteenistused tähistavad tihti lisaks aastapäevadele mitmesuguseid (peamiselt kaitsepühakute68) tähtpäevi. Mitmel pool toimuvad kaplanite aastapäevadel, introduktsioonidel ja muudel tähtpäevadel erilised traditsioonilised tänujumalateenistused. Näitena võib nimetada inglaste Battle of Britan'I, Trafalgari merelahingu aastapäeva ja Atlantic Sunday jumalateenistusi.
Üldise erandina ei sinata madalamatel ametikohtadel teenivad kaplanid oma välipiiskoppe, välipraoste, kindralkaplaneid ja peakaplaneid, kuigi ka siin on erandeid. Inglise keelt kõnelevates riikides pöörduvad kaplanid oma kõrgemate juhtide poole tiitliga ,,Sir", mida kasutavad ka ohvitserid suheldes oma ülemustega või kõrgemas auastmes ohvitseriga. Austraalias, Inglismaal, Kanadas ja Uus-Meremaal kõnetatakse kaplaneid tihti sõnaga ,,Padre", USAs ,,chaplain". 68 Populaarsed kaplanaatide kaitsepühakud on Püha Martin Tours'ist, Püha Mikael ja Püha Jüri (Georg).
Samuti on mitmetel kaplanaatidel oma ammu väljakujunenud traditsioonilised laulu- ja kirikupalved. Laulupalve Te Deum on kaplanite tänupalvena laialt kasutusel peaaegu kõikides riikides. Kaplanid alustavad tihti Pühakirja lugemist traditsiooniliselt sõnadega: ,,[Sõjamehed]! Kuulgem Jumala sõna!". Eesti alal on see olnud traditsiooniks vähemalt alates Põhjasõjast. Kuna jumalateenistused toimuvad alati kohaliku väeosa ülema loal või korraldusel, siis on paljudes riikides tavaks, et kohalviibiv kõrgemas auastmes ohvitser, väeosa ülem või mõni kuulus kohalviibiv eruohvitser loeb mõne lektsioonidest (tavaliselt kas Vana Testamendi või epistli teksti). Paljude riikide kaplaniteenistustel on oma hümn, koraal, rivilaul69 või sarvesignaalid70, samuti on mitmete riikide kaplaniteenistusel oma marss71. Nii kirikus, ohvitseride kasiinos või vabas õhus lauldavat kaplanite hümni või marssi kuulatakse alati valveseisangus ning kirikus või pidulauas tõustakse sel puhul püsti. Leidub riike, kus kaplanitel on oma lipp või vimpel72. Lippe hoitakse peakaplani kabinetis või garnisonikabelis ning tuuakse välja pidulikel jumalateenistustel, tähtpäevadel ja pidulikel õhtusöökidel. Vimpli või lipukesega märgistatakse mitmel pool väliolukorras (v.a lahingus) kaplani telk või jumalateenistuse asukoht. Mitme riigi, nagu Kanada, Suurbritannia jt mereväes on kasutusel kirikuvimpel, mis heisatakse jumalateenistuse ajal sõjalaevadel. USAs on kirikuvimpel ainuke, mida tohib sõjalaevadel heisata üle riigilipu või riigilipust kõrgemale. Kanada mereväes heisatakse kirikuvimpleid nagu signaallippe, see tähistab tavaliselt, et laeval toimub kas jumalateenistus, palvus või mõni kiriklik talitus73. Mõne riigi kaplanid ei kanna ohvitseri vöörihma74. Toonitamaks, et kaplan ei ole relvakandja, kasutatakse selle asemel laia õlarihma, millel on tavaliselt ees rinnal kaplaniteenistuse rist või mõni muu sümbol ja seljal väike paun, milles hoitakse näiteks taskuformaadis Uut Testamenti.
Kanada, Lõuna-Aafrika, Suurbritannia ja Uus-Meremaa kaplaniteenistustel nt koraal ,,Onward, Christian Soldiers". Austraalia kaplanite laul ,,Soldiers of Australia" on loodud populaarse rivilaulu ,,Waltzing Mathilda" viisile. Rootsi välipastorid kasutasid varem selliseid kirikulaule nagu kuningas Gustav II Adolfi lemmiklaul ,,Förfäras ej du lilla hop" [Ära karda, väike karjake] ja ,,Fädernas kyrka i Sveriges land" [Vanemate kirik Rootsimaal]. Viimast laulu peetakse tänapäeval liiga sovinistlikuks ning seetõttu on laul paljude kurvastuseks kasutuselolevast uuest Rootsi kiriku lauluraamatust välja jäetud. 70 Nt kutse palvusele või jumalateenistusele. 71 Suurbritannias Jeremiah Clarke "Trumpet voluntary". 72 Eesti kaitseväes on samuti kavas kaplani vimpli kasutusele võtmine. 73 Lipud ja vimplid on kasutusel Kanadas, Suurbritannias ja USAs. 74 Nn ,,Sam Brown", kasutusel Eesti sõjaväes 1918-40.
Mõnes riigis erinevad mere- ja õhuväekaplanite traditsioonid oluliselt maaväekaplanite omadest. Näiteks juhul kui Suurbritannia ja Kanada mereväelasi või nende lapsi ristitakse mõne sõjalaeva pardal, siis kasutatakse ristimisanumana laeva kella. Matuste puhul ei asetata kaplani kirstule mitte ohvitserimüts ja mõõk, vaid mõõga asemel ametirist või vastava riigi kaplaniteenistuse stoola. Teiseks tavaks on, et kaplani kirst asetatakse kirikus erandina altari ette nii, et surnu jalad on altari poole. Paljude riikide kaplaniteenistustel on ka pidulike messi-, rügemendi- või dining in õhtusöökide puhul oma traditsioonid, mis võivad oluliselt erineda teistest sama riigi ohvitseride kasiinodes käibelolevatest tavadest. Näiteks paljud kaplaniteenistused tarbivad aastasadu oma traditsioonilistel õhtusöökidel ainult veini või vett75 ning mitte mingeid muid jooke76. Õhtu tseremooniameister, (tavaliselt nn ,,president") või eesistuja kasutab koosoleku haamri asemel lauakella või gongi. Eesti kaplanite traditsioone on käsitletud käesoleva teose neljandas peatükis.
VAIMULIKU SÄRK VORMIRIIETUSE JUURDE ON KASUTUSEL PALJUDES RIIKIDES. EESTI, KANADA ja SAKSA KAPLANID KOGUNENUD PIDULIKUKS ÕHTUSÖÖGIKS BORDENI ÕPPEKESKUSE OHVITSERIDE KASIINOS. DETSEMBER 1999.
Austraalias, Kanadas, Suurbritannias ja Uus-Meremaal on täiskarsklasel lubatud kuninga või kuninganna ning väeüksuste terviseks juua vett. 76 Piiblis ei ole mainitud, et Jeesus Kristus oleks tarbinud muid jooke peale vee (millest ta tegi veini) ja veini, vt Jh 2:1-10.
Meie KARL, Jumala armust Rootsi, Göta ja Vendeni kuningas, Soome suurvürst, Skåne, Eesti, Liivi, Karjala, Bremeni, Verdeni, Pommerni, Cassubeni ja Verdeni hertsog, Rügeni vürst, Ingerimaa ja Wismari maahärra, Pfaltzkrahv: Teha teadmiseks, et meie truu teener ja kolonelleitnant, meile armas kõrgelt sündinud Wolmar Anton von Schlippenbach, täis alandlikku innustust Meie teenimiseks, on teinud ettepaneku, ilma Meile majanduslikke kohustusi tekitamast, värvata üks Traguni Rügement, mis koosneks 600 mehest jagatud kaheteistkümneks Kompaniiks. Järjelikult võtame Meie armulikult alandliku pakkumise vastu ning oleme temale andud järgmised Tingimused, nimelt: 1. Kolonelleitnant võtab omale isiklikuks kohustuseks värvata seda Rügementi, lubades esitada seda hea ja kõlbuliku meeskonnaga ning nii heade ja tugevate hobustega kui riigis võimalik. Nõnda tahame Meie omalt poolt anda ülesandeks olla nimetatud Rügemendi Koloneliks ning iga Kompanii peaks koosnema viiekümnest mehest, kaasaarvatud neli Pioneeri ja neli Grenaderi, kes Meie poolt Instrumentidega, Materjalidega ja Laskemoonaga varustatud saavad. 2. Mis ohvitseridesse puutub, siis Me lubame armulikult, et Kolonel võib võtta ohvitsere, nimelt üks Kolonelleitnant, üks Major ja üheksa Kaptenit ja igale Kompaniile üks Leitnant ja üks Lipnik ning vajalikud allohvitserid, kusjuures Kolonel andku siinjuures oma parim, et ohvitserid oleksid osalenud lahingutes ja [neil oleks] sõjaline kogemus, nõnda et Meie teenitusel oleks neist kasu. Soovime näha vastuvõetud ülemohvitseride nimekirja, et neid varustada Meie armuliku Patentiga. 3. Et leida need 600 tragunit, Meie lubame Kolonelil vabalt värvata üle terve Meie Riigi, kuid eriti on tema värbamisalaks Pärnu koos Sancki, Willhofi ja Kasteni, samuti Karksi, Helme Sangizke, Ringeni ja Carveli mõisadega koos Randeni, Ober Pahleni [Põltsamaa], Tarwastu, Kirrumpah ja Adselliga, kusjuures tuleb meeles pidada Kuninglikke Eeskirju väevõimuga värbamise kohta, eriti arvestades kohalikke talupoegi ja teisi Maksumaksjaid ning traguneid mitte kaasata, aga lahtist rahvast, kellel tööd ei ole, võib kohe võtta, vastavalt Kuninglikele Määrustele. 4. Nii kiiresti kui Meeskond on kokku saadud ja tuvastatud, saavad nad nautida sama toidumoona nagu Meie teisedki värvatud Rügemendid selles Asukohas ja seal koos Prima Plana, samuti Rügemendistaabiga, mis saab olema samaväärne Meie teiste värvatud Rügementidega, nagu ülem- ja alamohvitserid Kompaniide juures alates möödunud 12. Aprillist kui leping temaga ja Kindral Welliniga esmakordselt sõlmiti. Sealt alates saab Rügement igal kuul Sõjakassast oma Kuupalga ja mida Kolonel on üle selle kulutanud, tahame temale armulikult heaks teha. 5. Kui Rügement või Kompanii marsib munsterduskohale, varustame Meie Rügementi toiduga ja küüdiga vastavalt küüdikorraldustele. 6. Kolonel peab kuue kuu jooksul, alates 12. Aprillist muntserdama täis Rügemendi, Meeskond riietatud kuubedes, uute saabaste ja kannustega, igal lisaks päitsed ja kerge tragunisadul, kõik heas korras, nii et kui ülevaatus läbitud, siis kui Meile sobilik, varustada Rügementi tema esimese tavalise munderinguga. Kuid ülem- ja alamrelvadega samuti Grenaderikingadega, Tääkidega ja vajalike Instrumentidega, Laskemoonaga Pioneeridele ja Grenaderidele tahame Meie varsti varustada, samuti Lippudega ja vajalike Mänguriistadega nimelt Kateltrummidega, Trummidega ja Vilepillidega. 7. Lõpuks Meie anname sellele Rügemendile vaba tegusemise vastavalt Sõjaartiklitele, nii et ainult Meie oma või Kindraliteedi käskude järgi tehakse. Selle kinnituseks oleme enda käega alla kirjutanud ja Meie Kuningliku pitsatiga kinnitanud. Carlshafenis, [Karlshamn], 22. Septembril 1700 A.D.
CAROLUS KARL XII LUBA WOLMAR von SCHLIPPENBACHIL VÄRVATA SÕJAMEHI. Tõlge rootsi keelest teosest ,,Stora Nordiska Kriget 1700-1721" II, lk 60-61.
II PEATÜKK
VÄLIVAIMULIKUD EESTI VARASEMAS AJALOOS
2.1 ROOTSI, POOLA ja TAANI VALITSUSE AEG
Ordu riigi lagunedes otsustasid Tallinna linn ja Põhja-Eesti rüütelkond paluda Rootsi kuningalt Erik XIV (1560-68) kaitset. Nõnda sai Tallinna linnast, Harju-, Järva-, Lääne- ja Virumaast Rootsi alluvuses olev Eesti provints, mis kandis küll hertsogiriigi nime. Lõuna-Eesti oli Poola valduses kuni 1629 ja Saaremaa Taani valduses kuni 1645, millal ka need said Rootsi riigi territooriumiks. Mida rohkem läks aeg edasi, seda rohkem kaasati eestlasi Rootsi ja vähemal määral Poola ja Taani relvajõududesse. Massiliselt võeti eestlasi Rootsi sõjaväkke Põhjasõja ajal 1700-10. Aastast 1701 võib kõneleda Eesti kaplanaadist. Vormiliselt kuulus Eesti Rootsi riigi koosseisu aastani 1721.
2.1.1 ESIMESED ROOTSI VÄLIPASTORITE EESKIRJAD
Erik XIV isa, Gustav I Vasa (1521-60) oli esimene Rootsi kuningas, kes andis 1535. aastal välja Rootsi merejõude reguleerivaid seadusakte, oma nn ,,mereartiklid", kus on ka ulatuslikud eeskirjad mereväekaplanite tegevuse kohta. Mereväevaimulike kohustuste hulka kuulus muuhulgas ka kohustus kaks-kolm korda nädalas või vastavalt erikorraldusele laeva meeskonnale jutlustada. Kümme aastat hiljem andis sama kuningas välja maaväge käsitavad samalaadsed ,,sõjaartiklid", mis olid ülesehituselt ja otstarbelt mereartiklitega kaunis sarnased ning reguleerisid muu hulgas välipastorite tegevust. Need on esimesed teadaolevad välipastorite ehk maaväekaplanite ametijuhised. Esimene Rootsi kuningas, kes alates a-st 1561 ka Põhja-Eestit valitses - Erik XIV, tundis suurt huvi oma sõja- ja mereväelaste hingehoiu vastu. Oma nn mere- ja sõjaartiklitega reorganiseeris kuningas Rootsi kaitsejõud, luues suuremad üksused ja väekoondised ning suurendas sõjalaevade arvu. Maa- ja mereväe koosseisuline kasv tõi kaasa ka sõjaväevaimulike arvulise kasvu ning välipastorite ja mereväepastorite arv suurenes Rootsi sõjajõududes paari aastaga neljalt üheksa-
kümnele77. Varsti pärast Eestimaa siirdumist Rootsi valitsuse alla (1561) saabus Tallinna Rootsi sõjalaevastik mitmetuhandemehelise sõjaväeüksusega. Kaasas oli ka paar välipastorit. Randumise järel sõjaväes puhkenud suure taudi tõttu suri lühikese ajaga paartuhat sõjameest. See andis sõjaväevaimulikele otsekohe väga palju tööd ja tegevust. Hukkunute hulgas oli ka esimene Rootsi väejuht ja kuberner Eesti pinnal, kindral Clas Kristenson Horn. Erik XIV tõugati troonilt oma venna ja järglase Johan III (156892) poolt78. Temagi pani maksma oma sõjaartiklid, eelmistega võrreldes oli neis vähe muudatusi. Uue kuninga peamine usuline harrastus oli rooma-katoliku kiriku liturgia ning tema huvi riigikaitse kaplaniteenistuse vastu ei olnud eriti suur. Nagu Rootsi kuningas, nii olid ka Poola ja Venemaa valitsejad huvitatud ordu pärandi jagamisest. Puhkes Liivi sõda, mis vaheaegadega kestis aastatel 1558-83. Sellesse sõtta kaasati teiste hulgas nii eestlasi kui ka lätlasi. Balthasar Russowi kroonikast79 loeme, et mõnes Rootsi üksuses teenis küllaltki arvukalt eestlasi. Nende usulise teenimise kohta võib aga ainult oletusi teha. Aastal 1570 formeeriti Harju maakonnas eesti talupoegadest lipkond80, mida juhtis Iwenn (Ivo) Schenkenberg. Seda väeosa on mõningad ajaloolased tinglikult pidanud esimeseks Eesti regulaarüksuseks81. Võimalik, et see üksus järgis organisatsioonilt ja väljaõppelt Saksa ja Rootsi lipkondi ning sellisel juhul võib eeldada, et ka seal oli ettenähtud välipastori ametikoht. Tänaseni veel vastamata küsimus on aga see, kas ja kes seal vaimulikuna teenis. Eeltoodu käib ka järgnevate Rootsi kuningate Johan III, Sigismundi I (1592-160082) ja Karl IX (1600-11) sõjakäikude kohta. Need sõjakäigud hõlmasid praeguse Põhja-Eesti kõrval ka tolleaegset Liivimaa põhja ala, st tänast Lõuna-Eestit. Södermanlandi hertsog Karl (Gustav I Vasa kõige noorem poeg, Sigismund I onu ning hilisem kuningas Karl IX) külastas Tallinna aastal 1601 ja andis ulatuslikke korraldusi eestlaste värbamiseks Rootsi
Långström, Carl Einar. SOM DET VAR OCH SOM DET BLEV. Stockholm, Högkvarteret, 1997, lk 7-8. 78 Laidre, Margus. LÕPU VÕIDUKAS ALGUS. Tartu, Tartu Ülikooli kirjastus, 1995. 79 Chronica der Provintz Lyfflandt, Rostock, 1578 ja 1584. 80 Nii nimetati XVI sajandil Rootsi maaväes paarisajamehelist väeüksust. 81 Vt KURVITS, Oskar. EESTI RAHVUSVÄEOSADE LOOMINE 1917-1918. 1. EESTI POLK I. Tallinn: Seltsi ,,1. Eesti polk" kirjastus, 1930, lk 9. 82 Valitses ka Poolat Zygmunt III Vaza nime all 1587-1632. Rootsi kuningana oli Sigismund I, samuti kui tema isa Johan III, huvitatud rooma-katoliku usu taastamisest Rootsis riigiusuna ega tundnud eriti huvi Rootsi relvajõudude protestantliku kaplaniteenistuse vastu.
relvajõududesse. Kuninglikud sõjaväelaste hingehoidliku teenindamise korraldused laienesid arusaadavalt ka Rootsi relvajõududes teenivatele eestlastele. Ei ole andmeid, et Rootsi sõjaväes oleks sel ajal olnud eesti soost või eesti keelt valdavaid välipastoreid, küll oli välipastorite seas soomlasi. Alates luterlikust usupuhastusest tegutsesid Tallinnas ja Narvas rootsikeelsed luteri usu kogudused ja nende pastorid hooldasid ka Rootsi sõjamehi. Sõjameeste jaoks ehitatud või kohandatud garnisonikirikud loodi veidi hiljem83. Rootsi väeosadega tulid Eestisse rootsi ja soome rahvusest välipastorid. Nad oli esialgselt kõrgemate väejuhtide saatjaskonnas, üksustes oli neid harvem. Selleaegsete välikaplanite tegevuse üksikasjade kohta Eesti alal on senini teada väga vähe.
2.1.2 LÕUNA-EESTI POOLA VALDUSES 1561-1625
Aastatel 1561­162484 oli Lõuna-Eesti (Liivimaa) Poola-Leedu liitriigi valduses, maal viibisid Poola ja Leedu sõjaväeüksused. Selles sõjaväes teenisid ka rooma-katoliku välipreestrid. Eesti pinnal anti paljud luterlikud kirikud taas rooma-katoliku kiriku käsutusse. Poola kuningate eesmärgiks oli rooma-katoliku kiriku vastureformatsiooni toetamine oma aladel. Kuigi Poolas ja Leedus jäi valdavaks rooma-katoliku kirik, ei kuulunud mitte kõik poola ja leedu rahvusest võimukandjad sellesse kirikusse. Kui palju eestlasi ja lätlasi Poola-Leedu relvajõududes teenis, ei ole selgunud, kuid kindlasti ei pääsenud kohalik rahvas sellest ebameeldivast sundusest. Poola-Leedu liitriigi sõjameeste hingehoiu eest hoolitsesid katoliku kiriku välipreestrid, kes püüdsid teha kõik, et ka põlisrahvast sõjamehed kuuluksid valitseja poolt soositud rooma-katoliku kirikusse.
2.1.3 SAAREMAA TAANI VALDUSES
Saaremaal, mille Lääne-Saare piiskop oli orduriigi lagunemisel müünud Taanile, asus alaliselt väiksearvuline Taani garnison Kuressaares. Kuna Taanil oli sellel ajal Läänemerel arvestatav sõjalaevastik, oli neil võimalik vajaduse korral mereteed kasutades Saaremaale täiendavaid väeüksusi saata nii nende valduses olevalt Gotlandilt (Ojamaalt) või teisest Taani valdustest.
Vt Ivask, Merike, Sinjakova, Galina, ,,Narva religioonielu ajaloost" teoses Ivask, Merike, Jürjo, Villu, Mazur, Tanel ja Toode, Andres, NARVA MUUSEUMI TOIMETISED 2005, Narva 2005, lk 9-41. 84 Juriidiliselt Altmargi vaherahu lepingu sõlmimiseni 1629.
Saaremaal oli taanlastel tavaliselt ametis üks välipastor. Kahjuks ei ole ma senini leidnud andmeid nende isikkoosseisu ja tegevuse kohta85.
2.1.4 GUSTAV II ADOLFI REFORMID
Olukord Rootsi relvajõududes muutus kuningas Gustav II Adolfi (1611-32) valitsemise ajal. Tõsise kristlasena oli ta huvitatud oma sõjaväelaste tugevast usulisest ja moraalsest tasemest ning füüsilisest heaolust. Oma 1621. aastal väljaantud sõjaartiklitega kehtestas kuningas esimese tõelise sõjaväelise kirikukorralduse. Uued sõjaartiklid nägid kõikides väeosades ette hommiku- ja õhtupalvuste pidamise ning sisaldasid ka nende läbiviimise eeskirju. Armulaua sakramenti jagati lisaks kirikupühadele alati enne sõjaretki, pikemaid marsse ja lahinguid. Ebausk, rääkimata haldjate ja ebajumalate teenimine jne, oli rangelt keelatud. Rangete karistuste ähvardusel oli keelatud Jumala nime kuritarvitamine ja vandumine. Alkoholi- ja seksuaalprobleemid olid peamised pahed, mida kuninglikud määrused ja välipastorid kaotada püüdsid.86 Rasketes väliolukordades oli välipastoritel (kes põlvnesid maarahvast nagu enamus Rootsi sõjameestest) palju tööd, et koos ohvitserkonnaga hoida ülal nii võitlus- kui üldist moraali. Välipastorid olid lisaks oma vaimulikule ametile tavaliselt ka sõjameeste nõustajaks, isegi niisugustes maistes küsimustes, nagu maamaksud, põllumajandus- ja teised sellised probleemid. Välipastor Johannes Rudbeckius, hilisem Västeråsi piiskop, on kirjutanud paljudest raskustest, millega tal tuli võidelda kasutul Pihkva piiramisel a-l 1615, kui Rootsi sõjameeste tuju oli langemas87. Saksamaa oli Kolmekümneaastase sõja esimese kümne aasta jooksul korduvalt kannatanud nii katoliiklaste kui ka protestantlike vägede rüüstamise all. 1630. aastal otsustas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Saksa protestantidele appi minna ning saabus oma armeega Pommerisse. Sakslased olid väga imestunud Rootsi välipastorite kompetentsusest, sõjaväes valtsevas distsipliinist, kõrgest moraalist, ja armee kõrgest usulisest tasemest88. Palgasõdurid kurtsid, et Rootsi armees teenides võib saada pigem õndsaks kui rikkaks89. Gustav II Adolf oli ka üks esimestest Euroopa valitsejatest, kes korraldas oma sõjaväes välipastorite keskse juhtimissüsteemi. Uue
85 86
Taani välipraost Ole Brehm Jenseni andmed. Vt Hildebrand, K.G. STORMAKTSTIIDENS FÄLTPRÄSTER. Stockholm, Försvarsstabens Upplysnings- och Pressavdelning, 1942. 87 Hildebrand, ibid. 88 Långström, ibid. 89 Långström, ibid.
organisatsiooni nimeks sai ,,välikonsistoorium" ja selle esimeheks määras kuningas oma vanema hoovijutlustaja. Väljaspool Rootsi riigi territooriumi, samuti lahingutegevuses oli vanemaks välipastoriks tavaliselt kuninga või väejuhi isiklik välipastor. Rootsi riigi piires määras välipastorid ametisse kohalik piiskop90. Eesti alal tegid seda Eesti- ja Liivimaa konsistooriumid. Välipastorid olid tavaliselt nii kuninga kui piiskoppide poolt kõrgelt hinnatud. Gustav II Adolfi välipastorite hulgas oli palju neid, kes hiljem täitsid piiskopi, superintendendi91, praosti või mõnda muud kõrget kiriklikku92, riiklikku või kõrgemat akadeemilist ametit. Näitena võib tuua lisaks eelnimetatud piiskop Rudbeckiusele veel Johannes Botvidi, hilisemat Linköpingi piiskoppi ja saksa rahvusest Johannes Fabriciust, kes oli hiljem Rootsi valduses oleva Lääne-Pommerni provintsi superintendant. Välipastorid suhtusid oma kohustustesse väga tõsiselt. Näitena võib tuua taas Rudbeckiuse93. Kuningas Gustav Adolf oli noorena armunud kaunisse Rootsi aadlidaami Ebba Brahesse, kuid oli sunnitud poliitilistel põhjustel abielust loobuma. Kuningas lohutas (või lõbustas) ennast Pihkva sõjakäigu ajal ühe Rootsi ohvitseri abikaasaga, kes kuningale poja sünnitas (hilisem Gustav Gustavsson, Vasaborgi krahv). Paljudes tolleaegsetes hoovkondades poleks sellest mingit numbrit tehtud, sõjakäikudel veelgi vähem. Rudbeckius aga pidas vaevalt 20aastasele kuninglikule abielurikkujale väga tõsise manitsuskõne, kus ta muu hulgas sõnas: ,,Kuninglik nimi on saanud musta pleki" ja tuletas oma kuningale meelde, et abielurikkumise eest võis vastavalt kuninga enda seadustele isegi surmanuhtluse määrata94. Vaatamata rängale noomitusele soosis kuningas siiski ka edaspidi Rudbeckiust piiskopi ja mitme teise kõrge ametiga95. Teised välipastorid olid vähemalt sama ranged oma hingekarjase töös. Jumalateenistused ja palvused toimusid alati kui lahingutegevus seda vähegi võimaldas. Välipastor Johannes Botvidi jutlustest on säilinud osa, milles ta võitleb kõikide sõjaväes esinevate pahede, eriti aga õllejoomise vastu. Arvestades aga seda, kui soolast toitu sel ajal söödi, ei olnud tal selles küsimuses eriti palju pooldajaid. Botvidi käitus sõjameestega kui
Långström, ibid. Superintendandid valitsesid piiskoppidest väiksemaid maa-alasid provintsides: Eestimaal, Liivimaal, Saaremaal, Ingerimaal, Pommernis ning Bremeni ja Verdeni piiskopkondades. Neil olid üldjoontes samasugused õigused nagu Rootsi ja Soome piiskoppidel. Eestis ja Ingerimaal (asukohaga Narvas) oli aeg-ajalt ametis ka piiskop. 92 Långström, ibid. 93 Hildebrand, ibid. 94 Junkelmann, Marcus. GUSTAV ADOLF. Tallinn, kirjastus Kunst, 1997. 95 Anderberg, A. SJÄLAVÅRDEN VID SVERIGES FÖRSVARSMAKT. Uppsala, 1947.
91 90
leeripoistega, moraal oli aga tema poolt hallatud üksustes kuninga arvates esmaklassiline. Oma alluvaid välipastoreid õpetas ja manitses Botvidi samuti kui sõjamehi96. Ei ole teada, kui palju need kuninglikud määrused Rootsi-Poola sõdades otseselt eestlasi puudutasid. Talupoegi värvati aeg-ajalt Rootsi sõjaväkke. Mõisnikud seda ei pooldanud, sest sõjaväkke läinud talupoeg oli tavaliselt mõisnikule tööjõuna kadunud ka sellisel juhul, kui ta imekombel sõjakäigu üle elas. Esimene Gustav II Adolfi aegne välipastor, kellest on Eesti alal teateid (a-st 1618), on Martin Aschaneus, kes tundis huvi ka vanade hauakivide vastu. Teiseks on soome rahvusest välipastor Bartholdus Erici, kes tegutses peamiselt Põhja-Eestis. Kuus aastat hiljem leiame tema nime Laiuse koguduse õpetajate nimekirjas. Selle vaimulikuga ei oldud Laiusel rahul, mees olnud oma ametipidamises hooletu ning ei osanud piisavalt eesti keelt. Alates aastast 1634 teenis ta Kodavere kogudust kuni konsistoorium teda 1642 ametist tagandas. Teadmata on, milliseid üksusi Erici Rootsi sõjaväes teenindas ja mis oli tema sõjaväest lahkumise põhjus97. Kolmekümneaastases sõjas osales Saksamaa pinnal värvatud Liivimaa ratsaväe lipkond, mille koosseisus oli ka kaplan. Selles üksuses teenisid ohvitseridena peaasjalikult baltisakslased ja soomlased, rivikoosseisus oli nii eestlasi, liivlasi kui ka lätlasi. Üksuse välipastoriks oli tavaliselt mõni baltisakslane, selline oli sellel ajal suurema osa Eestija Liivimaa luteri usu kirikuõpetajate rahvuslik päritolu. Eesti alalt värvati sõdureid teistessegi kohalikesse maakaitseüksustesse. Ei ole välistatud, et nende üksuste välipastoriks võis olla ka mõni soomlane või riigirootslane. Saksamaal välilaagris viibides määras Gustav II Adolf oma päevakäsuga Tallinna Püha Mihkli kloostrikiriku (tänase Eesti ApostlikÕigeusu Kiriku Issanda Muutmise peakiriku Suur-Kloostri tänaval) uueks Rootsi garnisonikirikuks ja andis selle Rootsi-Mihkli koguduse käsutusse alates 1. juunist 163198. Narvas tegutses Rootsi garnisonipastor endiselt Narva Jaani kirikus. Rootsi garnisonid olid pea alati ka Tartus, Pärnus ja Viljandis ning seal peeti regulaarseid jumalateenistusi mõnes kohalikus kirikus.
Hildebrand, op.cit., lk 8-13. Ka Aschneus, vt Sild, Olaf. "Mõningaid vanu hauakive meie maalt", USUTEADUSLIK AJAKIRI III nr 1, 1928, lk 33. 97 Vt Kõpp, Johan. LAIUSE KIHELKONNA AJALUGU. Tartu, Eesti Kirjanduse Selts, 1937, lk 103-105. Bruno Ederma ja Asta Jaik'i andmetel oli Bartholdus Erici Laiuse koguduse õpetaja aastal 1630, vt B. Ederma ja Asta Jaik, EESTI LUTERIUSU KIRIKUD, Tartu, Konstantin Jaik'i kirjastus, 1939, lk 91. 98 Vt Lilienberg, Toomas. TALLINNA ROOTSI-MIHKLI KOGUDUS LÄBI AEGADE. Tallinn, 1995.
Lützeni lahingus (6.11.1632) oli ühel välipastoril otsene mõju lahingu võidukale kulgemisele. Väejuhatajana nägi Gustav Adolf lahingu käigus vaenlase ohtlikku liikumist, mis eriti ahistas Rootsi Rohelist brigaadi. Kuningas otsustas ohtliku olukorra ratsarünnakuga likvideerida. Ta asus Smålandi ratsarügemendi etteotsa, kuid sai rünnakul haavata ja oli sunnitud jalastuma, hiljem tabas teda surmav kuul. Rootsi armee vanem välipastor Jakob Fabricius, kes oli enne lahingut rootslaste ja liitlaste armee rivi ees koos kuningaga palve pidanud, kuulis, et kuningas on haavatud. Nähes kahte põgenevat kuninga kantselei adjutanti, kes hüüdsid ladina keeles ,,Fugiendum est!" (tuleb põgeneda), sundis Fabricius nad peatuma sõnades: ,,Standum est, alioquin provocabimus omnes ad fugiendum" (peame seisma, muidu põgeneme kõik). Ta alustas Martin Lutheri kirikulaulu ,,Erhalt' uns, Herr, bei deinem Wort" (,,Meil oma sõna kinnita"99). Välipastori rahulikkus mõjus kainestavalt algavale paanikale. Fabriciuse ümber kogunes põgenevaid sõdureid, ta kutsus neid korrale, korraldas uue vastupanu ning taastas olukorra. Selliseid juhuseid on Rootsi sõjaajaloos vähe, kuid see ei ole aga kaugeltki ainus taoline seik100. Gustav II Adolfl langemine Lützeni lahingus oli ränk löök. Rootslased koos oma liitlastega võitsid küll selle lahingu (vastaspoolel langes ka kuulus väejuht välimarssal Pappenheim) ja lahinguväli jäi rootslastele, kuid hiilgava väejuhi ja andeka kuninga surm oli protestantidele korvamatuks kaotuseks. Rootsi kindralid, kes hiljem Kolmekümneaastases sõjas Rootsi sõjaväge juhatasid, ei olnud Gustav II Adolfiga ühesugusel eetilisel ja moraalsel tasemel, kuigi ka nende hulgas oli silmapaistvaid ja andekaid väejuhte nagu kindralid Banér, Horn ja Torstensson. Pärast Gustav II Adolfi surma langes Rootsi armee moraal ja võitlusvõime vaatamata sellele, et välipastorid jätkasid endiselt oma tegevust ja kuninga välipastoratuuri eeskirjad jäid jõusse ning kehtisid väheste muudatustega umbkaudselt järgmised 200 aastat101.
2.1.5 KRISTINA ja KARL X GUSTAV'i VALITSUSTE AASTAD
Gustav II Adolfi järglaseks Rootsi troonil oli tema alaealine tütar kuninganna Kristina (1632­54), kelle eestkostjate valitsuse aeg ei toonud sõja- ja mereväevaimulike ameti osas olulisi muutusi. Aastal 1644 sai noor kuninganna täisealiseks ja märkis oma mereartiklites esmakordselt nii mereväevalitsust, admiraliteeti kui ka mereväevaimulike tegevust koordineerivat admiraliteedi konsistooriumi. Kuninganna poolt
99 100 101
Vt KIRIKU LAULU- JA PALVERAAMAT, nr 185. Hildebrand, op.cit., lk 5-6. Långström, op.cit., lk 11-12.
ametisse määratud admiraliteedi konsistoorium tegutses küll rohkem vaimuliku kohtuna, kui mereväepastorite tööd korraldava ja juhtiva keskusena. Rootsi mõju Eesti alal suurenes, sest Brömsebro rahulepinguga läks Saaremaa Taani käest Rootsi valdusesse. Rahuajal paiknesid Rootsi garnisonid peamiselt Tallinnas, Tartus, Narvas ja Pärnus, hiljem ka Kuressaares. Siia asusid peamiselt värvatud Rootsi ja Soome väeüksused. Eesti ja Läti talupoegi kaasati relvajõududesse üha rohkem, hoolimata kohalike mõisnike järjest kasvavast vastuseisust. Kuna Eesti-, Ingeri- ja Liivimaa olid Rootsi riigi provintsid, siis kehtisid muidugi kõik eelnimetatud kuninglikud sõjaväe hingehoidlikud määrused ka meie aladel. Eestisse määratud Rootsi väejuhid tõid sõjakäikudele endiselt kaasa oma välivaimulikud. Kuninganna Kristina loobus Rootsi troonist a-l 1654 ning võimule tuli tema tädipoeg, Pfalzi vürst Karl X Gustav (1654-60). Uus kuningas oli sunnitud sõdima nii Poola kui ka Taaniga. Taanlased tahtsid taasvallutada Brömsebro rahuga kaotatud Skåne, Hallandi, Blekinge ja Jämtlandi maakonad ning Saaremaad. Karl X Gustav pidi sõdima ka Poola kuningatega, kes Vasa suguvõsa liikmetena ja Sigismund I järglastena pidasid end juriidiliselt Rootsi kuningateks ja unistasid Rootsi troonist. Poola kuninga ja Karl X Gustavi ühine vanaisa Karl IX oli ju tõuganud Rootsi troonilt tema katoliku usu tõttu oma vennapoja Sigismund I (Poola ajaloos tuntud kui Zygmunt III Vaza). Karl X Gustav, nagu paljud tema kaasaegsed, oli ise sügavalt usklik inimene, soosis oma välipastoreid ning armees ja sõjalaevastikus jätkusid traditsioonilised lahingueelsed jumalateenistused. Kuningas ei teinud oma sõja- ja mereväevaimulike teenistuse või organisatsiooni osas mingeid märkimisväärseid ümberkorraldusi. Energilise kuninga varajane surm peatas igasuguse arengu kümmekonnaks aastaks nii riigis, kirikuelus kui sõjajõududes, sest tema alaealise poja eestkostjad ei näidanud riigi valitsemise alal erilist aktiivsust ning riigi sissetulekud vähenesid aja jooksul märkimisväärselt.
2.1.6 KARL XI RIIGIKAITSE KORRALDUSED
Karl X Gustavi järglaseks sai tema alaealine poeg Karl XI (176097), kes täisealiseks saades reformeeris nii Rootsi riigi majandust, maahaldust, maakaitset, haridust kui muidki haldusalasid. Kuna tema eestkostjad olid läänistanud riigi maid aadlikele tasuks nende sõjaliste teenete eest, olid riigi sissetulekud oluliselt vähenenud. Maareform oli riigi tulude suurendamiseks majanduslikult vajalik, põhjustades aga mõisaomanike rahulolematust, mis andis endast Põhjasõja ajal Rootsi ,,kroonule" Eesti, Põhja-Läti ja Ingerimaa aladel valusalt tunda.
Väga mahukad riigikaitse reformid seadsid Rootsi ja Soome provintsides maavägede osas sisse maapaigalised sõdurid ja rügemendid (indelningsverket)102. Reform ei puudutanud, väljaarvatud ühe ratsarügemendi osas, Eesti-, Ingeri- ega Liivimaad, sest neis Rootsi riigi osades ei olnud praktiliselt vabu talupoegi ning Baltimaade mõisnikud ei olnud huvitatud selle süsteemi rakendamisest meie maal ei majanduslikel ega poliitilistel põhjustel. Endiselt oli Eestis Soome rügemente ning Eestist ja mujalt värvatud üksusi, nn riigi-Rootsi rügemente viibis siin vähe103. Välipastoratuuri korraldust need uuendused oluliselt ei mõjutanud, sest välipastorid tegutsesid rahuajal peamiselt väljaspool emamaa piire asuvates garnisonides. Karl XI ajal ohustas tema riiki nn Taani sõda, mille peamised lahingud peeti Lõuna-Rootsis ja merel, vähesel määral ka Norra-Rootsi piiril. Sõda ei puudutanud otseselt ei Eesti-, Ingeri- ja Liivimaad ega Soomet, kuid osa Soome rügemente saadeti Lõuna-Rootsi ning Eesti-, Ingeri- ja Liivimaalt värvati taas sõdureid. Kuigi Rootsi armee oli parajasti ümberorganiseerimise algfaasis, andis armee endast siiski head tunnistust. Peamiseks sõjatandriks oli Rootsi kõige lõunapoolsem provints Skåne, mis alles vähem kui 30 aastat tagasi oli kuulunud Taanile. Skåne põhjaosas puhkes partisanisõda, mille mahasurumine nõudis rootslastelt suuri pingutusi. Rootslased olid võidukad Lundi lahingus (1676), see kindlustas LõunaRootsi provintside saatuse ning Saaremaa jäämise Rootsi valdusse. Lundi lahingus tuli välipastoril ja hoovijutlustajal Harpvin Spegelil (nagu tema eelkäijal Fabriciusel 45 aastat varem Lützeni lahingus) omakorda jumalasõna ja sõjamäärustiku meeldetuletamisega manitseda sõdureid oma kuninga ja isamaa eest võitlema104.
Sõna-sõnalt: ,,sisse jagatud", Kalle Kroon kasutab minu arvates igati sobivat väljendit ,,maapaigaline". Selle süsteemi kohaselt moodustati 2-4 talupidajast ning riigitalude rentnikest nn rota, mis oli kohustatud värbama ühe sõduri, ratsaniku või madruse ning muretsema talle vajaliku varustuse, andma eluasemeks väikese maja koos aiamaaga (soldattorp) ning teda rahu ajal üleval pidama. Need maapaigalised sõdurid moodustasid kihelkondade kaupa territoriaalsed kompaniid. Kaheksa kompaniid moodustasid maakonna (läni) territoriaalse jala- või ratsaväerügemendi. Rügemendid mobiliseeriti igal aastal ülevaatusteks ja õppusteks, sõja korral lahingutegevuseks ning vajadusel garnisoniteenistuseks ka väljaspool Rootsi ja Soome piire. Ka ohvitseridele ja allohvitseridele anti oma üksuse piires suuremad või väiksemad elamud, maal koos põllumaaga. Kui sõdur langes või lahkus vanaduse tõttu, pidid rota talumehed kolme kuu jooksul talle asemiku leidma. Vt Ericson, Lars. SVENSKA KNEKTAR. Indelta soldater, ryttare och båtsmän i krig och fred. Lund, Historiska Media, 1977 ning Kroon, Kalle, MAAPAIGALINE RATSURI- ja SÕDURIPIDAMINE EESTI- ja LIIVIMAAL KARL XI ja KARL XII AJAL. Internet htt://www.laidoner.ee/cms/eesti.info 09.11.2004. 103 Vt Laidre, Margus, SCHWEDISHE GARNISONEN IN EST- und LIVLAND 16541699. Tallinn, Valgus 1990. 104 Hildebrand, op.cit., lk 14.
Maaväe välipastorite organisatsioonis ei võtnud kuningas märkimisväärseid muudatusi ette. Vaimulikkond nagu ohvitserkondki, oli riigi poolt varustatud eluasemetega (kiriklate ehk pastoraatidega). Kui mõni indelat rügement mobiliseeriti, siis määrati üks piirkonnas elavatest kirikuõpetajatest üksuse välipastoriks ja ta läks koos oma üksusega, kas sõtta või garnisoniteenistusse mõnes kaugemas Rootsi riigi valduses olevas provintsis. Karl XI oli huvitatud oma alluvate haridustaseme tõstmisest. Välipastoritele ta tegi ülesandeks sõjameestele lugemise õpetamise. Suur oli kuninga üllatus, kui välipastor Jesper Svedberg palus tema majsteedilt raha 600 katekismuse ostmiseks, et premeerida oma rügemendi sõdureid, kes olid lugemise selgeks õppinud105 Eesti-, Ingeri- ja Liivimaal asus tavaliselt neli Soome või Rootsi jalaväerügementi ja üks ratsarügement, nii värvatud kui maapaigalised (indelta) territoriaalüksused. Balti provintsides teenis Karl XI korraldusel värvatud üksustes suurel arvul hiljuti vallutatud Skånest pärit sõdureid, keda kuningas ei lugenud veel Rootsi riigile piisavalt ustavateks. Mereväes oli suurimaks muudatuseks laevastiku peabaasi üleviimine Stockholmist vastasutatud Karlskrona linna aastal 1679. Seoses sellega muudeti senini Stockholmis Skeppsholmenil asunud Admiraliteedi kogudus mitteterritoriaalseks koguduseks106, millele püstitati vastasutatud Karlskrona linnas uus Admiraliteedi kirik. Kuningas määras 1685. aasta mereartiklitega kindlaks Admiraliteedi konsistooriumi ülesanded ja koosseisu. Tema majesteet nimetas esimesena ametisse mereväe hingehoiu juhina superintendandi ja liikmeteks tavaliselt viis admiraliteedi jutlustajad. Tulevasi mereväepastoreid ordineerisid endiselt piiskopid, kuid Admiraliteedi konsistoorium hoolitses nende edaspidise karjääri eest. Igal iseseisval nn mererügemendil, st mereväe eskaadril või divisjonil, oli ettenähtud oma mereväepastor. Mereväevaimulike, admiraliteedi superintendandi ja jutlustajate palgad kaeti sõjalaevastiku eelarvest107. Karl XI suri 1697. a suhteliselt noorena vähihaigusse, tema ainus ellujäänud poeg ja troonipärija kroonprints Karl oli siis alles 15aastane. Eesti rahval on põhjust kuningas Karl XI tänus mälestada, sest ta soosis põlisrahva haridust, toetas Tartu Ülikooli arengut ning mõisate reduktsiooniga vähendas talupoegade koormust108.
105 106
Hildebrand, op.cit., lk 14-15. Skeppsholmi kirik leidis kasutust mereväekirikuna veel XX sajandil, kuni Stockholmi mereväebaas viidi Stockholmi skäärides Muskö saarele. Kirikuhoone sekulariseeriti 2002 ja on tänapäeval kasutusel kontsertsaalina. 107 Långström, op.cit., lk 11-12. 108 Tallinnas jäädvustab tema nime Tallinna Toompea Kaarli kirik.
2.1.7 KARL XII VALITSUS ja SUUR PÕHJASÕDA
Karl XII (1697-1718) oli trooni pärides alaealine, nagu tema isagi, kuid Rootsi Riigipäev (parlament) kuulutas noore kuninga varsti täisealiseks. Kuninga noorust kasutasid ära Vene tsaar Peeter I (Peeter Suur), Taani kuningas Frederik IV ja Poola kuningas ning Saksi kuurvürst August (hüüdnimega Tugev), kes kõik alustasid 1700. aastal Rootsiga sõda. Peamiseks sõja põhjuseks oli nende valitsejate soov varasemates sõdades Rootsile kaotatud territooriumid tagasi saada. Sõda alustas esmalt 28aastane Taani kuningas Frederik IV kes oli alles eelmisel aastal asunud Taani troonile. Karl XII reageeris kiiresti ja viis mõne kuuga omad väed Taani territooriumile ning seadis sellega Taani pealinna Kopenhaageni suurde ohtu. Järgnes rahu sõlmimine, mille tulemusena võis noor kuningas tähelepanu pöörata oma riigi teistele ohustatud piirkondadele - Eesti-, Ingeri- ja Liivimaale ning Soomele. Kasutades ära Karl XII hõivatust Taani sõjakäiguga, alustasid Saksi väeüksused Riia linna piiramist. Veidi hiljem ületasid venelased Ingerimaal Jaama (tänapäeva Kingissepp, end Jamburg) ligidal RootsiVene riigipiiri, alustades sellega sõda. Vene väed asusid rüüstama Ingeri- ja Virumaad ning hakkasid piirama Narva linna. Sõda oli taas jõudnud eestlaste aladele. Rootsi hoidis XVI ja XVII sajandil Eesti-, Ingeri- ja Liivimaal peaaegu alaliselt oma sõjajõude. Siin paiknesid nii riigirootsi, Soome kui ka tihti mujalt värvatud väeosad. Riigirootsi ja Soome rügementide koosseisus oli alati üks kuni kolm, värvatud üksustes tavaliselt vaid üks välipastor. Kuna Eesti pinnal asuvatest väeosadest jäi sõja puhkemisel Eesti-, Ingeri- ja Liivimaa kaitsmiseks väheseks, tõi mereteel Karl XII Pärnu kaudu Rootsist abijõude ning siirdus ise üle Tallinna Narva alla. Narva lahingus (20.11.1700) saavutas ta piiravate Vene vägede üle hiilgava võidu109. Narva lahingu järel siirdus Rootsi armee Põhja-Eesti aladele talvekorterisse. Kuningas koos saatjaskonnaga asus Laiusele. Kuigi mitmed Eesti ajaloo raamatud pajatavad mõnuga kuningas ,,Raudpea" suure- joonelisest Laiuse lumekindlusest ja selle piiramise lumesõjast,
109 Narva lahingu mälestuseks püstitati 1936. a Narva linna piirile suure pronkslõviga monument, mis hävitati kommunistide poolt 1944. a. Uus mälestusmärk püstitati Narva jõe kaldale lahingu 300nda aastapäeva tähistamiseks. Samal päeval toimus ka rootsikeelne välijumalateenistus (korum), mille viis läbi peakaplan kol-ltn Nõmmik. Osales umbes 300 rootslast ja 60 soomlast, enamus nende Rootsi ja Soome rügementide liikmed, kes võitlesid Narva lahingus kolmsada aastat tagasi. Osavõtjate hulgas oli ka tuntud rootsi, soome ja eesti sõjaajaloolasi.
karu-jahtidest, talurahva pulmades osalemisest ning muudest kuninglikest lõbustustest110, jätkas Karl XII ka siin suure hoolega oma sõjajõudude arvulist suurendamist ja relvastuse täiendamist, mõeldes nii eel-seisvatele Saksi ja Vene sõjakäikudele kui ka oma Eesti ja Liivimaa provintside kaitsele111. Suurt rõhku pani kuningas oma sõjaväe varustamisele ja eriti väljaõppele. Välipastoritel jätkus nii hingehoiu- kui ,,koolmeistritööd", kuna suur osa sõduritest ei osanud lugeda, tuli kirju neile ette lugeda ja nende eest kodustele ka kirjutada. Külm talv ja kesine toit põhjustasid palju haigusjuhtumeid, sagedased olid surmajuhtumid. Suri ka Karl XII hoovijutlustaja ning kuningliku ihukaitse ratsarügemendi välipastor mag theol Eric Aronius ning mitmed kuninga lähedased, nagu kammerhärra krahv Carl Casper Wrede, Zweibrückeni hertsog Adolf Johan (kuninga vanaisa Karl X Gustavi vennapoeg), ratsaväe kin-ltn parun Bleckert Wachtmeister, ihuarst dr Rothleben, sõjaväe apteeker ja rida teisi kuninga teenistuses olevaid isikuid. Välipastor Christian Kelch on märkinud, et ühelgi varasemal talvel ei olnud tal nii palju haigete külastusi kui aastal 1701 Laiusel112. Karl XII üheks mureks oli Poola ja Venemaa vastu kavatsetud sõjakäikude ja Balti provintside kaitseks vajamineva maaväe suurendamine. See puudutas oluliselt ka Eesti alasid. Lisaks senistele üksustele, alustati kuninga käsul 1701. a-l uute väeosade loomist. Eestimaal värvati neli jalaväerügementi, üks (hiljem lisaks teine) garnisonikindluse rügement ja kolm ratsarügementi113. Liivimaal värvati
Lumesõda ei olnud ainult lõbustus, vaid pigem taktiline sõjamäng. Vt Laidre, Margus. LÕPU VÕIDUKAS ALGUS. Tartu, Tartu Ülikooli kirjastus, 1995. lk 228-238. 111 Kõpp, Johan. op. cit., lk 155-160 ning Höglund, Lars-Eric ja Sallnäs Åke, STORA NORDISKA KRIGET 1700-1721 II. [Suur Põhjasõda 1700-172], Karlstad, Acedia Press, 2003, lk 60-1. 112 Laidre, l.c. 113 Eesti alal moodustati või täiendati eestlastega alljärgnevad algselt maakaitse, hiljem värvatud väeüksused: Narva garnisonirügement (1400 meest, ülem kol Henning Rudolf Horn). Üksus oli asutatud Skånes a-l 1658 ning toodi Ingerimaale, kus ta moodustas Kexholmi ja Narva garnisonid, üksust täiendati eesti ja ingeri sõjameestega. Üksuse peaosad kapituleerusid Narvas 1704, Kexholmis asunud liitusid Rootsi jõududega Soomes. Eesti jalaväerügement (u 1000 meest, kol-ltn ülem Adam Carl de la Gardie). Asutatud kindralkuberner Axel Julius de la Gardie poolt a-l 1700 Tallinnas, tuumaks Narva garnisonirügemendi Freiburgi kompanii. Üks pataljon tegutses kin-mjr vabahärra Abraham Cronhjorti armee raames Ingeris, teine allus kin Wolmar Anton von Schlippenbachile ning kandis raskeid kaotusi Hummuli lahingus. Üksus reformeeriti a-l 1702, temaga liideti mjr Andreas Zöge pataljon. Osa üksusest kapituleerus Narvas 1704, teine osa liideti kin Adam Ludwig Lewenhaupti armeega 1707. Rügement kandis raskeid kaotusi Lesnaja (Ljesna) lahingus, rivikõlblikud liitusid Västerbotteni rügemendiga, ning üksus lakkas olemast peale Poltava lahingut. Järva maakaitse jalaväerügement (1000 meest, ülem kol-ltn Otto vabahärra von Rehnbinder). Asutatud 1701 maakaitse üksusena, kuulus kin-mjr Schlipenbachi armeesse 1703-04. Enamus koosseisust läks kaduma Narva all 1704, ülejäänud liideti mjr Carl Johan von Hüene Tallinna
jalaväepataljone ja vähemalt üks kohalikust elanikkonnast värvatud ratsarügement, lisaks mitmeid maakaitseüksusi (millest mitmed muutusid hiljem värvatud väeosadeks). Värvatud üksused kuulusid regulaararmeesse, maakaitseüksused olid kohapeal mobiliseeritud ning nende relvastus ja riide- ning muu varustus oli tunduvalt kehvem114.
Linnamajori pataljoniga (asutatud 1707, 454 meest, fortifikatsiooni üksus, koosseisus palju linna käsitöölisi, üksust kasutati linna kindlustustöödel). Viru maakaitse jalaväerügement (1000 meest, ülem kol-ltn Wilhelm Heinrich von Hastfehr). Asutatud 1701, üksus liideti 1704 Järva rügemendiga. Läänemaa maakaitse jalaväerügement (1000 meest, ülemad kol-ltn Gustaf von Wrangel ja Herman von Fresen. Asutatud 1701, kapituleerus osaliselt Narvas 1704, osa liitus von Hüene pataljoniga, rügement oli taastatud 1707. Harju maakaitse jalaväerügement (1000 meest, ülem kol-ltn Bogislaw vabahärra von der Pahlen). Asutatud 1701-02, paar varem moodustatud kompaniid Narva kaitsel 1700, rügement osa Tallinna garnisonist ning kapituleerus seal 1710. Eesti jalaväerügement (II), (1000 meest, ülem kol, hiljem kin-mjr Berend Johann von Mellin). Asutatud 1702 Tallinna garnisoni üksusena ning kapituleerus Tallinnas 1710. Liivimaa jalaväerügement (1400 meest, ülemad mjr Erkki Pistolekors ja kol Karl Gustav Skytte). Rügement andis mehi Tartu, Pärnu ja mitme Ingeri asulate garnisonideks, kandis kaotust Erastvere lahingus (1701), riismed kapituleerusid Riias 1710. Eesti maatragunieskadron (200 meest, ülem mjr Andreas Ludwig von Rosen). Asutatud 1700 Eestimaa kodanike, vaimulike ja riigirentnike poolt. Kuulus kin-mjr Schlippenbachi armeesse, kandis Räpina all raskeid kaotusi, kus langes rügemendi ülem, liideti Saaremaa rügemendiga. [Lesk] Kuninganna ihukaitse ratsarügement (Eesti ratsarügement) (800 meest, ülemad kol-ltn vabahärra Hans Heinrich ja kol-ltn Johannes Heinrich von Tiesenhausenid). Moodustati 1679 Otto Welliki, kol-ltn Bernhard Wilhelm vabahärra von Taube, Eesti ratsarügemendi ja Skanzenstierna Ingeri tragunite liitmisel. Rügement võitles Ingeri sõjakäigus kol-ltn Ernst Carl von Glasenappi juhatusel 1708, kapituleerus Tallinnas 1710. (Eesti-Ingeri Aadlilipkond (Adelsfanan in Estland och Ingermanland) (600 meest, ülem kol Fritz Wachtmeister). Üksus kuulus nii Schlippebachi kui Lewenhaupti armeedesse, moodustas osa Tallinna ja Riia garnisonidest, alistus Tallinnas ja Riias 1710. Liivi-Saaremaa Aadlilipkond (300 meest, ülemad Edwold Johan Vietinghoff ja Otto Frederik Brakel 1700, Gabriel Horn 1702, O.J. von Rosen 1705, Ernst Carl von Glasenapp 1710) Lewenhauptiga Ukrainasse, langes vangi Poltava lahingus. Saaremaa maatraguniterügement (200 meest, ülemad: kol-ltn Heinrich Johan von Brandt 1700, kol-ltn Arved Johan Kaulbars 1702, mjr Mathias Giezing 1705). Kandis kaotusi Volmari lahingus 1702, kuulus Schlippenbachi armeesse 1702-05, kin Lewenhaupti armeesse 1705, liideti pärast Lesnaja lahingut Schlippenbachi tragunitega, kapituleerus Poltavas 1709, Liivimaa rügement, moodustas osa Pärnu garnisonist, kapituleerus seal 1710, ülem kol-ltn Jakob Heinrich von Schwengeln. Liivimaa tragunirügement. (asutatud 1700, 600 meest, esimene ülem kol [hiljem Rootsi kin-mjr ja Vene kin-ltn] Wolmar Anton von Schippenbach, hiljem kol Gustav Reinhold Skogh). Rügement moodustati peamiselt Pärnumaal ja Viljandimaal värvatud meestest, kandis raskeid kaotusi Hummuli lahingus (1702), reorganiseeriti Tallinnas 1703. Lewenhaupti armee koosseisus Ukrainasse, langes vangi Poltava lahingus, kus osa mehi läks koos kin-mjr Schlippenbachiga venelaste poole üle. Vt Höglund, Lars-Eric ja Sallnäs Åke, STORA NORDISKA KRIGET 1700-1721 I. Fanor och uniformer [Suur Põhjasõda 17001721 I osa. Lipud ja vormiriietus], Karlstad, Acedia Press, 2000 ning ESTLÄNDSKA FÖRBAND UNDER KARL XII. [Eesti üksused Karl XII väes], 2000. 114 Nõnda eksisteerisid lühemat aega maakaitse üksused nagu: Põltsamaa pataljon (1703, 300 meest, ülem kol-ltn Bernhard [Berendt?] vabahärra von Taube), Pärnu pataljon (1701, 300 meest ülem mjr Magnus Friedrich von Wolffelt), Saaremaa pataljon (1708, 580 meest, ülem kol-ltn Johann Gustav von Osten-Sacken. Hiljem värvatud
Vähemal määral loodi kohalikke, peamiselt ingerlastest, soomlastest ja (arvatavalt) vadjalastest koosnevaid üksusi ka Ingerimaal115. Need üksused taganesid sõja käigus Ingerist ning jätkasid võitlust Eesti ja Soome pinnal. Vaatamata kohaliku aadli vastuseisule oli Karl XII kavas Eesti-, Liivi- ja Ingerimaal peale sõda viia sisse samasugune maapaigaline (indelta) sõjaväeline süsteem nagu Rootsis ja Soomes, mis oli seal juba paarkümmend aastat edukalt tegutsenud. Kuninga kava nägi ette, et neli maakondliku jalaväerügementi ja Leskkuninganna ihukaitse ratsarügement oleksid moodustanud Eesti alal indelta üksused. Samuti värvati eestlasi ka Liivimaa maakaitsepataljonidesse, riigi-Rootsi ja Soome väeosadesse. Põhjasõja ajal teenis Rootsi sõjaväes kokku umbes 20 000 eestlast, umbes 8 000 lätlast ning umbes tuhat meest Ingerist116. Eesti alal loodud üksuste reakoosseisud koosnesid sõja esimestel aastatel peamiselt eestlastest, hiljem kui väeosad olid kandnud lahingutes kaotusi, liideti mitmed üksused ning pilt muutus mitmekesisemaks. Uute üksuste ohvitserkond koosnes peamiselt rootslastest, soomlastest ja baltisakslastest117. Ohvitseride ja eriti allohvitseride hulgas oli ka vähesel määral eestlasi, reakoosseisus olid eestlased, ingerlased ja lätlased enamuses118. Eestlastest ohvitseride ja allohvitseride väga tagasihoidlik arv oli osaliselt tingitud kirjaoskuse nõudest. Karl XI kooliseaduse rakendamisest oli aga möödunud liiga
üksus, liitus Lewenhaupti armeega, pärast Lesnaja lahingut liideti ülejäänud 75 meest Västerbotteni rügemendiga), Tartu pataljon (1703, 300 meest, ülem mjr Heinrich von Hastfehr), Pärnu pataljon, (1701300 meest, maj Magnus Friedrich von Wolffelt), Valga pataljon (1702, 300 meest, ülem mjr R. von Lünow), Viljandi pataljon (1701, 300 meest, ülem kol-ltn Heinrich Johann von Buddenbrock). Eestlasi teenis ka mitmetes Liivimaa peamiselt lätlastega mehitatud üksustes ja Riia garnisoni nn kuberneri rügemendis. Vt Höglund ja Sallnäs, op.cit, lk 135. 115 Lisaks eelnimetatud üksustele Ingeri Aadlilipkond ja vähemalt üks maakaitsepataljon. Roostlased nimetasid kõiki Ingerimaa elanike ,,ingerlasteks", nende hulgas oli kindlasti inger soomlasi, isurlasi, vadajalsi jt. Mis sai Rootsi armees teeninud ,,ingerlastest", sellest vaikib ajalugu. 116 Vt Sepp, Hendrik. ,,Rootsi sõjaväe komplekteerimisest eestlaste ja soomlastega Karl XI valitsuse aja lõpul ja Põhjasõja ajal". SÕDUR, vol 20, 21 ja 24 (1927), lk 448-493 ja 578-585 ning Laidre, Margus ,,Svenska armeen i Livland på 1690-talet" [Rootsi armee Liivimaal 1690-aastatel]. MEDDELANDE XXXXXI. Stockholm, Armémuseum, 1989, lk 79-102. 117 Baltisaksa ohvitsere leidus kõikjal Rootsi sõjaväe värvatud ja Baltimaadel maakaitserügementides, kuid neid teenis ka Soome indelta üksustes. Vt Laidre, l. c. 118 Erinevad ajaloolased on hinnanud Eesti ohvitseride arvu mõnest üksikust kuni paarikümneni. Allohvitsere oli kindlasti rohkem. Kuna paljudel eestlastel olid saksapärased nimed on tihti raske teha kindlaks isikute rahvust, kuid meest nagu lipnik Jacob Tönnis von Zweibergi ja rotemästare [jaoülem] Tönnis Findisson Salck'i võib tinglikult pidada eestlasteks. Vt Höglund ja Sallnäs, op. cit., vol 2, lk 85, H. Sepp, op. cit. ning Laidre, l. c.
vähe aega, et tagada eestlaste üldist kirjaoskust119. Rootsi tolleaegsete jalaväerügementide eeskujul koosnesid uued Eesti ja Liivimaa maakaitserügemendid tavaliselt staabist ning kahest, mõningatel juhtudel kolmest pataljonist ja voorist. Eesti jalaväerügementide koosseisudes olid ka tragunid, st hobustel ratsutavad jalaväelased120. Väeosade staapide koosseisudes olid ette nähtud ametikohad audiitorile (tegeles distsiplinaar-, majandus- ja juriidiliste küsimustega), välipastorile ja velskrile121. Noor kuningas, nagu ta isagi, oli sügavalt usklik inimene. Usul oli suur tähtsus nii sõjaväes kui ühiskonnas. Karl XII poolt väljaantud eeskirja järgi oli sõjaväevaimulike ülesandeks igal pühapäeval vähemalt üks ja kirikupühadel kaks jumalateenistust pidada. Nädala sees pidas välipastor palvetunde ning kuulas ära sõjameeste hingeprobleeme ja pihtimusi. Aeg-ajalt tuli temal lugeda sõduritele saabunud kirju, sest kaugeltki mitte kõik sõjamehed ei osanud lugeda.Lahingute ajal viibis välipastor oma väeosa läheduses, olles valmis haavatuid ja surijaid trööstima. Armulauateenistuste arv varieerus, kuid neid peeti alati suuremate pühade ajal, enne pikemate rännakute algust ja alati enne oletatavat lahingut122. Olles sügavalt usklik inimene, oli Karl XII oma isikliku usueluga heaks eeskujuks oma sõjameestele. 1707. a külastas Saksamaal Rootsi sõjaväelaagris Karl XII oma ajastu üks veelgi kuulsamatest Euroopa väejuhtidest, Inglise välimarssal hertsog Marlborough. Ta pidi vastuvõttu aga kaua ootama, sest kuningas viibis parajasti jumalateenistusel. Oli ju Karl XII ise andnud oma maa- ja mereväelastele käsu, et ükski ohvitser ega sõdur ei tohtinud ilma mõjuva teenistusliku põhjuseta jumalateenistustelt puududa123. XVII ja XVIII sajandil oli sõjameditsiin, nagu selle aja arstiteadus üldiselt, veel suhteliselt abitu ning väga suur protsent lahingutes haavata saanutest surid haavadesse, mis tänapäeval ravitavad. Samuti oli palju igasuguseid surmavaid haigusjuhte, eriti nakkushaigusi. Tüüpiliseks näiteks on Rootsi armee tervislik seisukord Laiusel talvel 1701124. Selle tõttu võttis hingehoid, eriti haavatute ja surijate trööstimine, suure osa sõjaväevaimulike ajast ka lahingute vaheajal. Rootsi kuningliku ihukaitse
Kroon, Kalle. ,,Eesti ja Läti jalavägi Rootsi armees". AKADEEMIA, vol 8-10, Tartu 1998. 120 Tragunid on tänapäeval ratsaväelased, mitte aga XVI sajandi esimesel poolel. 121 Velskrid täitsid väeosa arsti ülesandeid, kuna ihuarst oli ainult kuningal ja kõrgematel väejuhtidel. Arstide vähesust sõjaväes põhjustasid XVII sajandil nii akadeemilise haridusega inimeste (arstid kaasa arvatud) vähesus ühiskonnas kui ka majanduslikud tegurid. 122 Vt Laidre, Margus, LÕPU VÕIDUKAS ALGUS, lk 196-198. 123 Hildebrand, op.cit., lk 17.119
Laidre, op.cit., lk 229-239; Ericson, op.cit.
kaardiväerügemendi välipastor Andreas Westerman on kirjeldanud, kuidas ta peale Holovzini lahingut (1708), praeguse Ukraina territooriumil, otsis mööda metsi, soid ja rabasid raskesti haavatuid ja surijaid, et neile armulauda jagada125. Kuigi kuninglike eeskirjade kohaselt pidi igas Rootsi armee rügemendi koosseisus olema kaks välipastorit, paistab et Eesti-, Ingerija Liivimaal ei saadud seda määrust alati rakendada kohapeal värvatud üksuste osas. Eesti-, Liivi- ja Saaremaa konsistooriumitel oli niigi vähe vaimulikke126, sest alati leidus vakantseid kogudusi, millele oli vaja leida hingekarjaseid. Nüüd pidid konsistooriumid leidma sõjaväele veel tosin või paar eesti või läti keelt valdavat vaimuliku. Ei ole teada, kui paljudel maakaitseüksustes oli oma välipastori, kuid arvatavasti leidus vaimulikke enamikus rügementides ning osaliselt maakaitsepataljonides. Ajaloost on teada mõningaid andmeid Eesti ja Liivi üksuste välipastorite kohta. Tuntuim neist on Johannes Deutenius, Türil sündinud kohaliku pastori Johann Georg Deuteniuse poeg. Kuigi Deuteniused olid rahvuselt rootslased, valdasid nii isa kui poeg eesti keelt. Noor Deutenius oli õppinud usuteadust Rostocki, Kieli ja TartuPärnu ülikoolides ning ordineeriti aastal 1701 Järva maakaitse jalaväerügemendi välipastoriks. Ta teenis selles rügemendis kuni sõjavangi langemiseni venelaste kätte 1705. Kui vanem Deutenius, Türi õpetaja 1710. aastal suri ja kogudus jäi ilma hingekarjaseta, saatis kohalikust mõisnikust koguduse eestseisja tsaar Peeter Suurele alandliku palve kirja noorema Deuteniuse sõjavangist vabastamiseks, et poeg saaks asuda oma isa asemele. Tsaar rahuldas eestseisja palve, kuid laskis välipastorist sõjavangil enne vabastamist purustada pealae ja kõrvad maha lõigata! Purustatud pealaele pandi tammepuust plaat, mille järgi talumehed hakkasid oma koguduse õpetajat nimetama ,,Tammelapi Isandaks", ning ,,Kõrvato Jaaniks"127. Oma rasketele vigastustele vaatamata teenis teoloogia magister Johannes Deutenius Türi kogudust õpetajana aastatel 1710-22 ning Järva-Peetri kogudust aastast 1722 kuni oma surmani 1735. Nii Nõo kui ka Kambja maakaitsepataljonides oli välipastoriks Erich Petri Massalien, Kambja adjunktpastor, Põlva ja Rõuge koguduse vikaar. Ta oli usuteadust õppinud Tartu-Pärnu Ülikoolis. Peipsi
Hildebrand, l.c. ja Laidre, op. cit. Sild, Olaf. ,,Kiriku ja usuelu protestantliku Taani ja Rootsi valitsuse aladel" teoses EESTI RAHVA AJALUGU, VI köide. Tartu, K/Ü Loodus 1932, lk 1100-1120. 127 Kõlab uskumatult, kuid ajaloolased väidavad, et taolisi operatsioone olla tehtud juba hilisemal kiviajal! Näiteid on Stockholmis Rootsi ajaloo muuseumis. Huvitav oleks teada, kas patsiendid need kolju avamise operatsioonid ka üle elasid. Vt Nõmmik, Peet (toim). TÜRI KOGUDUSE ALBUM 1630-1930. Türi koguduse juhatuse väljaanne, 1930 ning Aarma, Liivi, PÕHJA-EESTI KIRIKUD, KOGUDUSED JA VAIMULIKUD. MATRIKLID 1525-1885, lk 128.
126 125
sõjalaevastiku meeskonna suurendamise eesmärgil komandeeriti välipastor Massalien juulis 1703 koos Eestist värvatud maakaitseüksusega Rootsi Peipsi laevastiku laevadele. Järgmisel aastal (14.05.1704) hävis Rootsi sõjalaevastik Emajõel Kastre lahingus venelastega. Massalien pääses eluga ja teenis ühes Liivimaa jalaväepataljonidest moodustatud rügemendis kaplanina 1705. Tema hilisemast käekäigust ei ole rohkem teada, kui et ta oli Paide koguduse õpetajaks 1723, kus ta suri128. Üheks Põltsamaa maakaitse jalaväepataljoni välipastoriks oli 1647. aastal Rootsi valduses oleval Ingerimaal sündinud Erich Timmermann. Teoloogilise hariduse omandas ta Uppsala ja Tartu-Pärnu ülikoolide usuteaduskondades. Aastatel 1694-96 oli Pärnus ülikooli sekretär. Olude sunnil teenis pastor Timmermann välipastori ameti kõrvalt Kambja kogudust õpetajana aastatel 1702-09. Timmermanni rahvuslik kuuluvus129 ja edaspidine saatus on meile teadmata.
EESTI SÕJAMEES PÕHJASÕJA PÄEVIL.
Kol BEREND JOHANN von MELLIN'i POOLT VÄRVATUD EESTI JALAVÄERÜGEMENDI SÕDUR 1702. KUUB ja MÜTS SINISEST KALEVIST, SUKAD, PÜKSID, KRAE ja KÄISEPÖÖRANGUD TULEKOLLASED, VÖÖ ja ÕLARIHM KOLLASEST NAHAST. RELVADEKS MUSKETT (FLINTLUKUGA EESTLAETAV PÜSS) ning MÕÕK. EESTI MAAKAITSE PATALJONID (SAMUTI NAGU MITMED SOOME RÜGEMENDID) EELISTASID KOLMNURKSE MÜTSI ASEMEL nn LÄKILÄKIT. VÄLIPASTORID KANDSID SAMASUGUSE LÕIKEGA MUSTA VÄRVI VORMIRIIETUST, KUID EI KANDNUD RELVA. Illustratsioonid teosest ,,STORA NORDISKA KRIIGET 1700-21 I" lk 64.
128 129
Ka Masalin, vt Aarma, op.cit, lk 133. Vt Kroon, Kalle, ,,Eesti ja Läti jalavägi Rootsi Armees 1701-1710, AKADEEMIA, X 9 (1998) lk 1988-9. Erich Timmermanni on peetud nii rootslaseks, soomlaseks kui sakslaseks.
Laiuse koguduse abiõpetaja Reinerus Broocmann (noorem) oli sündinud Laiusel 1677. Õppinud usuteadust Tartu ja Wittebergi ülikoolides. Ordineeritud Tartus 30.07.1699. Oli oma isa Reinerus Broocmanni (vanema) juures Laiuse koguduse abiõpetajaks. Broocmannid olid rahvuselt rootslased, kuid valdasid hästi eesti keelt. Sügisel 1701 astus noor vaimulik vabatahtlikult sõjaväeõpetajaks, olles valmis teenima vajaduse korral ilma tasuta. Ta teenis välipastorina Põltsamaal ja Pärnus. Noore Broocmanni teenistusaeg sõjaväes oli siiski lühike. Aasta hiljem palus isa oma poja sõjaväest vabastada, sest vajas teda hädasti koguduse töös130. Tallinnas tegutses samal ajal sõjaväepastor Johannes Paulini Wunderlich. Ta oli mõnda aega Rootsi-Mihkli koguduse abiõpetaja ja teenis hiljem Vigala kogudust 1721-13, Laiuse kogudust 1712-15 ning viimasena Äksi kogudust 1715­24131. Välipastorid kandsid sama lõikega musta värvi vormiriietust ja vöörihma kui allohvitserid Rootsi vormikuued olid peamiselt sinised ja püksid kollased), jumalateenistustel lisandus must keep, nn ,,prästkappa". Välipastorid ei kandnud relvi132. Ka Eesti üksuste välipastorite tegevus koosnes peamiselt hingehoidlikust tööst: moraaliõpetus, haigete ja haavatute külastamine ja nendega palvetamine. Sõduritele tuli alatasa meelde tuletada, Rootsi sõdurite meelespead: ,,Sõjamehe kohus on karta Jumalat ja olla kuningale aus ja truu". Vägagi tavalised olid matused, sest ka lahingute vaheaegadel oli küllalt haigus- ja õnnetusjuhtumeid, mis lõppesid surmaga. Reeglipäraselt peeti palvusi ja jumalateenistusi, armulauateenistustest osavõtt oli eriti arvukas enne oodatavaid lahinguid. Põhjasõja lahingud kestsid Eesti praegusel territooriumil kuni aastani 1710. Sõjategevusele lisaks laastasid maad ka taudid ja nälg. Osa rahvast, eriti linnadest, küüditati Venemaale. Ellujäänud pääsesid tagasi alles viis kuni kümme või rohkem aastat hiljem. Koos viimaste Rootsi vägede alistumisega või maalt lahkumisega katkes rohkem kui kaheks sajandiks Eesti, Läti ja Ingeri rahvuslike relvastatud sõjaväeüksuste järjepidevus. Paljud Rootsi sõjaväes teeninud baltisakslastest ohvitserid, eriti mõisnikud ja nende lähedased, olid Rootsi valitsuse vastu vaenulikult
130 131
Kõpp, Johan, op.cit., lk 109-113. Vt nii Soom, Kaido (toim). VIGALA KOGUDUS ja KIRIK 1339-1999. Vigala, EELK Vigala Maarja kogudus, 1999, lk 15. (aastal 1719 oli Vigala koguduses juba uus õpetaja); samuti ka Ederma, Bruno ja Jaik, Asta. EESTI EVANGEELIUMI LUTERIUSU KIRIKUD, Tartu: Konstantin Jaik'i kirjastus, 1939, lk 91, 97 ja 137 ning Aarma, op.cit., lk 174.. 132 Vt Höglund ja Sallnäs, op.cit., lk 17. Välipastorid kandsid allohvitseri lõikega vormi, et vältida toredust, eeskujuks oli Karl XII, kes ise kandis lihtsat vormiriietust.
häälestatud, sest kuningas Karl XI oli nende maavaldusi oma reduktsiooniga oluliselt kärpinud. Suurem osa aadlist ja mõisnikest andis peatselt Peeter Suurele truudusevande ja paljud läksid üle Vene tsaariarmee teenistusse133. Küllaltki suurel arvul eesti sõduritel tuli aga koos teiste Rootsi sõjaväes võidelnutega Venemaal kuni 20 aastat sõjavangi rasket elu maitsta. Vaimulikest vähemalt üks lätlastest koosneva maakaitseüksuse välipastor Zakarias Piel (Pihl) oli sunnitud aastad 1705-22 viibima vene sõjavangistuses134. Meie maalt lahkus 1710 ka suurem osa rootslastest vaimulikke, mõned Rootsi, Soome või Saksamaale, osa viidi sõjavangidena Venemaale. Rootsi välipastorid jätkasid oma rootsi, soome ning eesti ja läti sõjameeste teenimist ka Venemaa sõjavangilaagrites. Sõjavange kasutati mitmesugustel ehitustöödel, nende elutingimused olid väga halvad ja toit kasin. Haigusi oli palju ning vangide suremus suur135. Sõjavangid moodustasid Venemaal ja Siberis oma kogudusi. Tobolskisse ehitasid nad isegi oma kiriku, mis küll peatselt tules hävis. Sõjavangid ei lasknud endid heidutada, vaid ehitasid uue pühakoja, mida kasutati seni, kuni endised sõjavangid pärast Uusikaupunki rahuÜKS EESTI HARJUMAA JALAVÄERÜGEMENDI KOMPANII LIPPUDEST AASTAST 1701. LIPP PÕHILISELT SININE, NURKADES KOLLASED LEEGID. KESKEL KULDNE VAPP KOLLASEL PÕHJAL; ÜMBRITSETUD HÕBEDASTEST PÄRGADEST. ENAMUS LIPPUDEST OLID RIIDELE MAALITUD, VÄHESED OLID TIKITUD: Illustratsioon teosest ,,STORA NORDISKA KRIIGET 1700-21, I", lk 61.
Näiteks kin-mjr Wolmar A. von Schlippenbach läks peale Poltava lahingut üle Vene teenistusse ja võttis kaasa osa eestlasi Liivimaa tragunite- rügemendist. Vt Höglund ja Sallnäs, op.cit., lk 86. Baltisakslasi teenis kuni 1917. aasta revolutsioonini arvukalt tsaariarmees, valgete poolel Vene kodusõjas ning hiljem Eesti Vabadussõjas (peamiselt Balti pataljonis, ratsaüksustes ja Loodearmees). 134 Vt Tering, Arvo, ALBUM ACADEMICUM DER UNIVERSITÄT DORPAT 1632-1717, Tallinn, Valgus, 1984, lk 382 135 Ericson, op.cit., lk 125.
lepingut kodumaale tagasi pöördusid136. Kui sõjavangidel oli surmajuhtumite ja haiguste tõttu välipastoritest nappus, siis Rootsi ja Soome välipastorid moodustasid Moskvas oma välikonsistooriumi, mida juhatas autoriteetne välipastor Jöran Nordberg. Kirikuõpetaja kandidaate leiti ülikoolis õppinute, peamiselt ohvitseride seast, neid eksamineeriti kreeka ja heebrea keeles, kirikuloos ning dogmaatikas. Kaasaegsed kinnitasid, et sõjavangidel oli aega ja tahtmist õppida, kuigi eksamid olid rasked. Eksamid edukalt läbinud kandidaadid ordineeris kohapeal pastor Nordberg, teda assisteerisid vastavalt Rootsi kiriku tavadele vanemad kohapealsed vaimulikud. Pärast sõja lõppu kinnitati Rootsi piiskoppide poolt kõik sellised hädaabi ordinatsioonid137. Kas nende hulgas oli ka Eestist pärit vaimulikke, seda ei ole seni õnnestunud selgitada. Sõjavangidest välipastorid hoolitsesid kõikidest rahvustest sõjavangide hariduse eest: Tobolskis asutas ühe Rootsi jalaväerügemendi pastor Laureus 1715. a sõjavangidele kooli, kus usuõpetus oli tähtis õppeaine. Siberis tehtud välipastorite töö kandis head vilja ning pani aluse pietistlikule liikumisele, mis ei raugenud Rootsis ka pärast Põhjasõja lõppu138. Rootsi välipastorite üheks kangelaseks on Västmanlandi rügemendi välipastor Georg Notmann, kel enne Poltava lahingus vangi langemist õnnestus peita oma rügemendi armulauariistad. Pärast Rootsi-Vene rahulepingu sõlmimist alustas ta vaevalist koduteed üle Lõuna-Venemaa ja Ukraina. Poltavas leidis ta suure otsimise peale karika koos teiste peidetud esemetega ning 20 aastat pärast kaotatud lahingut andis Notmann oma rügemendi paraadil ,,rügemendi karika" pidulikult üle ja pühitses sellega taas Issanda püha armulauda. Georg Notmann on tänaseni Rootsi välipastoritele üheks eeskujuks. Seda sündmust on jäävustanud tuntud rootsi kunstnik Gustaf Cederström. Uusikaupunki rahulepingu järel tuli Eesti sõjamehi väga vähe Venemaalt sõjavangist tagasi. Vangistuses olles surid paljud neist peamiselt haigustesse, kuna olukord Vene vangilaagrites oli ka Põhjasõja ajal üldiselt halb. Väike osa ellujäänutest läks ka Soome või Rootsi. Nende hulgas võis olla rannarootslasi ja mõned eestlased, kes
Kuigi Uusikaupunki (Nystadi) rahu sõlmiti 30. augustil 1721, algas sõjavangide tegelik vabastamine alles jaanuaris 1722, mil enamus rootslastest ja soomlastest alustasid teed tagasi kodumaale. Tee tagasi oli alatoidetutele ja vintsutatutele pikk ning raske, nii mõnedki surid teekonnal. Umbes iga neljas vang elas sõja ja vangistuse üle ning naasis Rootsi või Soome. Rootsi sõjakolleegium teatas oma ettekandes Rootsi Riigipäevale, et a-tel 1726-27 on 1205 ohvitseri, 3497 allohvitseri ja sõdurit vangistusest vabanenud ning taas arvele võetud. Kuna Eesti-, Ingeri- ja Liivimaa ei kuulunud a-st 1721. Rootsi riigi piiridesse, siis ei ole teada Balti aladele tagasipöördunute arv. Vt Ericson, l.c. 137 Hildebrand, op.cit., lk 21. 138 Hildebrand, op.cit., lk 22.
olid leidnud endale sõpru Rootsi või Soome relvavendade seast139. Nii mõndagi kojunaasnut ootas ees uus tragöödia: kas olid hooned sõjas hävinud, omaksed surnud vmt. Oli ka juhtumeid, kus sõjamehe naine oli uuesti abiellunud arvates, et mees on sõjas surma saanud. Välipastorite olukord ei olnud parem, elu oli kõikidel sõjas raske. Mõned sõja üleelanud Eestist pärit endised välipastorid leidsid õnneks uusi kogudusi, mida teenida, sest Põhjasõda ja taudid olid laastanud ka Eesti- ja Liivimaa vaimulike ridu. Paljud kirikud olid laastatud või hävitatud, koguduste liikmete arv oli kõikjal tohutult langenud. Lõikust oli ikkagi palju, kuid vähe töötegijaid140. Kes olid siis need vaimulikud, kes astusid Rootsi relvajõududesse välipastoritena ja miks? Seiklushimulisi või militariste oli nende hulgas üksikuid. Vaatamata oma sõjaväe edukusele ei olnud rootslased sõjakad. Sõjaväeteenistust sõdurina või välipastorina võeti kui vältimatut kohustust. Enamus tavalistest välipastoritest teenis sõjaväes oma piiskopi korraldusel, sest kõikidel piiskoppidel ja superintendantidel141 oli Rootsi riigis kohustus kindlustada oma piiskopkonnas asuvaid väeosi välipastoritega. Need vaimulikud olid sageli pärit oma rügemendiga samast kandist ning side sõjameeste ja vaimulike vahel oli tugev. Ilmselt oli see nii ka Eesti aladel. Ratsaväerügementide välipastorite hulgas leidus vähesel määral aadlikke, teistes üksustes ja mereväes ainult mõned üksikud. Nende elu polnud tavaliste sõjameeste elust kergem, mida tõendab lahingutes langenud ja haavadesse või haigustesse surnud aadlike küllaltki suur arv. Karl XII määras vana tava kohaselt iga uue sõjakäigu alguses armee vanemaks välipastoriks oma hoovijutlustaja, erandjuhul mõne teise väljapaistvalt tubli vaimuliku. Teised iseseisvate väekoondiste väejuhid värbasid oma vaimulikust seisusest sõpru või muidu tuntud vaimulikke. Peamiselt välismaalaste hulgast värvatud rügementide välipastoritest olid suurem osa sakslased või baltisakslased. Eesti ja Läti maakaitserügerügementide välipastorid määrati ametisse samadel alustel kui Rootis ja Soomes, mitmed nooremad mehed otse ülikoolist, Eesti-, Ingeri- ja Liivimaa konsistooriumite poolt142.
On põhjust arvata, et mõni üksik eestlasest sõjavang oli vangilaagris mõne ohvitseri tentsikuks ning jäi tema teenistusse ka vangist vabanemise järel, siirdudes koos oma tööandjaga Rootsi või Soome. Selliseid näiteid on teada soomlaste ja ingerlaste kohta. 140 Vt Lk ev 10:2. 141 Vt lk 53. 142 Arvatavasti nimetas Saaremaa konsistoorium samuti ametisse Saaremaal värvatud
Arvukatest allikatest loeme, et kuningas Karl XII hindas eelkäijatega sarnaselt oma välivaimulikke kõrgelt, eriti neid kes olid sõjaväljal näidanud üles vapprust. Teenistus välipastorina oli paljudele vaimulikele kasuks ka hiljem mõne koguduses saamiseks hea töökoha, nii mõnigi sai selle tõttu piiskopi või mõne muu kirikliku, akadeemilise ehk hoovkonna kõrge ameti143.
,,RÜGEMENDI KARIKAS".
ARMULAUAGA JUMALATEENISTUS VESTMANLANDI RÜGEMENDIS. TEENIB VÄLIPASTOR GEORG NOTMANN (lähemalt lk 73). Gustaf Cedeströmi õlimaal aastast 1900
või maakaitseüksuste välipastoreid, kuid see oletus ei ole veel kinnitust leidnud. 143 Hildebrand, op.cit.
2.2. EESTI VENE VALITSEMISE ALL 1710-1918
2.2.1 1710-1804
Põhjasõda lõppes ametlikult Uusikaupunki (Nystadi) rahuga pärast Karl XII surma 1721, ent lahingud Eesti- ja Liivimaa pinnal lõppesid 1710. aastal Vene võiduga Tallinna, Pärnu ja Riia langemise järel. Põhjasõda tekitas eestlastele suuri inim- ja ainelisi kaotusi, kosumine kestis aastakümneid. Nii eesti kui läti rahvale oli õnnistuseks see, et XVIII sajandi lõpuni ei olnud Vene valitsus huvitatud hiljuti alistatud rahvaste liikmete oma armeesse võtmisest. Sõjaväeline hingehoid oli sel ajal siiski olemas, sest õigeusu kirik hoolitses oma sõjameeste hingede eest. Vahetult pärast Tallinna vallutamist (1710) hakkasid venelased kasutama garnisonikirikuna Uue Johannese (Jaani) seeki. Aga see ei rahuldanud Vene garnisonkoguduse nõudeid ja Eestimaa kuberner krahv Mensikov sundis 1716. a-l Rootsi-Mihkli koguduse oma senisest kirikust, endisest Mihkli kloostrist lahkuma. Alles aastal 1726 leidis rootsikeelne kogudus uue ulualuse oma praeguses asukohas Rüütli tänaval. See kirikuks kohandatud seegihoone pühitseti 1733144. Samuti võtsid venelased Narva rootslaste Toomkiriku oma valdusse. Ajaloolase ja kaitseväekaplani n-ltn Andrei Sõtsovi andmetel pidi 1716. a Venemaa sõjamäärustiku kohaselt iga polgu juurde kuuluma ka sõjaväevaimulik -- välipreester. Tsaari-Venemaa mereväes oli olukord sama ning 1720. aastal mereväemäärustiku kohaselt pidid igasse suuremasse sõjalaeva kuuluma ka munkpreestri seisusest mereväepreestrid. 1800. a asutati nn sõjaväevaimulikkonna kuratoorium, kelle juhiks pidi olema vaimuliku seisusest välipraost. Eeltoodud kaplaniteenistuse töövorm oli maksev peaaegu sada aastat ning 1890. aastal antud eriseadusega kooskõlastati selle organisatsiooni eksistents pühima sinodi tööga. Sõjaväe ülemvaimulik kelle määras sinod ja kinnitas keiser, pidi kandma esipreestri (ehk protopresbüüteri) nimetust. Peakaplani ehk esipreestri koht tsaariaegsel Venemaal hoiti suure au sees ning seisuste tabeli kohaselt võrdus see amet ülempiiskopi ametiga kiriklikus süsteemis ja kindralleitnandi auastmega tsaari sõjaväes. 1891. aastal teenis tsaariarmees 569liikmeline vaimulikkond, kuhu tollal kuulus peale õigeusklike ka teiste konfessioonide vaimulikke (katoliku, luteri usu ja reformkiriku liikmed
Lilienberg, ibid.
ning islami mullad). Seega Venemaa kaplaniteenistus ei olnud XIX sajandi lõpuks enam monokonfessionaalne, vaid oikumeeniline145. XVIII sajandi viimasel kümnendil hakati ka Eesti- ja Liivimaa kubermangust nekruteid võtma. Luterlikul kirikul ei olnud nendel aastatel võimalust neid eesti ja läti soost sõjamehi kuidagi usuliselt teenida. Eesti aladelt Vene väkke võetud mehed kadusid peaaegu kõik Venemaa avarustesse, pärast 25aastast teenistust tulid väga vähesed kodumaale tagasi. Veelgi vähem oli neid, kes tagasi tulles olid füüsiliselt või hingeliselt terved ning kodumaal taas kohaneda suutsid. Muidugi hooldasid apostlik-õigeusu vaimulikud ka Balti provintsidest pärit sõdureid, nii nagu kõiki teisi Vene väes teenivaid sõjamehi, õigeusu kiriku usuliste tavade kohaselt. Alates XVIII sajandi teisest veerandist kuni I maailmasõja alguseni ehitas vene õigeusu kirik ka Eesti alal mitmeid garnisoni-, väeosade ja sõjaväehaiglate kirikuid ja kabeleid. Nende hulgas oli ajutisi ehitisi, kuid ehitati ka kapitaalsemaid. Mitmed Eestimaa kubermangu pühakojad olid algselt ka õigeusu sõjaväekirikud, nagu Tallinna Siimeoni mereväekirik (ehitatud 1752), Tallinna Kaasani (1721) ja Paldiski (178487) garnisonikirikud. Ka Tallinna Issandamuutmise ja Tallinna Sitsi kirikuid kasutati nende ajaloo jooksul mõnda aega sõjaväekirikutena. 1917. aastaks oli Venemaal 24 sõjaväe peakirikut ja sadu sõjaväekirikuid (437 polgukirikut, 32 haiglakirikut, 17 vanglakirikut, 33 mereväekirikut jne). Tänapäeval on neist pühakodadest säilinud vaid mõni üksik146, mõned üksikud seisavad varemetes147. Neid kirikuid ja kabeleid teenindasid peamiselt vene rahvusest preestrid ja diakonid, kellest mitmed said hiljem piiskoppideks148. Õigeusu kirik hoolitses kuni XIX saj alguseni tsaari-Venemaal kõikide Vene väes teenivate sõjameeste eest ühte moodi. Nii Vene sõjakui merevägi, nagu ka kogu Vene ühiskond, ei tunnustanud üldiselt sellel perioodil teisi kirikuid ega uske. Kuigi õigeusu vaimulikud tegutsesid tsaari relvajõududes ning said oma palga armeelt ja mereväelt, ei kuulunud Venemaal sõjaväge teenivad vaimulikud keiserlike relvajõudude otsesesse koosseisu, kuna vene-õigeusu kiriku piiskopid nõudsid sajaprotsendilist kontrolli oma vaimulike üle149.
N-ltn Andrei Sõtsovi kiri autorile 05.05.2003 ja tema artikkel ,,Eesti apostlik-õigeusu kaplaniteenistus ­ 85" 146 Nt Tallinnas Püha Siimeoni ja Püha Anna kirik ning Tallinna kaitseväekalmistul asuv kabel, mille taastamine on aastaid pooleli. 147 Nt end garnisonikirik endisel Tartu Üksik-jalaväepataljoni (nüüd KVÜÕA) territooriumil. 148 Teadaolevad vene-õigeusu sõjaväekirikud Eestis ja neid teenindanud vaimulikud on ära toodud lisas 19. 149 Vastandina paljudele teistele riikidele.
2.2.2 XIX SAJAND
Eestlasi hakkas sõjaväeteenistus Vene väes puudutama alles XVIII sajandi lõpul. Napoleoni sõdade ajal 1804-15 vajas tsaar varasemast palju rohkem sõjamehi. Eestlasi ja lätlasi võeti teenima lisaks tegevväele ka maakaitse üksustesse nii maa- kui mereväes. Tsaari relvajõududes teenis 1812-14 Eestimaa rüütelkonna andmetel umbes 725 baltisakslasest ohvitseri, umbes pooled neist olid pärit Eesti alalt ning pea kõik olid usutunnistuselt luterlased150. Maakaitseüksustes ning rannikul teenivad eestlased ja lätlased ei olnud oma kirikust eraldatud. Ametlikud andmed mitte-õigeusu sõjaväelaste hingehoiust selle aja kohta on väga puudulikud, kuid mõne mälestuse põhjal võib oletada, et mõned kõrgremad baltisaksa ohvitserid olid oma üksustesse või sõjalaevale omal kulul isikliku kaplani palganud. Vene-Rootsi nn Soome sõja (1808-09) tulemusena kaotas Rootsi oma valdused Soomes Vene impeeriumile ja tsaar Aleksander I (180125) võttis endale Soome suurvürsti tiitli. Soomest sai Vene impeeriumisse kuuluv autonoomne suurvürstiriik. Aastal 1812 sai Soome suurvürstiriik endale kolmest jalaväerügemendist koosneva rahvusliku armee. Seda iseseisvat Soome sõjaväestruktuuri muudeti mitmel korral kuni üksuste laialisaatmiseni venestamise aja lõpul 1901-05. Tsaar Aleksandri ukaasiga (18.09.1812) loodi Soome rügementide juurde luteri välipastorite ametikohad, nende kohustused olid üldjoontes samad kui varem Rootsi valitsuse ajal151. Kui tsaari valdusse langenud Poola sai Napoleoni sõja järel Vene impeeriumi raames kuningriigi staatuse, siis ei olnud tsaaril enam võimalik oma teistesse kirikutesse kuuluvaid alamaid ignoreerida. Tsaarivalitsus oli sunnitud lahendama vahekorrad rooma-katoliku kirikuga; poola, leedu jt rahvustest rooma-katoliku kirikusse kuuluvate sõjaväelaste usulise teenimise ja katoliku välipreestritega seotud probleemid. Soome ja Poola liitmine Vene impeeriumiga tõi kaasa Vene võimude tolerantsema suhtumise teistesse uskudesse. Erilise tõuke selleks andis Krimmi sõda (1854-56), mis tõi suuremal arvul luterlasi ja rooma-katoliiklasi nii tsaari armeesse kui mereväkke. Asutati mitmeid sõjaväelastest koosnevaid luteri ja rooma-katoliku kogudusi, mida rahastasid tsaari relvajõud. Näiteks tegutses Helsingis umbes 40 aastat eestlaste ja lätlaste luterlik militaarkogudus152. See uus olukord
Vt ka 1812-14 Napoleoni sõdades langenud Eestimaa rüütelkonda kuulunud baltisaksa ohvitseride mälestustahvlit Tallinna Toomkiriku Ferseni kabelis. 151 Soome välipiiskop brig-kin Hannu Niskaneni andmed. 152 Nn Estnisk-lättisk militärförsamling, likvideeritud sõjaministri käskkirjaga 21. juunil 1896. Vt Saard, Riho, ,,Helsingi Eesti Püha Pauluse kogudus ja selle pastor August Nigol" USUTEADUSLIK AJAKIRI. 1/2001 (48), lk 75-102.
võimaldas luterlastele ja katoliiklastele oma usukaaslaste usulise teenimise tsaariarmees. Venemaa vastasutatud Piibliselts tõstis üles nekrutitele emakeelse Uue Testamendi kinkimise idee. Järgmine suurem eestlasi puudutanud sõjaline konflikt oli Krimmi sõda (1853-56). Mitu tuhat eestlast osales selles sõjas Krimmis, Ukrainas ja Lõuna-Venemaal. Eestlasi ja lätlasi mobiliseeriti keiserlikku mereväkke ja kohalikesse maakaitseüksustesse. Andmed eesti soost kaitseväevaimulike või eestlastest sõjaväelaste hingehoiu kohta sel ajal puuduvad. Tänu nendele sündmustele sai võimalikuks luteri usu ja rooma-katoliku kiriku liikmete teenimine tsaari relvajõududes. XIX sajandi teisel poolel teenis nii tsaariarmees kui keiserlikus mereväes lisaks seal ligi sada aastat teeninud baltisakslastele juba kaunis suur arv soomlastest ohvitsere. Sajandi viimasel veerandil lisandusid neile ka suuremal arvul eesti ja läti rahvusest ohvitserid, allohvitserid ja sõdurid153. Mitte apostlik-õigeusklikke ohvitsere oli tsaariarmees XX sajandi alguses umbes 15-20%154. Krimmi sõja ajal ja vahetult peale seda määras Venemaa Ev. Luteri Usu Kiriku kindralkonsistoorium koostöös sõjaväevõimudega ametisse sõjaväe-vaimulikud, kelleks olid tavaliselt kohalike koguduste vaimulikud. Samuti algas ka rooma-katoliiklaste usuline teenimine. Vaimulikud tegid garnisonivaimuliku tööd oma igapäevase kogudusetöö kõrvalt, sõjaväelastele peeti peamiselt jumalateenistusi, suhteliselt tavalised olid ka sõjaväelised matused. Vaimulikud said ka abi 1806. aastal asutatud, kuid vahepeal keelatud, ja hiljem taasasutatud, Venemaa Piibliseltsist, kes alustas uuesti kõikidele nekrutitele emakeelse Uue Testamendi kinkimisega, varustades nendega sõjaväevaimulikke. Eestlastest apostlik-õigeusku astunud sõdureid teeniti samal alusel vene ja teistest rahvustest sõjameestega. Eestlastest apostlikõigeusulistele ajateenijatele ilmus juba XIX sajandil ka mitmesugust harduskirjandust ­ näiteks 1868. a. Riias ilmunud raamat ,,Ristiussu õpetusse esimesed alustused ehk lühhikene püha sõnnum ja lühhikene katekismus", mille lisa ,,Kristlikkud öppetused söjameeste seisussele" näitab, et tolleaegne Riia apostlik-õigeusu piiskopkond tegi üpris korralikku hingehoidlikku ja usuõpetuslikku tööd kohalike apostlikõigeuslikeeestlastest sõjaväelaste seas.
Peamiselt küll soomerootslased. Kindralitest oli 81% õigeusklikke, rooma-katoliiklasi 2,3% ja protestante 16%. Kindralleitnantide suhtes olid arvud vastavalt 83, 4,4 ja 12%, lisaks veel 0,2 % mosleme. Kindalmajoritest oli õigeusklikke 87, rooma-katoliiklasi 3,1, protestante 8,9 ja mosleme 0,7%. Polkovnikutest oli õigeusklikke 84,4, katoliiklasi 6,1 protestante 8 ja musleme 1 %. Kaptenite osas olid arvud vastavalt 80,9, 12,9, 4,2 ja 0,9%, ja 12%. Vt Mati Kröönström, EESTI RAHVUSEST OHVITSERID VENE ARMEES 1870-1917. Magistritöö, Tartu Ülikool, 1999, lk 20.
154 153
Teadupärast olid esimesteks eestlastest luterlikeks sõjaväeõpetajateks tsaaririigi pealinnas Peterburi Eesti Jaani koguduse pastorid Johan Friedrich Cornelius Laaland ning Konrad Raymond Freifeldt155, kellest sai hiljem (a-st 1896) Peterburi luteri piiskop ja revolutsiooniaegse Venemaa luterlike piiskoppide konverentsi juhataja156, jäi kadunuks Vene kodusõja keerises. Kolmas teadaolev eestlasest sõjaväevaimulik oli ülemöödunud sajandi lõpul Novgorodi garnisoni õpetaja Aleksander Mohrfeldt, hilisem praost Mäevälja. Tsaari ,,kroonus" teenivatele eesti sõjameestele mõtlesid nii nende kodusviibivad omaksed kui kodumaa kirikud. Paljud sõjaväeõpetajad, kodumaa ja asunduste vaimulikud kogusid koostöös Piibliseltsiga raha sõjaväelastele Uue Testamendi muretsemiseks. Peterburis, kus XIX sajandi lõpus elas umbes 50 000 eestlast, oli eestlastel oma kirik, seltsid, kool ja üliõpilasorganisatsioonid. Eesti sõdurid olid alati teretulnud sealsete eestlaste üritustele ning kirikus käimise võimalusi kasutasid sõjamehed suhteliselt ohtralt157. Leerituste, laulatuste ja teiste kiriklike ametitalituste osas andmed puuduvad.
2.2.3 VENE-JAAPANI SÕDA, ESIMENE MAAILMASÕDA ja REVOLUTSIOONIAEG
XIX saj lõpul teenis nii tsaari sõja- kui mereväes lisaks protestantlikele baltisakslastele juba kaunis suur arv eesti, läti ja soome soost ohvitsere, allohvitsere ja aega teenivaid sõdureid. Sellest ajast elavnes ka luterlaste usuline teenimine Vene relvajõududes158. Ametisse võeti suuremates linnades garnisonipastoreid ja -preestreid, kes teenisid luterlasi ja katoliiklasi oma põhikoguduse töö kõrvalt. Vene-Jaapani sõjas teenisid 1905. aastal luteri usu õpetajad nii lahinguväljal kui ka tagalas. Eestlastest viibis sõjaväljal välipastorina vähemalt üks luterilik õpetaja Ernst Gottlieb Jaesche, hilisem Häädemeeste ja Tahkuranna koguduste õpetaja159. Paljud eesti soost ohvitserid said XX saj alguses väljaõppe Vilno sõjakoolis (vähemal määral ka teistes Vene sõjakoolides). Mitmed neist olid Vabadussõjas vastutusrikastel ametikohtadel160. Sõjakooli eesti, läti
Vt Veem, Konrad. VABA EESTI RAHVAKIRIK. Stockholm, Eesti Vaimulik Raamat, 1988, lk 148-49 ja 154-155. 156 Vt Veem, l.c. 157 Vt Grünthal, Timoteus, ,,Peterburi eestlaskond ja selle osa rahvuslikus töös", koguteos MINEVIKUST TULEVIKKU, Stockholm: EÜS Põhjala, 1954. 158 Soomest olid tugevalt esindatud soomerootslased. 159 Vt Veem, Konrad. EESTI VABA RAHVAKIRIK. Stockholm, Eesti Vaimulik Raamat, 1988, lk 404 ja Neander, Wilhelm. LEXICON DEUTSCHBALTISCHEN THEOLOGEN SEIT 1920. Hannover, Fritz Eberkein GmbH, II väljaanne, 1988. 160 Teiste hulgas kin Johan Laidoner, kin-ltn Paul Lill, kin-mjr-id Andres Larka, Ernst Põdder, Rudolf Reimann, Jaan Soots, Tõnis Rotberg, Aleksander Tõnisson, Juhan Unt,
ja saksa rahvusest kadettidel anti kiriklikel tähtpäevadel võimalus rivikorras marssida kohalikku luteri usu või rooma-katoliku kirikusse, jaanipäeval ka luterlastel kalmistule161. Vene keiserlike sõjakoolide162 osas jäi olukord Venemaal samaks ka I maailmasõja ajal. Vabadussõjaaegne Soomusautode kolonni ülem ning hilisem tuntud muusikamees kpt August Nieländer kirjutab oma
,,LENDLEHT EVANGEELIUMI SÕJALAATSARETI HEAKS" esikülg. Originaal Kindral Laidoneri muuseumis
kol-id Eduard Kubbo, Viktor Puskar, Jaan Rink, kol-ltn Hans-Karl Ainson jt. Vilno sõjakooli kasvandik oli ka kin-mjr Juhan Tõrvand (samuti tema vend, kes hukkus Vene kodusõja keerises), kes ei osalenud küll Vabadussõjas, kuid teenis kindralstaabi ja sõjaväestaabi ülemana 1925-35. Terve rida eesti rahvusest ohvitsere Vene sõjaväes langes I maailmasõja keerises. Punaarmees ja Baltimere Punalipulises Sõjalaevastikus teenis samuti eesti rahvusest ohvitsere, kellest mitmed (nt August Kork, Aleksander Kukk, August Lillakas, Andrei Põld, jt) kes saavutasid armee-, korpuse-, diviisi- või brigaadikomandöri auastme, mis oli võrdne kindrali või admirali auastmega. Mereväes Juhan Ludri jt saavutasid flagman (admirali) austme. Mitmed eestlased olid kindralitega võrdsed politrukid. Vt Kröönström, Mati, op.cit, Jõgi, Harri, EESTI SOOST KINDRALID, Tallinn, Sisekaitseakadeemia, 1999. ning EESTI A ja O. Tallinn, Eesti Entsüklopeedia kirjastus, 1992. Enamus neist ohvitseridest hukati Stalini käsul a-tel 1937-39. 161 Vt koguteos JOHAN LAIDONER. Mälestusi kaasaegsetelt. Tallinn, VOK, 1934. lk 39 ja lk 43-44. 162 I maailmasõja alguses katkes tsaari-Venemaa sõjakoolides normaalne õppetöö ning sõjakoolid hakkasid kolme-neljakuulistel kursustel ette valmistama sõjaaegseid ohvitsere, kellele anti lipniku auaste. Vabadussõjas teenis Eesti sõjaväes ligi paar tuhat ohvitseri, kes olid saanud oma sõjalise ettevalmistuse I maailmasõja ajal Vene sõjakoolides junkrutena.
mälestustes, et 1915. aastel kuulus Petrogradis Pauli sõjakoolis junkurportupeeveltveeblina tema kohustuste hulka pühapäeviti luterlastest kasvandike komandokorras kohalikku luteri kirikusse viimine163. Vilnos oli kohaliku garnisoni ja saksa koguduse õpetajaks eestlane Johann Golwer164, kes ilmselt valdas ka läti keelt, ning kes täitis ka Vilno sõjakooli luterlastest kadettide usuõpetaja ametikohta165. Soomes korraldas XX saj alguses äratusliikumine Luterilainen Evankeliumiyhdistys ühes Sörnäisteni kogudusele kuuluvas palvemajas eeskätt eesti sõjameestele eestikeelseid jumalateenistusi. Teenistusi pidasid uut eestikeelset luteriusu kogudust asutav õpetaja August Nigol166 ja Sörnäinste koguduse õpetaja Kaarlo Viktor Humerinta, sama vaimulik, kes hiljem oli Tartu Soome vabatahtlike staabi välipastor Eesti Vabadussõjas167. Esimese maalimasõja ajast on säilinud mõningat luteriusulistele sõjameestele mõeldud vaimulikku kirjandust. Nõnda on säilinud eestilastest sõjameestele mõeldud ,,Sõja palweraamat", trükitud Pärnus 1914 ning neljaleheküljeline ,,Lendleht Ewangeliumi Sõjalaatsareti heaks. Palwepäewaks 1916", trükitud Aug. Mikwitzi trükikojas Tallinnas. Kes oli nende trükiste väljaandja ei ole veel selgunud, ilmselt ei olnud selleks tsaarivalitsus. Esimeses maailmasõjas teenis suur arv õigeusu preestreid Vene sõjaväelasi. Tuntumad neist olid kaks Saaremalt pärit sõjaväevaimulikku ­ Savva Sepp ja Joann (Johannes) Teiss, kes hoolitsesid sõjameeste hingede eest Vene sõjaväes I maailmasõja ajal. Savva Sepp teenis alates 1915. aastast sõjaväevaimulikuna 430. Valga jalaväepolgus, algul Pärnus, Riias, Ükskülas, hiljem Galiitsia rindel, seejärel 1918. aastast 515. hospidalivaimulikuna KamenetsPodolskis, Stavropoli kubermangus ja Novorossiiski linnas ning 1919. aastast ohvitseride polgus. 1915. aastal ülendati ta ,,diviisivalvaja" ehk välipraosti seisusesse ning 1917. aastal ülempreestriks. Tulevane EAÕK Sinodi liige ja Tallinna Aleksandri kalmistukiriku ülempreester Joann Teiss teenis alates 1914. aastast sõjaväevaimulikuna Soome kütipolgus, kust ta naasis märtsis 1918 Eestisse.
Nieländer, A. TAKTIKEPIGA ja RELVAGA. Mälestusi. Stockholm, Välis-Eesti ja EMP, 1982, lk 97. Alamkapten August Nieländer teenis Vabadussõjas soomusautode kolonnis, hiljem oli II diviisi autoroodu ülem. 164 Vt Amburger, Erik, DIE PASTOREN DER EVANGELISCHEN KIRCHEN RUSSLANDS. Lüneburg & Erlangen, Institut Nordostdeutches Kultur-werk/Martin Luther Verlag, 1998, lk 325. 165 Koguteos JOHAN LAIDONER. Mälestusi kaasaegsetelt, l.c. 166 Vt Saard, Riho, l.c. 167 Vt Humerinta, Kaarlo Viktor. NELJAJÄNNES VOUSISATA HELSINGIN SÖRNÄINSTEN SOUMALAISEN SEURAKUNNAN HISTORIASSA. Helisinki, 1932.
Lisaks nimetab ajaloolane Anu Raudsepp oma teoses veel eestlastest õigeusu vaimulikke, kes teenisid sõjaväelasi: Andrei Luha, Nikolai Makedonski ja Joann Skromnov168. Nagu varasematel aastatel, ei kuulunud ka nüüd õigeusu vaimulikud relvajõudude koosseisu, vaid allusid ainult oma vaimulikele ülemustele. Palka maksti neile siiski peamiselt sõjaministeeriumi summadest. Kõikidel Vene sõjatandritel tsaariarmees sõdivaid protestante ning rooma-katoliiklasi teenisid, lisaks õigeusu preestritele, suuremates garnisonides ka mõningad luteri usu õpetajaid ning rooma-katoliku preestreid. Luterlastest sõjaväevaimulikke hulgas teenisid ka mõned eesti soost sõjaväevaimulikud, näiteks Kroonlinnas mereväe-õpetaja Mattias Johann Eisen, kes hiljem sai tuntuks Tartu Ülikooli rahvaluule professorina. Veel võib nimetada Jaan Treumani, kes teenis Vene edelarindel. Ta oli hiljem Tartu Peetri koguduse II pihtkonna õpetaja. Õpetaja Treuman teenis ka Vabadussõjas ja oli siis ning hiljem rahuajal Tartus II diviisi ja garnisoniõpetaja.
ÕIGEUSU VÄLITEENISTUS I MAAILMASÕJA AJAL EESTIMAA KUBERMANGUS.
Huvipakkuv on välipreestrite välivarustus. Foto: n-ltn Andrei Sõtsovi kogust.
Vt Raudsepp, Anu, Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 1998, lk 117-18 ja 137.
Gustav Beermann, hilisem Viru praost ja Kadrina ja Ilumäe koguduse õpetaja, oli garnisoniõpetajaks Tsarskoje Selos aastatel 190318169. Tallinnas tegutses lisaks vähemalt üks rooma-katoliku sõjaväekaplan, preester Eduard Stephany170. Bolsevike riigipööre171 pühkis vaimulikud tsaariarmeest, ametlik käsk vaimulikke eemaldamisest sõjajõududest anti arvatavasti jaanuaris 1918. Revolutsiooni käigus ja järgnevatel aastatel hukati suurel arvul nii sõjaväepreestreid ning välipastoreid kui ka muid vaimulikke. Mõningad õigeusu preestrid ja vähesed luterlastest sõjaväeõpetajad püsisid oma ametikohtadel siiski kuni veebruarini 1918172, st nende väeosade likvideerimiseni või Punaarmee loomiseni. Roomakatoliku ja võimalike islami vaimulike suhtes vastavad andmed puuduvad. Meie maa ajalugu tunneb ka üht vastkanoniseeritud märtrist Vene sõjaväepreestrit ­ endist 29. reservhospidali vaimulikku Sergius Florinskit (1873-1918). Pärast Oktoobrirevolutsiooni jättis välilaatsareti revolutsiooniline komitee ,,kogu koosseisu nõusolekul" kõrgelt hinnatud välipreestri ametisse edasi kuni laatsareti sulgemiseni Saksa okupatsioonivõimude käsul 22. märtsil 1918173. Sergius Florinski jäi pärast laatsareti likvideerimist Rakverre elama. Detsembris 1918 vallutas Punaarmee Rakvere ning pani seal toime suuremad hukkamised174. Paljude teiste hulgas mõrvatsid punakaartlased 26. detsembril 1918ka välipreester Florinski. Isa Sergius Florinski pühakustati Moskva patriarh Aleksius II otsusega 19. juulil 2002 ning tema maised jäänused maeti ümber suure pidulikkusega Rakvere Moskva patriarhaadi apostlik-õigeusu kirikusse. Pühaku mälestuspäevaks Vene õigeusu kirikus on märter175 preestri surma aastapäev, 26. detsember .
Vt Veem, op. cit., lk 390. Vt Wrembek, Christoph SJ, JESUIIDID EESTIS 1923-1961. Tartu: Johannes Esto Ühing, 2003, lk 35-36. 171 1917. a oktoobrirevolutsioon. 172 Nende hulgas vähemalt üks eestlane, õpetaja Gustav Johannes Beermann Tsarskoje Selos. 173 Veidi varem, 19. veebruaril 1918, saadeti kommunistide poolt laiali ka Eesti Diviisi juhatus, mis sai ainult mõned kuud tegutseda. Vt EESTI VABADUSSÕDA I, (kolmas trükk). Tallinn: MATS, 1996, lk 88. 174 Vt EESTI VABADUSSÕDA I, op. ci. lk 457. 175 Vt    O [umbes: Kogumik Eestimaa pühakutest], Tallinn, OÜ Tarbeinfo, 2003, lk 53-62.
PÜHA SERGIUS FLORINSKI IKOON.
Illustratsioon venekeelsest brosüürist    O.
III PEATÜKK
KAPLANITEENISTUS VABADUSSÕJAST KUNI ISESEISVUSE TAASTAMISENI 3.1 EESTI VABADUSSÕDA
3.1.1 EELLUGU: EESTI RAHVUSLIKUD VÄEOSAD VENE ARMEES
Mõte luua Vene vägede koosseisus eestlastest koosnevaid rahvuslikke väeosi kerkis päevakorrale I maailmasõja ajal soomlaste, lätlaste, ukrainlaste ja teiste rahvaste eeskujul. Eesti rahvusväeosade asutamise küsimuse tõstatas Jaan Tõnisson kevadel 1915, varsti pärast seda, kui lätlased olid saanud Vene võimudelt loa oma kütipataljonide asutamiseks. Kuna Läti kütipataljonid olid Riia kaitsel vapralt võideldes kandnud väga raskeid kaotusi, oli eestlaste hulgas palju neid, kes ei pooldanud rahvuslike üksuste loomist. Vaidlused eesti rahvusväeosade loomise ümber kestsid eesti haritlaskonnas umbes kaks aastat176. Rahvuslike väeosade loomiseni jõuti alles Veebruarirevolutsiooni järel. Sel ajal ei olnud sõjaväes sõjaväevaimulike tegevus enam soositud. 1917. aprillis asutati 1. Eesti polk, selle koosseisus oli ettenähtud muu hulgas 10 sõjaväeametniku ja -vaimuliku ametikohta. Vaimulike arv ei olnud määratletud, kuid arvatavasti oli neid ettenähtud kaks: apostlik õigeusu preester ja luterlik õpetaja. Kas mõni ametikohtadest sai täidetud vaimulikuga, ei ole selgunud, igatahes ohvitseride ja ametnike nimistus vaimulikud puuduvad177. Teiseks selgub polgu komitee protokollidest, et komitee tegi pogu ülemale ülesandeks sõjaväelaste matuste puhul leida matusetalituste läbiviiateks mõned kohalikud tsiviilvaimulikud178.
Vt Koguteos EESTI VABADUSSÕDA 1918-1920. Vol I. Tallinn, Vabadus-sõja Ajaloo Komitee, 1937, lk 55-92, samuti JAAN TÕNISSON, Koguteos, Stockholm Vaba Eesti 1960, lk 45 ning Eerme, Karl (toim), JAAN TÕNISSON, New York, Kultuur, 1965, lk 23. 177 Vt Kurvits Oskar. EESTI RAHVUSVÄEOSADE LOOMINE 1917-1918. 1. EESTI POLK I. Tallinn: Seltsi ,,1. Eesti polk" kirjastus, 1930, lk 132-44. 178 Vt Pajur, Ago ja Tannberg, Tõnu, !. EESTI POLGU KOMITEE PROTOKOLLID 19171918. Tartu, Eestis Ajalooarhiiv, 2001, lk 63 ja 114.
SÕJAVÄE ÜLEMJUHATAJA KÄSKKIRJAGA nr 76, 22.02.1919 PANDI ALUS EESTI SÕJAVÄELASTE USULISELE TEENIMISELE. SELLE KÄSKKIRJAGA LOODI KOLM SÕJAVÄEÕPETAJA JA ÜKS SÕJAVÄEPREESTRI AMETIKOHT. HILJEM LISANDUSID VEEL VÄHEMALT KAKS SÕJAVÄEÕPETAJA JA ARVATAVASTI KA PAAR SÕJAVÄEPREESTI AMETIKOHTA. Originaal Riigiarhiivis, fond 495.
Võib eeldada, et vaimulike ametikohad olid ettenähtud ka teiste Eesti polkude koosseisutabelites. 1917. a suvel ja sügisel korraldati siiski Rakvere, Tallinna ja Haapsalu kirikutes, aga võib olla ka teistes garnisonilinnades, eesti sõjameestele jumalateenistusi. Nõnda nagu Venemaal, oli ka Eestis garnisonide õpetajate ja preestrite tegevus ilmselt raskendatud.
3.1.2 VABADUSSÕDA 1918-1920
Vabadussõja alguskuudel olid peamiseks kontaktiks sõjaväe ja kirikute vahel matusetalitused. Nõnda viis Paju lahingus surmavalt haavata saanud ltn Julius Kuperjanovi matusetalituse läbi Tartu Peetri koguduse II pihtkonna ja hilisem II diviisi õpetaja Arnold Laur179. Detsembris 1919 Tallinna Toompea Kaarli koguduse abiõpetaja Friedrich Wilhelm Konstantin Stockholm (hilisem Eesti pagulaskiriku E.E.L.K.180 usuelu korraldaja Austraalias ja praosti kt) astus kontakti sõjaväe peastaabiga ning pakkus end Tallinnas sõjaväelasi matma ja haavatud ja haigeid sõjamehi haiglates külastama181. Eesti kaitseväe vaimulik teenistus loodi Vabadussõja päevil, kuna oli ilmnenud, et sõjamehed vajasid rindel vaimulikku hooldust. Ülemjuhataja kindral-major Johan Laidoner andis oma käskkirjaga nr 76, 22. veebruaril 1919 korralduse luua iga diviisi staabi ning Tallinna I sõjaväehaigla (Juhkentalis) juurde sõjaväepastori ja sõjaväepreestrite ametikohad, palgaks 750 marka kuus. See kuupäev on kinnitatud Eesti kaitseväe kaplanaadi aastapäevaks. Algas sobivate vaimulike otsing ja 19. märtsist 1919 nimetati ülemjuhataja käskkirjaga ametisse Eesti sõjaväe kaks esimest EELK182 vaimulikku. Sõjaväe esimesed vaimulikud olid Keila koguduse õpetaja Jakob Kukk (hilisem EELK piiskop) ja õpetaja Friedrich Stockholm. Õpetaja Stockholm jäi Tallinna ja ta nimetati 1. märtsil 1919 sõjaväeõpetajate juhatajaks, (tänapäeval ­ peakaplaniks) tiitliga ,,sõjaväeõpetaja Sõjaministeeriumi juures". Kunagi hiljem nimetus muutus see ,,sõjaväeõpetajate seenioriks". Õpetaja Friedrich Wilhelm Konstantin Stockholm sündis 1. oktoobril 1884 Tartus. Alg- ja keskhariduse omandas ta sünnilinnas. Astus 1905. a sügisel Tartu Ülikooli usuteaduskonda, mille lõpetas a-l
Vt Palamets, Hillar, LUGUSID TOONASEST TARTUST, lk 199-200, kus on ära toodud ltn Kuperjanovi ärasaatmise ja matuse kirjeldus. 180 E.E.L.K. - Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik (1944-91 paguluses ja nüüd välismaal). 181 Õp Stockholmi kirjalik ülevaade oma senisest tegevusest kaitseväes ja Kaitseliidus piiskop Rahamäele 26.03.1936. Originaal EELK Konsistooriumi arhiivis. (Edaspidi: Stockholm, kirjalik ülevaade). EELK Konsistoorium kinnitas Stockholmi ametitunnuseks kullatud õpetaja ametiristi ibid. 182 EELK - Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (Eestis).
PRAOST
FRIEDRICH WILHELM KONSTANTIN STOCKHOLM
1884-1968.
EESTI VABARIIGI SÕJAVÄEÕPETAJATE SEENIOR 1919-1923 & 1936-1940, KAITSELIIDU ÕPETAJATE SEENIOR 1927-1940. Foto: Tallinna Kaarli koguduse arhiiv.
1911. Sooritas oma prooviaasta Tarvastu ja Tallinna Toompea Kaarli koguduses ning ordineeriti 22. jaanuaril 1912. Oli Tallinna Kaarli koguduse abiõpetaja 1912-14 ja St. Peterburi Eesti Jaani koguduse abiõpetaja 1914-18. Naasis sügisel 1918 Eestisse ja valiti Tallinna Kaarli koguduse II pihtkonna õpetajaks. Alustas, nagu nimetatud, sõjavaimulikuna märtsis 1919 ning ei katkestanud sidemeid Eesti riigikaitsega kuni Nõukogude Liit okupeeris Eesti Vabariigi 1940. a. Oli EELK Konsistooriumi assessor 1943-44. Saksa II okupatsiooni ajal (1941-44) ta tegeles lisaks muudele ülesannetele Venemaa eestlastest ja ingerlastest sõjapõgenike usulise teenimistega aastatel 1942-44. Lisaks tegevusele kaitseväes ja Kaitseliidus, oli õpetaja Stockholm tegev ka Eesti Punases Ristis ja oli vaegkuuljate poolt hinnatud vaimulik. Teenete eest Eesti kaitseväes ja Kaitseliidus oli Stockholmil mitmeid aumärke: Vabadussõja mälestusmedal, Kaitseliidu Kotkaristi III klass, Eesti Punase Risti I järgu I ja II aste ning II järgu I ja II aste; Belgia ja Läti Punase Risti teeneteristid, Poola ja Portugali Punase Risti aumärgid ning mitmete Eesti kaitseväe ja Kaitseliidu üksuste rinnamärgid. Põgenes koos perekonnaga septembris 1944 Saksamaale, kus teenis eestlasi Göttingenis ja Oldenburgis 1944-48. Siirdus Austraaliasse 1948, teenis E.E.L.K. Sydney Jaani kogudust õpetajana 1948-60, ning läks emerituuri 1960183. Praost Stockholm suri Sydneys II jõulupühal 1968 ning on maetud Rookwoodi kalmistu eestlaste matusepaika oma abikaasa Helena ja poja Uno184 kõrvale. Õpetaja Stockholmi tegevusväli oli lai: esiteks jäi tema hoolde sõjaväeõpetajate tegevuse koordineerimine, teiseks nn ,,Seljatagune piirkond"185, mis hõlmas Harju, Järva, Lääne ja Saaremaa maakonnad, Tallinnas asuvad sõjaväeosad, millest Tallinna Kooliõpilaste Pataljon pälvis lähemat tähelepanu, Tallinna sõjaväekalmistu ja selle laiendamise küsimus, sõjavangilaagrid jne. Üheks Stockholmi esimeseks suuremaks ülasandeks oli langenud Soome vabatahtlike kodumaale teelesaatmise leinateenistus
KEEL, Külli, ,,Kristus üksi annab jõudu meie tööle ja elule...". Vt SULANE. Tallinna Kaarli Koguduse infoleht nr 4, jõulukuu 2000, lk 14-15. 184 Õp Uno Stockholm (1912-53), E.E.L.K. Melbourne koguduse hingekarjane 1948-53. Sinna on maetud ka teisi perekonnaliikmeid. 185 1919 a maiks oli Eesti jagatud neljaks diviisi- ja üheks seljataguseks sõjaväepiirkonnaks, kusjuures Soomusrongide diviisi piirkond oli kõige väiksem (koosnes Valga linnast ümbruskonnast. Diviiside piirkonnas asusid diviiside tagala- ja sanitaarasutised ka siis kui väekoondis tegutses operatiivselt eemal oma piirkonnast. Vt EESTI VABADUSÕDA II , kl 70-73 ja 97-98.
Tallinna sadamas 2. märtsil 1919186. Tallinnas hooldas Stockholm alguses kõiki haiglaid, hiljem peamiselt Tallinna I sõjaväehaiglat Juhkentalis187. Mõne aja pärast määrati talle Tallinna haiglate teenimistel abiks kunagine Novgorodi garnisonipetaja Aleksander Mohrfeldt (eestistatult Mäevälja), kelle hoolde jäid II sõjaväehaigla (Narva maantee 46), Soome sõjaväehaigla (Lai tänav 1, seal asub tänapäeval Nukuteater), Greiffenhageni kliinik (Suur-Roosikrantsi 4, praegune Santa Barbara hotell) ning Kopli sõjaväehaigla188. Haiglates korraldati jumalateenistusi ning jagati soovijatele eriti raskelt haigetele ja surijatele armulauda. Haavatute poolt olid eriti hinnatud jõuluteenistused säravate kuuskede ümber189. Alguses oli õpetaja Stockholm poolteist kuud vastutav ka apostlik-õigeusklike teenimise eest. Nii tuli tal leida preestreid Pääskülas, Laagris ja Tondil asuvate sõjavangilaagrites kinnipeetavate sõjavangide teenimiseks190.
SÕJAVÄGEDE STAABI KORRALDUSVALITSUSE KORRALDUS ÕPETAJA JAKOB KUKK'ELE TEMA MÄÄRAMISEST I DIVIISI SÕJAVÄE ÕPETAJA AMETIKOHALE. Originaal Riigiarhiivis, fond 495.
Vt Stockholm, kirjalik ülevaade. Samas asukohas, kuid mitte samas hoones, kus tänapäeval asub Kaitsejõudude Peastaap, kaasaarvatud kaplaniteenistus. Praegune peastaabi hoone ehitati aastatel 1924-25 188 Vt Stockholm, kirjalik ülevaade. 189 Ibid. 190 Vt Stockholm, kirjalik ülevaade.
187 186
Esimeseks ja vähemalt esialgselt ainsaks sõjaväepreestriks määrati 22. märtsil 1919 Leesi koguduse preester Matvei Tõnisberg, kes teenis põhiliselt nn seljatagust piirkonda. Ilmselt suurenes hiljem sõja- ja mereväes teenivate preestrite arv. Küsitav on, kas teised apostlikõigeusu vaimulikud teenisid sõjamehi ja sõjavange oma põhitöö kõrvalt või olid nad tegevteenistuses, sest andmed on taas puudulikud. Nimeliselt on teada sõjaväge teeninud preestreid Anton Laar, Nikolai Päts ja Johannes Tamm. Õpetaja Kukk sõitis kohe Viru rindele ja asus teenima I diviisi sõjaväeõpetajana191. Millal II ja III diviisi sõjaväeõpetajad oma ametikohtadele asusid, ei ole selgunud. Ametlikult võeti kasutusele nimetused ,,sõjaväeõpetaja" ja ,,sõjaväepreester", kuid käibel olid ja väljendid ,,välipastor" ja ,,välipreester". Luterlastest sõjaväeõpetajad ja apostlik-õigeusu välipreestrid olid kõik vabatahtlikud ja neid värvati otse tsiviilelust. Mingit sõjaväevaimuliku või sõjaväelist väljaõpet neile ei antud, selleks ei olnud ka sõjaajal aega ning ei leitud selleks otsest vajadust. Ainult ühel sõjaväeõpetajal oli I maailmasõjast välipastori kogemus ja vähemalt ühel vaimulikul oli tsaariarmees omandatud reservohvitseri väljaõpe ning lipniku auaste. Sõjaväevaimulikkude palgaks oli määratud 750 marka kuus192. Haiglatesse asutasid sõjaväeõpetajad paranejatele raamatukogud, kus leidus ajalehti, ajakirju ja raamatuid. Allesjäänud raamatud annetati pärast Vabadussõda sõdurikodudele193. Koos õpetaja Jakob Kukega koostati brosüür ,,Evangeeliumi kiriku terwitus Eesti sõjameestele" millest oli leida Piiblitsitaate, usulisi artikleid ja vaimulikke laule, mida sõjaväevaimulikud soovijatele jagasid 194. Tartus, kus asusid mitmed sõjaväe-, ülikooli- ja erahaiglad, määrati hiljem II diviisi vaimulikule abiks Jaan Treuman. Vabadussõja lõpul olid diviiside koosseisus järgmised sõjaväeõpetajad: I diviisis Jakob Kukk (kui õp Kukk valiti septembris 1919 piiskopiks, asendas teda Narva Peetri koguduse vaimulik Georg Steinfeldt, eestistatult Kiviste), II diviisi õpetajaks oli Arnold Laur ja III diviisis Paul Voldemar Kuusik195. Soomusrongide divisjoni (hilisem diviisi) staap ja tagalaasutused asusid Valgas. Õpetaja Stockholm külastas seda linna kevadel ja suvel
Eesti relvajõududes on olnud kasutusel mitmesuguseid nimetusi: Vabadussõja ajal ametlikuks nimeks ,,rahvavägi". Kuid kasutusel oli ka väljend ,,sõjavägi". 1920 a põhiseadusega võeti kasutusele ,,kaitsevägi", kuid aastal 1936 muudeti see ,,sõjaväeks". 1940. a 21. juuli riigipöörde järel oli kuni Eesti sõjaväe likvideerimiseni sügisel 1940 ,,rahvavägi". Tänapäeval on kasutusel väljendid ,,Eesti kaitsevägi" ja ,,Eesti kaitsejõud". 192 Vt Sõjavägede ülemjuhataja käskkirja nr 76 22.02.1919, äratoodud lk 89. 193 Ibid. 194 Ibid. 195 Vaata isikutoimikuid EELK Konsistooriumi arhiivis.
1919, pidas seal jumalateenistusi ning külastas haiglaid. Põhjuseks oli arvatavasti asjaolu, et divisjonil ei olnud sõjaväeõpetajat196, sest sõjaväevaimulike nimed puuduvad Soomusrongide diviisi ohvitseride, arstide ja sõjaväeametnike nimekirjast197. Ka trükis avaldatud soomusronglaste mälestusteostes (kol Karl Parts, kol-ltn Arnold Hinnom, kpt Einar Lundborg, Eduard Laaman, Jüri Remmelgas, jt) ei ole diviisi vaimulikke nimetatud. Eeldatavasti teenis vajadusel lisaks õpetaja Stockholmile soomusronglasi ka selle diviisi vaimulik, kellele soomusrong või muu väeosa parajasti operatiivselt allus Uurides Eesti Riigiarhiivis säilitatud dokumente, tuleb eeldada, et ka mereväes puudus oma vaimulik. Arvatavasti oli põhjuseks see, et tolleaegsete sõjalaevade meeskonnad olid suhteliselt väikesed (kõige suurematel alustel, hävitajatel Lennuk ja Vambola oli 170-180 meest, teistel tunduvalt vähem) ja laevad viibisid merel ainult mõned päevad korraga. Vajadusel teenisid ilmselt mereväelasi õpetaja Stockholm ja preester Tõnisberg. Esimese sõjaväelise jumalateenistuse korraldas õpetaja Stockholm Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus. Kõik hilisemad teenistused toimusid Tallinna Toompea Kaarli kirikus198. Arvesse võttes asjaolu, et ka Vene valgete Põhjakorpus, hilisem Loodearmee, tegutses kuni 1919. a juunini Eesti ülemjuhatuse all ning hiljem eestlastega koostöös nii Eesti territooriumil kui väljaspool seda ja arvestades Loodearmees laialdaselt valitsenud monarhistlikku maailmavaadet, võib eeldada, et Loodearmees toimus nende sõjameeste usuline teenimine analoogselt endise tsaariarmeega. Taas on andmed kasinad, kuid on teada, et Narvas tegutses aastatel 1919, Kuremäe kloostris 1919-20 ja Tallinnas 1919-20 (Koplis) Loodearmee
VABADUSSÕJAAEGSE SÕJAVÄEPREESTRI TEMPLI JÄLJEND. Originaal kollektsionäär ja autor Aleks Kivinuki valduses.
196 197 198
Vt Stockholm, kirjalik ülevaade. Vt ERA, fond 529, nr 1, säilik 8. Vt Stockholm, kirjalik ülevaade.
laatsaretid. Kuremäe kloostris asunud välilaatsaretis oli tegev üks veneõigeusu sõjaväevaimulik, kelle nimi on seni selgumata. Samuti on välja selgitamata, kas ja kuida lahendati kümnete tuhandete vene laatsaretid. Vähemalt Kuremäe kloostris asunud välilaatsaretis oli tegev üks veneõigeusu sõjaväevaimulik, kelle nimi on seni selgumata. Samuti on välja selgitamata, kas ja kuidas lahendati kümnete tuhandete vene sõjameeste ja tsiviilpõgenike hingehoiuprobleemid 1919-20 Ida-Virumaal rajatud suurtes laagrites. Autor eeldab, et see töö langes kohalikke ja sõjapõgenikest vene õigeusu preestrite õlgadele. On säilinud üks foto Vene valgete Põhjakorpuse (hilisema Loodearmee) ohvitseride Partisansalga paraadist199 Tallinna tolleaegsel Peetri platsil kevadtalvel 1919, kus toimus õigeusu palvus. Lisaks diviisistaapide koosseisudes olnud vaimulikele, olid mitmel muust rahvusest vabatahtlike üksustel oma välivaimulikud. Nii oli Rootsi vabatahtlike kompaniis (Svenska Kåren) välipastoriks keegi Axel Lord, kelle nimi puudub selleaegsetes Rootsi vaimulike nimistutes200.
VENE VALGETE PÕHJAKORPUSE OHVITSERIDE PARTISANSALGA PARAAD TALLINNAS PEETRI PLATSIL (TÄNAPÄEVAL VABADUSE VÄLJAKUL) ENNE RINDELE MINEKUT KEVADTALVEL 1919. Foto: Eerik-Niiles Krossi arhiivist.
Foto äratoodud siin leheküljel. Vt Eerik-Niiles Krossi artiklit "The Identity of RussianEstonians throught History and Culture" [Eesti venelaste identiteet ajaloos ja kultuuris] ajakirjas IN TIME, Tallinn, Estonian Air, Talv 2002, lk 22. Paraadi võttis vastu Eesti ülemjuhataja kin-mjr Johan Laidoneer, vt EESTI VABADUSSÕDA 1918-1920, II, lk 82. 200 Axel Lordi nimi puudub nii Rootsi kui Soome luteri kirikute vaimulike matriklites. Vajab selgitamist, kas ta kuulus mõnda vabakirikusse, oli usuteaduse üliõpilane või nagu mõnelt poolt arvatud, seikleja või vaimulikust seisusest tagandatud. Võimalik on ka nom de guerre variant. Vt Ericson, Lars, SVENSKA FRIVILLIGA [Rootsi vabatahtlikud], Lund, Historiska Media, 1996, lk 81, 278.
Peamiselt baltisakslastest koosnenud Balti pataljonis (üksus ise nimetas end Balti rügemendiks) oli välipastoriks õpetaja Gunnar Rudolf Knüpffer201. Taani vabatahtlike kompaniis ei olnud küll välipastorit, kuid üks ,,vabatahtlikest oli usuteaduse üliõpilane leitnant Larsen"202. Ingeri polgu ja Põhja-Läti brigaadi sõjameeste vaimuliku teenimise kohta ei ole senini leitud andmed. Vabadussõjas osales välismaalastest kõige rohkem vabatahtlikke Soomest. Nendest oli moodustatud kaks väeüksust ja Soome vabatahtlike staap, mille ülemaks oli kin-mjr Martin Wetzer kes lühikest aega oli ka Eesti Lõunarinde ülemaks.203 Esimene üksus oli üksik-jalaväepataljon mis kandis nime I Soome vabatahtlike salk, (üksuse käskkirjades nimetatud ,,Ekströmi rügement"), mis koosnes viiest kompaniist ja suurtükiväepatareist, ülemaks oli riigirootslane kol Martin Ekström. Teiseks üksuseks oli Põhja Poegade rügement, mis koosnes kahest pataljonist ja ühest kolmepatareilisest suurtükiväegrupist. Rügemendi ülem oli eestlane kol Hans Kalm. Põhja Poegade rügemendi vabatahtlike lepingu lõppemisel ning Soome tagasi pöördumisel, jäi osa soomlasi Eestisse edasi teenima, mõned uued vabatahtlikud tulid Soomest lisaks ja väike arv endisi võitlejad pöördus tagasi Eestisse, et võitlust jätkata. Nendest moodustati Soomusrongide divisjoni koosseisus nn soomlaste pataljon, mida sõdurid ise kutsusid ,,Soome Soomuspataljoniks"204. Üksus tegutses peamiselt Valga ja ümbruskonna kaitsel. Uues üksuses oli nimekirjas ainult veidi üle saja vabatahtliku ja üksuse iga ei olnud kuigi pikk. Ei ole teada, kas sel ,,pataljonil" oli välipastor205. Välipastoreid oli Soome vabatahtlikes väeüksustes esmalt kaks: Ekströmi pataljonis hilisem Helsingi Ülikooli eetika ja usufilosoofia professor Yrjö Jaakko Edvin Alanen206 ning Põhja Poegade rügemendis
Vt Veem, op.cit, lk 413. Arvatavasti ltn Hans Christian Larsen VR II/3 või ltn Alfred Lauritz Larsen VR II/3, kes saavutas küll cand theol teadusliku kraadi, kuid tegutses hiljem Taanis ajakirjanikuna. Vt Borgelin, Richard Gustav. DANNEBROGI LIPU ALL, II redigeeritud väljaanne, Stockholm, Välis-Eesti ja EMP, lk 63 ja 223 ning välipraost Ole Brehm Jenseni andmed. 203 Vt EESTI VABADUSSÕDA I, lk 422. 204 Kuna Soome võimud olid arvamusel, et Eesti territooriumi vabastamisega on soomlased Eestis oma ülesanded täitnud, siis ei pooldatud seda uut ettevõtet. Vt Eronen, Leo, ,,Relvavelled", VABADUSMONUMENT II, op. cit, lk 32. Samas on veel juttu soomlaste poolt asutatud sõdurikodudest. 205 Vähemal määral jäi soomlasi teenima kai teistesse Eesti väeosadesse nagu 2. jalaväepolku, Ingeri polku ning mõned üksikud teistesse üksustesse. 206 Yrjö Alanen teenis välipastorina nii Talvesõjas kui ka Jätkusõjas. Vt Soumen Evankelis-luterilaisen Kirkon seurakuntien ja Papiston MATRIKKELI. Helsingi, Soumen pappisliito, 1995.
202 201
õpetaja Thure Alfred af Björksten207, kel oli Soome lipniku auaste. Välipastor Alfred af Björksten asutas Soome vabatahtlikele Tallinnas ja Valgas hubased sõdurikodud. Hiljem lahkudes jätsid soomlased need eesti sõjameestele kasutamiseks. Tallinnas kasutasid Soome vabatahtlikud oma jumalteenistusteks Tallinna Rootsi-Mihkli kirikut. 9. veebruaril 1919 pidas välispastor Alanen Rakvere Kolmainu kirikus nii soome- kui rootsikeelsed jumalateenistused208. Põhja Poegade rügement kasutas Valgas oma jumalateenistusteks Jaani kirikut209. Tartus asus kevadtalvel 1919 eelnimetatud Soome vabatahtlike väeosade staap. Selles staabis teenisid mitmed Soome vaimulikud, nendest pikemat aega hilisem praost Karlo Viktor Humerinta. Kõik kolm eelnimetatud Soome välipastorit pälvisid Vabadusristi ja Vabadussõja mälestusmedali210. Teistele sõjaväevaimulikele, nii eestlastele kui välismaalastele, annetati ainult Vabadussõja mälestusmedaleid. Vale oleks siiski järeldada, et soomlastest välipastorid olid kohusetruumad või vapramad kui eestlased: Eesti valitsus oli lihtsalt Vabadusristide annetamisel välismaalaste suhtes palju heldem kui eestlaste osas. Kui Vabadussõjast osa võtnud Eesti sõjameestest sai Vabadusristi vaid üks viiekümnest, siis soomlaste osas oli vastav suhe üks seitsmele211.
Välipastor ja hilisem praost Alfred af Björksten on kirjeldanud lühidalt oma tegevust teoses: Kurvits, Oskar (toimetaja). VABADUSMONUMENT II, Soome abiväed Eesti Vabadussõjas. Tallinn, Vabadussõja Mälestamise Komitee, 1936, lk 24-27. Samas on ka juttu soomlaste poolt asutatud sõdurikodudest. Jätkusõjas teenis af Björksten Soome19. soome diviisi välipastorina. Oli hiljem Helsingi lähedal asuva Espoo rootsikeelse koguduse vanemõpetaja ning suri seal 1981. 208 Vt Helanen, Vilho, SOUMALAISET VIRON VABADUSODASSA, Helsinki, Kirja, 1921, lk 332, 419 ja 515. 209 Vt MATRIKKEL lk 219-220. 210 Soomlastele annetati ,,sotarovasti" [välipraost] August Reinhold Hedbergile VR I/2 (1862-1922) ja Alfred af Björksten VR 1/3 s.t sõjaliste teenete eest. Praost Humerinta sai VR I/3 millele lisandus 1938 Eesti Punase Risti III klasse teenetemärk. Kas Hedberg viibis pikemalt Eestis ja rindel käis, ei ole teada. Hedberg võis kuuluda lühemat aega kindral Wetzeri staapi ning tegeleda peamiselt Soome vaimulike ja teiste vabatahtlike värbamisega ja Eestisse saatmisega. Vt EESTI TÄNAB,1919-2001, Tallinn, Riigikantselei, 2001, lk 21 ja 233 ning EESTI VABADUSRISTI KAVALERID. Tallinn, Vabadusristi vendade ühendus, 1935. 211 Walter, Hannes. EESTI TEENETEMÄRGID. Estonian Orders and Decorations. Tallinn, Miniplast Pluss, 1998, lk 44. Isegi sõjaväeõpetajate seenior Stockholm ega välipreestrite seenior Tõnisberg ei väärinud VR I/3, mis oleks olnud loogiline. I diviisi õpetajale Jakob Kukele kui EELK piiskopile, annetati 1929 Eesti Punase Risti I järgi II astme mälestusmärk. Vt EESTI TÄNAB 1919-2001, lk 233. Friedrich Stockholmile, kui Kaitseliidu Tallinna maleva vaimulikule, annetati 1934 III järgu Kotka rist ning teenete eest Eesti Punases Ristis neli Eesti Punase Risti mälestusmärki: 1927 II järgu II aste, 1929 II järgu I aste, 1934 I järgu II aste ning 1936 I järgu II astme mälestusmärk. Vt
JUMALATEENISTUS 1. JALAVÄEPOLGU OSADELE MAIS 1919 LUUGA JÕE KALDAL ISOVI KÜLAS INGERMAAL.
TEENIB I DIVIISI ÕPETAJA JAKOB KUKK. Foto: ajakiri SÕDUR.
JUMALATEENISTUS ARMULAUAGA 1. JALAVÄEPOLGU (RÜGEMENDI) SÕJAVÄELASTELE MANNOVKA KÜLAS AUGUSTIS 1919.
TEENIB I DIVIISI SÕJAVÄEÕPETAJA JAKOB KUKK. Foto: EESTI VABADUSSÕDA II.
EESTI TÄNAB 1919-2001, lk 160, 232, 235, 237, ja 244.
Nõnda nagu mitmed Vabadussõjas osalenud Eesti noormehed, nõnda õppis hiljem usuteadust vähemalt üks Soome vabatahtlik, Reino Ala-Kuljo, ning ordineeriti Soome evangeelse luterliku kiriku õpetajaks 1929. Nagu nimetatud, valiti septembris 1919 I diviisi õpetaja Jakob Kukk EELK piiskopiks ja lahkus reservi, tema asemele asus Georg Steinfeldt212. Veel Vabadussõja ajal, 5. oktoobril 1919, pühitseti Narvas põhjapiiril uus sõjaväekalmistu, vaimulikul talitusel teenisid EELK piiskop Jakob Kukk ja I diviisi uus õpetaja Georg Steinfeldt Vabadussõjas teenis Eesti relvajõududes vähemalt 178 juudisoost isikut213 ning oletatavalt võis neid teenida sama palju Vene valgete Loodearmees. Eesti sõjaväes hukkus Vabadussõja ajal vähemalt 5 juudiusulist, nendest kaks arsti. Kitsarööpalise soomusrong nr 3 arst Julius Kahn uppus õnnestuse tagajärjel ning maeti Tartu juudi kalmistule. Tõenäoliselt korraldas tema matuse juudi usu kombe kohaselt mõni kas rabi või mõne juudi koguduse vanem214. Kuna juute teenis vähe ei olnud juutidel Vabadussõjas oma rahvuslikku väeosa nagu näiteks oli Eesti sakslastel (Balti pataljon), lätlastel (Põhja-Läti brigaadi kaks polku) või ingerlastel (Ingeri polk).
EESTI I LIIGI 2. JÄRGU VABADUSRIST.
LINDI VÄRVID: ÄÄRES SININE, SIIS VALGE; KESKMINE LAI TRIIP ON MUST. EESTI VABADUSRISTIL ON KOLM LIIKI: ESIMEST LIIKI ANNETATI SÕJALISTE TEENETE EEST, TEIST LIIKI SÕJAS ÜLESNÄIDATUD VAPRUSE JA KOLMANDAT LIIKI KODANLIKE TEENETE EEST. Illustratsioon teosest EESTI VABADUSRISTI KAVALERID.
Eestistatult Kiviste. Endine I diviisi õpetaja Kiviste määrati Narva garnisoni sõjaväeõpetajaks 1936 ning jäi ka sellese ametisse pärast Narva Peetri koguduseõpetaja ametist pensionile asumist kuni juulini 1940. 213 60 vabatahtlikku ja 110 mobiliseeritut, lisaks vähemalt üks naisarst, dr Bessia Abshaus. Vt S. Gurin, JUUDI VÄHEMUSRAHVUSE STATISTIKA EESTIS. Tallinn: Juudi kultuuromavalitsus, 1936, lk 116. 214 Vt Walter, Hannes ja Tojak, Tiina. NAD ANDSID KÕIK. Vabadussõjas langenud ohvitserid, Tallinn, Eesti Kaitseministeerium, Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts, Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit, 2000, lk 76.
Juudiusulised teenisid väikeste gruppidena või üksikult paljudes väeosades. Suuremal arvul teenis juudiusulisi sõdureid ainult Tallinna kooliõpilaste pataljonis. Arvestades juutide arvulist vähesust ning laialipaisatust, ei ole ime teadete puudumine juudi usu vaimulike tegevusest Eesti sõjaväes, ilmselt neid ei leidunud, ka mitte osalise töökoormusega215. Rindel ja selle lähemas tagalas hoolitsesid sõjaväevaimulikud haavatute eest ning tehti vähemal määral muud hingehoiutööd. Lahingute vaheaegadel peeti jumalateenistusi, eriti enne eelseisvaid lahinguid võtsid sõjamehed arvukalt osa armulauaga jumalateenistustest. Surijate trööstimine ja hingehoidlikud kõnelused, eriti haavatutega, kuulusid sõjaväeõpetajate tavalisema tegevuse juurde. Kuna kokku oli Vabadussõjas sõjaväevaimulikke korraga tegevuses umbes pool tosinat luterlast, ei saanud ilmselt mitte paljud haavatutest ja surijatest vajaliku hingeabi, vaatamata õpetaja Stockholmi ja teiste vaimulike püüdlustele. Väljaspool Tallinna ja Tartut hoolitsesid enamuses kohalike koguduste vaimulikud tagavaraüksustes teenivate ja haavatud kaitseväelaste eest. Kui palju suutsid seda teha tsiviilvaimulikud, ei ole teada. Õpetaja Stockholm on ise kirjutanud, et ohtlikum kui rindel oli tüüfuse ja teistele raskelt haigetele armulaua, talvel 1919-20 jagamine216. Kuna enamus Vabadussõjas langenud või muudel põhjustel surnud sõjaväelasi maeti oma kodukalmistutele, siis kohalikud luterlikud ja apostlik-õigeusu vaimulikud viisid läbi ka enamiku sõjameeste matustest, nagu selgub mitmete koguduste kalmistute külastamisel, koguduste õpetajatelt andmete hankimisel ja mõningate koguduste kirikuraamatutega tutvumisel217. Vastavalt sõjaministri218 ettepanekule ja Vabariigi Valitsuse 23.
Vt Nõmmik, Tõnis. ,,Juudid Vabadussõjas", LAIDONERI MUUSEUMI AASTARAAMAT, Tallinn: Laidoneri muuseum, 2003, lk 102-105. 216 Vt Stockholm, kirjalik aruanne. 217 Näiteks Narvas 196, Nissis arvatavasti 11, Põltsamaa Niguliste koguduses umbes 20, Simunas alla kümne. Kõige suurem arv Vabadussõjas langenuid on maetud Valka, umbes 300-400, nendest 152 hauda on nimeta (koguduse õpetaja Peep Audova andmed). 218 Sõjaministriks oli siis Ajutise Valitsuse peaminister Konstantin Päts. Vt EESTI VABADUSSÕDA II, kl 471, kus on ära toodud teiste Vabadussõja-aegsete väeosade ja erialade tunnusmärkide seas sõjaväeõpetaja kreeka ristiga varrukakilp (nr 59). Kuna siin puudub eriline sõjaväe preestri tunnus, siis tuleb eeldada, et sama tunnusmärki kandsid kõik sõjaväevaimulikud. Vabadus-sõjaaegsetel fotodel pole autori teada ühtegi, kus mõni apostlik-õigeusu sõjaväepreester oleks kandud midagi muud kui oma ornaati. Kas sõjaväepreestrid kandsid vormiriietust (sõjaväevaimuliku eraldusmärgiga või ilma), ei ole senini selgunud.
märtsil 1919 kehtestatud sõjaväe vormiriietuse määrusele219 kandsid sõjaväeõpetajad (samuti nagu arstid, farmatseudid ja sõjaväeametnikud) Vabadussõjas ja kuni 1923. aastani õlakuteta ohvitserivormi, nagu näha ka eespool äratoodud fotol220. Auastmetunnuste asemel oli vormikirjelduses sõjaväevaimulikele ette nähtud vormikuuel valge äärega mustale ohvitserikraele asetatud sinine Kreeka rist ning kuue käisel musta äärega sinisel kilbil valge Kreeka rist221. Sõjaväe ametnikud kandsid krael samal kombel sirgeid hõbe ja kuldseid ning arstid ja farmatseudid sakilisi triipe). Kahel säilinud Vabadussõjaaegsetel fotol on näha I diviisi õpetajat Jakob Kukke üidamas armulauaga jumalateenistust 1. jalaväepolgu (rügemendi) sõduritele mais ja augustis 1919. Vaimulik kannab mõlemal fotol eelpool kirjeldatud vormiriietust ilma talaarita222 Kolmandal fotol, kus sama I diviisi hilisem vaimulik õp Georg Steinfeldt (Kiviste) on külastamas Vabadussõja lõpul Narva rindel 4. jalaväepolku (rügementi), kannab välivaimulik ilmselt madala õhutemperatuuri tõttu mustal talaaril valget lambanahkset kasukat EELK õpetaja ametiristiga ning sõjaväe talimütsi223.
1919-23 KASUTUSEL OLNUD SÕJAVÄEVAIMULIKU VARRUKAKILP ja VORMIKUUE KRAE. VALGE KREEKA RIST MUSTA ÄAREGA SINISEL KILBIL JA SININE KREEKA RIST OHVITSERIKUUE MUSTAST SAMETIST PÜSTKRAEL.
Joonis teosest: EESTI VABADUSSÕDA II.
219 Vabadussõjaaegne vormiriietus jäi väheste muudatustega kehtima kuni a-l 1923 pandi maksma Prantsuse sugemetega nn ,,Anderkopi vorm", nimetatud sõjaminister Ado Anderkopi järgi (oli sõjaminister Konstantin Pätsi teises valitsuses 02.07.192206.03.1924). Selle vormiriietuse eluiga oli lühikene, sest juba 1925. aastal hakkas kehtima uus ning väga tagasihoidlik vormiriietus. See oli kasutusel kuni 01.04.1936. Siis võeti kasutusse uus vormiriietus, mis on üldjoontes sarnane tänapäeva Eesti maaväe vormiriietusele. Vt Limberg, Fred ja Koppel, Ted, ESTONIAN ARMY UNIFORMS AND INSIGNIA 1936-1944 [Eesti armee vormiriietus ja eraldusmärgid 1936-1944]. Benningtion Vt, World War II Historical Society, 1955 lk 1-2. 220 Vt Sõjaväeõpetajat Jakob Kukke lk 96, 100 ja 232. 221 Vt EESTI VABADUSSÕDA 1918-20. II köide, Tallinn, 1939, lk 60 ning järgmisel leheküljel äratoodud fotol. 222 VAK , op.cit., lk 295, äratoodud lk 96. 223 Vt Walter, Hannes ja Tojak, Tiina, op.cit., lk 45. Foto äratoodud lk 100.
I DIVIISI JUHATUS VAIVARA RAUDTEEJAAMA EES SUVEL 1919. Istuvad (vasakul)t: al-polk VIKTOR LIIVAK, polk JUHAN UNT, diviisi ülem kinmjr ALEKSANDER TÕNISSON, diviisi õpetaja JAKOB KUKK ja adjutant ltn NIKOLAI VIITAK ( teedeminister 1937-40). Foto: Leo Tõnissoni erakogu.
I DIVIISI ÕPETAJA GEORG STEINFELDT (KIVISTE) KÜLASTAMAS VAHERAHU AJAL JAANUARIS 1920 VIRU RINDEL ASUVA 4. JALAVÄEPOLGU VÕITLEJAD. Foto: Hannes Walteri kogust.
Õpetaja Stockholm kirjutab, et enamus meie sõjaväeõpetajad eelistasid Soome ametivendade eeskujul ning praktilistel põhjustel väliteenistustel ja palvustel kanda vormi. Talaari kanti muidugi siis kui jumalateenistused toimusid kirikutes224. Sõjaväevaimulikele lõppes Vabadussõda õnnelikult, sest teadupärast keegi neist ei saanud surma, haavata ega jäänud ka mitte tõsiselt haigeks225. Langenuid ega raskelt vigastatuid ei ole teada ka Vabadussõjas osalenud usuteaduse üliõpilaste hulgas, kellest mitmed olid vabatahtlikud reavõitlejad226 ning vähemalt paar teenisid rindel sanitaridena227. Sõjamuljete mõjul astusid mitmed sõjaveteranid hiljem Tartu Ülikooli usuteadust õppima ning teenisid hiljem EELK kogudusi228. Mitmed nendest olid samal ajal tegevad Kaitseliidus. Kui palju teiste konfessioonide liikmetest valisid samadel põhjustel vaimuliku elukutse, ei ole teada229. Kokkuvõttes võib järeldada, et Vabadussõjas sõjaväeaimulikud, osaliselt tänu kohalike tsiviilis olevate ametivendade abile, suurel määral täitsid oma ettenähtud kohustusi. On põhjust arvata, et nii mõnelgi sõjamehel, eriti ohvitseridel, jäid head muljed oma diviisi vaimulikest ning rindepäevadel sõlmitud tutvustest arenesid sõprus-sidemed, mis jäid püsi,a ja järgnevatel rahuaastatel230. Sellega tõestasid Vabadusssõjaaegsed sõjaväevaimulikud Eesti kaitsejõududele, et sõjaväevaimulikud täidavad eriti sõjaolukorras mitmeid nii võitlejatele kui riigikaitsele vajalikke funktsioone, tõstes ja hoides üksikvõitlejate ja üksuste võitlusmoraali. See oli peamiseks
Vt Stockholm, kirjalik aruanne. II diviisi sõjaväe- ja Tartu Peetri II pihtkonna õpetaja Arnold Laur suri varsti peale Vabadussõda I(22.12.1922) infarkti. Ei ole andmeid, kas tema surm oli tingitud sõjavintsutustest. 226 Teiste hulgas Manivald Heinam, hilisem Võru praost ning Kanepi ja E.E.L.K. Vancouveri Peetri koguduste õpetaja: Oskar Juul, hilisem Laiuse ja Austraalias E.E.L.K. Adelaide koguduse õpetaja; Arnold Aleksander Kerem, hilisem Palamuse koguduse õpetaja; arreteeritud 1941 ja hukkunud Venemaal jaanuaris 1942; Nõo koguduse õpetaja Aleksander Kruus; Walter von Holst, Rakvere Saksa koguduse õpetaja jt. Vt. Veem, Konrad, EESTI VABA RAHVAKIRIK, Stockholm, Eesti Vaimulik Raamat, 1988, lk 401 & 410. 227 Teiste hulgas hilisem praost Jakob Aunver (siis stud teol Albrecht), vt Veem, op.cit. lk 389. 228 Nt hilisem EELK Vastseliina ja E.E.L.K. Baltimore ning Washingtoni Markuse kog õp Uno Plank, abipraost Boris Aareandi (end Villmann), arreteeritud 1941, tema hilisem saatus on teadmata ja Arnold Andreas Graf, kes I maailmasõtta mobiliseerituna lõpetas Ust-Izora inseneriväe lipnike kooli ning teenis Vabadussõjas merekindlustes nooremleitnandina. 229 Vt Kaitseliidu õpetajate seenior Stockholmi 24.07.1937 kirjutatud ettekannet EELK Konsistooriumile. Originaal EELK arhiivis. 230 Leo Tõnissonilt ja kin-mjr Lossmannilt saadud andmed.
225 224
põhjuseks, mille tõttu taastati sõjaväeõpetajate ja sõjaväepreestrite institutsioonid (1936) ning loodi uus, oikumeeniline kaplaniteenistus taasiseseisvunud Eestis (1995).
3.2 SÕJAVÄEVAIMULIKUD 1920-1923
3.2.1 ESIMESED RAHUAASTAD
Sõjategevus lõppes vaherahuga, mis jõustus 3. jaanuaril 1920 kell 10.30. Üksused jäid esialgselt oma positsioonidele, ootamaks rahuleppe sõlmimist. Paljudes üksustes toimusid tänu- ja mälestusjumalateenistused, lisaks korraldati neid ka Tallinnas, Tartus jm tsiviilvaimulikkude poolt. Tartu rahuleping Eesti ja Venemaa vahel allkirjastati 2. veebruaril 1920 ning peatselt algas sõjaväes demobilisatsioon: esimesed sõjamehed vabanesid sõjaväest juba 26. veebruaril ning viimased 21. mail 1920231. Demobilisatsiooniga lahkus sõjaväest enamus sõjaväeõpetajaid ning siirdus tagasi oma endistesse kogudustesse, teenides sõjaväelasi edasi kõrvalametina. Ainsana jäi apostlik-õigeusu preestritest edasi tegevteenistusse preester Matvei Tõnisberg. Nagu nimetatud, Jakob Kukk valiti juba sõja ajal, septembris 1919 Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku piiskopiks ning vabastati peatselt tegevteenistusest. Ka kiriku kõrgema ametikandjana ei kaotanud Jakob Kukk huvi ei Eesti sõjaväe ega oma endise diviisi sõjameeste vastu. Ta külastas ka piiskopina peale vaherahu sõlmimist jaanuaris 1920 üksusi väerindel. Nagu nimetatud, novembris 1919 astus I diviisi õpetaja ametikohale piiskop Kuke järglasena õpetaja Georg Steinfeldt (eestistatult Kiviste), kes jäi sellele ametikohale kuni sõjaväevaimulike ametikohad kaotati sõjaväe rahuaegsetest koosseisudest 1923. Tegelikult jätkas ta diviisi ja kohaliku garnisoni teenimist kuni aastal 1936 Narva garnisoniõpetaja ametikoht taastati232. Õpetajad Stockholm, Kiviste ja Laur ning preester Tõnisberg teenisid vaimulikena koguduse töö kõrvalt sõjaväge edasi. Õpetaja Stockholmi ametinimetus muudeti 1. augustil 1920 ,,Sõjaväeringkonna ja Tallinna garnisoni õpetajaks"233. Peale õp Lauri surma sai uueks II õpetajaks Jaan Treuman. III diviisi staap kaotati 1920 aasta lõpul ja enamus diviisi väeosadest liideti teistega, sellega kadus ka diviisi
Teenistusse jäeti umbes 27 000 meest aastakäikudest 1897-1907, lisaks vajalik arv ohvitsere ja allohvitsere. Vt EESTI VABADUSSÕDA 1918-1920 II, lk 445. 232 Vt Veem, Konrad, op.cit., lk 205. 233 Vt Stockholm, kirjalik aruanne.
õpetaja ametikoht. Kui 1. juulil 1921 diviis asukohaga Pärnus taastati, määrati diviisi õpetajaks Pärnu Eliisabeti koguduse I pihtkonna õpetaja Ferdinand Alexander Hasselblatt. Sõjaministri päevakäsuga nr 745, 31. juulist 1920 määrati sõjaväevaimulike põhipalgaks 1365 marka kuus. Nende peamisteks ülesanneteks oli rahuajal leina- ja mälestusteenistused, matused ja Vabadussõja monumentide pühitsemine. Vabadussõja mälestusmärkide pühitsemistel abistasid neid nii endised sõjaväevaimulikud kui tsiviilvaimulikud. Kohe pärast Vabadussõja lõppu alustati Vabadussõja ja selles langenute mälestuste jäädvustamist. Peamiselt aastatel 1921-35, vähemal määral ka hiljem, rajati Eestis arvukalt Vabadussõja monumente. Neid pühitseti tavaliselt nii luteri usu kui apostlik-õigeusu kommete kohaselt, paljudel juhtudel osalesid mõlema kiriku vaimulikud. Vaimulikke talitusi viisid läbi nii endised sõjaväe- kui Kaitseliidu ja tsiviilvaimulikud. Paljud mälestusmärkidest234 pühitses aastatel 1920-33 endine sõjaväevaimulik EELK piiskop Kukk, tihti koos oma EAÕK ametivenna metropoliit Aleksandriga235. Esimese Vabadussõjas langenutele pühendatud monumendi pühitses 16. mail 1921 Kuusalu õpetaja Ralf Luther ja sama aasta jaanipäeval Helme kalmistul kohaliku koguduse vaimulik Johannes Uustal236. Sama aasta 25. septembril pühitses I diviisi õpetaja koos Narva Aleksandri koguduse õpetaja Jakob Jalasega Narva garnisonikalmistul Vabadussõja mälestussamba. Aasta hiljem võttis Vabadussõja mälestusmärkide püstitamine hoogu. Nõnda pühitsesid KL toetajaliige abipraost Jaan Nuudi ja preester A. Ruus Vändra kihelkonna Vabadussõja mälestussamba. Pärnus avasid Amandus Adamsoni kavandi järgi valmistatud Vabadussõja ausamba 19. juulil metropoliit Aleksander ja EELK Saarde koguduse, hilisem LK Saarde malevkonna õpetaja Martin Helmut Torrim. Eesti Demobiliseeritud Sõdurite Liidu poolt püstitati MaarjaMagdaleena kalmistule Vabadussõja mälestussammas, mille 20. augustil 1922 pühitses kohaliku koguduse ja hilisem KL Lihula malevkonna õpetaja Otto Luberg. Sama aasta 24. septembril pühitseti
Hea ülevaate annab teos Strauss, Mati (koostaja), VABADUSSÕJA MÄLESTUSMÄRGID I. Keila 2002. Teose suurimaks puuduseks on arvukad eksimused isikute nimedega. 235 Vt Strauss, op.cit. Teiste hulgas lisaks eriliselt väljatoodutele: Antslas, Haljalas, JärvaPeetris, Keilas, Kuressaares (koos metropoliit Aleksandriga), Kuusalus, Laiusel, Pärnus, Raplas, Otepääl (koos preester K. Koklaga), Suure-Jaanis, Tallinnas (õpetajate ja õpilaste mälestusmärk Otsa tänaval Reaalkooli juures), Toris, ja Valgas. 236 Hilisem EELK assessor ja Viljandi praost. Küüditatud 1949 ja surnud 1954 Siberis.
Pärnu-Jaagupi kalmistul Vabadussõja mälestussammas Vändra koguduse õpetaja Jaan Nuudi ja kohaliku koguduse hingekarjase Otto Schultzi poolt237. 1923. aastal püstitati juba üle Eesti mitmeid Vabadussõja mälestusmärke. Kuna sõjaväeõpetajate organisatsioon oli sulgemisel, siis pühitseti need enamuses tsiviilvaimulike poolt. Nõnda pühitses endine sõjaväeõpetaja piiskop Kukk, Võidupühal238 1923 Türi kalmistul Vabadussõja mälestussamba ja päev hiljem Toris. Paistab, et piiskop Kukke sooviti meelsasti näha pühitsejana, ta oli hinnatud nii piiskopina, kui endise sõjaväeõpetajana239. Kolm nädalat hiljem, 15. juulil avati Kunda kalmistul mälestusmärk Vabadussõja lõpukuudel III diviisi sanitaarlendsalga laatsaretis surnud Eesti, Balti Pataljoni ja Loodearmee240 sõjameestele, vaimuliku talituse viis läbi õpetaja Aleksander Alver. Avamisel osalesid Balti Pataljoni ja Loodearmee endised võitlejad. Rahuaja tingimustes alustasid sõjaväeõpetajad tavapärast kaitseväelaste teenimist. Kuna sõja tõttu olid paljudel sõjaväelastel jäänud leeris käimata, toimus teadaolevalt ajateenijate leeriõnnistamisi Pärnus, Narvas, Nõmmel ja Viljandis ning arvatavasti ka teistes garnisonides. Populaarsed olid ka ohvitseride sõjaväeliste auavaldustega laulatused241.
3.2.2 VABADUSSÕJAAEGSE ORGANISATSIOONI LÕPP
Sõjaväevaimulike seeniorid Stockholm ja Tõnisberg ning mitmed garnisonivaimulikud, oma koguduse töö kõrvalt, teenisid edasi kuni Riigikogu otsustas sõjaväevaimulike organisatsiooni kaotada kaitseväe rahuaegsetest koosseisudest alates 1. aprillist 1923. Ametlikuks põhjuseks oli riigi majanduslik olukord, kuid tegelikuks põhjuseks oli ilmselt vasakpoolsete antiklerikaalsete Riigikogu liikmete ja mõnede ministrite ilmavaated, nagu selgub selleaegsest Riigikogu kaitseväe eelarve arutluse protokollist. Vaidlus Riigikogus oli ajuti kaunis äge ning majanduslik kokkuhoid mitte eriti märkimisväärne. Otsus tehti vaatamata siseministri sõjaministri kohustes kin-mjr Jaan
Jaan Nuudi (end Nuth) oli KL toetaja liige. Käsu Võnnu lahingu võidu tähistamiseks andis III diviisi ülem kin-mjr Ernst Põdder oma diviisile ja diviisi piirkonna maavalitsustele peale võidukaid lahinguid 23.05.1919 kell 10.00. Võidupüha tähistamine muutus üha populaarsemaks kaitseväelaste, kaitseliitlaste ja tavakodanike seas, kuni see 1934 sai ametliku riigipüha staatuse, Vt EESTI VABADUSSÕDA II lk186 ja 188. 239 Vt Strauss, op.cit., lk 38. 240 Vabadussõjaaegne kirjaviis. 241 Mjr August Nõmmiku andmed.
238 237
Soots'i vastuseisule242. Sõjaväevaimulikud säilisid sõjaaegsetes koosseisudes, selle vastu ei olnud ilmselt keegi. Senistele seenioridele Stockholmile ja Tõnisbergile anti ülesandeks olla valmis mobilisatsiooni korral taastama kaitseväelaste usuline teenimine Vabadussõja ajal kehtestatud määruste ja tavade kohaselt. Aasta hiljem tõsteti II Riigikogus sõjaväevaimulikkude institutsiooni taastamise küsimus uuesti üles. Arutades 1924. a sõjaministeeriumi eelarvet, tegi Riigikogu liige Aleksander Jõeäär (sotsiaaldemokraat) ettepaneku sõjaministeeriumi eelarve kärpimiseks 398 474 700 marga ulatuses. Hääletamisele pandi tema 17 ettepanekut sõjaministeeriumi kulude vähendamiseks palgafondi, ametisõitude, relvahangete, tehnilise varustuse ostu, kantseleikulude, samuti majapidamis-, toitlustus-, kultuuriväärtuste kogumis- remondi- ja segakulude ning veel mitmete, kulupostide vähendamine, nagu mereväe topo- ja hüdrograafilised tööd. Mitte ükski nendest eelarve parandusettepanekutest ei leidnud Riigikogus poolehoidu ning hääletati ükshaaval maha. Järgmiseks tegi Riigikogu liige Woldemar Linnamägi (kristlik rahvaerakond) ettepaneku suurendada sõjaväe palgafondi 565 500 marga võrra, eesmärgiga seada ametisse viis täis töökoormusega sõjaväevaimulikku, iga kuupalgaks 8 700 marka kuus. Ettepanekut toetas Riigikogu liige Theodor Tallmeister (rahvusvabameelsete rühm), kaudset toetust ilmnes ka Riigikogu liikmete Juhan Luuri (kristlik rahvaerakond) ja kin-ltn Johan Laidoneri (põllumeestekogud) sõnavõttudes243. Arutlusel puudutati muu hulgas ka sõjaväevaimulike usulise kuuluvuse küsimust. Ettepanekuid kritiseerisid ning isegi naeruvääristasid peamiselt sotsiaaldemokraatliku rühma liikmed. Otsustav oli see, et ettepanekut ei toetanud kristlikku rahvaerakonda kuuluv sõjaminister Oskar Amberg, mis ilmselt mõjutas ka hääletustulemust. Minister oli ilmselt huvitatud oma eelarve säilitamisest ettekantud kujul ning avaldas arvamust, et sõjaväelaste usulised vajadused on niigi rahuldatud. Hääletusel toetas sõjaväevaimulike institutsiooni taastamist 19 Riigikogu liiget, vastu hääletas 22. Sellega oli küsimus oma kümmneks aastaks otsustatud244.
Vt I Riigikogu. IX istungjärk. Protokoll 202 (18), lk 1118. Kokkuhoid ei olnud eriti hiilgav: 500 000 Eesti marka. 243 EELK Tallinna Püha Vaimu koguduse õpetaja 1919-44.
Vt II Riigikogu, III istungjärk, protokoll nr 80, lk 1012-42.
SISE-, RANNA ja ÕHUKAITSE ÜLEMA KIN-MJR JOHAN UNT'i VÄLIPREESTER MATVEI TÕNISBERGI PENSIONI TAOTLUS.
Originaal ROMIL TÕNISBERGI ERAARHIIVIS.
Hilisematel aastatel Riigikogu uuesti sõjaväevaimulike küsimust ei arutanud ning ligemale 12 aastat ei olnud rahuajal Eesti kaitseväes ametlikult sõjaväevaimulikke. Ehki sõjaväevaimulike organisatsioon lakkas tegutsemast, püsis side kaitseväe ja luteri usu ning apostlik-õigeusu kirikute vahel, eriti aga kaitseväe ja endiste sõjaväevaimulike vahel. Väeosade ülemad kutsusid vaimulikke vajadusel rivistustele ja muudele üritutele kuhu sooviti vaimuliku talistust. Samuti olid endised sõjaväevaimulikud alati valmis sõjaväeosades leerikursusi korraldama ning muid kiriklikke ametitalitusi, esmajoones matuseid, vajaduse korral toimetama. Enamus kõrgemaid ohvitsere oleks soovinud sõjaväevaimulike institutsiooni säilimist ka rahuajal. Osalt soovite seda Vabadussoja kogemuste põhjal. Arvatavasti oli ka neid kes tegid seda rohkem traditsioonilistel kui usulistel kaalutlustel245. Lisaks võib arvata, et mõnelt poolt ilmselt oli ka soov, et sõjaväevaimulik oleks olnud vajadusel kergesti käepärast.
3.3 VAIMULIKUD EESTI KAITSEVÄES ja KAITSELIIDUS 1923-1940
3.3.1 KAITSEJÕUD ja VAIMULIKUD 1923-1935
Sõjaväeõpetajate institutsiooni kaotamisega ei katkenud kaitseväe kontaktid kirikute ja nende vaimulikega. Kuigi sõjaväeõpetajad ametlikult puudusid, tunti nendest mõnikord tõsist puudust nagu ühel 1. detsembri 1924 ülestõusust osalenu hukkamise puhul, kui hukkmisele määratu soovis vaimuliku kohalolekut. Raske ülesanne langes ka seekord õpetaja Stockholmile246 Ranna-, Õhu ja Sisekaitse ning Tallinna garnisoni ülem kin-mjr Johan Unt koostas 1928, kava mille kohaselt Sõjaväe ringkonna ja Tallinna garnisoni õpetaja oleks Sõjaväe praost ning diviisi õpetajad tema alluvuses. Kin-mjr Unt oli esimene kes soovitas sõjaväevaimulike osas kahekordset alluvust (väeosa ülemale ja kõrgemale kaitseväevaimulikule). Kahjuks ei leidnud ka see ettepanek rakendust247. Luterlikud ja apostlik-õigeusu vaimulikud osalesid endiselt kaitseväe ja Kaitseliidu aastapäevadel, tõotuseandmise pidulikel rivistustel ja muude tähtpäevade tähistamisel. Soovijatele korraldati leerikursusi pea kõikides garnisonides, neid
245 246 247
Mjr August Nõmmiku arvamus. Vt Stockholm, kirjalik aruanne. Vt Stockholm, kirjalik aruanne.
on osa Kaitseliidu vaimulikke nimetanud oma aasta-aruannetes248 ning sõjaväelistest leeriteenistustest on säilinud arvukat fotomaterjali. Arvukalt oli kaitseväe väeosade lippude pühitsemisi, eriti aastatel 1926-28, mil paljud väeosad ja õppeasutused muretsesid endale uuele Väeosa lippude seadlusele249 vastavad lipud. Näitena võib mainida 1927. aastal toimunud 6. ja 9. jalaväerügemendi lippude pühitsemist Pärnus Vabaduse väljakul250. Teenisid õpetaja August Grünberg (hilisem Arumäe) ja preester Jaak (Jakob) Ümarik ning pühitsemisel osalesid riigivanem Jaan Teemant ning kaitseminister kin-mjr Nikolai Reek251. Tähtpäevadel või üksuste aastapäevadel korraldati kohalikes kirikutes kaitseväe luterlastele ja apostlik-õigeusulistele eraldi jumalateenistusi. Nõnda toimus 1. detsembril 1932 Tallinnas, Kaarli kirikus, 1. detsembri 1924. aasta ülestõusu ohvrite mälestusteenistus, kus teenisid õpetajad Stockholm ja Arumäe ning osalesid Vabariigi Valitsuse liikmed, kindral Laidoner ja paljud kõrgemad sõjaväelased. Juudiusulised olid nendest teenistustest vabastatud, vastavalt kaitseministri ja pearabi kokkuleppele252 anti juutidele nende usupühade puhul igakordse kaitseministri korraldusega erakorralised linnaload. Juudi- ja taarausulised, üksikud muhameedlased (peaasjalikult Eesti tatarlased), ateistid, muud usueitajad ning kommunistid ja nendega sümpatiseerijad jt pakkusid end vabatahtlikult jumalateenistuse aegadeks toim- ja vahtkondadesse253. Lugedes väeosade ajaloo raamatuid ning Seitsmendas jalaväerügemendis (Võrus ja Petseris) teeninud kaadriohvitseri leitnant Peeter Lindsaare mälestustele põhinevaid romaane (,,Ja sõdurid laulavad" I-II, ,,Paelamehed", ,,Õrn armastus", ,,Härrad ohvitserid" ja ,,Värska") näeme, et vähemalt väeosade juubelite ja Vabariigi aastapäeva puhul korraldati väeüksustele lähemates kirikutes jumalateenistusi. Vaatamata vabatahtlikkusele oli osavõtt tavaliselt rohkearvuline. Näiteks Nõmme linnas254 Hiiul asunud Pioneerpataljon255 korraldas oma 15. aastapäeva tähistamise raames jumalateenistuse
248 249
Vt Kaitseliidu õpetajate aruandeid õp Stockholmile EELK Konsistooriumi arhiivis. Vt Rebane, Ivo Manfred. EESTI LIPP. Tallinn, Eesti Vabariigi Riigikantselei, 1999, lk
29. Asus toonase Kaubanduskooli ja Aleksandri, nüüdse Vanapargi tänava vahel. Kalle Arumäe andmed. 252 Vt lisa nr 20. 253 Olen kuulnud kpt Eduard-Ferdinand Hints'ult (1901-74) kes elas Montrealis, Kanadas, et kui Johannes Lauristin oli ajateenija, siis oli tema üks nendest, kes end meelsasti ,,sokutas" toimkonda kui tegu usu või palvusega. 254 Nõmme oli iseseisev linn aastatel 1926-40. 255 Pioneerpataljon moodustas enamuse Nõmme garnisonist. Garnisoniülemaks oli sama kol Johann Grünberg (Haljaste).
251 250
Nõmme Rahu kirikus kus teenis koguduse ja Kaitseliidu malevkonna õpetaja Anton Eilart. Jumalateenistusel osalejate arv ei ole teada, kuid armulauast võtsid osa pataljoniülem kol-ltn Johann Grünberg (eestistatult Haljaste), paljud ohvitserid ja üle saja ajateenija256. Samuti peeti Nõmme Rahu koguduses enamvähem igal aastal Pioneerpataljoni ajateenijatele üks või kaks leerikursust, mis lõpesid sõdurite õnnistamisega koguduse pühakojas. Samas kirikus toimus ka 20. juunil 1936 Suure-Männiku laskemoonaladude plahvatuse ohvrite mälestusteenistus: õnnetuse 61st surmaohvrist olid 31 Nõmme Rahu koguduse liikmed257. Neil aastail korraldati garnisonides ja koguduste kalmistutel arvukalt oikumeenilisi jumalateenistusi, kus tavaliselt teenisid üheskoos luteri ning apostlik-õigeusu vaimulikud. Sirvides kohalikke ajalehti, Kaitseväe Staabi väljaannet Sõdur ja Kaitseliidu ajakirja Kaitse Kodu numbreid, leiame arvukalt artikleid kaitseväelistest jumalateenistustest.
6. ja 9. JALAVÄERÜGEMENDI LIPPUDE PÜHITSEMINE PÄRNUS 1927. Keskel talaaris õpetaja AUGUST GRÜNBERG, (hilisem ARUMÄE), laua taga preester JAAK (Jakob) ÜMARIK. Teiste osalejate hulgas on fotol näha veel riigivanem JAAN TEEMANT ja kaitseminister kin-mjr NIKOLAI REEK. Foto: Kaitsejõudude Peastaabi ja praost Arumäe arhiividest.
Vt Pikner, Marge. ,,Nõmme Rahu koguduse ajaloost". Nõmme Rahu koguduse ajaleht RAHUHÄÄL, 13. veebruar 1999, lk 8-11. 257 Plahvatus Suure-Männiku laskemoonaladudes toimus 15. juunil 1936. Enamus ohvreid maeti ühishauda Tallinna kaitseväekalmistule ühise monumendi lähedale, op.cit., nr 15.
Näitena nimetame mõningaid Vabadussõja monumentide pühitsemistest, kus teenisid kaitseväega seotud vaimulikud: Tallinna Kaitseväekalmistu taastatud kabeli pühitsemist toimetasid õp Stockholm ja preester Päts 21. juunil 1931. Rakvere garnisonikalmistu õnnistamise jumalateenistusel 10. septembril 1933258, teenisid EELK Rakvere Kolmainu koguduse ja KL Rakvere malevkonna õpetaja lpn Bruno Karl Immanuel Ederma259 ja EAÕK ülempreester Tamm260. Tartusse on maetud ka Vabadussõja kangelane, Paju lahingus surmavalt haavata saanud ltn Julius Kuperjanov. Tema haual Raadi kalmistul avati 11. oktoobril 1925 mälestussammas, mille pühitsemisel osalesid praostid Jaan Lattik (kõne), Gustav Rutopõld ning endine II diviisi õpetaja Jaan Treuman. Suurenevas hoos jätkusid Vabadussõja mälestussammaste püstitamised, paljud neist pühitseti riigikaitsega seotud vaimulike poolt. Järgnevalt kirjeldame nendest mõningaid, peamiselt neid, mida viisid läbi endised sõjaväe vaimulikud. 20. juulil 1924 avati veel Vabadussõja mälestussammas Türil, pühitses endine III diviisi õpetaja Paul Voldemar Kuusik261 Sama aasta 28. septembril pühitseti Vabadussõja monument Lüganusel, kus teenisid EELK Narva-Alutaguse praost ja Narva Aleksandri koguduse õpetaja Jakob Jalajas, Vabadussõjaaegne Balti pataljoni välipastor Gunnar Rudolf Knüpffer ning kohaliku koguduse õpetaja Bruno Hörschelmann262. Vabadussõja monumentide hulka tuleb lugeda ka EELK Nõmme Rahu kirik, mis pühitseti Tartu rahu tänuks 30. märtsil 1924 koguduse vaimuliku Anton Eilarti poolt, kellest hiljem sai Nõmme garnisoni ja Kaitseliidu õpetaja ning tulevane EELK assessor ning piiskopi kt263. Üks suurematest eelmise iseseisvuse ajal püstitatud Vabadussõja mälestusmärkidest avati Laiusel 30. augustil 1925. Mälestussamba pühitses piiskop Jakob Kukk ,,teiste vaimulikkude osavõtul"264. MälestusVt ,,Pidulik õnnistamise-jumalateenistus Rakvere garnisoni kalmistul". SÕDUR 39, 1933, lk 1099-1101. 259 Hilisem I diviisi ja Rakvere garnisoni sõjaväeõpetaja. 260 Laululehel puuduvad tihti vaimulike eesnimed. Arvatavasti on tegemist preester Johannes Tammega (1893-1972), kes võttis osa I või preester Aleksander Tamm (18581939). 261 Vt: Strauss, op. cit., lk 44. 262 Vt: Strauss, op. cit., lk 49. 263 Vt. Fotod Nõmme Rahu koguduse arhiivis. 264 Need ,,teised" olid prof Johan Kõpp (hilisem EELK piiskop ja E.E.L.K. peapiiskop), praost Gustav Rutopõld ja õpetajad A. Kerem ja A. Kuusik. Tervituse ütles kohaliku EAÕK koguduse preester Teodor Männiksaar (end Männikson). Vt Pärn, Ülo, op.cit., lk 322-27 ja koguduse tolleaegse õpetaja Margit Nirgi suusõnalised andmed.
sammas hävitati nagu paljud teised, okupatsioonivõimude poolt. Taastatud mälestusmärgi, tagasihoidliku kivist valmistatud risti, pühitsesid 22. veebruaril 1998 baltisakslasest EELK titulaarpraost Burchard Lieberg ning tolleaegne Laiuse koguduse õpetaja Margit Nirgi265. Tartu linna Lembitu kasarmute territooriumile püstitati 1926. aastal rügemendiülema, tollaaegse major Paul Bassen-Spilleri266 algatusel, mälestussammas Ratsarügemendi langenutele. Mälestusmärgi pühitses endine (ja hilisem) II diviisi sõjaväeõpetaja Jaan Treuman. Kaks aastat hiljem lisati monumendile malmtahvlid rügemendi langenute nimedega. Siis mainiti ajakirjas ,,Sõdur", et pühitsesid ,,õpetaja ja preester"267. Samale territooriumile istutati hilissügisel 1933 2. jalaväerügemendi poolt Aidu lahingu mälestuseks tammepuu, mille annetas oma talu metsast autori onu, Vabadussõja veteran, kohaliku Kaitseliidu kompanii pealik Johannes Nõmmik. Tamm hävis või hävitati okupatsiooni aastatel, kuid taastati uue puuga sama talu metsast sügisel 1998. Uue puu annetas talu praegune perenaine, Johannes Nõmmiku tütar Linda Mägi. Vaimuliku talituse viisid nüüd läbi peakaplan Nõmmik ja Tartu ÜJP kaplan n-ltn Ago Lilleorg268. Tartu Lõuna-Eesti Vabastajate monument Tartu garnisonikalmistul pühitseti ,,garnisoni õpetaja J[aan] Treumani ja EAÕK ülempreester K[onstantin] Kokla poolt"269. Viljandimaal avati Kärstna lahingute mälestussammas 16. augustil 1928. Vaimuliku talituse viisid läbi Kaitseliidu Paistu malevkonna ja koguduse õpetaja Max Vaher ning EAÕK Tuhalaane koguduse preester Johan Kümmel. Monument taastati ning avati võidupühal 1989, taaspühitses Helme koguduse õpetaja, EV erulipnik Valter Vaasa270. Üks huvitav Vabadussõja mälestusmärk on tuntud arhitekt Alar Kotli kavandatud Vigala kiriku torn, mille püstitas kogudus oma kihelkonna Vabadussõjas langenute mälestuseks. Kiriku peaukse kõrval asuvad tänapäeval mälestustahvlid 1905, I maailmasõjas, Vabadussõjas hukkunutele. Kaunis ja omapärane kiriku kellatorn avati 30. juulil 1933, pühitsesid Kaitseliidu Tallinna Põhja malevkonna õpetaja ja EELK Tallinna praost Aleksander Kapp ning EAÕK preester Andreas Pärtel,
Õpetaja Nirgi andmed. Hilisem kolonel, reservi 1936. Saksamaale 1941, oli II maailmasõjas Saksa armee kasakatest moodustatud ratsarügemendi ülem. 267 Vt SÕDUR , 1926 nr 17/18, lk 378-379. Õpetaja oli ilmselt Jaan Treuman. 268 Vt Strauss, op. cit., lk 206-07. 269 Vt Strauss, op. cit., lk 100-01. 270 Vt Strauss, op. cit., lk 118.
266 265
assisteeris kohaliku koguduse vaimulik Ferdinand Jakob Jürgenson271. Sügisel 1944 kaeti tahvlid mördiga 1988-90 puhastati tahvlid ja lisati tahvild 1941-57 hukatud poliitilise terrori ohvrite nimedega. Kõpu kihelkonna Vabadussõja mälestussammas avati 17. septembril 1933. Samba pühitsesid Kaitseliidu Türi malevkonna õpetaja Peet Nõmmik ja EAÕK Suure-Jaani koguduse preester M. Pihlak272. Detsembris 1918 ja jaanuaris 1919 peeti Järvamaa maakonna keskuse Paide linna kaitseks mitu rasket lahingut. Nende mälestuseks püstitati Müüsleri lahingu mälestussammas, mis pühitseti 15. juulil 1934 EELK piiskop Hugo Bernhard Rahamägi poolt, assisteerisid EELK Järva praost Christoph Beermann, Kaitseliidu Järva ratsadivisjoni ja Ambla koguduse õpetaja Hugo Annast, Kolga-Jaani malevkonna ja Järva-Peetri koguduse õpetaja August Kobla ning õpetajad Gerhard Perli (Paide) ja August Pähn (Koeru)273. Orava Vabadussõja mälestussamba pühitsesid 15. juulil 1934 Kaitseliidu Vastseliina malevkonna ja EELK koguduse õpetaja Eduard Ermits ja EAÕK Võru Jüri ,,koguduse preester J. Randvere"274. Riigiküla lahingu mälestussamba pühitses 10. juunil 1935 Vabadussõjaaegne I diviisi, Kaitseliidu Narva malevkonna ja Narva Peetri koguduse õpetaja Georg Kiviste ning ülempreester Andersson.275. Tallinna kaitseväekalmistule püstitati aastatel 1921-40 terve hulk mälestusmärke276, Nendest pühitsesid õpetaja Stockholm ja ülempreester Päts Vabadussõja mälestisehitise 21. oktoobril 1928, see ootab veel taastamist277. Samad vaimulikud pühitsesid ka Vabadussõja juhtide monumendi 10. septembril 1933, Suure-Männiku plahvatusee ohvrite monumendi 13. juunil 1937 ning viimasena Üksik-sidepataljoni territooriumile avanema peavärava 20. novembril 1938278. Nõukogude Liidu okupatsiooni tõttu jäi Tallinna kaitseväekalmistul pühitsemata vastpüstitatud Vabadusristi kavaleride mälestusmärk, mida pühitses pärast taaspüstitamist 29. novembril 1998 peakaplan Tõnis Nõmmik279.
271 272
Vt Strauss, op.cit., lk 186-88 ning Ederma Bruno ja Jaik, Asta, op.cit., lk 137. Vt Strauss, op.cit., lk 202-03. 273 Vt Strauss, op.cit., lk 210-12. 274 Vt Strauss, op.cit., lk 212-13. 275 Ülempreester Georg Anderson, vt Strauss, op.cit., lk 230-31. 276 Taaspühitsetud peakaplan kol Michael Viise poolt 22. veebruaril 1998. 277 Vt Strauss, op. cit., lk 124-28. 278 Vt Pihlak, Jaak. VABADUSSÕJA JUHTIDE MÄLESTUSSAMBA TAASAVAMINE. Pärnu, Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit, 1998.
Vt Pihlak, Jaak, VABADUSRISTI KAVALERIDE MATMISPAIGA MÄLESTUSSAMBA AVAMINE, Pärnu, Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit, 1998.
NÕMME RAHU KOGUDUSE PIONEERPATALJONI AJATEENIJATE LEERIRÜHM. Vasakul Nõmme Rahu koguduse vaimulik ANTON EILART. Foto: Nõmme Rahu koguduse arhiivist.
ALLOHVITSERIDE KOOLI LIPU PÜHITSEMINE KAITSEVÄE ÜHENDATUD ÕPPEASUTUSTE TERRITOORIUMIL TONDIL 1928.
Ees vasakult: kaitseminister MIHKEL JUHKAM, riigivanem AUGUST REI, Kaitseliidu õpetajate seenior FRIEDRICH STOCKHOLM, lipu annetajad Eesti Nais Liidu esindajad, tundmatu. Foto: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste muuseumi kogust.
Ajakirjas Sõdur on pea igas aastakäigus suur arv artikleid mitmesuguste mälestusmärkide ja ausammaste avamistest, kus alati vaimulik teenistus peeti. Nõnda loeme 1934. ja 1935. aasta Sõduri köidetud väljaannetest Tartu280 (,,palvesõnad ütles õpetaja Jaan Treuman") ning Kõrve lahingu mälestussamba avamisest (,,vaimulik talitus õpetaja Jaan Muru"). Eesti Vabadussõja mälestusmärkide püstitamisi, pühitsemisi, hävitamisi ja taaspüstitamisi on üksikasjalikult kirjeldatud Eduard Ahase oma teoses ,,Vabadussõja Kangelaste Mälestussambad I"281", Mati Straussi jt poolt koostatud raamatus ,,Vabadussõja mälestusmärgid I"282 ning Kaitseliidu Jõgeva maleva ajaloopealiku Ülo Pärna Jõgevamaa Vabadussõjaaegseid sündmusi käsitlevas teoses283 Mälestusmärkide püstitamise ja lahinguplatside tähistamise algatajad olid enamuses kaitseväe väeosad, kohalike omavalitsuste tegelased, Vabadussõja veteranid, Kaitseliidu üksused, EELK ja EAÕK kogudused ja vaimulikud ning mõnikord mõned ühiskondlikud organisatsioonid. Alati ei nimetatud ajalehtedes täpseid pühitsemise kuupäevi, nõnda kirjutati, et ,,Palamusel avati Vabadussõja mälestussammas Taevaminemise pühal. Õnnistasid Tartu maleva ja Viljandi malevkonna vaimulik" 284. Pea kõik need monumendid hävitati Nõukogude okupatsioonivõimude käsul, kuid enamus nendest on nüüd taastatud ning pühitsetud tänapäeval teenivate EELK ja EAÕK vaimulikkude poolt285. Mõningad monumentidest, nagu mälestustammik Jaanilinnas Narva jõe idakaldal ning mitmed monumendid Petserimaal asusid territooriumil, mis on tänapäeval Vene föderatsiooni valduses ning mille taastamine ei ole antud ajal eriti tõenäoline. Pühitseti ka mitmesugused muid hooneid, kasarmuid ja rajatisi, näitena võib nimetada Tartus Ratsarügemendi üleajateenijate kogu uut hoonet, mida pühitses õpetaja Jaan Treuman286. Ülaltoodu käib ka piirivalve kohta, mida EELK ja EAÕK vaimulikud teenisid, kui neid vajati. Piirivalve oli küll osa riigi relvajõududest, kuid allus rahuajal siseministeeriumile287 ning selle koosseisus ei olnud ajateenijaid.
See oli Amandus Adamsoni kuulus ,,Kalevipoeg mõõgaga", hävitatud Nõukogude okupatsiooni ajal ning taastatud 2003. 281 Ahas, Eduard, op.cit. 282 Vt: Strauss, op. cit. 283 Pärn, Ülo, op.cit. 284 Ilmselt leidis see aset 29. mail 1924. 285 Erandite hulka kuuluvad Tallinna kaitseväekalmistu peavärav ning säilinud on SuureMänniku ohvrite mälestusmärk, kuid mitte palju hauatähistest. 286 Mälestusmärk, kuid mitte hauatähised. Vt SÕDUR 1934 lk 121-22. 287 Kirjavahetus EELK Konsistooriumi arhiivis.
Kokkuvõttes peab nentima, et ajavahemikus 1923-35 oli endiste sõjaväevaimulike ja Kaitseliidu õpetajate peamiselt tseremoniaalne tegevus kaitseväes küllaltki aktiivne ning toimus alati vastavate väeosade ülemate soovil. Vaimulikud olid sellel perioodil küll täiesti väljaspool kaitseväge seisvad isikud, selle tõttu ei olnud nendel ei õigusi ega kohustusi288. Nende tegevus kaitseväes ja piirivalves, samuti nagu Kaitseliidus, oli täiest vabatahtlik. Ei ole ilmunud andmeid, nagu oleksid EELK ja EAÕK vaimulikud keeldunud kutsetest kaitseväelasi teenida, kui muud kohustused seda lubasid. Vaimulike peamine tegevus kaitseväes olid osalt nagu varematel aastatel tseremoniaalne (pühitsemised, mälestusteenistused ja noorsõdurite ja kaitseliitlaste vannutamised289). Teisel kohal oli leeriõpetus ajateenijatele, vähemal määral ka laulatused, sõjaväelised matused ja muud vaimulikud talitused. Ei ole märkmeid, et vaimulikud oleksid tegelenud sõjaväelaste hingeliste probleemidega, väljaarvatud seoses matustega. Kõige eeltoodu tõttu tuleb kirikute mõju kaitseväes ja piirivalves siin käsitletud ajavahemikus üldjoontes lugeda tagasihoidlikuks. Kõik olenes vaimuliku isiksusest ja tema suhetest kohaliku ülemusega ning viimase suhtumisest kristlikku kirikusse. Üheks puuduseks oli asjaolu, et vaimulikke nähti kasarmutes üliharva, maastikul pea mitte kunagi.290 Kaitseliidus oli olukord mõnevõrra lähedasem, eriti kui vaimulik ise kohalikus malevas või malevkonnas aktiivselt tegutses 291.
VABADUSRISTI KAVALERIDE MONUMENT TALLINNA KAITSEVÄEKALMISTUL Foto: Kalju Jõgi
Väljaarvatud need, kes olid reserv- või eruohvitserid, kuid sõjaväelised ülemused ka neid ei saanud ilma kaitseministri nõusolekuta käsutada. Vaimulikest kaitseliitlased olid mingis määramata juriidilises olukorras, midagi reservväelase ja eraisiku vahepealset. 289 Truuduse tõotuse andmisel. 290 Siin on suur erinevus tolleaegse ja tänapäeva kaitseväevaimulike vahel: praegused kaplanid kasutavad igat võimalust, et võtta osa maastikul toimuvatest õppustest, sest just väliolukorras saavutavad kaplanid sideme nii reakoosseisuga kui ohvitserkonnaga. 291 Vt Stockholm, kirjalik aruanne.
VÄLIJUMALATEENISTUS PÄRNU 6. ÜKSIK-JALAVÄEPATALJONIS 1932. Teenib praost AUGUST GRÜNBERG (hilisem ARUMÄE). Praost GRÜNBERG VARJAB EAÕK PREESTRIT. Foto: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste muuseumi kogust.
NOORSÕDURITE ÕNNISTAMINE 6. ÜKSIK- JALAVÄE PATALJONIS. Vasakult: praost AUGUST GRÜNBERG, preester JÜRI VÄLBE, adjutant kpt JOHANN JAKO, pataljoni ülem kol-ltn AUGUST KIVI292ja pataljoni veebel. Foto: Mati Õuna teosest EESTI SÕJAVÄGI 1920-40.
Nt Mati Õuna teoses EESTI SÕJAVÄGI 1920-40 (Tallinn: Tammiskilp, 2001), lk 25 on ära toodud kaks fotot: neist esimene, ülal, on tehtud enne 1936. aastat, sest kaitseväelased kannavad vormi, mis oli kasutusel enne 01.05.1936. Teisel fotol on rivistatud vähemalt neli rühma väeosa lipuga. Kaitseväelased on paljastatud peadega ­ ilmselt palvust kuulamas.
10. ÜKSIK-JALAVÄEPATALJONI LIPU PÜHITSEMINE TALLINNAS RAEKOJA PLATSIL.
Vasakult: pühitsejad, vaimulikud õpetaja FRIEDRICH STOCKHOLM ja preester NIKOLAI PÄTS, nendest paremal kaitseminister MIHKEL JUHKAM, tundmatu, riigivanem AUGUST REI ning pataljoni ülem kol-ltn EDUARD RÜÜTEL. Tagaplaanil 1944. a hävinud vaekoda. Foto: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste muuseumi kogust.
LÕPETANUTE PARAAD TALLINNAS EERIKA TÄNAVAL ,,PUNASTE KASARMUTE" EES KEVADEL 1929.
Paraadi võtsid vastu (vasakult): mjr Oskar LUPPE, k-adm Herman von SALZA, ülempreester Nikolai PÄTS, v-ltn Jüri. LAGUS, v-ltn Martin-Valetin GRENZ, tundmatu, õpetaja Friedrich STOCKHOLM. Foto: Mereväe arhiivist.
3.3.2
VAIMULIKUD KAITSELIIDUS 1925-40
Eesti Kaitseliit taastati pärast kommunistide mässukatset 1. detsembril 1924. Peaaegu kõigis Kaitseliidu malevkondades tegutsesid luteri usu kirikuõpetajad ning mitmetes malevates preestrid, nende hulgas kõik elusolevad sõjaaegsed sõjaväevaimulikud, välja arvatud piiskop Kukk. Endine sõjaväeõpetajate seenior Stockholm, kes nüüd teenis Tallinna Toompea Kaarli koguduse II pihtkonda ja oli Kaitseliidu Tallinna maleva õpetaja, nimetati EELK Konsistooriumi ja Kaitseliidu ülema kinmjr Johannes Roska (eestistatult Orasmaa) ühisel kokkuleppel 1927. aastal ametlikult Kaitseliidu õpetajate seenioriks293. Kaitseliidu õpetajate esimeste ülesannete hulka a-tel 1925-26 kuulus Kaitseliidu malevate, hiljem malevkondade294 ja eriüksuste lippude pühitsemine. Vabariigi valitsus kinnitas 29. mail 1925 Kaitseliidu üldlipu ja malevalippude kavandid. Aja jooksul pühitseti suurem osa malevkondade ning Noorte Kotkaste ja Kodutütarde lippe295, pühitsemata jäid ainult paar 1940. aastal valmistatud lippu. Samuti jätkus, Vabadussõja mälestusmärkide püstitamised ning pühitsemised, millest nimetame mõningaid, mida viisid läbi peamiselt Kaitseliidu vaimulikud. Samal aastal toimus ka viienda Vabadusristi Vendade Päevade raames Viljandi sõjaväekalmistu pühitsemine, mida toimetasid Viljandi Jaani koguduse ja Kaitseliidu Sakala maleva vaimulik dr theol August Osvald Westrén-Doll ja kohaliku EAÕK koguduse preester Andrei Ristkok296. Viljandisse püstitati Amandus Adamsoni loodud Vabadussõja mälestussammas, mille avamine toimus 19. septembril 1926. Vaimuliku talituse viisid läbi EAÕK metropoliit Aleksander ja Saarde Koguduse ja Kaitseliidu malevkonna õpetaja Helmut Torrim297. Tallinna lähistel, Harjumaal Jüri kiriku lähedal, avati 26. septembril 1926 Jüri kihelkonna Vabadussõjas langenud sõdurite mälestussammas. Pühitsemistalituse viisid läbi tulevane piiskoplik vikaar, Tallinna Toompea Kaari koguduse III pihtkonna õpetaja Artur Sommer (Soomre) ja kohaliku koguduse ning Kaitseliidu malevkonna vaimulik Jakob Aunver298.
Vabadussõjaaegsetest sõjaväeõpetajatest olid surnud II diviisi esimene õpetaja Arnold Laur (22.12.1922) ja piiskop Jakob Kukk (25.07.1933). 294 Kaitseliit koosnes a-tel 1925-40, nagu tänapäevalgi, malevatest, mis omakorda koosnevad malevkondadest ja nende allüksustest. 295 Rebane, op.cit., lk 30. 296 Vt SÕDUR nr 31/32 1933, lk 900. 297 Vt Strauss, op. cit., lk 118. 298 Vt Strauss, op. cit., lk 95.
Tartumaal, Torma ligidal avati 27. juulil 1930 Kõnnu lahingu mälestussammas, pühitses Torma malevkonna ja kohaliku EELK koguduse õpetaja Aleksander Kuusik299. Vahastu Vabadussõja mälestussamba Järvamaal pühitses 13. septembril 1931 Kaitseliidu Türi malevkonna ja EELK Türi koguduse õpetaja Peet Nõmmik300. Kalevlaste Maleva Kohtla-Järve lahingu mälestusmärgi pühitsesid 11. septembril 1932 Kaitseliidu Rakvere malevkonna ja Kolmainu koguduse õpetaja, reservlipnik Bruno Ederberg (eestistatult Ederma) ning EAÕK Jõhvi koguduse ülempreester Aleksei Männik301. Kilingi-Nõmmel avati 5. juunil 1933 üks selle ajastu uhkemaid Saarde kihelkonna Vabadussõja mälestusmärke. Vaimuliku talituse viisid läbi Kaitseliidu Saarde malevkonna ja koguduse õpetaja Martin Helmut Torrim ja ,,EAÕK preester S. Samon302". Kambjas pühitses 27. oktoobril 1929 Vabadussõja monumendi Kaitseliidu Maarja malevkonna ja Kambja koguduse õpetaja Aksel Vöhrmann303. Viljandimaal, Härjanurme/Saduküla Vabadussõja mälestussamba pühitsesid 6. juunil 1930 Kaitseliidu Voldi malevkonna ja Kursi koguduse õpetaja Jaan Muru ning ,,EAÕK ülempreester U. Laar"304. Kaks nädalat hiljem, 20. juulil 1930 avati Harjumaal Jägala jõe kaldal Voose lahingu mälestussammas. Vaimuliku talituse viis läbi Kaitseliidu Kose malevkonna ja Kose koguduse õpetaja Richard Jõgis305. Voltveti/Punapargi lahingus langenute mälestuskivi pühitsesid 12. augustil 1934 Kaitseliidu Saarde malevkonna ja koguduse õpetaja Martin Torrim ja EAÕK piiskop Nikolai Leisman306. Valgamaa Taagapere Ala Vabadussõja mälestussamba pühitsesid 2. septembril 1934 Kaitseliidu Helme malevkonna ja koguduse õpetaja Johannes Uustal ja ,,EAÕK Karksi-Nuia koguduse
Hilisem Tartu praost. Vt Pärn, op. cit., lk 315 ja 335 ning Strauss, op.cit. lk 148-50. Strauss, op.cit., lk 162-63. 301 Strauss, op.cit., lk 175-77 ja ülempreester Emmanuel Kirsi andmed. 302 Strauss, op.cit., lk 181-82. Sergei Samon oli EÕAK Pärnumaa abipraost ja Pärnu EAÕK Johannese koguduse preester. 303 Vt Strauss, op. cit., lk 141-42. Eestistatult Vooremaa. Taaspühitses 1989 a-l Tartu praost Harald Tammur. 304 Tänapäeva Jõgevamaal. Preester U. Laari nimi puudub EAÕK vaimulike nimekirjas, ülempreester Emmanuel Kirsi arvates peaks olema arvatavasti tegu preestri ja poliitiku Anton Laariga. 305 Vt Strauss, op.cit., lk, 147-48. 306 Vt Strauss, op.cit., lk 217-18. Nikolai Leisman oli 1934 piiskop (pühitsetud 1933), mitte enam preester nagu Strauss väidab .
preester Allik"307. Arvatavasti oli tegu preester Johann Allikuga, kes 1938 teenis EAÕK Pärnu praostkonnas Uruste kogudust. Rakveres Palermo pargis hukatute mälestussamba pühitses 12. jaanuaril 1935 Kaitseliidu Rakvere malevkonna ja Kolmainu koguduse õpetaja reservlipnik Bruno Ederma. Jõhvis pühitses Vabadussõja mälestussamba Kaitseliidu Alutaguse maleva ja kohaliku koguduse õpetaja Jaan Varik308. Harju-Jaani Vabadussõja mälestusmärgi pühitses 6. oktoobril 1935 Kaitseliidu Tallinna linnaümbruse malevkonna ja kohaliku koguduse õpetaja Jakob Aunver, ,,assisteerisid õpetajad [Kaitseliidu Kuusalu malevkonna ja Jõelähtme koguduse õpetaja] Peterson309 ja Tooming"310. Kui palju eelmises ning käesolevas peatükis nimetatud EAÕK vaimulikest, kui üldse, kuulus Kaitseliidu ridadesse, ei ole kahjuks teada. Nagu kõik kaitseliitlased, teenisid ka vaimulikud vabatahtlikult ja tasuta. Kaitseliidu kaplanitele ei antud mingit erialast väljaõpet. Peamiselt võeti osa oma maleva või malevkonna üritustest, ja kaitseliitlaste tavalistest õppustest. Luterlastest vaimulike hulgas sai Kaitseliidus teenimine varsti populaarseks ja suur arv vaimulikke liitus Kaitseliiduga. Nii loeme Kaitseliidu õpetajate seeniori aruandest, et 24. juulil 1937 teenisid Kaitseliidu üksusi järgnevad EELK vaimulikud311: KL seenior Friedrich Wilhelm Konstantin Stockholm Kaitseliidu peastaap Tallinna malev Toompea malevkond Naiskodukaitse Tallinna ringkond Pärnu malev Tallinna Põhja malevkond Torma malevkond Otepää malevkond Järva malev ja Paide malevkond
praost August Grünberg312 praost Aleksander Leon Richard Kapp praost Aleksander Kuusik praost Johannes Oskar Lauri313 praost Gerhard Pärli
Vt Strauss, op.cit., lk 219-20. Arvatavasti on tegu preester Johann Allikuga, kes 1938 teenis EAÕK Pärnu praostkonnas Uruste kogudust. 308 Vt Strauss, op.cit., lk 223-25 ja 227-229. 309 Eestistatult Elmar Petersoo, E.E.L.K. peapiiskopi Udo Petersoo isa. 310 Vt Strauss, op.cit., lk 233-34. Õpetaja Tooming on Alfred Tooming, EELK peapiiskop aastatel 1968-77. 311 Originaal EELK, koopia kaplaniteenistuse arhiivis. 312 Eestistatult August Arumäe. 313 Hilisem piiskoplik vikaar ja E.E.L.K. vikaarpiiskop, piiskop ja peapiiskop.
praost Ado Köögardal praost August Osvald Westrén-Doll abipraost Jaak Varik õp Hugo Annast õp Jakob Aunver õp Christfried Brasche õp Felix-Johannes Buschmann õp Bruno K.I. Ederma õp Anton Eilart õp Oskar Erits õp Eduard Ermits õp Erik Julius Hugo Frey õp Jaan Gnadenteich õp Arnold Andreas Werner Graf õp Harri Haamer õp Manivald Heinam314 õp Aleksander Hinno õp Rihard Jõgis õp Jaan Järve õp Aleksander Jürgenson õp Ferdinand Jakob Jürgenson õp August Kivisikk315 õp emer Georg Kiviste316 õp August Kobla õp Heinrich-Rudolf Laas õp Joosep Liiv õp Jaan Maior317 õp Jaan Muru õp Peet Nõmmik õp Alfred Oebius õp Oskar Pastik õp Elmar Petersoo õp Oskar Puhm
314 315
Keila malevkond Sakala malev, Viljandi malevkond Jõhvi malevkonna staap Järva maleva ratsadivisjon Harju maleva Tallinna linnaümbruse malevkond (Jüris) Juuru malevkond Laura malevkond Rakvere malevkond Nõmme malevkond Kambja malevkond Vastseliina malevkond Põltsamaa malevkond Tapa malevkond Võru linna malevkond Tartu sisevete malevkond Võru malev, Kanepi malevkond Petseri malev Kose malevkond (Harjumaal) Jõgeva malevkond Suure-Jaani malevkond Märjamaa malevkond Põlva malevkond Narva malevkond Kolga-Jaani malevkond Tarvastu malevkond Lihula malevkond Varstu malevkond Voldi malevkond Türi malevkond Audru malevkond Narva-Jõesuu üksikkompanii Kuusalu malevkond Suurupi suurtükiväe divisjon
End Friedrich Manivald Heimann. Õp August Kivisikk põgenes II maailmasõja ajal Saksamaale ning suri 1976 E.E.L.K. Hamiltoni Esimese koguduse õpetajana Kanadas. 316 End Steinfeldt. Tema järeltulijaks Narva mk vaimulikuna oli tema poeg Einar Kiviste. 317 Õp emer Jaan Maior sai 20. mail 1999 100aastaseks ning suri sama aasta lõpul, olles siis viimane Eestis elunev ennesõjaaegne Kaitseliidu õpetaja.
õp Karl Puusemp õp Andres Põldmets318 õp Elmar Pähn õp Karl Raudsepp319 õp Johan Reidak320 õp Rudolf Reinart321 õp Heinrich Arved Rosenstein õp Rudolf H. Sauerbrei õp Johannes Selliov õp Bernhard Steinberg õp Kurt Steinberg322 õp Arnold-Ferdinand Tammik õp Philip Aleksander Tammaru323 õp Jaak Taul 324 õp Johann Tischler õp Martin Helmut Torrim õp Juhan Truu325 õp Leo Gustav Treumann õp Johannes Uustal õp Henn Unt326 õp Max Vaher õp Kristjan Valdma327 õp Julius Voolaid328 õp Jaan Varik õp Aksel Erich Vooremaa329
318 319
Võru linnaümbruse malevkond, Kõpu üksik-kompanii Antsla malevkond Vändra malevkond Tori malevkond Saaremaa malev Järva-Jaani malevkond Tallinna maleva Kopli malevkond Halliste malevkond Pilistvere malevkond KL Noorte Kotkaste Tallinna malev Valga malev Pärnu-Jaagupi malevkond Tartu malev Kõpu malevkond Saarde malevkond Audru malevkonna 4. kompanii Vaivara malevkond Helme malevkond Kullamaa malevkond Paistu malevkond Kloostri malevkond Padisel Nissi malevkond Jõhvi (Alutaguse) maleva staap Tartu Maarja malevkond
End Palkai. Hilisem E.E.L.K. Kanada praost ja E.E.L.K. piiskop. 320 End Reitag. 321 Eestistatult Reinaru, hilisem E.E.L.K. USA I praostkonna praost ning Port Arthuri (Thunder Bay), Winnipegi ja Lakewood N.J. koguduste õpetaja. 322 Eestistatult Kurt Saarse, Tallinna Toomkoguduse diakonõpetaja. 323 End Tammann. 324 Viimane elus olev endine Kaitseliidu õpetaja. Saja-aastane vaimulik on oma pikal eluajal teeninud EELK Tartu Peetri ja E.E.L.K. Londoni kogudusi, olnud E.E.L.K. Inglismaa praostiks ning Tartu Ülikooli usuteaduskonna õppejõuks. Veedab tänapäeval oma vanaduspõlve Londonis, Inglismaal. Kaitseliidu II järgu Valgeristi kavaler (2005). 325 End Johannes Treu. 326 End Hermann Hunt. 327 End Waldmann. 328 End Vollmann. 329 End Wöhrmann.
Samast aruandest selgub, et osa vaimulikke olid ametisse määratud EELK Konsistooriumi poolt või vastava Kaitseliidu üksuse ülema käskkirjaga, kuid väga paljude nimede kõrval oli märge, et vaimulik teenis ,,kombekohaselt", mis tähendab, et vastav käskkiri või määramisdokument kas puudus või ei olnud seda kunagi maleva või malevkonna poolt vormistatud. Kaitseliidu populaarsus vaimulike seas kasvas. 1939. a oli Kaitseliidu nimekirjas juba 74 EELK õpetajat ning teadmata arv apostlikõigeusu preestreid. Lisaks ordineeritud vaimulikele teenis Kaitseliidus ka nimetamisväärne arv usuteaduse üliõpilasi ja õpetajaameti kandidaate, teiste hulgas hilisem E.E.L.K. Ottawa Pauluse ja Toronto Kolmainu koguduse õpetaja Oskar Gnadenteich ning hilisem Helme koguduse õpetaja ja EELK Valga praost Valter Vaasa. Eriti eakamate EELK vaimulike seas oli ka terve rida Kaitseliidu toetajaliikmeid, kellest näiteks abipraost Jaan Nuudi, kes omas V klassi Kotkaristi. Kaitseliidu õpetajate seeniorile saadetud aruannetest võib nende tegevuse kohta palju huvitavat lugeda, kuid kahjuks käsitletakse nendes aruannetes peamiselt ajavahemiku 1935-40. Ilmselt ei olnud aruanded varematel aastatel sunduslikud. Kaitseliidu õpetajate aruanded on paljud sisukad ja enamasti olid need õigeaegselt esitatud, kuid aeg-ajalt pidi seenior Stockholm mõne malevkonna vaimulikule aasta aruande esitamise tähtaega meelde tuletama330. Peab siiski nentima, et Kaitseliidu õpetajate tegevus ei olnud ühtlane: oli neid, kes võtsid regulaarselt osa oma maleva või malevkonna tegevusest ja tundsid oma maleva liikmete vastu huvi (enamik kaitseliitlastest olid ju nende koguduse liikmed), kuid oli ka üksikuid, kelle aastane tegevus piirdus näiteks ainult malevkonna pealiku hõbepulmast osa võtmisega331. Senini ei ole avalikuks tulnud apostlik-õigeusu preestrite tegevust Kaitseliidus puudutavaid aruandeid ega muud arhiivimaterjale. On mõnelt poolt avaldatud arvamust, et Eesti apostlik-õigeusu kiriku preestreid tegutses Kaitseliidus ,,päris palju". Selline oli ka preester Vambola Hiiesalu arvamus. Peale Hiiesalu on Kaitseliidu preestritest nimeliselt teada vaid Ilmjärve kogudust teeninud preester Berg kelle eesnime ei ole senini olnud võimalik kindlaks teha332.
330 331
Originaalid EELK Konsistooriumi, fotokoopiad kaitseväe kaplaniteenistuse arhiivides. Ibid.
Vambula Hiiesalu arvamus.
VÄLJAVÕTTEID KAITSELIIDU VALGA MALEVA VARSTU MALEVKONNA VAIMULIKU, ÕPETAJA JAAN MAIORI (1899-1999) KAITSELIITLASE TUNNISTUSEST. Originaal TÜTRE MILVI ERNITSA VALDUSES.
Aeg-ajalt tõstatasid mõned EELK vaimulikud üles küsimuse, kas Kaitseliidu õpetajatel on õigus pidada kaitseliitlastele jumalateenistusi nende koguduste piires. Nimelt sätestas EELK põhimäärus, et ühe koguduse piires võib teine EELK vaimulik tegutseda ainult kohaliku õpetaja loal ning mõned vaimulikud leidsid, et Kaitseliidu õpetajad ,,trügivad nende territooriumile". Küsimus põhjustas kirjavahetust Kaitseliidu ülema kin-mjr Johannes Orasmaa ja EELK piiskop Rahamäe vahel. Küsimust peeti tõsiseks ning see tuli arutamisele jaanuaris 1936 Tartus peetud usuteadlaste konverentsil, kus otsustati muu hulgas, et ,,Tuleb lubada kaitseliidu õpetajatel toimetada vaimulikke talitusi, nagu jumalateenistused laagrites, lippude ja majade pühitsemisi ka võõraste koguduste juures, kui sellest kohalikule õpetajale aegsasti on teatatud. Jumalateenistusi kirikus ja surnuaial ning teisi vaimulikke ametitalitusi võivad Kaitseliidu õpetajad pidada ainult kohaliku õpetaja loaga"333. Ilmselt ei olnud siiski õigeusu preestrite osavõtt nõnda massiline, sest näiteks mõned aastad tagasi Kanadas surnud ülempreester Emmanuel Lepik, endine EAÕK Saaremaa, hilisem Kanada ja USA praost, ei mäletanud ühtegi preestrit, kes tema praostkonnast või tema tuttavate hulgast oleks olnud tegev Kaitseliidus. Kanadas surnud preester Vambola Hiiesalu väitis aga hoopis vastupidist.334 Ühest ajakirja Kaitse Kodu numbrist selgub, et oli aegu, kus ka Kaitseliidu Peastaabil puudus täpsem ülevaade õigeusu preestrite arvust ja tegevusest. Vabakirikute jutlustajad võtsid Kaitseliidu tööst osa minimaalselt, osalt oli see tingitud nende tollasest patsifistlikust hoiakust. Erandiks olid mõned vabakirikutesse kuuluvad kaitseväelased, kes püüdsid kaasteenijate hulgas teha kristlikku kuulutustööd. Osaliselt oli põhjuseks paljude luterlaste ja õigeusklike seas laialdaselt levinud vabakirikute jutlustajate vastane umbusk, mis ei olnud alati ühekülgne Kaitseliidu õpetajatel ja preestritel ei olnud sel perioodil oma vormiriietust ega sümboolikat. Õppustel kasutasid nad tavaliselt (kes oli selle oma kulul muretsenud) kaitseliitlase harilikku vormiriietust335. Pidulikel teenistustel kandsid luteri vaimulikud harilikku vaimuliku riietust336, mille all mõned EELK vaimulikud kandsid oma Kaitseliidu vormiriietust337.
333 Vt EELK Konsistooriumi ja Usuteadlaste Konverentsi kirjavahetust ja 23.01.1936, protokolli EELK Konsistooriumi arhiivis. 334 Vambola Hiiesalu arvamus. 335 Kaitseliitlased muretsesid vormiriietuse omal kulul. Selle tõttu kaugeltki mitte kõik kaitseliitlased ei omanud täielikku vormiriietust, paljudel olid ainult käesidemed, vormimüts või mõlemad. 336 Suuline informatsioon abipraosti ja Kaitseliidu Valga maleva Varstu malevkonna
On teada juhtumeid, kus Kaitseliidu õpetajad kandsid vaimulikel talitustel musta põlvini ulatuvat pikka kuube, nn luterkuube, koos kaitseliitlase käesidemega. Tolleaegsetelt fotodelt selgub, et Kaitseliitu kuulunud apostlikõigeusu preestrid kandsid samuti ornaate, vastavalt oma kiriku eeskirjadele ja traditsioonidele. Kokkuvõttes tuleb nentida, et osa kaitseliidu vaimulikest olid oma malevas või malevkonnas vägagi aktiivsed, kuid leidus küllalt ka neid, kes tulid välja ainult siis, kui neid kutsuti. Viimaste tegevus piirdus peamiselt tseremooniatel osalemisega. Aktiivsemad vaimulikud suhtlesid oma üksuse kaitseliitlastega, see tõstis nende populaarsust ka koguduse liikmete hulgas338.
KAITSELIIDU TALLINNA MALEVA PÕHJA MALEVKONNA LIPU PÜHITSEMINE TALLINNA RAEKOJA PLATSIL 1928. Pühitseb Kaitseliidu maleva õpetaja FRIEDRICH STOCKHOLM, tema selja taga kaitseminister MIHKEL JUHKAM ja Kaitseliidu ülem kin-mjr JOHANNES ORASMAA. Äärmine paremal: kin-mjr ERNST PÕDDER. Foto: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste arhiivist.
õpetaja Jaan Maiori tütrelt, pr Milvi Ernitsalt. 337 E.E.L.K. peapiiskop Udo Petersoo mälestused oma isast, KL Jõelähtme malevkonna ja EELK Jõelähtme koguduse õpetajast Elmar Petersoost. 338 Ibid.
3.3.3 VÄLIPASTORATUURI TAASTAMINE EESTI SÕJAVÄES 1935-1940
Riigikaitse juhtkond tuli peatselt selgusele, et õpetajate ja preestrite ametikohtade kaotamine kaitseväest ei olnud õige samm. Näiteks aaitseväe staabiülem kin-mjr Nikolai Reek oli juba II diviisi ülemana huvitatud ,,usuliskõlblikest loengute korraldamisest" oma diviisi väeosades ning soovis selliste loengute korraldamist kõikides kaitseväe üksustes ja asutustes339. Detsembris 1934 tõstatas värskelt ametisse valitud piiskop Hugo Bernhard Rahamägi kaitseminister kin-mjr Paul Lillega üles uue sõjaväeõpetajate institutsiooni taasloomise340. Märtsis 1935 soovitab piiskop Rahamägi kaitseväe staabiülemale kin-mjr Nikolai Reegile, võtta Läti eeskujul tegevteenistusse üks kaitseväe vaimulik341. Sama vajadust tajusid ka mitmed väeosade ja kaitseväe asutuste ülemad üle Eesti. Alates 1935. aastast värbasid mitmed üksused peamiselt Kaitseliidu õpetajate hulgast endale garnisoniõpetajaid. Näiteks võeti Rakeveres I diviis ülema poolt 1. juunist 1935. ametisse reservlipnik Bruno Ederma, kohaliku EELK Kolmainu koguduse õpetaja. Temale tehti kohustuseks lisaks tema senistele kohustustele Kaitseliidus342, teenida ka I diviisi staapi, Sidepataljoni Rakveres asuvat ühte kompaniid, 5. Üksik-jalaväepataljoni, 2. Suurtükiväe gruppi ja I Üksik-lennueskadrilli343. Sellised kohustused oleksid tänapäeval nõudnud täiskoormusega kaplani ametikohta, kuid siis eeldati, vaimulk saab selle tööga hakkama oma igapäevase koguduse teenimise kõrvalt. Diviisi õpetajana oli tema tasu 20 krooni kuus, teiste sõnadega, ta oli sisuliselt vabatahtlik tööjõud. Olukorra reguleeris kaitseminister kin-mjr Paul-Adolf Lill oma käskkirjaga, milles ta ,,fikseeris selle korra, mille järgi on seni toimetatud"344. Sõjaministri käskkiri nr 61, 12. aprillil 1937 sätestab, et sõjaväkke võib ajutise tööjõuna võtta evangeeliumi luteri usu kiriku õpetajaid ja apostlik-õigeusu preestreid, kellele oma kiriku poolt on seaduslikus korras antud õigus pidada kirikuõpetaja või preestri ametit. Sellega oli sätestatud kõrghariduse ja ordinatsiooni nõuded.
Vt. Stockholm, kirjalik ettekanne. Hugo Bernhard Rahamägi (1886-1941, oli EEK piiskop 1934-39. Vt piiskop Rahamäe kiri kaitseminister kin-mjr Paul Lillele 07.12.1934, ärakiri EELK Konsistooriumi arhiivis. 341 Piiskopi kiri kin-mjr Reegile 19.03.1935. Ärakiri EELK Konsistooriumi arhiivis. Lätis oli ametisse võetud luteri usu vaimulik Võnnu koguduse õpetaja P. Ainkalns, kes oli olnud I maailmasõjas Läti kütipolkude õpetajaks. 342 Tema kohustused linnakoguduses olid kaunis mahukad. 343 Õp Ederma 20.02.1936 ettekanne sõjaväeõpetajate seenior Stockholmile. Originaal EELK Konsistooriumi arhiivis. 344 Kaitseministri 15.04.37 kiri nr 1338 piiskop Rahamäele. Ärakirjad EELK Konsistooriumi ja kaitseväe kaplaniteenistuse arhiivides.
340 339
Sõjaväeõpetajate ja -preestrite ülesanded on eelnimetatud kaitseministri käskkirjas loetletud järgmiselt: 1. toimetada vaimulikke talitusi ajateenijatelt sõjaväelise truudusetõotuse võtmisel, sõjaväelaste matustel ja muudel sõjaväelistel sündmustel ning tseremooniatel, kus on ette nähtud vaimulik talitus; pidada jumalateenistusi sõjaväehaiglates või vangistusasutustes; võtta sõjaväelasi soovi korral armulauale; toimetada sõjaväelaste laulatusi; korraldada ja anda sõjaväelastele soovi korral leeriõpetust, kui see ei takista nende sõjaväelaste teenistuskohustuste täitmist; esitada vastavalt alluvusele garnisoni- või väekoondise ülemale igal aastal 1. veebruariks tegevusaruanne möödunud aasta tegevuse kohta.
2. 3. 4. 5.
6.
Edasi määras kaitseministri käskkiri, et sõjaväevaimulikke võis väeosa ülem teenistusse võtta ja nendega teenistuslepingut sõlmida (kuni jooksva eelarveaasta lõpuni) ainult vastava diviisiülema ettepanekul ja kaitseministri igakordsel loal. Lepinguid võidi pikendada järgnevaks eelarveaastaks ilma kaitseministri eriloata, kui riigieelarves vastavad summad olid lubatud. Kaitseministri sama käskkirjaga sätestati, et vaimulik allub ülemale, kes temaga teenistuslepingu sõlmis, ning täidab üksuses ainult väeosa ülemate ja nendele vastavate ülemuste nõudmisi. Eeltähendatud ülesannete täitmise sõjaväe alal üleskerkivates küsimustes tuleb sõjaväevaimulikel pöörduda oma sõjaväeliste ülemuste poole345. Kaitseministri käskkirjast ei selgu, kas sõjaväevaimulikud loeti rahuajal kaitseväelaseks või mitte. Ühest küljest sõnastus ,,ajutine tööjõud" välistab sõjaväelase staatuse, teisest küljest aga oli enamusjuhtudel tegemist kas endiste Vabadussõjaaegsete sõjaväevaimulikega või reservohvitseridega, kelle oli sõjaväelase staatus. Mobilisatsiooni korral oleksid sõjaväevaimulikud igal juhul muutunud sõjaväelasteks346. Ka nüüd ei olnud sõjaväeõpetajatele ja -preestritele erialast väljaõpet ette nähtud. Üksuste ülemused eelistasid ametisse võtmisel esmajärgus neid vaimulikke, kes olid osalenud Vabadussõjas sõjaväevaimulikena, nõnda astusid kohe teenistusse Georg Kiviste Narva garnisoniõpetajana ning Jaan Treuman II diviisi ja Tartu garnisoni vaimulikuna. Võru garnisoniõpetajaks määrati Arnold Graf, kes oli üks neid vaimulikke, kes samuti nagu Rakvere garnisoni õpetaja Ederma,
345 346
Ärakirjad EELK Konsistooriumi ja kaitseväe kaplaniteenistuse arhiivides. Vt kirjavahetus EELK Konsistooriumi arhiivis.
olid ajateenistust läbides sõjakoolis reservohvitseri kursuse lõpetanud ning omasid reservlipniku auastet. Eelistati ametisse määramisel samuti Vabadussõjast osavõtnud või Kaitseliitu kuuluvad vaimulikud. Sõjaväeõpetajate seenioriks määras EELK piiskop Rahamägi kaitseministri nõusolekul taas õpetaja Friedrich Stockholmi, kellele säilis ka Kaitseliidu õpetajate seeniori amet347. Loodi kolm diviisi- ja üheksa garnisoniõpetaja ametikohta348. Kui 1940. a veebruaris loodi juurde neljas diviisi juhatus asukohaga Viljandis, muudeti sealne garnisoniõpetaja ametikoht diviisiõpetaja ametikohaks, mida ajutiselt pidi täitma Kaitseliidu Sakala maleva õpetaja. Kuna eelmine maleva õpetaja August Osvald Westrén-Doll oli oktoobris 1939 asunud ümber Saksamaale, on ebaselge, kes tegelikult täitis neid kahte ametikohta. Taas valitseb teadmatus apostlik-õigeusu sõjaväepreestrite ametikohtade osas. Õigeusu välipreestite seenioriks sai ülempreester Nikolai Päts349. EAÕK sõjaväepreestite ametikohtade arvu suhtes valdab veel ebaselgus. Teadmata on ka, kui palju nendest ametikohtadest täideti ning, kes EAÕK preestritest kaitseväs teenisid350. Lisaks EELK sõjaväeõpetajate seenior Friedrich Stockholmile, kellel jäid alles tema senised kohustused nii Tallinna Toompea Kaarli koguduses, Eesti Punases Ristis, sõjaväes kui Kaitseliidus, tegutsesid 1. juulil 1937 Eesti sõjaväes järgmised luteri usu kirikuõpetajad351: õp F.V.C. Stockholm Sõjaväe ja Kaitseliidu õpetajate seenior, samal ajal III diviisi, mere- ja õhukaitse ning Tallinn garnisoniõpetaja ning mitmete Kaitseliidu üksuste vaimulik I diviisi õpetaja kt ja Rakvere garnisoni õpetaja Võru garnisoni õpetaja Tapa garnisoni õpetaja
õp Bruno Ederma õp Arnold Graf õp Jaan Gnadenteich
347 348
Ibid. Diviisiõpetajad Tallinnas, Tartus ja Rakveres, garnisoniõpetajad Haapsalus, Narvas, Nõmmel, Petseris, Pärnus, Valgas, Viljandis ja Võrus. Seenior täits III diviisi õpetaja kohuseid. 349 President Konstantin Pätsi vend, EAÕK Sinodi liige ja hilisem esimees ning Tallinna Püha Siimeoni ja Anna koguduse hingekarjane. Tema sõjaväe-preestrite seenioriks määramise dokumenti ei ole leitud, kui selles, et Nikolai Päts toimus EAÕK sõjaväepreestrite juhina, ei kahtle mitte ükski vanem EAÕK vaimulik. Seda kinnitab ka rikkalik fotomaterjaal. 350 APOSTLIK-ÕIGEUSU KALENDER 1937 ei nimeta küll ühtegi sõjaväe- või väli-preestrit. 351 Ärakirjad EELK Konsistooriumi ja kaplaniteenistuse arhiivides.
õp Aleksander Hinno õp em Georg Kiviste õp Arnold Tammik õp Jaan Treuman abipraost Jaak Varik
Petseri garnisoni õpetaja Narva garnisoni õpetaja Valga garnisoni õpetaja II diviisi ja Tartu garnisoni õpetaja Jõhvi garnisoni õpetaja
Veidi hiljem lisandus nimekirja Pärnu garnisoni õpetaja August Arumäe (endine Grünberg). Haapsalus ja Viljandis meie luteri usu sõjaväevaimulikke nimekirjast ei leia. Iseseisvas Nõmme linnas asunud väeosad kuulusid algul Nõmme, hiljem Tallinna garnisoni. Nõmme Rahu koguduse õpetaja Anton Eilart jätkas, nii enne kui pärast sõjaväe pastoratuuri taastamist, Nõmmel Pioneerpataljoni teenimist. Mere- ja lennuväel ei olnud oma õpetajaid. Need põhiväeliigid olid küll samastatud diviisidega kuid nende staape ning üksusi teenis Tallinnas õpetaja Stockholm, väljaspool pealinna aga kohalik garnisoni vaimulik. Viljandis täitis garnisoniõpetaja kohustusi pikemat aega kohalik Kaitseliidu Sakala maleva õpetaja. Need garnisonid, kus sõjaväeõpetajat ei olnud, pöördusid vajaduse korral esmajoones kohaliku Kaitseliidu vaimuliku poole. Vastavalt kirikute põhimäärustele kuulusid kõik vaimulike ametissemääramised, ka sõjavägi kaasaarvatud, kas EELK piiskop Bernhard Rahamägi ja arvatavasti samuti õigeusu vaimulike puhul, EAÕK kirikupea metropoliit Aleksandri kinnitamisele352. Teiste kirikute ja usulahkude vaimulikel ei olnud kaitseministri käskkirja alusel õigust ametlikult sõjaväelasi teenida. Seda aga tehti siiski mõnes linnas eraviisiliselt. Nõnda oli Tapal kohaliku baptisti koguduse jutlustajaks üks I soomusrongide rügemendi ohvitser - kapten Hillar Palias, kes tundis suurt huvi oma rügemendi ajateenijate hingede heaolu vastu. Mittekristlastest vaimulikke Eesti sõjaväes ametlikult ei olnud. On teada aga, et vanemate ohvitseride hulgas oli väike, kuid mõjukas kogu taarausulisi, kuid sõjaväes puudus ametlikult taara usu vaimulik. Teine mittekristlik kogukond, kellel aga oli väljakujunenud ametlik kontakt Eesti sõjaväega, oli Eesti juudi ühiskond. Iga aasta alguses saatis Eesti ülemrabi dr Aba Gomer kaitseministrile kirjaliku teate kõikidest juudi usu pühadest ning palus pühade puhul juudiusulisi õppustest ja tööst vabastada. Kaitseministri käskkirjaga püüti juudiusulistele ajateenijatele anda võimaluste piirides vabu päevi vastavalt tolleaegse SISEMÄÄRUSTIKU §759353.
Vt EELK vaimulike osas kirjavahetust EELK Konsistooriumi arhiivis. Fotokoopiad kaitseväe kaplaniteenistuse arhiivis. 353 Ärakirjad kaitseväe kaplaniteenistuse arhiivis. Ka tänapäeval saab kaitsevägi
Lugedes sõjaväeõpetajate 1936. ja 1937. aasta aruandeid ilmneb, et enamus neist täitis oma üksuses peamiselt tseremoniaalset rolli. Peale truudusevande andmise, mitmesuguste pühitsemiste läbiviimise ja mõningate sõjaväeliste jumalateenistuste pidamise, märgitakse harvadel juhtudel haigla- ja kartserikülastusi. Mitmed sõjaväevaimulikud korraldasid endiselt soovijatele üksustes aeg-ajalt leeriõpetust. Muidugi tuli ette ka sõjaväelisi matuseid ja harvem laulatusi ning kaitseväelaste laste ristseid. Hingehoidlike kõnelusi või nõustamiset mainib ainult üks õpetaja354. Ametitalitusi (nt ristimisi ja laulatusi) on raske eristada, kuna sõjaväelased olid tihti ka sõjaväevaimuliku tsiviilkoguduse liikmed. Teisest küljest leidus väeosa ülemaid, kes leidsid, et nende garnisoni vaimulku kohus on laulatada ja ristida, vaatamata kas kaitseväelane üldse on mõne koguduse liige või mitte355. Samas aga Kaitseliidu Sakala maleva õpetaja ja Viljandi garnisoni õpetaja kohusetäitja raporteeris, et selles linnas on nii vaikne, et temal polnud sõjaväeõpetajana peale jõulupuu korraldamise mitte kui midagi teha356. 30. aastatel sõjaväes teeninutega kõneldes selgub, et kaitseväevaimulikke oli üksustes suhteliselt vähe näha. Leidub küllaltki neid endisi Eesti sõjamehi, kellel ei ole mingeid mälestusi sõjaväeõpetajate olemasolust kaitsejõududes eelmise iseseisvuse perioodil. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Konsistooriumi arhiivis talletatud dokumentidest ilmneb, et läbisaamine kiriku ja sõjaväe vahel oli üldiselt heatahtlik ja suhteliselt pingeteta. Erandiks oli vaadete lahkuminek enesetapjate matuste osas. EELK tava nägi ette (ja näeb veel tänapäevalgi), et suitsiidiohvrid maetakse tagasihoidlikumalt357 kui tavalised surnud. Kaitseväe Garnisoni määrustik ei teinud siis ega tee ka tänapäeval mingit vahet surnute ja suitsiidiohvrite vahel358. Arvese tuli võtta ka perekonnaliikmete tunded ja soovid. Sõjaväeõpetajad olid nii mõnigi kord raskes olukorras leidmaks sünteesi eeltoodud vaadete vahel359. EAÕK seisukohad olid eeltoodud küsimuses vähemalt sama ranged. Pea ainukeseks lahkarvamuseks sõjaväe ja tsiviilkoguduste õpetajate vahel oli kaitseväelaste leeritamise küsimus: mõned tsiviilkoguduste õpetajad leidsid, et leeriõpetus ei ole sõjaväevaimuliku, vaid sõjaväelase kodukoguduse mure ja kohustus.
samasugused teated Eesti Juudi kogukonna esinaiselt Cilja Laudilt või rabi S'muel Kot'ilt. 354 Ärakirjad EELK Konsistooriumi ja KJPS kaplaniteenistuse arhiivides. 355 Vaata kirjavahetust EELK Konsistooriumi arhiivis. 356 Ibid. 357 Ei maetud kirikust, laulukoor välistatud jne. Vt Eesti Evangeeliumi Luteriusu kiriku Agenda, Stockholm, Eesti Vaimulik Raamat, 1979, lk 279-80. 358 Vt Garnisoni määrustik. Tallinn, Kaitsejõudude Peastaap, 2004, §§ 531-568. 359 Vt kirjavahetust EELK Konsistooriumi arhiivis
Tavaliselt olid garnisonidel oma kalmistud või kohalikul kalmistul kaitseväele eraldatud ala (nagu Pärnus, Rakveres, Valgas, Viljandis ja Võrus), enamus neist pärines juba tsaariajast. Sageli olid kaitseväekalmistutele püstitatud Vabadussõja mälestussambad, tihti ka mõne väeüksuse mälestusmärk. Nagu eespool nimetatud, leidus neid eriti palju Tallinna kaitseväekalmistul. Tartu kaitseväekalmistule (Raadil) püstitati Lõuna-Eesti vabastajate mälestussammas360. Kaitseväe- ja garnisonikalmistud allusid kohaliku garnisoni komandantidele. Vaatamata sellele, et nii Vabadussõja ajal kui hiljem maeti kaitseväelased tavaliselt oma kodukalmistule, leidsid kaitseväekalmistud küllaltki tihti kasutamist, peamiselt surma läbi lahkunud ohvitseride ja Vabadusristi kavaleride perekondade soovil. Nõnda on ainuüksi Tallinna kaitseväekalmistule maetud 47 Vabadusristi kavaleri361. Mõningates enne I maailmasõda ehitatud kasarmutes olid ka tsaariaegsed, (peamiselt õigeusu) garnisoni kirikud või -kabelid. Aja jooksul suurem osa neist likvideeriti (nt Kalamaja sõjaväe kirik Tallinnas), allesjäänuid kasutati üliharva. Vastandina Leedule ja Lätile puudusid ennesõjaaegses Eestis garnisonikirikud. Ainult pealinnas kujunes Kaarli kirik selleks pühakojaks, kus peeti suuremal arvul sõjaväe ja Kaitseliidu pidulikke jumalateenistusi. Põhjus oli lihtne: sõjaväe- ja Kaitseliidu õpetajate seenior Friedrich W. K. Stockholm oli Kaarli koguduse ühe pihtkonna õpetaja362. EELK sõjaväevaimulike sümboliks oli Vabadusristi kujuga musta äärega valge nn Ladina rist, nagu seda on näha sõjaväeõpetajate seeniori pitsatil. Sõjaväeõpetajatel ja -preestritel vaatluse all oleval ajal eraldi rahuaegset vormiriietust ei olnud. Välivormiks oli mobilisatsiooni puhul ette nähtud tavaline sõduririietus ohvitseri rakmetega, lahtiseks jäi ka sõjaväevaimulike tunnus. Eraldusvärviks oli ettenähtud lilla, mida aastatel 1926-36 oli kasutatud soomusrongide väeliigi eraldusvärvina. Arvukatest säilinud fotodest selgub, et jumalateenistustel ja pühitsemistel kasutasid nii luteri usu kui õigeusu vaimulikud oma tavalist ametiriietust, mõnedel piltidel on näha vaimulikke kandmas talaaridel või põlvini ulatuvatel nn luterkuubedel riiklikke aumärke ning medaleid. EÕAK vaimulikest omasid mitmed EAÕK Platoni ordenit. Õppustel ja manöövritel osalesid sõjaväevaimulikud harva, väljaarvatud siis, kui oli vajalik pidada mõni vaimulik teenistus, pühitsemine või ametitalitus. Sellistel juhtudel kandsid enamus reservohvitseri auastet omavad vaimulikud kas talaari või tavalist kaitseväe või Kaitseliidu vormiriietust.
360 361 362
Vt Strauss, op.cit. IbidVt EELK Konsistooriumi arhiivis kausta ,,Sõjaväe ja Kaitseliidu õpetajad".
Ka nüüd jätkusid Vabadussõja monumentide pühitsemised, kuigi vähenevas tempos. Nõnda pühitses Narva garnisoni ja Peetri koguduse õpetaja Georg Kiviste koos EAÕK Kriusa koguduse ülempreester V. Preobrazenskiga. Balti pataljoni langenute mälestuskivi Mäetaguse kalmistul pühitses 27. septembril 1936 üksuse endine välipastor Gunnar Knüpffer363. Jõelähtme Vabadussõja obelisk avati Võidupühal, 23. juunil 1939. Pühitsesid kolm Kaitseliidu õpetajat: Ida-Harju praost Jakob Aunver ning õpetajad Elmar Petersoo Jõelähtmelt ja Jaan Järve Laiuselt.364. Mitmed hiljem valminud mälestussambad jäid Nõukogude Liidu okupatsiooni tõttu avamata, näiteks Tallinna kaitseväekalmistul taastatud Vabadusristi kavaleride mälestusmärk pühitseti peakaplan Nõmmiku poolt alles 29. novembril 1998365. Sõjaväevaimulike tegevus mobilisatsiooni- või sõjaolukorras oli kavandatud analoogselt Vabadussõjaaegsele organisatsioonile. Puuduseks tuleb lugeda seda, et kaitseväel puudus sõjaväevaimulike erialane väljaõpe. Sellega ei tegelnud ka kirikuvalitsused ega Tartu Ülikooli usuteaduskond. Valitses arvamus, et küll need vaimulikud teavad, kuidas sõjaolukorras tegutseda. Eeldati, et sõjaolukorras on kõigil mobiliseeritud vaimulikel reservohvitseri väljaõpe. See arvamus oli teatud mõttes reaalne, sest 1939. aastal oli Eestis üle 5 000 reservohvitseri, nende hulgas vähemalt 50 luteri usu vaimulikku366 ning kümmekond õigeusu preestrit. Paljud teoloogid olid (nagu suur osa meessoost üliõpilastest üldse) tavaliselt enne ülikooli astumist läbinud ajateenistuse raames EV Sõjakoolis Tondil aspirantide kursused ning olid kaitseväes arvel kui reservlipnikud. 1939 aastal asutati Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli riigikaitseline õpetus, mille raames loeti usuteaduskonna tudengitele muuhulgas ka sõjapsühholoogiat367 ning sise- ja välispropagandat. Praost Toomas Jeremias Põld, kes oli 1938/40 Tartu Ülikoolis usuteaduse üliõpilane, on arvamusel et need vähesed loengud endast kasuliku reservkaplanite väljaõpet ei kujutanud368 Mingisugusest sõjaväeõpetajate ja välipreestrite erivarustusest
Vt Strauss, op.cit., lk 234-35 ja 241. Vt Strauss, op.cit., lk 251-52. 365 Vt Strauss, op.cit., lk 263-66. 366 Piiskop Karl Raudsepa arvamus. Teiste hulgas: Bruno Karl Immanuel Ederma, Oskar Gnadenteich, Arnold Andreas Werner Graf, Edgar Hark, Julius Juhkentaal, August Kivisikk, Walter Julius Kopperman, Mihkel Laid (end Ostrov), Karl Lipping, Oskar Puhm, Elmar Pähn, August Raidur, Hans Rebane, Evald Saag, Juhan Suurkivi (end Steinberg), Lembit Tedder, Valter Vaasa ja prof dr Arthur Võõbus. 367 Dr Ago Pajuri andmed. 368 Autori telefonikõne praost Põlluga 05.07.2005.
364 363
ei ole andmeid, ilmselt ei olnud seda soetanud ei sõjavägi ega kirikuvalitsused. Arvatavasti eeldati, et iga vaimulik on suuteline end ise varustama kõigega, mida sõjaolukorras ühel vaimulikul lahinguväljal või tagalas vaja võiks minna, kuna ka Vabadussõjas piirdus vaimulike varustus armualariistade ja mõningate raamatutega. Apostlilk-õigeusu preestril oli arvatavasti lisaks veel oranaat, käsirist ja ikoonid369. Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku vaimulike tegevus kaitseväes oli korraldatud luterlastega samasuguste määruste ja eeskirjade järgi370. Kahjuks on nende tegevuse kohta tänaseni väga vähe ajaloolisi andmeid. Nagu nimetatud, ei ole isegi kinnitust Nikolai Pätsu määramise kohta preestrite seenioriks, kuid EAÕK vanemad vaimulikud on kindlad, et sellisena ta toimis371. Otsustades säilinud fotomaterjalide järgi paistab, et õigeusu preestrid osalesid pea kõikjal, kus luterlasedki. Jumalateenistused toimusid muidugi eraldi. Õigeusu vaimulike andmetel oli Eesti arvatavasti esimene riik, kus õigeusu ja luteri usu vaimulikud teenisid üheskoos pühitsemistel, palvustel ja muudel usulistel talitustel372. 1. juunil 1940, kaks ja pool nädalat enne, kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti Vabariigi, toimus viimane teadaolev ennesõjaaegne Eesti sõjaväeosa lipu pühitsemistalitus: sõjaväeõpetajate seenior õp Stockholm ja ülempreester Päts pühitsesid Eesti Ajakirjanike Liidu poolt annetatud Eesti Lennuväe üldlipu373. Lasnamäe lennuväljal374. Lipu
,,E.E.L.K. SÕJAVÄE JA KAITSELIIDU ÕPETAJATE SENIORI" PITSAT. KASUTATUD ÕPETAJA FRIEDRICH STOCKHOLMI POOLT AASTATEL 1936­40. Originaal EELK arhiivis375.
369 370
Praost Oskar Puhmi andmed. Vt eelnimetatud kaitseministri 1937. a käskkirja nr 61. 371 Ülempreester Emmanuel Kirssi andmed. 372 N-ltn Andrei Sõtsovi andmed. 373 Eesti Ajakirjanike Liidu ridades olid mitmed tuntud sportlendurid ja purilennu harrastajad. Vt Veidenbaum, Sigfried. TUNDMATA TULEVIKKU. Toronto: Oma Press, 1985. 374 Eesti lennuväe tolleaegne suurim õhuväekompleks, kus asusid III Üksik-lennueskadrill, Lennukool ja Lennubaas. 375 Vt ka Vabadussõjaaegset ,,sõjaväe preestri" templit lk 92.
pühitsemisel oselesid teise seas ülemjuhataja kin Johan Laidoner ja õhukaitse ülem kin-mjr Rihard Tomberg. Kokkuvõttes tuleb nentida, et sõjaväevaimulike tegevus Eesti sõjaväes 1935-40 oli üldiselt tagasihoidlik. Põhjuseid oli ilmselt kaks: esiteks ei peetud rahuajal vajalikuks suuremat vaimulike aktiivsust ning teiseks ei võimaldanud sõjaväeõpetajatel nende põhitöö palju rohkem aega oma sõjaväelistele kohustustele pöörata. Nagu nimetatud, ka oli rahaline tasu minimaalne: seenioridel 40, diviisivaimulikel 20 ja garnisonivaimulikel 10 krooni kuus, mis kindlasti eriti ei innustanud vaimulikke rohkem oma ajast riigikaitsele pühendama.
3.3.4 SIC TRANSIT...
Juulis 1940, pärast Nõukogude Liidu poolt läbiviidud riigipööret, vallandati sõjaväest (mis selleks ajaks oli ümbernimetatud Eesti Rahvaväeks) kõik vaimulikud ja Kaitseliit likvideeriti. Mis sai Eesti sõjaväevaimulikest? Nagu varem mainitud, endine I diviisi õpetaja Jakob Kukk valiti septembris 1919 Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku376 esimeseks piiskopiks. Ta suri ametis olles 25. juulil 1933 ning on maetud Tallinna Siselinna377 kalmistule, Tema 130. sünniaastapäeval, 11. septembril 2000 toimus seal kaitseväe kaplaniteenistuse ja Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu korraldusel piiskop Kuke, kui esimese Eesti sõjaväeõpetaja mälestusteenistus. Teenistusel osalesid kaplanid Nõmmik, Kütt ja Martinson. Oma eelkäija kalmule asetas pärja EELK ametisolev peapiiskop Jaan Kiivit (jr). Kaitseväeõpetajate seenior Stockholm elas üle esimese nõukogude okupatsiooni. Ta lahkus Eestist septembris 1944 Saksamaale, kus hooldas eestlastest sõjapõgenikke laagrites Jenas, Heilgenstadtis, Göttingenis ja Oldenburgis. Oma viimased elupäevad veetis Austraalias teenides Sydney eesti luteri usu Jaani koguduse õpetajana. Oli esmalt E.E.L.K. usuelu korraldaja Austraalias ja hiljem samas praosti kohusetäitja. Taastatud Eesti kaitseväe kaplaniteenistuse nimel asetas pärja tema kalmule E.E.L.K. peapiiskop Udo Petersoo, kui ta külastas Austraalias asuvaid väliseesti kogudusi 2001. Teistest Vabadussõjaaegsetest sõjaväevaimulikest suri I diviisi ja hilisem Narva garnisoni õpetaja Georg Kiviste kodumaal septembris 1941. II diviisi õpetaja Arnold Laur suri Tartus vähem kui kaks aastat peale Vabadussõja lõppu, kaks päeva enne jõululaupäeva 1922 infarkti. III diviisi sõjaväeõpetaja Paul Voldemar Kuusik opteerus (asus ümber) Saksamaale oktoobris 1939 ning suri Gadebuschis 1963. Balti Pataljoni välipastor Gunnar Rudolf Knüpffer opteerus samuti
376 377
Tolleaegne nimetus. Tänapäeval: Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. End Kaarli (või Juhkentali) koguduse kalmistu.
Saksamaale ning suri Klädenis 1963. EAÕK kiriku vaimulikest Jaak (Jakob) Ümarik veetis küüditanuna aastad 1949-56 Novosibirski oblastis, tema surma aasta on teadmata. Teistest õigeusu vaimulikest suri Asutava Kogu saadik preester Anton Laar veebruaris 1933, arvatavasti Tallinnas. Ülempreester Matvei Tõnisberg suri märtsis 1954 ning viimasena suri ülempreester Johannes Tamm Pärnus 5. mail 1972378. Ülempreester Nikolai Päts, EAÕK Sinodi esimees ja EAÕK sõjaväepreestrite viimane seenior, suri Tallinnas 29. novembril 1940. Hilisematest EELK sõjaväevaimulikest endine Valga garnisoni õpetaja assessor Arnold Tammik jäi kodumaale, arreteeriti 1945. a ja saadeti Siberisse sunnitööle. Pärast kodumaale naasmist teenis Tammik Mustvee ja Torma kogudusi, läks erru 1968. a ning suri kaks aastat hiljem. Pärnu garnisoni ja Kaitseliidu õpetaja praost August Arumäe (endine Grünberg) küüditati Venemaale juba 1941, naasis kodumaale 1956, teenis hiljem Pindi ja Häädemeeste kogudusi ning suri Pärnus 1976. Õpetaja Ferdinand Alexander Johannes Hasselblatt, kes 192223 täitis lühemat aega Pärnus asunud III diviisi õpetaja ametikohta, suri Pärnus 1934379. Õpetaja Ederma, kes oli 1936-38 nii I diviisi, Rakvere garnisoni ja kohaliku Kaitseliidu malevkonna kui Rakvere Pauluse koguduse hingekarjane, opteerus Saksamaale 1941. a ja emigreerus sealt Ameerika Ühendriikidesse 1949 a-l, kus asutas kaks uut ingliskeelset luteri usu kogudust. Asus ümber Kanadasse 1961. Ta asutas Torontos inglise-saksakeelse Ephiphany luteri usu koguduse, oli E.E.L.K. Toronto Peetri koguduse abiõpetaja ja Eesti Abistamise Komitee Kanadas kauaaegne esimees. Tema algatusel ja juhtimisel asutati sealne eestlaste vanadekodu ,,Ehatare" ja pensionäride ühiselamu ,,Eesti Kodu". Oli kauaaegne Eesti Abistamise Komitee Kanadas esimees. Suri Wiartoni koguduse õpetajana 1976. Tapa garnisoni õpetaja Jaan Gnadenteich põgenes Rootsi 1944 ning suri seal E.E.L.K. Göteborgi koguduse õpetajana 1968. Õpetaja Arnold Graf opteerus Saksamaale 1941. a, teenis seal sõjaajal saksakeelseid kogudusi ja suri Gadebuschis 15. jaanuaril 1960. II diviisi viimane sõjaväevaimulik, Jaan Treuman suri Tartus märtsis 1941. Jõhvi garnisoni õpetaja Jaak Varik lasti hävituspataljonlaste poolt maha 9. juulil 1941.
Vt Raudsepp, Anu. RIIA VAIMULIK SEMINAR 1846-1916. Tartu, EKM, 1993. Diviisiülemaks oli siis kin-mjr Aleksander Tõnisson. III diviisi staap toodi peatselt üle Tallinna.
379 378
Petseri garnisoni omaaegne vaimulik abipraost Aleksander Hinno teenis Võru kogudust 1941-44, põgenes Saksamaale 1944. a, kus ta oli E.E.L.K. usuelu korraldajaks USA tsoonis 1946-49. Seejärel asus elama USAsse. Teenis pagulasi E.E.L.K. New Yorgi Pauluse koguduse õpetajana ning Schenectady-Albany ja Syracuse pihtkondade hooldajana 1949-81. Oli USA E.E.L.K. Esimese praostkonna praost (1964-76) ja Eesti eksiilkiriku assessor, suri New Yorgis a-l 1985. Suur osa Kaitseliidu vaimulikest põgenes 1944 kodumaalt, mõned hukkusid merel või õhurünnakute ohvritena Saksamaal. Paljud kohalejäänutest küüditati Siberisse, kus lõppes nii mõnegi elutee380. Mitme endise Kaitseliidu vaimulike saatus vajab veel selgitamist. Oktoobrist 1939 kuni maini 1941 opteerus üle 12.000-e baltisakslase ja nendega abielus oleva eestlase Saksamaale, nende seas üle 70 vaimuliku. Vaimulikest olid enamuses endised kaitseliitlased. Nende hulgas olid mitmed endised Eesti reservohvitserid381, keda sakslased 1941. a oma relvajõududesse mobiliseerisid. Enamus neist suunati baltisakslastest moodustatud politseipataljoniga Kiievisse. Kunagine Paldiski ja Ranna koguduse hingekarjane, kaitseliitlane reservlipnik Oskar Puhm siirdus 1943. a Soome, kus temast sai Eesti vabatahtlike jalaväerügemendi JR 200 välipastor. Eestisse tagasi tuli ta koos oma rügemendiga 1944. a augustis. Kui Eestis rinne septembris 1944 kokku varises, õnnestus tal põgeneda Rootsi. Suvel 1947 saabus koos perekonnaga USA kaudu Kanadasse, kus ta asutas ühe suurima väliseesti koguduse Torontos ­ Peetri koguduse ja ehitas kogudusele ilusa moodsa kiriku. Oli E.E.L.K. assessor, Kanada praostkonna abipraosti kt ja E.E.L.K. Usuteadusliku Instituudi lektor ning suri E.E.L.K. Kanada praostina ja E.E.L.K. Toronto Peetri koguduse õpetaja emeeritusena. Kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti vabariig juulis 1940 muudeti Eesti sõjavägi ,,rahvaväeks", vallandati kõik sõjaväeõpetajad ja välipreestrid. Kui veidi hiljem Eesti sõjaväe koosseis lülitati pärast Eesti
380 Nt praostid August Arumäe (end Grünberg) ja Henn Unt (end Hermann Hunt), vt Altnurme, Riho. EESTI EVANGEELIUMI LUTERIUSU KIRIK JA NÕUKOGUDE RIIK 1944-1949. Tartu, Tartu Ülikooli kirjastus, 2001, lk 256-258. Samuti represseeriti KL õpetajad Haamer, Eilart, Muru, Torrim, Uustal jt. Põgenikena lahkusid teiste hulgas KL vaimulikud vikaarpiiskop Lauri ja õpetajad Aunver, Kivisikk, Pastik, Elmar Petersoo, Puhm, Raidur, Raudsepp, Rebane, Reinaru, Tammaru ja Vaher. Saksamaal hukkusid õhurünnakute tagajärjel KL õpetajad Aleksander Jürgenson ja Jaan Järve. Huvitav on ka KL Audru malevkonna õp Juhan Truu elulugu: ta teenis paguluses lühemat aega Rootsis E.E.L.K. Uppsala kogudust ning siirdus siis misjonärina Lõuna-Aafrikasse, kus ta suri 1963. 381 Optantidest on teada järgmised Kaitseliidu õpetajad: Christfried Brasche, Erik Julius Hugo Frey, Arnold Andreas Werner Graf, Alfred Oebius, Gerhard Perli, Heinrich Rosenstein, Kurt Saarse (end Steinberg), Rudolf Harald Sauerbrei, Bernhard Steinberg, Johann Tischler, Leo Treumann, Valter Karl Viks ja August Osvald Westrén-Doll.
Vabariigi hävitamist augustus/septembris 1940 Punaarmeesse, ei olnud seal arusaadavalt enam ei poliitilistel ega ideoloogilistel põhjustel kohta sõjaväevaimuliku ametil. Tagantjärele hinnates võib tollase kaitseväevaimulike rahuaegse organisatsiooni tegevuse suuremaks puuduseks pidada asjaolu, et sõjaväevaimulikud ei saanud ennast küllaldaselt pühendada sõjaväelaste teenimisele. Eriti ajateenijate teenimiseks ei pühendatud autori hinnangul küllaldaselt aega.
PRAOST STOCKHOLMI HAUD SYDNEYS, AUSTRAALIAS.
PÄRG ASETATUD EESTI KAPLANITEENISTUSE NIMEL E.E.L.K. PEAPIISKOP UDO PETERSOO POOLT.
Foto: Allan Taruste.
3.4 II MAAILMASÕDA ja PAGULUSAASTAD
3.4.1 II MAAILMASÕDA ja OKUPATSIOONID
II maailmasõda puhkes septembris 1939. Järgnesid pealesurutud Nõukogude Liidu sõjaväelised baasid Eesti territooriumil ja vähem kui aasta hiljem Eesti Vabariigi annekteerimine Nõukogude Liidu poolt. Juba enne sõja algust olid Eesti mehed arvukalt põgenenud võõra võimu terrori eest metsadesse, kus sai alguse metsavendade relvastatud vastupanuliikumine. Metsavendadega ühinesid mitmed vaimulikud, tegutsedes oma salga välikaplanina. Langenud metsavennad ja omakaitse liikmed maeti sõjaväelise kombe kohaselt382. Kui Soomes formeeritud luureüksus Erna ja selle põhjal moodustatud pataljonid Erna I ja Erna II Saksa võimude käsul 1941. a septembris likvideeriti, siis korraldasid ernalased Tallinna Kaarli kirikus südamliku mälestusteenistuse383, teenis endine sõjaväeõpetajate seenior õpetaja Stockholm.
JR200 VÄLIPASTOR OSKAR PUHM JUTLUSTAMAS EESTI VABATAHTLIKELE SOOME SANGARITEPÄEVA PARAADIL 21.05.1944. Foto: Soomepoiste Klubi Torontos arhiivist.
Näitena võib nimetada kol Viktor Koerni, end 1. jalaväerügemendi ja Narva sõjaväeringkonna ülemat, kes langes juulis 1941 metsavendade (Pärnu Omakaitse) juhina Audru lahingus ja kes on maetud Pärnu garnisonikalmistule. Omas III klassi Kotkaristi teenetemärki. 383 Jõgi, Ülo. ERNA LEGENDID ja TEGELIKKUS. Tallinn, a/s JMR, 1996, lk 128-129.
Teise maailmasõja ajal olid ainult ühes Eesti üksuses ametlikult välipastorid, nimelt Soome armees. Eesti vabatahtlikest moodustatud jalaväerügemendi JR 200 ridades teenis sotilaspappi'na hilisem E.E.L.K. assessor ja Kanada praost Oskar Puhm. Eesti vabatahtlikke teenis Soomes Vallila pataljonis ja hiljem JR 200 I pataljonis lisaks veel teine liivi rahvusest välipastor Ernst Vaalgamaa, kes suri Soomes jaanuaris 2004. Ta on jaganud autorile oma rikkalikke mälestusi. Õpetaja Puhm tuli koos oma rügemendiga Eestisse tagasi ning osales siin lahingutes augustis ja septembris 1944384, teenides jätkuvalt oma rügemendi sõjamehi. Põgenes septembris 1944 Rootsi ning pidas elu lõpuni soomepoistega kontakti. Oma ehitatud Toronto Peetri kirikusse lasi ta asetada JR 200 mälestustahvli. Sõja ajal korraldati paljudes EELK, kuid ka EAÕK kirikutes Eesti sõjaväelastele jumalateenistusi. Eriti pidulikult sisustati sõjameestele jõulupühi ja Suurt Reedet. Igal pool Eestis taastati ning taaspühitseti suurel arvul kommunistide poolt hävitatud Vabadussõja, teisi mälestusmärke ja sõjameeste hauatähiseid. Nii nagu enne sõda, pühitsesid taas luteri ja apostlik-õigeusu vaimulikud üheskoos uusi sõjaväekalmistuid. Nii EELK kui EAÕK vaimulikud aitasid hoolitseda haavatute ja eriti invaliidistunud sõjameeste eest. Sõjaväelised matused olid sagedased, kuigi langenuid väljaspool Eestit maeti enamuses seal, kus nad langesid. Endine Kaitseliidu vaimulik ja Tartu Pauluse koguduse õpetaja Harri Haamer385, teenis EELK Konsistooriumi nõusolekul 1941. ja 1942. a jõuluajal Eesti Ida- ja politseipataljonide võitlejaid Peipsi taga Venemaal Gatsinas, Novgorodis, Rozdestvennos, Siverskajas ja Suidas jm. Toomas Jeremias Põld jätkas seda tegevust,386, pidades 1943. a jõuluajal jõuluteenistusi Eesti sõjameestele Novgorodis jm387. Eelnimetatud ei olnud ainukesed EELK vaimulikud, kes sõja vältel külastasid rindel eestlastest koosnevaid Ida- ja politseipataljone ja teisi üksusi ning viisid läbi välijumalateenistusi. Õpetaja Haamer pidi selle ja vennastekoguste töös osalemise tõttu uue nõukogude okupatsiooni
Vt Uustalu, Evald ja Moora, Rein, SOOMEPOISID, Toronto Soomepoiste klubi, 1973, lk 133-34 ja 149. 385 Vt Jürisaar. ,,Teised sõjajõulud koos pastor Harri Haameriga", Emil Alesma, Jaanika Kressa ja Ilmar Parmas (toimetajad), ESSÜ X 10 aastat tegutsemist 1991-2001. Viljandi: Eesti Sõjameeste Sakala Ühing, 2001. 386 Vt Jürisaar, Valdur. KAHE RINDE VAHEL. Göteborg: Kirjastus ORTO, 1951, lk 66669 ja 356. (Teine trükk: Tartu, Greif, 1997). 387 Vt Eemil Alesma ja Oskar Kukke kirjutisi teoses: EESTI IDAPATALJONID IDARINDEL 1941-44, Tallinn, Eesti Idapataljonide Võitlejate Klubi ajalootoimkond, 2003, lk 43 ja 185 ning praost Toomas Jeremias Põllu andmed.
saabudes lunastama oma ,,patud" Siberi teekonnaga388. Kuna Saksa okupatsioonivõimud ei tegelnud nende poolt ellukutsutud Eesti vabatahtlike üksuste usulise teenimisega, siis EELK Konsistoorium püüdis leida selleks võimalusi lisaks kohalike vaimulike algatustele. Esmalt tegi EELK piiskop Johan Kõpp Tartu Peetri koguduse õpetaja abipraost Jaak Taulile üleandeks asuda Eesti sõjameeste usulisele teenimisele Tartus, kus olid mitmed haiglad. Piiskop soovitas lisaks jumalateenistustele ja hingehoidlike kõnelustele korraldada süstemaatilist haigete ja paranejate külastamist, kaasates selleks kogudusi, naiskomiteed ja noorteringe. Samuti soovitas piiskop, et kogudused kaasaks sõjameeste vaimulikule teenimisele ka nooremaid ametivendi ning parema koostöö loomiseks võttaksid kontakte haiglate juhatajatega389. Eesti sõjameeste usulise teenimise võimalusi arutati ka EELK Konsistooriumis, nagu selgub vähemalt ühest Konsistooriumi protokollist390. Saksa relvajõudude Eesti väeosades tegutsesid mitteametlike kaplanitena391 veel mitmed EELK vaimulikud ja usuteaduse üliõpilased, kes Eesti reservohvitseridena või üldise mobilisatsiooni alusel, olid mobiliseeritud Saksa relvajõududesse. Samuti mobiliseeriti Saksa sõjajõududesse mitmed Saksamaale ümberasunud endised EELK vaimulikud. Kas nendest keegi kuulus Saksa väli- või mereväevaimulike hulka, ei ole selgunud. Teada on, et mõned baltisaksa vaimulikud, kes olid endised Eesti Vabariigi reservohvitserid, pidid Saksa relvajõududes teenima tavaliste riviohvitseridena392. Nii nagu Vabadussõda, nõnda ka II maailmasõda mõjutas mitmeid Eesti ohvitsere ja allohvitsere ning teisi endisi sõjamehi õppima
Vt Altnurme Riho. Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik ja Nõukogude riik 1944-1949, Tartu, Tartu Ülikooli kirjastus 2001 lk 255-57. 389 Vt piiskop Kõpu 29.03.1943 kirja teisendit Tartu abipraost Taulile EELK Konsistooriumi arhiivis. 390 E.E.L.K. Konsistooriumi täiskogu 202.04.1943 (prot 8 p7). Ärakiri EELK konsistooriumi ja kaitseväe kaplaniteenistuse arhiivis. 391 Teiste hulgas õp Walter Kopperman, viimati E.E.L.K. New Yorgi Pauluse koguduse hingekarjane. Õp Mihkel Laid (end Ostrov) arreteeriti ning süüdistati, et ta teenides ohvitserina Saksa sõjaväes, pidas oma pataljonis jutlusi, mõisteti surma ja lasti maha. Samuti süüdistati õp Valter Rõudet Saksa sõjaväes teenimises. Vt Altnurme, op.cit., lk 253-54. 392 Teada on järgmised EELK vaimulikud: eelpool nimetatud reservleitnant Mihkel Laid (Ostrov), end Viljandi Jaani kog õp, allohvitserid Aleksander Mägis (Mäggis), end VäikeMaarja kog õp, Aleksander Jürgenson, end Suure-Jaani kog õp ja Vabadussõjas vabatahtlikuna võidelnud, end Rõuge ning Tallinna Peetruse kog õp Valter Viks.
(või jätkama poolelijäänud õpinguid) usuteadust ja valima vaimuliku elukutse. Nende hulgas kaptenid Oskar Puusepp ja Roman Remmel, ltn Helmut Rüdmik, allohvitserid ja reamehed Ilmar Ainsaar, Heino Altosaar, Helmut Anniko, Väino Kaldma, Heino Laaneots, Helmut Saabas, Konrad Veem ja endine Eesti Noor393 Karl Laantee ­ võibolla veel teisigi) õppisid usuteadust ning ordineeriti hiljem E.E.L.K. vaimulikeks. Egon Vellesoo pühitseti EAÕK preestriks. Kõik teenisid oma surmani väliseesti kogudusi. Soomepoisist Vello Salost sai rooma-katoliku preester ja teoloogia professor. Reamees Kuno Pajulast sai EELK õpetaja ja hiljem peapiiskop. Soome sõjaväes JR 200 teeninud Paul Saar, kes oli Helsingis usuteadust õppinud, arreteeriti Soomes 1947 ja anti koos mitme teise Soomes elava eestlasega Nõukogude Liidule välja. Paul Saarest sai pärast nõukogude vanglates veedetud aastaid EELK Vändra, Varbla, Hanila, Hageri ja Petroskoi koguste õpetaja, LääneHarju ja Ingeri praostkonna praost. Vaatamata oma kõrgele eale, tegutseb ta ikkagi kui soomepoiste kaplan.
ÕPETAJA TOOMAS JEREMIAS PÕLD JÕULUTEENISTUSEL EESTI SÕJAMEESTELE ARMULAUDA JAGAMAS NOVGORODIS.
JÕULUD 1943.
Esimeses reas vasakult: ltn RAID, mjr (hilisem kol) A. REBANE, ül-ltn (hiljem kpt) V. JÜRISSAAR, ltn M. PÄRN, kpt T. LIHT, ltn E. LANDBERG, ltn A. KALMONURM. Foto: Valdur Jürissaare arhiivist.
Saksa okupatsiooni ajal tegutsenud skautlik noorteorganisatsioon.
Ka Punaarmeesse oli mobiliseeritud Eesti luteriusu vaimulikke, õigeusu vaimulikke ja vabakirikute jutlustajaid. Nende hulgas Alfred Tooming ja Edgar Hark, kellest mõlemast said hiljem EELK peapiiskopid394. Politrukkide valvsatest silmadest hoolimata püüdsid ka need vaimulikud võimaluste piires kaasvõitlejate hulgas hingehoiutööd teha. Mitmed endised Eesti Laskurkorpuse liikmed on kõnelnud salajastest palvustest kraavikallastel või veelgi salajasemast armulauateenistusest kuskil sügaval tihnikus. Samade mälestuste kohaselt tähistati jõuluõhtuid mõnes allüksuses isegi poolavalikult. Punaarmees teeninud vaimulikel oli küll kodumaal eraelus hiljem mõningaid soodustusi, kuid puutumatust okupatsioonivõimudelt see neile ei garanteerinud395.
3.4.2 PAGULUS- ja OKUPATSIOONIAASTAD
Kapitulatsiooni järel 1945. aastal olid tuhanded Eesti sõjamehed Saksamaal ja Belgias ameeriklaste, inglaste ja prantslaste sõjavangid396. Tänu USA kirikute ja sõjaväevaimulikke vastutulelikkusele, võisid mitmed EELK ja EAÕK vaimulikud teenida eestlastest sõjavange, nende hulgas ka endine Kaitseliidu Vändra malevkonna õpetaja ja tulevane E.E.L.K. Kanada praost, väliseesti luteri usu kiriku Usuteadliku Instituudi juhtaja ning piiskop Karl Raudsepp397. Kui USA ja Inglismaa sõjaväevõimud organiseerisid Saksamaal endistest Eesti ja teiste rahvuste sõjavangidest ja põgenikest vahi-, transpordi- ja töökompaniisid, siis oli vähemalt paaril kompaniil oma kaplanid.
Alfred Tooming oli enne II maailmasõda EELK Harju-Jaani kog õp, hiljem Viljandi praost ning EELK assessor ja EELK peapiiskop 1968-77. Edgar Hark oli Mustvee kog õp (1936-54), hiljem Tallinna praost ja assessor ning EELK peapiiskop 1978-86. Huvitav on ka EV reservlipniku ja Tallinna Toompea Kaarli kog õp Julius Juhkentaali elukäik: ta mobiliseeriti reservohvitserina Punaväkke 1941, põgenes sealt läbi Nõukogude Liidu ja üle Himaalaja mägede Indiasse, kus töötas mõned aastad misjonärina. Saabus üle Inglismaa USAsse, kus teenis L.C.A. kogudusi pastorina ning pensionärina E.E.L.K. Seattle kogudust. 395 Seda on käsitlenud dr Riho Altnurme oma teoses EESTI EVANGEELIUMI LUTERIUSU KIRIK JA NÕUKOGUDE LIIT 1944-1949. 396 Prantslased andsid osa eestlasi Nõukogude Liidule välja, mitmed eestlased päästsid end Prantsuse võõrleegioni astumisega ­ enamus neist osales sõjategevuses Prantsuse Indo-Hiinas (tänapäeva Vietnamis), kus vähemalt üks eestlane langes võitluses Vietkongi kommunistlike partisanide vastu. Tema nimi on jäädvustatud USAs Lakewoodi Eesti skautide laagriplatsil asuval mälestusmärgil. 397 Vt Raudsepp, Karl, ,,Eesti sõjameeste hooldamisest vangilaagreis Saksamaal Ameerika tsoonis", EESTI KIRIK VABADUSES, New York, EELK USA mõlema praostkonna väljaanne, 1957, lk 102-03.
USA armee eestlastest koosnevate töökompaniide kaplaniteks olid EELK õpetajad endine Narva Aleksandri koguduse õpetaja ja hilisem E.E.L.K. Chicago praostkonna praost, kpt Juhan Suurkivi ning kpt Hans Rebane, endine EELK Jõhvi ning hilisem E.E.L.K. Seabrooki koguduse õpetaja. Teisi üksusi teenisid põgenikelaagrites elunevad eesti vaimulikud398. Eesti vahi- ja töökompaniid likvideeriti seoses eestlaste ja teiste DP-de399 siirdumisega Ameerika Ühendriikidesse, Austraaliasse, Kanadasse või mujale, enamuses aastatel 1948-50. Sellega lõppes ka neljakümne viieks aastaks Eesti sõjaväevaimulike tegevus. Mitmed Nõukogude Liidu vangilaagrites olnud sõjamehed väidavad, et Eesti, Läti ja Saksa luteri usu ja vabakirikute vaimulikest vangid teenisid usuliselt pärast sõda oma kaasvange ka vangilaagrites400. Suuremaid kirikupühi tähistasid sõja- ja poliitvangid ka nendes vangilaagrites, kus ei olnud vaimulikke401. Paguluses õppis üle nelja tosina eestlase usuteadust Argentiinas, Austraalias, Hollandis, Inglismaal, Kanadas, LõunaAafrikas, Rootsis, Saksamaal, Soomes ja USAs402. Suurem osa nendest noortest teoloogidest403 leidisid rakendust luteri usu, apostlik-õigeusu või vabakirikute vaimulikena, kes suuremas osas teenisid välis-eestlaste kogudusi. Kõik eelnimetatust ei olnud nii väga noored. Mitmetel oli seljataga sõjatee ja sõjavangipõli. Osalt jätkati kodumaal alustatud teoloogilisi õpinguid,404 enamus nooremad kui ka elukogenumad alustasid nullist. Näiteks Oskar Puusepp (hilisem E.E.L.K. Portlandi ja Seattle koguduste õpetaja) oli Eesti kutseline ohvitser kapteni auastmes, oli osalenud Vabadussõjas ning lõpetanud EV Sõjakooli. Teised vastlõpetanud vaimulikud astusid kohalike kirikute teenistusse koguduste vaimulikena või õppejõududena peamiselt luterlikes teoloogilistes õppeasutustes405, Mõned üksikud väliseestlased omandasid pärast II maailmasõda
Vt Kanadas ilmunud ajaleht VABA EESTLANE XLIX nr 27, lk 17 ning Veem, op.cit., lk 441-442. 399 Displaced person ,,äranihutatud isik", teiste sõnadega põgenik. 400 Mjr August Nõmmiku andmed 401 Vt Kannik, Valter. ,,Jõuluöö vasepõrgus", ESSÜ X, lk 93-94. 402 Nende seas E.E.L.K. Adelaide koguduse õpetaja Andres Palm, kes oli varem teeninud allohvitserina Austraalia mereväes. Luterlaste osas vt Veem, op cit., lk 387-467. 403 Vt Veem loc.cit. 404 Teiste hulgas Oskar Gnadenteich, Walter Koppermann ja Konrad Veem. Vt Veem, loc.cit. 405 Näiteks oli USAs dr Heino Kadai Concordia Seminary, Fort Wayne, Indiana, kirikuloo professor, pastor Jaan Bruus Saksamaal ja Toronto Ülikooli ühinenud usuteaduskondade prof dr Vello Salo (kes oli muidu tegev Kanada eesti ühiskonnas).
Kanadas või USAs relvajõudude kaplani või reservkaplani ettevalmistuse406. Nendest oli Michael Viisel kõige pikem teenistusaeg, tema jõudis ainsana koloneli auastmeni. Kokkuvõttes: EELK kirikuna ning luterlikud vaimulikud püüdsid sõja- ja okupatsiooniaastatel Eesti sõjamehi ning sõjavange teenida nii palju kui olukord võimaldas. Hinnata tuleb ka neid vaimulikke, kes 194546 julgesid teenida Saksamaal sõjavange. Seda ei soosinud alati liitlaste okupatsioonivõimud, kuid tänu USA kaplanite abile osutus see tihti võimalikuks407. Eriti tuleb hinnata eestlastest kaplanite tegevust USA töö- ja vahikompaniides. Koos soomepoiste välipastoritega tuleb neid kindalt lugeda eesti sõjaväelastest kaplanite ridadesse. Teiste kirikute sellelaadse tegevuse kohta on võimatu anda hinnangut, sest vajalik informatsioon puudub täielikult.
USA ARMEE EESTI VAHIKOMPANII 4221 REAMEHE MIHKEL RABASSAARE MATUS NÜRNBERGIS 1948.
TEENIB ÜKSUSE KAPLAN KAPTEN JUHAN SUURKIVI. Foto: Tommi Tomson.
Nende hulgas ka tulevased Eesti kaitseväe peakaplanid Michael Viise ja Tõnis Nõmmik. Lisaks olla paar väliseestlast praost Gustav Piiri andmetel teeninud reservkaplanitena USA rahvuskaardis. Eesti kaplaniteenistusel ei ole olnud nendega kontakte. 407 Piiskop Karl Raudsepa andmed.
KOLONEL
MICHAEL
EESTI
EESTI
GUSTAV
DR PHIL. PEAKAPLAN
VIISE
1995-1998.
TAASTAJA.
KAITSEJÕUDUDE
KAITSEVÄE
KAPLANITEENISTUSE
Foto: Tiiu Pikkur.
IV PEATÜKK
KAPLANITEENISTUS TAASISESEISVUNUD EESTI KAITSEVÄES
4.1 TAASTATUD KAPLANITEENISTUS
4.1.1 VÄLIPASTORATUURI TAASTAMINE
Eesti taastas oma iseseisvuse 20. augustil 1991, algas riigi ülesehitamine. Taastada tuli riigiaparaat ja riigikaitse. Algas ka Eesti kaitsejõudude taastamine ning 1992. aasta sügisel tõusis kaitseministeeriumis päevakorrale kaitseväelaste vaimuliku teenimise ja kaitseväevaimulike organisatsiooni taasloomise küsimus. Kõik ennesõjaaegse Eesti kaitseväe ja Kaitseliidu teenimisega seotud vaimulikud olid selleks ajaks kas surnud või väga kõrges eas, kellest enamus elas välismaal408. Tuli pöörduda välismaal elavate nooremate eesti soost vaimulike poole, kes olid saanud sõjaväevaimuliku väljaõppe ja kogemused teenides mõnes välisriigi relvajõus. Kaitseminister dr Hain Rebas tegi 1993. a märtsis E.E.L.K. Kanada abipraostile, Kanada kaitsejõudude reservkaplan kapten Tõnis Nõmmikule ülesandeks koostada Eesti kaitseväelaste usulise teenimise kontseptsioon. Seoses kaitseväe taastamisega tuli nii kaitseväe juhtkonnal kui kaitseministeeriumil ühel ajal lahendada palju kiireloomulisi probleeme, mis surusid kaitseväelaste usulise teenimise küsimused tagaplaanile. Kaitseväe juhataja kindral Aleksander Einseln kinnitas kaplaniteenistuse kontseptsiooni mõningate muudatustega alles detsembris 1994. Eesti kaitseväe kaplanaadi kavandamine ja asutamine võttis küll mitu aastat aega, kuid see ei tähendanud, et kaitsejõududel ja kirikutel ei olnud omavahelist sidet. Kaitsevägi, piirivalve ja Kodukaitse üksused kutsusid vaimulikke aeg-ajalt oma üritustele. Peamiselt EELK vaimulikud pidasid palveid üksikutel paraadidel, pühitsesid mitmeid lippe ja mälestusmärke, peeti ka üksikuid jumalateenistusi. Tolleaegne EELK peapiiskop Kuno Pajula, õpetaja Eenok Haamer (õp Harri Haameri poeg) ja hilisem EELK piiskop Einar Soone olid esimesed vaimulikud, kes hakkasid tegelema kaitsejõudude usuliste vajadustega. Peapiiskop Kuno Pajula pidas paraadidel palvusi. Mustvee koguduse õpetaja Eenok
408 Tänapäeval kõik, välja arvatud saja-aastane praost Jaak Taul Inglismaal, surma läbi lahkunud.
Haamer pidas oma esimese välijumalateenistuse Kodukaitse ja piirivalve liikmetele Interrinde Toompea ründamise esimesel aastapäeval Toompea lossi aias, 15. mail 1992. Õpetaja Haamer oli oma muu tegevuse kõrvalt409 kolm aastat piirivalve Remniku õppekeskuse tegelik kaplan. Tolleaegne Vastseliina õp Ove Sander katsetas kaplanitööga Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljonis. Tulevane reserv- ja Kaitseliidu kaplan diakon Lauri Kurvits oli esimene vaimulik, kes külastas Üksikvahipataljoni Tallinnas ning tegeles kaitseväelaste hingehoiu probleemidega. Kahjuks sellisel peaasjalikult enesealgatuslikul tegevusel ei olnud enamuses ametlikku toetust ja see soikus peatselt. Kaitseväe kaplaniteenistuse uueks mudeliks otsustati võtta NATO riikides kasutusel olev oikumeeniline mudel410. Kaitseväevaimulike nimetusena võeti nüüd endise ,,sõjaväeõpetaja" asemel kasutusele kaasaegsem, aga ka ajaloolisem väljend ,,kaplan"411 Tegevteenistusse otsustati võtta ainult põhikohaga kaitseväes teenivaid vaimulikke. Ennesõjaaegsed kogemused näitasid, et osalise tööajaga sõjaväeõpetajad ei teinud oma tööd kuigi tõhusalt. Samuti tuldi arvamusele, et kommunismi ikkest vabanenud ühiskonnas tuleb panna suurt rõhku kaitseväe eetilisele ja moraalsele arengule. President Lennart Meri andis 12. jaanuaril 1995 abipraost Nõmmikule kui kaitseväe esimesele kaplanile Eesti Vabariigi ohvitseri auastme. Vanemkaplan Nõmmik läkitati peatselt Varssavisse Euroopa ja Põhja-Ameerika peakaplanite rahvusvahelisele konverentsile. Koos Leedu peakaplaniga informeerisid nad teiste välisriikide kõrgemaid kaplaneid, et Balti riikides hakatakse taastama kaitseväelaste usulist teenimist. Kuna õpetaja Nõmmik oli siis veel seotud E.E.L.K. Kanada praostkonna tööga ja kahe väliseesti koguduse teenimisega Kanadas, siis oli tal aastatel 1993-96 võimalik Eesti kaplanaadi organiseerimistööga tegelda ainult pisteliselt. Nt a-l 1995 tegi ta viis edasi-tagasi lendu Eesti ja Kanada vahel.
4.1.2 ESIMESED SAMMUD
Kaitseväele oli vaja inimest, kes oleks kohe olnud valmis uuele tööpõllule asuma. Leiti igati sobiv kandidaat ja peakaplaniks kutsuti 30aastase kogemusega USA õhuväe kaplan kolonel Michael G. Viise, kes võttis kutse vastu. USA reservohvitserina oli kol Viisel vaja Ameerika
Mag theol Eenok Haamer oli sellel ajal EELK Mustvee ja Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja ja EELK Usuteaduse Instituudi asedekaan. Tänapäeval Tartu Teoloogia Akadeemia rektor. 410 Lähemalt peatükis ,,Kaplaniteenistusest mujal maailmas". 411 Vt Kaitseväe juhataja käskkiri nr 94, 5. juuli 1995. Sellest päevast on saanud Eesti kaitseväe taastatud kaplaniteenistuse aastapäev.
lennuväelt muretseda Eestis teenimiseks ametlik luba. Peale mitu kuud kestnud asjaajamist asus ta 5. juulil 1995. aastal peakaplani ametisse412. Michael Gustav Viise on sündinud 23. novembril 1926. aastal Tartus. Kooliõpingud Rakveres ja Mustvees katkestas sõda. Evakueerus 1944 koos emaga Eesti lennugrupiga Saksamaale, kus lõpetas Augsburgi Eesti Gümnaasiumi 1947. Kaks aastat hiljem emigreerus USAsse, lõpetas Wagneri Ülikooli 1952 ja Philadelphia Luterliku Teoloogia Seminari 1955. Sama aasta juunis ordineeriti Ameerika Luteri Kiriku õpetajaks ning asus teenima USA õhuväes kaplanina leitnandi auastmes kuni vanusepiiri ületamise tõttu 1985. a-l arvati kolonelina reservi. USA õhuväes teenides lõpetas tulevane kolonel Õhuväe Kaplanitekooli alg-, kesk- ja kõrgtasemed, Õhuväe Eskadroni Ohvitseride kursuse ning mitmeid teisi kursusi. Kolonel Viise teenis 30aastase tegevteenistuse jooksul mitmetes USA Õhuväe baasides nii USAs (kaasaarvatud Hawaii), kui ka Kanadas, Saksamaal ning Tais ja osales Vietnami sõjas. Autasustatud järgmiste USA ja Vietnami vabariigi sõjaväeliste aumärkidega: Bronze Cluster, National Defence Service Medal, Commendation Medal, Star, Meritorious Service Medal with 3 Oak Leaf Clusters, Air Force Air Force
KAITSEMINISTER HAIN REBASE KUTSE KOLONEL MICHAEL VIISELE EESTISSE ASUMISEKS. Originaal kaitseväe kaplaniteenistuse arhiivis.
Vt eelnimetatud kaitseväe juhataja 1995. a käskkirja nr 94.
Outstanding Unit Awardwith 1 Oak Leaf, Vietnam Service Medal, Republic of Vietnam Campaign Medal, Air Force Longevity Service Ribon with 6 Oak Leaf Clusters. Eestis teenides on nendele lisandunud veel mitmed aumärgid. Ülendati leitnandiks 13. juunil 1955, kapteniks jüripäeval 23. aprillil 1959, majoriks 15. juulil 1963, kolonelleitnandiks 18. veebruaril 1968 ja koloneliks 17. aprillil 1972. Reservi arvatud peale kolmekümneaastast teenistust 1. augustil 1985. Aastatel 1985-95 õppis Virginia ülikoolis ajalugu ja saavutas magistri- ning doktorikraadi, teenides samal ajal E.E.L.K. Baltimore ja Washingtoni kogudusi413. Peakaplanina tööle asudes ootasid kolonel Viiset ees mitmed raskused: Kõigepealt oli taasiseseisvunud Eestis pea kõikides kirikutes vähe vaimulikku kaadrit ja olemasolevad vaimulikud ei teadnud, mida kaitseväekaplani töö endast kujutab. Teiseks koges uus peakaplan varsti Piibli tõde, et ,,Lõikust on palju, aga pisut töötegijaid"414, sest ühegi Eestis tegutseva kiriku vaimulikud ei tormanud suure vaimustusega kaitseväkke kaplaniteks. Mõned vähesed, kes tulid ennast pakkuma, ei olnud sobivad: kas puudus vajalik kõrgharidus või ei olnud neil sidet ühegi kirikuga. Isegi paar ilmalikku matjat, kes nimetasid end ateistideks arvasid, et nemad on sobivad kaplaniteks. Ka ei olnud kirikupead ­ piiskopid, superintendandid, presidendid või esimehed ­ valmis saatma oma paremaid vaimulikke kaitseväkke teenima. Esmalt pakkusid kirikute juhid kol Viisele oma probleemseid vaimulikke: saamatuid, joodikuid ja naistekütte, enamuses omapoolsete soovitustega, et ,,tehke neist mehed". Tänu oma kauaaegsetele kogemustele suutis kol Viise lühikese ajaga suurema osa neist raskustest ületada. Ta oli kannatlik ja ootas, kuni leidus selliseid kandidaate, kes tema arvates sobisid kaitseväekaplaniks. Aeg näitas, et peakaplan Viise oli teinud õiged valikud. Juba 1995. aasta septembris võeti esimese kaplanina tegevteenistusse Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku pastor Ago Lilleorg, kes oli läbimas ajateenistust Õhutõrjedivisjonis. Ta määrati Tartu Üksikjalaväekompanii (hiljem pataljoni) kaplani kohusetäitjaks415. Noor vaimulik ülendati kaplanite ja reservkaplanite orientatsioonikursuse KOK-1 lõpetamise järel lipniku auastmesse ja kinnitati oma väeosa
Vt kol Viise isikutoimikud Kaitsejõudude Peastaabi personaliosakonnas ja kaplaniteenistuses ning PENNER, Jaan, PARMING, Tõnu, REBANE, P. Peter, The ESTONIANS in AMERICA 1627-1975 [Eestlased Ameerikas 1627-1975]. Dobbs Ferry, New York, Oceana Publications, Inc, 1975, lk 42. 414 Mt 9:37-38. 415 Vt kaitseväe juhataja käskkiri nr 115, 8. september 1995.
kaplaniks416. Kaitseväe stipendiaadina jätkas kaplan Lilleorg oma teoloogilise hariduse täiendamist Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris Tartus ning hiljem Tartu Ülikooli usuteaduskonnas417. Alles aasta lõpul astus teise kaplanina tegevteenistusse Tallinna Õhutõrjedivisjoni n-ltn Taavi Laanepere, Tartu Ülikooli usuteaduskonna ja EELK Usuteaduse Instituudi pastoraalseminari lõpetanud EELK vaimulik418. EELK peapiiskop Jaan Kiivit pühitses kol Viise pidulikult Eesti kaitsejõudude peakaplani ametisse Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 30. novembril 1995. Teda assisteeris Eesti Kirikute Nõukogu president piiskop Einar Soone. Peapiiskop pani peakaplanile kaela praosti kuldse ametiristi, mis on igati õigustatud, sest peakaplanid on EELK419 Konsistooriumi otsusega EELKs samastatud praostiga (ja vanemkaplan abipraostiga) kuna peakaplanile allub umbes sama palju, või rohkem vaimulikke, kui tavalistele praostidele eraelus Peakaplani ja kaplanite suhted on analoogilised praosti ja praostkonna vaimulike suhetega, kuigi kaitseväes peakaplanil on suurem distsiplinaarvõim kui peapiiskopil. Pidulikul teenistusel osalesid peaminister Tiit Vähi, kaitseminister Andrus Öövel, kaitseväe juhataja kin-ltn Aleksander Einseln, siseminister Märt Rask, Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Peeter Lorents ja Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) liikmeskirikute esindajad. Tänu asjaolule, et kaplaniteenistust hakkasid organiseerima vilunud kaplanid, välditi mitmeid vigu. Teistes endistes idabloki riikides, kus enamuses kaplaniteenistuste organiseerimine oli olude sunnil usaldatud tsiviilelust värvatud sõjaväelise ettevalmistuseta vaimulikele, on tulnud seetõttu palju raskusi ületada. Koos EKNiga otsustati, et kaitseväekaplaniteks võivad saada ainult Eesti Kirikute Nõukogusse kuuluvate kirikute ordineeritud vaimulikud. Kaplanid peavad olema Eesti Vabariigi kodanikud ja lõpetanud haridusministeeriumi poolt tunnustatud vähemalt 4aastase kõrgema usuteadusliku õppeasutuse. Esimestel aastatel võeti tegevteenistusse kaplaniteks ka diakone ja diakonõpetajaid. Neile tehti korraldus viia oma õpingud tegevteenistuses olles kiirelt lõpuni420. Kõigilt tegevteenistuses olevatelt kaplanitelt nõutakse nüüd oma kiriku atestatsiooni ja 2-aastast koguduse
416 417
Lpn Ago Lilleorg oli Eesti kaitseväe stipendiaat ajavahemikus 1995-99. Vt personalitoimikud kaitseväe kaplaniteenistuse arhiivis. 418 Samuti KOK-1 vilistlane, kes oli läbinud ajateenistuse nõukogude armees. 419 EELK Konsistooriumi otsus 6. novembrist 1995, nr 100. Vt KIRIKU TEATAJA nr 5, 1995. 420 Nendest, kes alustasid teenistust kõrghariduseta, on ltn Ago Lilleorg saavutanud Tartu Ülikoolis magistrikraadi ning n-ltn Raino Kubjas ja n-ltn Alo Martinson EMK Teoloogilises Seminaris diplomid.
teenimise praktikat. Kaplaniteenistuse taastamise algaastail ei olnud alati võimalik sellest kogudusepraktika nõudest kinni pidada, mida on paaril korral olnud põhjust ka kahetseda. Hiljem lisandus nõue, et juhul kui vaimulik vahetab oma konfessiooni (kiriklikku kuuluvust), peab ta olema läbinud kaheaastase kogudusepraktika ka oma uues kirikus, enne kui võib kandideerida kaplani ametikohale. Võrreldes tänapäeva kaplanite ülesandeid ja tegevust omal ajal kaitseminister kin-ltn Lille poolt antud juhenditega, näeme, et need on üldjoontes samad. Kuna Eesti põhiseadus kindlustab oma kodanikele usuvabaduse, siis on kaplanid kohustatud hoolitsema selle eest, et eriti ajateenijail oleks võimalik kaitseväes täita oma usulisi vajadusi. Samal ajal ei tohi kedagi vastu tema tahtmist sundida jumalateenistustest osa võtma jne. Eestis on kujunenud traditsiooniks, et jumalateenistusest osavõtt on vabatahtlik, kuid traditsioonilistest mälestusteenistustest võtavad osa ka need, kes tavaliselt kirikus ei käi.
KOLONEL MICHAEL VIISE ÕNNISTAMINE TALLINNA PÜHA NEITSI MAARJA PIISKOPLIKUS TOOMKIRIKUS. Vasakult: kaitseminister ANDRUS ÖÖVEL, vanemkaplan kpt TÕNIS NÕMMIK, kaitseväe juhataja kin-ltn ALEKSANDER EINSELN, peakaplan kol MICHAEL G. VIISE, peapiiskop JAAN KIIVIT, piiskop EINAR SOONE, peaminister TIIT VÄHI, siseminister MÄRT RASK, Riigikogu riigikaitse komisjoni esimees PEETER LORENTS. Foto: Tiiu Pikkur.
Ka tänapäeval on kaitseväekaplanite peamiseks tööülesandeks hoolitseda oma väeosa kõrge moraali ja kaitsevalmiduse eest, tegelda kaitseväelaste hingehoiu küsimustega. Kaplanid aitavad neil kaitseväelastel, kes selleks soovi avaldavad, osa võtta jumalateenistustest ning tähistada usupühi vastavalt nende veendumustele. Kaplanid viivad oma üksustes (väeosades ja laevadel) kaitseväelaste palvel vastavalt vajadusele läbi ristimisi, leeritamisi, laulatusi, matuseid ja aitavad lahendada perekondlikke probleeme. Reeglipäraselt külastavad väeosakaplanid haigeid ja arreteerituid. Võrreldes eelmise iseseisvuse ajaga, on kaplanid oma üksuse täisõiguslikud liikmed ja osalevad palju rohkem üksuste õppustel nii maastikul kui garnisonis. Kaplanitel on üksustes oma vastuvõtuajad, millal nad on kättesaadavad kõikidele kaitseväelastele. Kui vaja, siis kaasavad kaplanid mitmesuguste probleemide lahendamisse ka meditsiinitöötajaid, psühholooge ja juriste, pöörduvad oma üksuse ülema või kaitseväe peainspektori poole. Kuna algaastatel puudusid veel kaplanitegevuse juhtnöörid, andis esimesena Tartu ÜJK ülem kpt Mikkelsaar välja oma üksuses alljärgneva kaplani ajutise tööjuhise421:
Kaplani tööjuhised
Kaplani põhiliseks tööülesandeks on aidata tagada väeosas kõrget moraali ning tegeleda kaitseväelaste hingelise hoolekandega. Selle saavutamiseks peab ta lähtuma järgnevast: 1) Aitab korraldada kõigile usklikele ja ka teistele huvilistele külastada jumalateenistusi; 2) Aitab leida võimalusi, et usklikud kaitseväelased saaksid tähistada vaimulikke tähtpäevi ja usupühi vastavalt nende usulistele veendumustele; 3) Olema võimeline läbi viima elementaarseid talitusi enamlevinud usutunnistuste kohaselt (ristimine, armulaud, matused, pihtimine jne.); 4) Külastab regulaarselt allüksusi ja korraldab individuaalseid ning grupiviisilisi vestlusi kaitseväelastega nii nende algatusel, ülemate soovitusel või ka oma äranägemisel ­ vajadusel ööbib allüksusega väljas; 5) Aitab lahendada kaitseväelaste hingelisi ja perekondlikke muresid, vajadusel kaasates meditsiinitöötajaid ja juristi;
Ärakiri kaplaniteenistuse arhiivis.
6) On kohustatud hoidma eravestluse konfidentsiaalsust samuti kui pihisaladust; 7) Aitab korraldada rahvuslike tähtpäevade ja riigipühade tähistamist (vajadusel ise organiseerides); 8) Aitab korraldada kaitseväelaste vaba aega; 9) On tolerantne kõikide usutunnistuste ja ka ateistide suhtes; 10) Eriolukorras: a) kui kaplan ei ole pidamas teenistust või külastamas mõnda allüksust, viibib ta meditsiinipunkti juures; b) viib läbi teenistusi vastaspoole vangide, haavatute ja langenutega samal alusel nagu oma kaitseväelastega; c) tuletab kaitseväelastele pidevalt meelde rahvusvahelisi sõjapidamise reegleid ja jälgib nendest kinnipidamist Kaplanid peavad ajateenijatele (eriti noorsõduritele) loenguid meie moraalsest pärandist, külastavad regulaarselt allüksusi ja osalevad väliõppustel, pidades seal soovi korral väliteenistusi. Nad aitavad väeosas korraldada rahvuslike tähtpäevade tähistamist ja ajateenijate vaba aja sisustamist. Kaplanid on ordineeritud vaimulikena kohustatud hoidma ka kaitseväes erakõneluste konfidentsiaalsust, pihisaladust nagu tsiviilelus, olema tolerantsed kõikide usutunnistuste ja uskude suhtes. Eesti kaitseväe SISEMÄÄRUSTIK422 sätestab, et kaplan on oma üksuse juhi nõuandja usu ja moraali küsimustes. Ka tänapäeval (nt Lahesõjas) on esinenud juhtumeid, kus usuliste tõekspidamiste ja kommete mittetundmise tõttu on sõjaväelised juhid teinud otsuseid, mis on rängalt riivanud kohalike elanike usulisi tundeid. Sellega on raskendatud sõjalist, poliitilist või diplomaatilist olukorda. Rahutagamise- ja muudel taolistel missioonidel peavad kaplanid olema kursis kohaliku elanikkonna usuliste ja kultuuriliste traditsioonidega ning oma üksusi nendest teavitama. Rahvusvahelised sõjaseadused nõuavad kõikidelt kombatantidelt (sõjategevuses osalejad) neist kinnipidamist. Selleks on vajalik, et kõikide riikide kaitseväelased tunneksid rahvusvahelisi sõdurireegleid (vt lisa 32). Tänapäeval vastutavad enamus riikides kaplanid selle eest, et need reeglid oleksid teada kõikidele kaitseväelastele. Rahvusvahelised reeglid nõuavad, et kaplanid jälgiksid sõjajõududes nendest
422 Eesti Vabariik. Kaitseministeerium. Kaitsejõudude Peastaap, 1999.
KAITSEVÄE
SISEMÄÄRUSTIK.
Tallinn,
sõdurireeglitest kinni pidamist. Eesti kaitseväe GARNISONIMÄÄRUSTIKUS423 ja selle lisas on juhised tseremooniatest ning nendega seotud kaplanite kohustustest. Kaitseväe DITSIPLINAARSEADUSES424 (§ 23) on sätestatud arreteeritute õigused kaplani või tsiviilvaimulikuga kohtumiseks. Sõjaolukorras viibivad kaplan ja väeosa arst alati koos oma üksusega lahinguväljal. Vastavalt määrustikule asub kaplan sellisel juhul meditsiiniteenistuse juures, kui ta ei külasta sõjamehi eesrindel või selle lähemas tagalas ega ole teisel viisil hõivatud. Kaplan ei tegele mitte ainult oma riigi ja oma liitlaste sõjaväelastega, vaid käitub ka vastase vangide, haavatute ja langenutega nii kui omadega. Nii nagu eelmise iseseisvuse perioodil, on ka tänapäeva kaplanitel vaja aeg-ajalt kaitsejõudude ja vabatahtlike organisatsioonide lippe ja hooneid pühitseda. Sagedased on taastatud monumentide, mälestustahvlite ja hauatähiste pühitsemised. Aeg-ajalt toimub ka palvusi pidulikkudel rivistustel väeosade aastapäevade puhul. Traditsiooniks on saanud peakaplani lühike palvus Vabariigi aastapäeva (iseseisvuspäeva) kaitsejõudude paraadidel. Palvusi ja jumalateenistusi on peetud veel piirivalve, gaidide, kodutütarde, noorkotkaste ja skautide laagrites ja muudel üritustel. Palvusi on peetud ka Võidupüha (maakaitse päeva) paraadil. Kaplaniteenistuse tegevus reguleeriti 20. märtsil 1997 kaitseväe juhataja käskkirjaga nr 102, mis kinnitas senini jõusoleva kaplanite rakendamise juhendi425. Kaplaniteenistuse asutamise päevaks kinnitati 22. veebruar, 1919. Taastamise aastapäevaks on kinnitatud 5. juuli 1995426. EESTI KAITSEVÄE VORMIKANDMISE KORD427 sätestab kaplanite riietuse küsimuse. KAITSEVÄE VORMIRIIETUSE KIRJELDUSEGA (1999) ja KAITSEVÄE ERALDUSMÄRKIDE KIRJELDUSEGA428. Kaitseväe juhataja käskkirjadega on kinnitatud kaplanite rinnamärk, rinnarist429 ning Kaitseliidu mitteohvitseridest vaimulikkude pagunikatted. Kasutusele on võetud kaplanite väli- ja tavastoolad ja keebid.
423 424
Vt KAITSEVÄE GARNISONIMÄÄRUSTIK. Tallinn, Kaitsejõudude Peastaap, 1999. Vt KAITSEVÄE DISTSIPLINAARSEADUS. Tallinn, Kaitsejõudude Peastaap, 1998. 425 Vt lisa 4, lk 290. 426 Vt kindral Laidoneri käskkirja nr. 76 ja peakaplani 05.07.2000 proklamatsiooni. 427 Vt EESTI KAITSEVÄE VORMIKANDMISE KORD. Tallinn, Kaitsejõudude Peastaap, 2000. 428 Vt Vabariigi Valitsuse määrus nr 299, antud 17. septembril 2002. 429 Metallist tavavormil ja tikitud must välivormil,
4.1.3 KAPLANITE VÄLJAÕPE KÄIVITUB
Nagu teisedki kaitseväe spetsialistid, vajavad ka kaplanid oma erialal väljaõpet. Tavaliselt ülikoolide usuteaduskonnad või pastorite seminarid kaitseväekaplanitele nende erialal väljaõpet ei anna. Suurriikide kaitsejõududel on selleks eraldi kaplanitekoolid. Mõnel riigil (USA) on igal põhiväeliigil (maa- mere- ja õhuväel) oma kaplanitekool. Levinumad on aga ühised koolid, kus valmistatakse ette kaplaneid kõikide põhiväeliikide vajadusteks430. Eestis otsustati peamiselt ajalistel ja majanduslikel põhjustel alustada kõigepealt kaplanite ja reservkaplanite kolmenädalaste orientatsioonikursustega, mis peavad andma tulevastele kaplanitele hädavajaliku ettevalmistuse enne tööleasumist oma esimeses väeosas. Hiljem on noored kaplanid suunatud vabatahtlik reservohvitseride lühendatud kursustele (VROK) Kaitseväe Lahingukooli Meegomäel (Võrumaal) või samaväärsetele kursustele välismaal. Kolonel Viise poolt koostatud kaplanite ja reservkaplanite orientatsioonikursus oli vaatamata lühidusele (19 õppepäeva) tiheda ja mitmekülgse õppekavaga täitnud oma otstarbe. Aeg on näidanud, et esialgne plaan oli hea, ning seda pole olnud põhjust palju muuta. Suurimaks muudatuseks on välilaagri lisamine õppekavva ning kursus kestab nüüd neli nädalat. Loengute sisu on viidud kooskõlla meie kaitseväe tänase arenguga. Lisaks mitmesugustele loengutele ja praktilistele õppustele osalevad teoloogid oma korraldatud jumalateenistustel ja palvustel, tutvuvad kaitseväekalmistutega jne. Kaplanimeditsiini- ja psühholoogilise teenistuste koostöö on hea. Kaitsestrateegia alal peab iga tulevane kaplan omama arusaama Eesti kaitsestrateegiast, teadma Eesti kaitseväe, maa-, õhu- ja mereväe ülesandeid ning struktuuri; peab oskama kasutada kaitseväe seadusandlust; tundma väljaõppe korraldust. Kaitseväelise kasvatuse alal peab kaplan teadma kaitseväelase määrustikupäraseid omadusi, kohustusi ja õigusi; teadma, mida tähendab distsipliin, käsk ja käsu täitmine ning millised peavad olema ülemate ja alluvate vahelised suhted; oskama pöörduda auastmes või ametikohal kõrgema ülemuse poole ja tervitada, samuti tundma ja oskama kasutada kaitseväe distsiplinaarseadust. Riviõppe alal peab kaplan tundma rivivõtteid relvata ning oskama tegutseda koondrivis. Tagalaõppe alal peab ta tundma tagalateenistuse ülesandeid, oskama hooldada ja pakkida sõdurivarustust ning teadma kuidas
Kuigi Suurbritannias on alates 1998 kolme väeliigi ühine kaplanitekool, toimub seal siiski iga väeliigi kaplanite väljaõpe eraldi. Kanadas, kus samuti on väeliikidel ühine kaplanitekool, on baasväljaõpe kõikide põhiväeliikide kaplanitele ühine. Samuti toimub see ka Eestis.
märgistatakse, transporditakse ja maetakse surnuid nii lahinguväljal kui ka tagalas. Laskeväljaõppe alal peab kaplan teadma kaitseväe laskeväljaõppe eesmärke, oskama ohutult käsitseda automaati Galil ning tabama sellest 150 m kaugusel olevat sihtmärki; samuti olema võimeline eristama peamisi kaitseväe relvastusse kuuluvaid käsitulirelvi. Jalaväetaktika alal peab kaplanil olema ettekujutus tänapäeva lahingust ja ta peab oskama koos lahingupaariga varjatult maastikul liikuda, kasutades käemärke ja teadma jalaväejao koosseisu. Pioneeriõppes on kaplanil vaja tunda pioneeriteenistuse ülesandeid, osata maskeerida ennast ja oma varustust ning sõidukit. Sideõppes peab kaplan tundma erinevaid sidepidamise viise ning oskama raadioside eeskirjadele vastavalt luua ja pidada sidet käsiraadiojaamaga. Topograafia on tarvilik kõikidele kaitseväelastele, ka kaplan peab tundma kompassi ja oskama lugeda topograafilist kaarti ning orienteeruda selle abil maastikul. Eesti esimene kaplanite ja reservkaplanite orientatsioonikursus (KOK-1) toimus 1996. aasta juulis Paldiskis. Kursuse avas Kaitsejõudude Peastaabi ülema kt, kol Vello Loemaa. KOK-1 õppekava oli koostanud kol Viise ning see osutus nii sobivaks, et ka kõik järgmised kursused on väheste muudatustega seda kava järginud, kuigi kurused pikenesid hiljem neljale nädalale431. Esindatud oli kolm kirikut: viis luterlast, üks baptist ja üks nelipühilane. Kursuse ülem oli peakaplan kol Michael G. Viise, tema abiks vanemkaplan kpt Nõmmik. Külalislektoriteks olid kutsutud USAst Marylandi osariigi rahvuskaardi peakaplan kol Paul Grant ja Kanadast kaitsejõudude Kaplanitekooli komandant kol-ltn William McLellan. Sõjaväeliste ainete instruktorid olid kaitsejõudude Ohvitseride kursuse432 instruktorid, Põhja Üksik- jalaväekompanii ning piirivalve ohvitserid ja allohvitserid. Kaks kursuse lõpetajatest astusid peatselt kaplanitena tegevteenistusse433. Esimesel kursusel oli seitse osavõtjat, kellest kuus lõpetas edukalt ning nad said esimestena õiguse kanda Eesti kaplanite rinnamärki.
Vt kursuste tunniplaane kaplaniteenistuse arhiivis Ohvitseride Kursused, mis toimusid 1992-96, olid Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgema Sõjakooli eelkäijad. 433 Tänapäeval on KOK-1 lõpetanud kaplanitest tegevteenistuses veel ainult kaitseväe vanemkaplan mjr Taavi Laanepere. Teistest KOK-1 lõpetanutest teenis kpt Ago Lilleorg kaitseväes kaplanina kuni oma kiriku piiskopiks valimiseni 1995-2004, ltn Veljo Kaptein 1997-2002 ning n-ltn Raino Kubjas 1996-2002.
432 431
Kaplaniteenistuse esimese tegeliku tegevusaasta lõpul, 31. detsembril 1996 olid kaitseväe tegevteenistuses peakaplan, kaks kaplanit ja üks reservkaplan. Järgmisel aastal kasvas kaitseväe kaplaniteenistus (kaplanaat) jõudsalt. Jaanuaris 1997 asus Kanadast Eestisse elama ning astus tegeteenistusse kpt Tõnis Nõmmik. Esialgu määrati ta Rahuoperatsioonide Keskuse kaplaniks, kuid toodi peatselt üle Kaitsejõudude peastaapi peakaplani abiliseks. Juunis1997 toimus Eesti Riigikaitse Akadeemias ja Naissaarel teine kaplanite ja reservkaplanite orientatsioonikursus (KOK-2). Kursuse avas Kaitsejõudude Peastaabi ülem kin-mjr Ants Laaneots. Osa võttis 13 kandidaati samadest kirikutest nagu eelmiselgi aastal. Kursuse juhtkonna koosseis ei olnud muutunud, kursuse ülemaks oli kol Viise ja tema abiliseks kpt Nõmmik. Külalislektorid olid kaplan kol Paul Grant, Maryland National Guard'i peakaplan ning kol-ltn Tom Devany, Briti kuningliku õhuväe rooma-katoliku vanemkaplan.
ESIMENE KAPLANITE ja RESERVKAPLANITE ORIENTATSIOONIKURSUS KOK-1 PALDISKIS JUULIS 1996. Istuvad (vasakult): vbl RAINO KUBJAS, kpt TÕNIS NÕMMIK, kursuse ülem kol MICHAEL G. VIISE, rms AGO LILLEORG. Seisavad: VELJO KAPTEIN, ILMAR KIVILOO, JAAN NUGA, rms TAAVI LAANEPERE ja rms LAURI KURVITS. Foto: Tiiu Pikkur.
KAPLANITE ja RESERVKAPLANITE ORIENTATSIOONIKURSUS KOK-2 RIIGIKAITSE AKADEEMIAS JUULIS 1997. Esireas vasakult: õppurid ROLAND TÕNISSON ja ANTS LEEDJÄRV, kpt TÕNIS NÕMMIK, kursuse ülem kol MICHEAL G. VIISE, instruktor kadett MIKK PUKK ning õppurid RAIVO ASUKÜLA ja AARNE LÄTTE.
KAPLANITE ja RESERVKAPLANITE ORIENTATSIOONIKURSUS KOK-3 ÜKSIK-SIDEPATALJONIS JUULIS 1998. Istuvad: (vasakult) kpt Chad KLINE (USA), lpn AGO LILLEORG, mjr TÕNIS NÕMMIK, kol PAUL GRANT (USA), Kursuse ülem kol MICHAEL G VIISE, ltn JANEK TAMMISTO ja ltn LEO OJA. Foto: Tiiu Pikkur.
Sõjaväelisi ained õpetasid Riigikaitse Akadeemia Sõjakooli viimase kursuse kadetid. Kõik aspirandid lõpetasid kursuse edukalt ning kaitseväe juhataja kin-mjr Johannes Kert andis pidulikul rivistusel üle lõputunnistused. Pärast sõjaväeliste auastmete saamist astus ka sellest kursusest kolm värsket kaplanit kohe tegevteenistusse, kahest said Kaitseliidu kaplanid ning ülejäänud arvati reservi434. 11. septembril 1997 tabas Eesti kaitseväge raske õnnetusjuhtum, kus ühel õppusel hukkus 14 Rahuoperatsioonide Keskuse kaitseväelast. Kaplanid ja reservkaplanid tegutsesid nii kriisikeskuses kui ka hukkunute omaste abistamisel ja matuste läbiviimisel. Esimese Eesti kaitseväe kaplanina sai 1998. a veebruaris auastmes ülendust vanemkaplan Tõnis Nõmmik, kellele Eesti Vabariigi president Lennart Meri andis majori auastme. Kolmas kaplanite ja reservkaplanite orientatsioonikursus - KOK-3 toimus 1998. a juulis, seekord Tallinna Üksik-sidepataljonis. Väeosa andis lisaks ruumidele ka vajalikud sõjaliste ainete instruktorid. Kursuse ülem oli taas kol Viise ja tema abilisteks lisaks mjr Nõmmikule n-ltn Taavi Laanepere ja n-ltn Veljo Kaptein ning lpn Ago Lilleorg. Külalislektorid olid USA Marylandi rahvuskaardi ohvitserid kaplan kol Paul Grant ja kpt Chad Kline. Esmakordselt olid kursusel esindatud Eesti Apostlik-õigeusu ja Eesti Metodisti Kiriku liikmed, samuti oli esmakordselt kursuslaste hulgas ka naiskandidaat. Viieteistkümnest kandidaadist lõpetas kursuse kolmteist, kellest viis on astunud tegevteenistusse. Lõpudiplomid andsid pidulikult üle ametist lahkuv peakaplan kol Viise, Üksik-sidepataljoni ülema kt ltn Leo Oja ja pataljoni väljaõppeohvitser n-ltn Janek Tammisto. Kõik kaplanid ja kandidaadid osalesid rahvusvahelisel õppusel ,,Baltic Challenge `97", kus oli üle kolme tuhande osavõtja kaheksast riigist. Kohalesaabunute hulgas oli ka kolm USA mereväekaplanit ja üks Briti õhujõudude rooma-katoliku kaplan. Suurõppus oli meie kaplanikandidaatidele heaks kogemuseks: oli võimalus osaleda võõrüksustes korraldatud jumalateenistustel ning jälgida õppustel Ameerika ja Briti kaplanite tegevust. Saadi hea ettekujutus sellest, kuidas tegutsevad kaplanid väliolukorras, ning omandati välihingehoiu alal praktilisi kogemusi.
4.1.4 ESIMENE PEAKAPLANITE VAHETUS
Tavaliselt siirduvad kaitsejõudude ohvitserid, kaplanid kaasaaarvatud, reservi või erru 50-60aastaselt. Nii oli see ka ennesõjaaegses Eestis. Kaplanid Viise ja Nõmmik tulid olude sunnil Eesti kaitseväkke
Neljas, n-ltn Urmas Roosimaa astus tegevteenistusse kevadel 2000.
teenima alles oma pensionipõlves. Nii ei ole imestada, et peakaplan Viise palus pärast kolmeaastast teenistust kaplaniteenistuse juhina luba lahkuda tegevteenistusest, tuues põhjuseks oma kõrge vanuse. Nõnda arvati kol Viise peakaplani ametikohalt reservi 31. juulil 1998. Reservi arvamise puhul autasustas kaitseväe juhataja kin-ltn Johannes Kert teda Eesti Kaitseväe Teenetemärgiga, erilise päevakäsuga ja eriotstarbelise noaga, mis on üks tõeline sepa meistritöö. USA Marylandi rahvuskaart omaltpoolt hindas kol Viise teeneid Eesti ja Marylandi kaplaniteenistuste vaheliste sidemete loomisel Maryland National Guard'i teenetemedaliga. Lahkumispeole Tallinna vanalinnas Park Consul hotellis oli kogunenud palju kaasohvitsere, vaimulikest ametivendi ja sõpru. Lahkuvale peakaplanile ütlesid palju tunnustavaid sõnu nii Eesti kaitseväe kui kirikuringkondade esindajad, kaplanid, akadeemilised kaasvõitlejad, mitmed sõbrad ja tuttavad. Kolonel Viise võib rahuldusega vaadata tagasi tehtud tööle, alustanud nullist oli Eestil kolm aastat hiljem rahvusvahelisel tasemel
PEAKAPLAN KOL MICHAEL VIISE KOOS ABIKAASA ja ÕNNITLEJATEGA RESERVI ARVAMISE PUHUL PARK CONSUL HOTELLI EES TALLINNAS. Esireas vasakult: kpt AHTI PÕLDMAA, kol ARVO SIREL, ltn TIIA SÕMER, kol VIISE, dr NEVA VIISE, kaitseminister ANDRUS ÖÖVEL, kin-mjr ANTS LAANEOTS, peapiiskop JAAN KIIVIT, mjr TÕNIS NÕMMIK, ltn TAAVI LAANEPERE, n-ltn ROLAND TÕNISSON. Tagareas: kpt REIN HELME (), kpt EINAR LAIGNA, kol RAUL LUKS, kol VALERI SAAR, kol VELLO KRONK, mjr HARRI RENT, mjr REIN PUUSEPP, kpt ARNO KODU, kol-ltn SVEN ISE, kol-ltn JAAK HAUD, n-ltn AARNE LÄTTE, kpt LEMBIT-OLEV UIBOPUU, mjr PEARO NÕMMIK, ltn VELJO KAPTEIN ja kpt MARTIN AVAMERI. Foto: Tiiu Pikkur.
kaplaniteenistus, mis oli juba siis suurel määral võimeline koos töötama NATO kaplaniteenistustega ja relvajõududega. Kui kol Viise tööle asudes suhtuti vaimulikesse Eesti kaitseväes veel teatud võõristusega, siis tema lahkudes olid kaplanid kaitseväes juba tunnustatud erialaohvitserid. Selle väite parimaks kinnituseks on tõik, et kui sügisel 1997 arutati Kaitsejõudude Peastaabis kaplanite arvu vähendamist, siis nende väeosade ülemad, kellel olid juba isiklikud kogemused kaplanitega, lükkasid selle idee otsekohe tagasi: neist keegi ei soovinud oma kaplanit kaotada435. Ääremärkusena võib lisada, et Eestis toimus peakaplanite vahetus normaalselt ja korrakohaselt, nagu sellised vahetused toimuvad reeglipäraselt demokraatlike riikide relvajõududes. Mitmes endise idabloki riikides on seni tihti oldud sunnitud peakaplaneid vahetama, kuna vaimulikkudel puudusid sõjaväekaplani tööks vajalikud kogemused ning kaplaniteenistusi ei ole veel mitmes riigis õnnestunud edukalt käivitada. Kokkuvõtteks: kõikide meie kaitseväekaplanite ühine arvamine on, et kui keegi Eesti kaitseväe vaimulikest, endistest või praegustest, on teeninud ära Piiblis kirjapandud kiidusõnad: ,,Tubli, sa hea ja ustav sulane" (Mt 25:21), siis väärib seda kolonel Michael Gustav Viise kindlasti.
4.2. EESTI KAITSEVÄE KAPLANITEENISTUS TÄNAPÄEVAL
4.2.1 UUS PEAKAPLAN KANADAST
Kaitseväe juhataja kin-ltn Johannes Kert nimetas peakaplan kol Michael Viise ja EKN president piiskop Einar Soone soovitusel ning EELK peapiiskop Jaan Kiiviti nõusolekul 1. augustil 1998 uueks peakaplaniks senise vanemkaplani mjr Tõnis Nõmmiku. Tõnis Nõmmik on sündinud 29. aprillil 1933 Tallinnas Eesti kindralstaabi ohvitseri perekonnas. Alg- ja keskhariduse omandas Eestis, Rootsis, Argentiinas ja Kanadas, kõrghariduse Kanadas. Ta on lõpetanud Waterloo Luterliku Ülikooli filosoofia teaduskonna ajaloo B.A. kraadiga ja sama ülikooli usuteaduskonna praktilise usuteaduse alal B.D. kraadiga, täiendanud ennast misjoniteoloogia alal Concordia Teoloogilises Seminaris St. Louis, Missouris (USA) ning omandanud teoloogia magistrikraadi Wilfrid Laurieri Ülikoolis ajaloolise teoloogia alal. Alustatud doktoritöö Fort Wayne Concordia Seminaris jäi pooleli kodumaale naasmise tõttu kuid kaitses edukalt Tartu ülikoolis doktori väitekirja oktoobris 2005. Ordineeritud Eesti Evangeeliumi Luteriusu
Kol Viise andmed.
Kiriku ja Ameerika Luterliku Kiriku vaimulikuks E.E.L.K. Montreali Eesti Jaani kirikus 6. augustil 1967 tolleaegse Ida-Kanada piiskopi dr Albert Lotz'i poolt. Ordinatsiooni assisteerisid E.E.L.K. Kanada praost Karl Raudsepp ja õpetaja Otmar Pello. Vaimulikuna on Tõnis Nõmmik teeninud koguduseõpetajana peamiselt väliseesti kogudusi. On olnud Argentiinas E.E.L.K. Buenos Airese Reformatsiooni, Brasiilias São Paulo Eesti ning Kanadas PõhjaOntario (Sault Ste. Marie, Sudbury ja Thunder Bay), Hamiltoni Esimese ja London Ontario koguduse hingekarjane. Olnud kahel korral E.E.L.K. Kanada praostkonna abipraost, kolm aastat praosti kohusetäitja ning neli aastat E.E.L.K. assessor436. Tegutsenud 16 aastat E.E.L.K. Usuteadusliku Instituudi (Torontos) praktilise usuteaduse lektorina ja administraatorina, täites kolm aastat ka juhataja kohuseid. Oli E.E.L.K. Laulu ja Palveraamatu komisjoni sekretär. Valdab inglise, hispaania, rootsi ja saksa keelt.
PEAKAPLAN NÕMMIKU INSTALLATSIOON TALLINNA OLEVISTE KIRIKUS. Vasakult: Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) asepresident superintendent OLAV PÄRNAMETS, EKN president piiskop EINAR SOONE ja peakaplan emeeritus kol MICHAEL G. VIISE. Foto: Tiiu Pikkur.
Teiste sõnadega kirikuvalitsuse liige.
Tõnis Nõmmik astus vabatahtlikult Kanada relvajõududesse Canadian Officers' Training Corps'i kadetina a-l 1960. On lõpetanud Kuningliku Kanada Soomusväe Kooli (Royal Canadian Armoured Corps School) soomusväeohvitserina. Kanada kaplanitekoolis on ta lõpetanud mitmed kaplanite põhi- ja erialakursused437. Läbinud kõrgema kaplanite kursuse Suurbritannia armee kaplanitekoolis Upavonis, Inglismaal. Teeninud riviohvitserina ja kaplanina nii Kanada relvajõudude tegevväes kui aktiivreservis. On Royal Canadian Military Institute liige ning Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlane. Omab Kanada sõjaväelisi, skautlikke ja ühiskondlikke aumärke438. Toonitamaks Eesti kaitseväe kaplanaadi oikumeenilist omapära, pühitses Eesti Kirikute Nõukogu president piiskop Einar Soone uue peakaplani ametisse Tallinna Oleviste kirikus. Piiskop Soonet assisteerisid EKNi asepresident, Eesti Metodisti Kiriku superintendent Olav Pärnamets ja peakaplan emeeritus kol Michael Viise. Pidulikul jumalateenistusel osalesid apostlik-õigeusu, baptisti, luteri, metodisti, nelipühi ja teiste kirikute esindajad ning Eesti kaitsejõudude kõrgemad ohvitserid. Teenistusel osalesid pea kõik Eesti kaitseväe ja Kaitseliidu kaplanid, mitmed reservkaplanid ning kõrgemal seisvad Kaitsejõudude Peastaabi ohvitserid. Tervitussõnad ütles EELK peapiiskop Jaan Kiivit, kirjalikud tervitused olid saabunud Kanada, Läti, Norra ja Soome peakaplanilt.
4.2.2 EESTI KAPLANITEENISTUSE 80. AASTAPÄEV
22. veebruaril 1999 möödus 80 aastat päevast, millal kindral Laidoner andis välja oma päevakäsu nr 76 sõjaväeõpetajate ametikohtade loomiseks. See kuupäev on kaitseväe juhataja poolt kinnitatud kaplanaadi aastapäevaks. Kaplanid tähistasid juubelit vespriga Tallinna Püha Vaimu kirikus. Teenis peakaplan Nõmmik koos Tallinnas asuvate kaplanitega. Kirikupalvena oli kasutusel TE DEUM, pidulik laulupalve439, mida sõjamehed on aastasadu kasutanud võidukate lahingute tänujumalateenistustel. Kaplaniteenistuse asutamise juubelit peavad kaplanid sama tähtsaks kui mõnda võidukat lahingut. Juubeli puhul andis peakaplan tänukirjad kaheteistkümnele isikule, kahele organisatsioonile ja kolmele kogudusele, kellel on eriti suuri teeneid Eesti kaitsejõudude kaplaniteenistuse taastamisel. Samuti asutati peakaplani preemia. Esimesena sai selle preemia (piduliku õhtuvormi) kaplan Taavi Laanepere.
Canadian Forces Chaplain School and Center, Canadian Forces Base Borden, Ontario. 438 Vt isikutoimik Kaitsejõudude Peastaabi personaliosakonna arhiivis. 439 ,,Sind, Jumal kiidame" (Te Deum) KLPR, nr 478.
4.2.3 KAPLANITE VÄLJAÕPE JÄTKUB
Neljas kaplanite ja reservkaplanite kursus KOK-4 toimus taas Paldiskis, 1999. a juulis Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste välibaasis. Kursuslasi oli 20, neist kuus naist. Esmakordselt oli ka õppureid välismaalt: kaks Läti kaitsejõudude kaplanit. Esindatud oli taas viis eespool nimetatud kirikut. Kahjuks pidi üks kursuslane juba teisel päeval raske haiguse tõttu lahkuma. Kursuse ülemaks oli peakaplan kol-ltn Nõmmik, vaneminstruktoriks aasta varem omal soovil reservi arvatud endine peakaplan kol Viise, kes kursuse ajaks oli uuesti tegevteenistusse kutsutud. Instruktoriteks olid kaplanid n-ltn Veljo Kaptein (rühmaülem) ja n-ltn Aarne Lätte ning veebel Alar Abe. Külalislektorid olid USA mereväekaplanid mereväekapten Gary Pollitt CHC USN ja reservmereväekapten George E. Dobes CHC USN ning Rootsi välipastor kapten Christian Braw, Soomes asuva Åbo Akadeemia usuteaduskonna dotsent. Lektoritena olid rakendatud Õhutõrjedivisjoni kaplan ltn Taavi Laanepere ja mitmed Kaitsejõudude Peastaabi ja Rahuoperatsioonide Keskuse ohvitserid ja allohvitserid. Kursuse avas Eesti kaitseväe väljaõppe ülem kol Arvo Sirel, kes pidas ka avaloengud Eesti riigikaitse kontseptsioonist. Kursuse pidulikul lõpetamisel andis Kaitsejõudude Peastaabi ülem Ants Laaneots lõpetajatele diplomid ja kol Viisele Eesti Vabariigi presidendi nimel Kotkaristi III järgu ordeni kaelaskantava aumärgi. Kuna kursuslaste hulgas oli kaks Läti kaplanit, siis oli kursuse lõpetamisele kutsutud ka Läti peakaplan Raimonds Locs. Lõpupidustustel viibisid ka nende kaplanikandidaatide konfessioonide juhtivad isikud ja teoloogiliste õppeasutuste esindajad, kelle üliõpilased olid lõpetajate rivis. Konfessioonide ja teoloogiliste õppeasutuste nimel võttis sõna EELK peapiiskop Jaan Kiivit. Kursuse edukalt lõpetajaid oli 19, neist 17 eestlast ja kaks lätlast. Lõpetajatest said Eesti Vabariigi president Lennart Meri käskkirjaga kolm nooremleitnandi ja üheksa lipniku auastme, ülejäänud (kõik üliõpilased) peavad auastme saamiseks lõpetama oma teoloogilised stuudiumid või saama oma kirikult vaimuliku staatuse. Lõpetajatest on senini astunud tegevteenistusse kolm kaplanit, kuid siiski jäid mitmed ametikohad vakantseks. Teised lõpetajad astusid kaplanitena Kaitseliitu või arvati reservi. Üliõpilastest, kes on kaplanikandidaadid, saab loodetavasti tulevikus täiendust kaitseväe reservkaplanite ridadesse. Septembris 1999 süvenes kaplaniteenistuse koostöö EELK Usuteaduse Instituudi pastoraalseminariga. Senini võtsid kaplanikandidaatidest õpetajaameti kandidaadid seminari õppetööst osa tavalises korras Edaspidi on saatetud kaplanite ja reservkaplanite orientatsioonikursuse läbinud EELK õpetajakandidaate Pastoraal-
seminari kaitseväe kaplaniteenistuse tellimusel. Esimesena kasutas sellist võimalust kaplan-praktikant lipnik Merike Kütt, kes hiljem siirdus esimese naiskaplanina Üksik-sidepataljoni kaplaniks440. Viimstel aastatel on mitmed kaplanid ja reservkaplanid astunud EELK UI magistriõppese. Selle uue koostöö tulemusena loodab kaplaniteenistus saada oma ridadesse paremini kvalifitseeritud noori kaplaneid. Õppetöö pastoraalseminaris koosneb nii akadeemilistest õpingutest kui praktikast kogudustes, kaplanitel lisaks ka kaitseväeüksustes. Viies kolmenädalane kaplanite ja reservkaplanite orientatsioonikursus KOK-5 toimus juulis ja augustis 2000 ning taas Paldiskis Rahuoperatsioonide Keskuses. Kursuse ülemaks oli nagu varasematel aastatel peakaplan, kursuse tegelikuks läbiviijaks ja rühmaülemaks aga Lahingukooli kaplan n-ltn Veljo Kaptein. Teda abistasid kaplanid nooremleitnandid Peeter Parts, Kaido Petermann, Aivar Sarapik ja Roland Tõnisson ning lipnikud Ralf Alasoo ja Merike Kütt. Strateegiat, määrustikke, sõjameditsiini ja -psühholoogiat õpetasid oma ala asjatundjad kol Arvo Sirel, kpt Ants Noormägi, kpt Hillar Tint ja ltn Väino Mannermaa. Külalislektoriteks olid peakaplan emeeritus kol Michael G. Viise, mereväekapten Gary R. Pollitt CHC USN, mereväekapten George Dobes CHC USN Ret, Kanada kaplanitekooli peainstruktor mjr Karl McLean CD ja kpt David Kettle CD. Laskeasjandust ja taktikat õpetasid veeblid Ivo Kask, Aleksei Vistunov ja Siim Värk, nooremveeblid Algis Sepp ja Rainer Sõsojev, srs Raivo Martins ning n-srs Janek Bergmann. Õppureid oli rekordiline arv ­ 28, nende hulgas kaheksa naist ja üks Läti kaitsejõudude esindaja. Kursusest osavõtjad olid peamiselt üliõpilased, kogudusetöö kogemustega vaimulikke oli kahjuks ainult pool tosinat. Esindatud olid kõik seni kursustel osalenud kirikud, tulemata jäi aga oodatud esimene rooma-katoliiklane. Uudsena toimus esmakordselt metsalaager, kus õpiti jalaväetaktikat ja kus õppuritel tuli elada lahingutingimustes kaitsekraavides. Esmakordselt läbisid kõik õppurid edukalt kursuse ning kaitseväe juhataja kt kol-ltn Aarne Ermus andis lõpetajatele välja lõpudiplomid. Külaliste hulgas viibisid Läti kaitsejõudude tolleaegne peakaplan Raimonds Locs, erupeakaplan kol Michael G. Viise, Eesti Kirikute Nõukogu asepresident superintendent Olev Pärnamets, erukol-ltn Harri Rent, Rahuoperatsioonide Keskuse ülem kpt Aivar Jaeski jt. Kursuse lõpetajatest on senini astunud kaplanina tegevteenistusse üks441. Suvel 2001 toimus juba kuues kaplanite ja reservkaplanite orientatsioonikursus KOK-6. Kursus viidi läbi taas Rahuoperatsioonide
Üksik-sidepataljoni kaplan, tolleaegne EELK diakon Roland Tõnisson sooritas oma praktika kaitseväes. 441 Kuid kahjuks tuli ta peatselt reservi arvata. Lisaks on reservist kaplan-praktikant Hannes Heinsar asendanud Tartu ÜJP kaplanit tema Kanadas keeleõppel viibimise ajal.
KAPLANITE JA RESERVKAPLANITE KURSUS KOK-4 PALDISKIS JUULIS 2000. Esireas vasakult: rühmaülem ltn VELJO KAPTEIN, n-vbl ÜLLE PERNSON, kol MICHAEL G. VIISE, kursuse ülem kol-ltn TÕNIS NÕMMIK, n-ltn AARNE LÄTTE ja v-vbl ALAR ABE.
SENI SUURIM KAPLANITE JA RESERVKAPLANITE ORIENTATSIOONIKURSUS KOK-5 PALDISKIS JUULIS 2000. Istuvad vasakult: vbl MERLE LEMBER, n-vbl RAINER SÕSOJEV, rühmaülem ltn VELJO KAPTEIN, kursuse ülem kol-ltn TÕNIS NÕMMIK, lpn MERIKE KÜTT, n-srs JANEK BERGMANN ja kpr LAIMENIS PAULINS (Läti kaitsejõud).
KAPLANITE JA RESERVKAPLANITE ORIENTATSIOONIKURSUS KOK-6 PALDISKIS JUULIS 2001.
Esireas vasakult: lpn JANA LAANESER (Einla), ltn VELJO KAPTEIN, kol-ltn TÕNIS NÕMMIK, kpt TAAVI LAANEPERE, lpn ALO MARTINSON ja lpn SIRJE VAHTRAMÄE.
KAPLANITE ORIENTATSIOONIKURSUS KOK-7 RAHUOPERATSIOONIDE KESKUSES PALDISKIS JUULIS 2002. Vasakult äärmine kursuse ülem kpt TAAVI LAANEPERE, äärmine paremal peakaplan kol-ltn TÕNIS NÕMMIK.
Keskuses Paldiskis ajavahemikus 25. juunist 13. juulini. Kuna meie kaplaniteenistus oli kuue aastaga jõudsalt arenenud, siis oli kursuse korraldamine pea täielikult peale taastamist teenistusse astunud noorte kaplanite käes, kuigi veel peakaplani valvsa silma all. Kaitseväe juhataja käskkirjaga oli kursuse ülemaks määratud värskelt ülendatud vanemkaplan kpt Taavi Laanepere, temale abideks ltn Veljo Kaptein ja lpn Alo Martinson. Lektoriteks olid peamiselt Kaitsejõudude Peastaabi ohvitserid442 ja kogenud Eesti kaplanid n-ltn Merike Kütt ja nltn Raivo Nikiforov, tõlgina toimis lpn Sirje Vahtramäe ning asjaajajaks lpn Jana Einla (Laaneser), neid juhendas lpn Kristjan Piir. Välilaagris oli abiks n-ltn Raivo Nikiforov. Külalislektoriteks olid kol Michael G. Viise ja USA kaitseatasee kaptenleitnant Eric Olson. Sõjaväealased instruktorid olid taas Rahuoperatsioonide Keskusest. Õppureid oli 15, kellest 13 lõpetasid kursuse edukalt. Üheks põhjuseks, miks kursuslaste arv oli võrreldes eelmiste aastatega väiksem, oli asjaolu, et erakordselt suur oli arstlikul läbivaatusel mittesobivaks tunnistatute arv. Ka oli kursuse aeg paljudele ebasobiv, kuna kursus pidi olude sunnil algama jaanipäeva õhtul. Esmakordselt osalesid Eesti kaplaniteenistuse kursustel Leedu ja Rootsi kaplanid. Seekord ei olnud külalislektoreid välismaalt, kui mitte arvestada kohalikku USA sidemeeskonda (Military Liason Team) kuuluvat USA lennuväemajorit Kimberley Scott'i. Kursuse lõpetamisel andis diplomid seekord üle peakaplan Nõmmik. Kursuse lõpetamisel pidulikul rivistusel viibisid külalistena teiste seas Leedu suursaadik Eestis, Leedu peakaplan kol-ltn Jouzas Grazulis ja Rahuoperatsioonide Keskuse ülem mjr Aivar Jaeski. Seitsmes 3,5nädalane kaplanite ja reservkaplanite orientatsioonikursus KOK-7 toimus 25. juunist 17. juulini 2002. Asukohaks oli taas Rahuoperatsioonide Keskus Paldiskis, kes andis ka sõjaliste õppeainete instruktorid. Kursuse ülem oli kpt Taavi Laanepere, teda abistasid ltn Veljo Kaptein, ltn Roland Tõnisson ja lpn Kristjan Piir. Õppureid oli 17, nende hulgas kolm juristi ja üks keeleõpetaja, välismaalased sellel aastal puudusid. Esimesel kahel nädalal liitus kursusega veel kuus meedikut, kes peale välilaagrit siirdusid USA hospitaallaevale COMFORT oma väljaõpet jätkama. Õppurite tase oli erakordselt hea, erineva tagapõhjaga inimeste koostöö laabus suurepäraselt ning kõik 17 lõpetasid kursuse. Lõpudiplomid andis üle Kaitsejõudude Peastaabi personaliosakonna ülem kol-ltn Ants Kiviselg443. Kuigi kaitseväel oli kavas alustada uue ühise erialaohvitseride
442 443
Nende seas kol Arvo Sirel ja kol-ltn Riho Breivel. Vt kaplaniteenistuse väljaõppe toimikud Kaitsejõudude Peastaabi arhiivis.
väljaõppega, siis suveks 2003 veel nii kaugele ei jõutud. Kuna kaplanite, meedikute ja juristide ühine väljaõpe oli aasta varem andnud soovitud tagajärgi, siis toimus juunis-juulis 2003 Rahuoperatsioonide Keskuses Paldiskis juba kaheksas kursus, mis kandis nime kaplanite ja meedikute orientatsioonikursus KOK-8. Kursuse ülemaks oli ltn Roland Tõnisson, abiks n-ltn Alo Martinson, rühmavanemaks oli meditsiiniteenistusest v-srs Ahti Saarma ning instruktorid andis taas Rahuoperatsioonidekeskuse. Viimasel kahel nädalal toimus erialaainete õpetamine kaplanikandidaatidele ja meedikutele eraldi, kusjuures psühholoog ühines kaplanitega. Nõnda nagu aasta varem, osutus meedikute, teoloogide ja teiste omavaheline läbisaamine heaks. Kursuse lõpetasid 25 õppurist 9 meedikut, 14 kaplanikandidaati ja 1 psühholoog. Lõputunnistused andis üle Kaitsejõudude Peastaabi ülem kolonel Alar Laneman. Lõpuparaadil osalesid sõnavõttudega USEUCOM peakaplan kol Vincent I. Inghilterra ja Eesti Kirikute Nõukogu esindajana pastor Ruudi Leinus. Aastate jooksul on mitmed kaplanite orientatsioonikursuse lõpetanutest astunud tegevteenistusse erialaohvitseridena ning enamus nendest on osutunud tublideks ohvitserideks. Siiski on praktika näidanud, et KOK-1 teiste taoliste kursute lõpetamine ei anna noortele erialaohvitseridele piisavat ettevalmistust. Selle tõttu hakkasid sügisest
KAPLANITE ja MEEDIKUTE ORIENTATSIOONIKURSUS KOK-8. Esireas vasakult: õppurvanem vbl KRISTI GRIHHINA, kursuse vanem v-vbl
IVO KASK, kursuse ülem ltn ROLAND TÕNISSON, meditsiiniteenistuse ravija väljaõppe jaoskonna ülem mjr KERSTI LEA, peakaplan kol TÕNIS NÕMMIK, vanemkaplan kpt TAAVI LAANEPERE, instruktor n-ltn ALO MARTINSON, v-vbl GEORG LOOGA.
2004 toimuma Tartus Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes erialaohvitseride kursused, kuhu tulevikus suunatakse kõik noored tegevteenistuses olevad kaplanid. Esimesel kursusel osalesid kaplanitest n-ltn Endel Apsalon ning lipnikud Silvester Jürjo ja Jana Laaneser. Kursuse parim lõpetaja oli üks kaplanitest: Silvester Jürjo. Septembris 2005 suundus samale kursusele uus Üksik-sidepataljoni kaplan lpn Ott Aro. Kuid kaitsevägi vajab ka tulevikus reserverialaohvitsere, lisaks kaplanitele ja meedikutele ka psühholooge, juriste, majandusteadlasi jt. Selle pärast otsustati jätkata orientatsioonikursustega, mille esmane eesmärk on tulevikus kaitseväele reserverialaohvitseride kontingendi soetamine. Samas annab orientatsioonikursuse läbimine hea ettekujutuse läbinute võimetest ning nende sobivusest, kui on vajadus neid tegevteenistusse värvata. Kuna orientatsioonikursus ei ole enam ainult kaplanite koolitamiseks, siis võeti uueks nimeks reserverialaohvitseride kursus REOK-1. Uueks asukohaks tuli valida Tapa väljaõppekeskus, kuna Rahuoperatsioonide Keskuse õppehoones toimus kapitaalremont ning üksuses valitses ruumipuudus. Uue asukoha leidmine võttis aega, olukord oli mõnda aega ebaselge, mitmed kursusest huvitatud ei olnud võimelised oma suveplaane tegema ning olid sunnitud sellel aastal orientatsioonikursusest loobuma. Kursusele oli siiski registreeritud 11 kursuslast: seitse teoloogi (neist üks Läti naisvaimulik), kaks meedikut, üks psühholoog ja üks haldusjuht. Kursuse läbiviimise eest oli vastutav peakaplan Nõmmik, ülemaks peapsühholoog kol-ltn Harri Ints, abiks lpn Silvester Jürjo ja kursuse veebliks vbl Aivar Laanemägi. Lektoriteks olid kol Ants Kiviselg (personaliküsimused), n-ltn Anneli Liister (juriidilised küsimused) ja kolltn Harri Rent (sõjalised kogemused). Relva-, topograafia muu sõjalise väljaõppe eest vastutasid Tapa väljaõppekeskuse ohvitserid ja allohvitserid. Kaplaniteenistuse osas olid lektoriteks kol Nõmmik, mjr Laanepere, leitnandid Ago Lilleorg, Raivo Nikiforov, Roland Tõnisson ja n-ltn Merike Kütt. Kõik õppurid peale ühe läbisid kursuse edukalt ning pidulikul rivistusel andis lõpetajatele diplomid üle Tapa väljaõppekeskuse ülem kol Urmas Roosimägi. Juunis-juulis 2005 toimus Tapa väljaõppekeskuses reserv-erialaohvitseride orientatsioonikursus REOK-2, õppureid sedakorda 13. Arvatavasti oli see viimane selline kursus, sest alates 2006. aastast toimub kaitseväes ühine reserverialaohvitseride baaskursus kõikidele erialaohvitseridle. Sõjaväeline väljaõpe toimub siis ühiselt, millele lisanduvad erialade õppeblokid. Kursuse eest oli taas vastutav kol Tõnis Nõmmik, ülemaks Tapa väljaõppekeskuse vanemkaplan ltn Raivo Nikiforov, abiks Kuperjanovi
RESERVERIALAOHVITSERIDE ORIENTATSIOONIKURSUS REOK-1. Istuvad (vasakul) instruktor ltn JANEK ZÕBIN, lektor n-ltn ANNELI LIISTER, kursuse ülema abi lpn SILVESTER JÜRJO, kursuse ülem peapsühholoog kolltn HARRI INTS, peakaplan kol TÕNIS NÕMMIK, Kaitseväe vanemkaplan mjr TAAVI LAANEPERE, ja Tapa VÕK vanemkaplan ltn RAIVO NIKIFOROV. Puudub vbl AIVAR LAANEMÄGI. Foto: Tanel Tomband.
RESERVERIALAOHVITSERIDE ORIENTATSIOONIKURSUS REOK-2. TAPA VÄLJAÕPPEKESKUS, 22 JUULI 2005 Esireas vasakult n-srs KULDAR-VALDO KARULA, RAINE PILLI, LAURI PIHKVA, kursuse ülem ltn RAIVO NIKIFOROV, kursuse ülema abi n-ltn MOONIKA TALI ja kursuse veebel vbl DEIVIL ÕUN.
ÜJP kaplan n-ltn Moonika Tali ning kursuse veebliks vbl Deivil Õun. Lektoriteks olid n-ltn Anneli Liister (juriidilised ja personali-küsimused) ja kol-ltn Harri Rent (sõjalised kogemused). Relvaõppe, topograafia ja muu sõjalise väljaõppe eest vastutasid Tapa väljaõppe-keskuse ohvitserid ning allohvitserid. Kaplaniteenistuse osas olid lektoriteks kol Nõmmik, mjr Laanepere, leitnandid Raivo Nikiforov, Roland Tõnisson ja nooremleitnandid Silvester Jürjo ning Merike Kütt. Sõjalise erialade instruktorid andis Tapa väljaõppekeskus. Meedikute ja psühholoogide erialane väljaõpe viidi osaliselt läbi Kaitseväe Tervisekeskuse Meditsiini õppekeskuses Tallinnas, korraldas keskuse ülem mjr Merike Johanson. Kui varasematel aastatel tutvusid kursused sõjaväekalmistutega Tallinna piirkonnas, siis seekord külastati Eesti ja Saksa sõjaväekalmistuid Jõhvis, Vaivaras, Narvas ja Toilas ning Sinimägede lahingute mälestusmärki. Teoloogid viisid igal kalmistul läbi mälestuspalvused. Kursusest soovisid osa võtta ka kolm Ukraina kaplanikandidaati, kelle osalemise kulud oli valmis tasuma USA kristlik heategevusorganisatsioon Olive Branch International. Kahjuks ei õnnestunud neil ajanappuse tõttu hankida Eesti viisad ja nende osavõtt on lükkunud tulevikku. Kursuse lõpurivistusel andsid diplomid ja tänukirjad üle kolonelid Roosimägi ja Nõmmik. Ka seda kursust võib pidada igati õnnestunuks. Kokku kümnel orientatsioonikursusel on senini vabatahtlikult osalenud 139 õppurit: teolooge 89 (neist 8 välismaalt), meedikuid 20, juriste 3, psühholooge 5, teisi 12, kellest 129 (sh 7 välisõppurit) on kursused edukalt lõpetanud444. Siit võime oodata lisaks senistele, veel umbes 35-45 tulevast tegev-, Kaitseliidu ja reservkaplanit ning teiste valdkondade erialaohvitsere. Üle poole senistest õppuritest on olnud usuteaduse üliõpilased, kes mõned aastad tagasi olid ajateenistusest vabastatud, sest sel ajal kõrgkoolide üliõpilasi ajateenistusse ei võetud. Tänu nendele kursustele on vähemalt osa üliõpilastest kaitseväega tutvunud. Peab nentima, et kursuslased on üldiselt võtnud väljaõpet täie tõsidusega ja kõikidel kursustel on täheldatud head koostöövaimu. Seda kinnitavad ka kursuste rivilaulud, millest oleme käesolevas teoses ära toonud kaks445. Kutsealused üliõpilased, kes on edukalt läbinud reservkaplanite kursused, võisid kandideerida paari aasta jooksul suvistele reservohvitseride kursustele. Nüüd, kus kõik üliõpilased peaksid läbima kohustusliku ajateenistuse, sellist võimalust enam ei ole446.
Lisaks on kuus meedikut lõpetanud KOK-7 esimese, st sõjaväelise osa. Vt lisa 23 lk 337-38. 446 Kogemused on näidanud, et teoloogidest 10-20% ei lõpeta oma teoloogilisi õpinguid, ei ole oma kirikule vastuvõetavad või ei vasta kaitsejõudude nõuetele.
445 444
Peaaegu kõik Eesti usuteaduslikud õppeasutused hindavad kaplanite väljaõpet kui praktilise usuteaduse lisakursust 2-3 ainepunktiga. On loota, et kõrgkoolid teevad varsti seda sama meedikutega. Usuteaduse üliõpilased, kes on läbinud reservkaplani kursuse ning kuuluvad mõnda Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikusse, võivad saada sooviavalduse esitamisel reservkaplaniks pärast usulise kõrghariduse omandamist ja oma kiriku ordinatsiooni. Nõnda on 40 Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute vaimulikku senini samuti edukalt läbinud eelnimetatud kursused. Nende näol on Eesti kaitsejõud saanud oma ridadesse kokku 23 tegevkaplanit447, 11 Kaitseliidu kaplanit ja 24 reservkaplanit. Mobilisatsiooni korral vajame vähemalt 40 reservkaplanit, kuna lisaks väeosade kaplanitele peame varuma kaplaneid haiglatele ja laatsarettidesse, põgenike- ja sõjavangilaagritesse ning kaotuste korvamiseks.
4.2.4 TAASTATUD KAPLANITEENISTUS VIIEAASTANE
Eesti kaitseväe kaplaniteenistuse taastamisest möödus 2000. a 5. juulil viis aastat. Seda tähtpäeva tähistati esimesel augustikuu pühapäeval piduliku jumalateenistusega Paldiski Nikolai kirikus. Jutlustas kolonel Viise, liturgias teenisid peakaplan ning kaplanid Tõnisson, Kubjas ja Kütt. Nagu kaplanitel kombeks, oli ka sellel teenistusel kirikupalvena kasutusel laulupalve Te Deum. Kaitseväe esindajana kõneles kol Arvo Sirel, tervitusi tõid Kanada kaplanitekooli peainstruktor mjr Karl McLean ja Euroopa Sõduritekodude Keskliidu ECHOS'e peasekretär reservkol-ltn Peter Koorneef. Tervitusi oli saabunud ka endiselt kaitseministrilt Hain Rebaselt ja kindral Aleksander Einselnilt, kes mõlemad olid seotud kaplaniteenistuse taastamisega. On olnud arutusel asendada tulevikus iga-aastane peakaplani preemia hinnalise kingitusega. On arutatud ja loobutud kaplanite oma teenetemärgi ,,Pro Deo et Patria" loomisest. Aastapäeva puhuks saatis helilooja Roman Toi Torontost kaplaniteenistusele pühendatud sarvesignaalid ,,Tapto" ja ,,Äratus". Samal õhtul toimus sõbralikus vaimus pidulik õhtusöök. Osalesid kõik Eestis viibivad kaplanid, KOK-5 õppurid ja külalislektorid. Päevakohase kõnega esines kolonel Viise. Tervitusi ja kinke andsid üle väliskülalised mereväekaplan Gary Pollitt (USA), mjr McLean (Kanada), kol-ltn Koorneef (Holland) ja Läti kaplaniteenistuse esindaja kaplan Viesturs Gerhards. Aastapäeval oli kaplaniteenistuses tegevteenistuses 16 kaplanit. Samal ajal oli kaplaneid Kaitseliidus 10, reservis 12 ning 19 kaplani447 Nendest on läinud kolm tagasi kirikuteenistusse ja arvatud reservi, üks on määratud vanusepiiri ületamise tõttu reservi, kaks on tänapäeval riviohvitserid.
kandidaati. Need arvud suurenesid peatselt, kui kõik KOK-5 lõpetanud olid saanud auastmed ning leidnud omale koha, kas tegev-teenistuses, Kaitseliidus või reservis.
4.2.5 KRISTLIK ja MORAALNE KASVATUS EESTI KAITSEJÕUDUDES
Eesti põhiseaduses on sätestatud, et Eestis ei ole riigikirikut. Kõikidele inimestele on kindlustatud usuvabadus. Kaitseväes tähendab see ühest küljest, et kaitseväelase usulisi õigusi ei tohi piirata, veelgivähem naeruvääristada, kuid samas ei saa ka kedagi sundida jumalateenistustest ega leeritundidest osa võtma. See aga ei keela kaplanil kui kristlasel kristlikku moraali õpetada või soovijatele usuõpetust anda. Eesti kaitseväel on suur vastutus valmistada kaitseväelasi ette riigikaitse ülesanneteks ja samuti tõsta nende kui Eesti Vabariigi kodanike moraalset ja eetilist taset. Eelmainitud eesmärkide saavutamiseks on kol Viise 1997. a juulis koostanud programmi ,,Meie moraalne pärand", mida õpetavad kaitsejõudude kaplanid. Programm baseerub Piibli kümnele käsule ja on mõeldud kodanikuõpetuse eetilismoraalse külje rõhutamiseks kaitseväes448. Kava, mis oli kavandatud 12nädalasele noorte väljaõppe perioodile, on ühenduses ajateenistuse lühendamisega kaheksale kuule, lühendatud kaheksale nädalale449. Paljudele noormeestele on see elus esimene kokkupuutumine kristliku moraaliga. Õpetus toimub noorsõduri baaskursuse ajal, st ajateenistuse esimese kolme kuu jooksul kaks tundi nädalas, kokku 24 tundi. Programmis on: lühike sissejuhatus ­ Eesti eetilis-moraalsete väärtuste ajalooline ülevaade; kaplaniteenistus Eesti kaitsejõududes; miks olla moraalne; Piibli kümne käsu sissejuhatus - käsud kui elu alalhoiu reeglid; teeni Jumalat; ära kuritarvita Jumala nime; pühitse pühapäeva; austa vanemaid; ära mõrva (tapa); ära riku abielu; ära varasta; ära valeta; ära himusta; ja käskude kokkuvõte. Järgnevad loengud, kuidas rakendada kümmet käsku igapäevases elus: perekonna tähtsus; mis tähendab olla lapsevanem; alkoholi ja uimastite kuritarvitamine; auto juhtimine ja liikluseetika, seksuaalne eetika, suhtumine teistesse etnilistesse gruppidesse ja uskudesse, eetilis-moraalsete probleemide lahendamine elus; ning lõpuks (kui aeg lubab) lühike sissejuhatus võrdlevasse usuteadusse ja teadmiste kontroll450. Ühenduses ajateenistuse lühenemisega tuli ka seda kursust lühendada ning selle kestvus on tänapäeval 8-10
Vt 2Ms 20:2-14. Kaitseväe juhataja käskkirjaga moodustati töögrupp, kes töötas välja kaitseväe eetilised normid, mis nüüd kaitseväe juhataja poolt kinnitatud. Töögrupi esimeheks on peakaplan. 450 Vt lisa nr 8 lk 301.
449 448
topelttundi ja selleks tuleb kaplanil leida aega reservtundide arvelt. Ohvitseridele ja allohvitseridele on koostatud samasugune kuuetunniline kava, mida iga kaplan peaks kord aastas oma väeosas läbi viima. Kaplanid osalesid ka ,,Kaitseväe eetiliste väärtuste ja normide" õppekava väljatöötamise töögrupis. Kaplanite aastaaruannetest selgub, et enamuses väeosades hindavad üksuste ülemad seda programmi ning teevad kõik, et sellele leitaks pingerikkas noorsõduriõppes aega. Kahjuks ei toimi see veel igal pool451. Kaplanid on alati valmis kõikidele kaitseväelastele, kes on vastavat soovi avaldanud, tutvustama kristlikke põhiõpetusi. Kui keegi soovib nendesse põhjalikumalt süveneda, siis teeb kaplan seda vastavalt tema oma kiriku õpetustele. Praktiliselt igal kaplanil on pea iga sissekutsega vaja korraldada leeri, ristimise või laulatuse ettevalmistuskursusi452. Seni arvuliselt suurim ristimisteenistus toimus kolmekuninga pühal 2003 Narva Aleksandri kirikus, kus Piirivalve Narva-Jõesuu õppe-
PIIRIVALVE AJATEENIJATE RISTIMISTEENISTUS NARVA ALEKSANDRI KIRIKUS KOLMEKUNINGA PÜHAL 2003. Esireas keskel vasakult: EELK Viru praost AVO KIIR, peakaplan kol-ltn TÕNIS NÕMMIK, Piirivalve Narva-Jõesuu õppekeskuse ülem mjr TOIVO SANDER, kohaliku koguduse ja Kaitseliidu Alutaguse maleva õpetaja n-ltn VILLU JÜRJO ja Piirivalve Narva-Jõesuu õppekeskuse kaplan n-ltn GUSTAV KUTSAR. Foto: Tõnis Kärkinen.
451 452
Originaalid kaplaniteenistuse arhiivis Näiteks toimus 2004 kolm laulatuse ettevalmistuskursust KJPS ohvitseridele.
keskuse kaplan n-ltn Gustav Kutsar oli ettevalmistanud ristimiseks 49 piirivalve ajateenijat. Teenistusel osalesid veel peakaplan Nõmmik, EELK Viru praost Avo Kiir ja kohaliku koguduse ja Kaitseliidu Alutaguse maleva vaimulik n-ltn Villu Jürjo. Sellistest kursustest osavõtt on viimastel aastatel suurenenud. Näitena võib nimetada, et Piirivalve Narva-Jõesuu õppekeskuses järgnes ülalnimetatud kursusele kohe uus ja sama arvukas ning leerikursused jätkusid kuni õppekekuse sulgemiiseni. Teistes üksustes on huvi leeriõpetuse vastu olnud tagasihoidlikum. Samuti korraldatakse aeg-ajalt samasuguseid kirikuliikmeks saamise ettevalmistuse ristimise ja leeritamise kursusi kaadrikaitseväelastele. Siin on tihti üheks soovi põhjuseks abielu kristlikult laulatada. Haruldasemad on ettevalmistused kristlikuks laulatuseks. Osavõtt eelnimetatud kristlikust õpetusest on senini olnud üldiselt kaunis tagasihoidlik, kuid näitab pidevat kasvu, sest kaitseväelased, eriti ohvitserid on hakkanud abielu rohkem väätustama ning üha rohkem pruute soovivad kirikliku laulatust. Kuna tänapäeval analoogselt eelmise iseseisvusperioodiga veel puuduvad kaitseväel oma garnisonikirikud453, siis toimuvad tavaliselt ristimised mõnes kohalikus kirikus. Samuti toimitakse teiste vaimulikkude talitustega, nagu laulatused ja matused. Teistesse kirikutesse või uskudesse kuuluda soovijad viiakse nende palvel ühendusse mõne soovitud kiriku või konfessiooni lähima kogudusega.
4.2.6 ARENG JÄTKUB ehk EDASI TÄHTEDE POOLE
Eesti Vabariigi 81. aastapäeval autasustas president Lennart Meri kol Viiset Kotkaristi III klassi kaelaskantava teenetemärgiga, mille üleandmine toimus küll alles pool aastat hiljem KOK-4 kursuse lõpuparaadil. Samal päeval ülendas president Meri peakaplan Tõnis Nõmmiku kolonelleitnandiks ja kaplan Ago Lilleoru nooremleitnandiks. Neli kuud hiljem ­ Võidupühal 1999, sai esimesena kaplanitest leitnandi auastme Taavi Laanepere ja sama käskkirjaga sai nooremleitnandiks Rahuoperatsioonide Keskuse kaplan Aarne Lätte. Pärast EELK Usuteaduse Instituudi Pastoraalseminari lõpetamist ning õpetaja ordinatsiooni ülendati sama aasta augustis nooremleitnandiks Roland Tõnisson ning septembris reservkaplan Lauri Kurvits samuti nooremleitnandiks.
Tapal asetati esimese Eesti kaitseväekabeli nurgakivi usupuhastuspühal 2005. Arutlusel on kavad püstitada garnisonikabeleid tulevikus Pärnu ja Võru väljaõppekeskustes ning Rahuoperatsioonide Keskuses Paldiskis.
Suurenenud on kaplanite ametikohtade arv, mis saavutas sügisel 2003 oma maksimumi. Lisaks kaitseväele teenivad kaitseväekaplanid rotatsioonikorras ka Piirivalves ja kuni sügiseni 2005 Päästeteenistuse sõjaväestatud üksustes. Pikemat aega oli Kaitseliidu Peastaabis kavas kaplani täisajalise ametikoha loomine, kelle ülesandeks on Kaitseliidu kaplanite tegevuse juhendamine. Alles märtsis 2003 asus seal tööle leitnant Aivar Sarapik, kes täidab ka noorkotkaste peavanema ülesandeid. Seisuga 1. oktoober 1999 oli Eesti kaitsejõudude tegevteenistuses 12 kaplanit ja üks kaplanikandidaat ning Kaitseliidu ridades kuus reservkaplanit, reservis 10 kaplanit ja lisanimekirjas 17 kaplanikandidaati, st kaplanite orientatsioonikursuse läbinud üliõpilast. Vakantseid ametikohti oli samal ajal kuus, neist kolm Päästeameti sõjaväestatud päästekompaniides. Võidupühal 2000 ülendati nooremleitnandiks Raino Kubjas (Tartu Üksik-päästekompanii) ja augustis Raivo Nikiforov (Suurtükiväegrupp). Vabariigi aastapäeval 2001 sai leitnandi auastme Veljo Kaptein (Pärnu ÜJP) ning nooremleitnantideks ülendati Ralf Alasoo (Kalevi ÜJP) ja Urmas Roosimaa (Tallinna Üksik-päästekompanii). Sama aasta Võidupühal jõudis esimese kaplanina kapteni auastmesse vanemkaplan Taavi Laanepere, kolmanda kaplanina sai leitnandi auastme Peeter Parts (Viru ÜJP) ja nooremleitnandiks ülendati Merike Kütt (Üksik-sidepataljon).
4.2.7 TÄIENDÕPE
Igal aastal toimuvad tegevteenistuses olevate kaplanite õppepäevad või täienduskursused. Esimene õppepäev oli novembris 1997 Paldiskis, teine juunis 1998 Põltsamaal, kolmas juulis 1999 Paldiskis, neljas novembris 1999 Tallinnas Eesti Piibliseltsi ruumes ja viies Tallinnas Üksik-sidepataljonis 2001 (koos peainspektori ametkonnaga). Õppepäevadel, kuhu on mõnikord kutsutud ka kaplanite perekonnaliikmeid, antakse erialast täiendõpet ning arutatakse kaplanitööga seonduvaid probleeme. Alates sügisest 1999 on toimunud õppepäevad üldiste kaitseväe õppepäevade korrakohaselt. Täiendõppe raamesse kuulub ka kaplanite osavõtt reservohvitseride lühendatud kursustest. Seitse kaplanit on lõpetanud Meegomäel asuvas Lahingukoolis reservohvitseride lühendatud kursused (ROK ja VROK). Kaplan Sarapik läbis erialaohvitseride kursuse454 Inglise kuulsas Royal Military College`is Sandhurstis. Järgnevatel aastatel on kavas suunata kõik tegevväekaplanid (v.a need,
Ametlik ingliskeelne nimetus: Professionaly Qualified Officers Course.
kes on saanud põhjalikuma baasväljaõppe mõne välisriigi eriala ohvitseride või kaplanite õppeasutuses) Tartusse Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustese või Tapale väljaõppekeskuse erialaohvitseride kursustele. Esimene kaplanite paaripäevane ametialane täiendõpe toimus 1999. a juulis Paldiskis. Õppekava koostamisele kaasati kolonel Viise, USA mereväe endine peakaplan kontradmiral White, USA mereväe kaplan Gary Pollitt ja Rootsi välipastor kapten Christian Braw. Lektorites olid palutud lisaks Eesti peakaplanitele veel USA mereväekaplanid Gary R. Pollitt ja George E. Dobes, kasutades ära nende kohalviibimist külalislektoritena kaplanite orientatsioonikursusel KOK-4. Esmakordselt olid õppepäevale kutsutud ka reservkaplanid, esmajoones just need, kellel on huvi astuda tulevikus tegevteenistusse või Kaitseliitu. Ka osales esmakordselt Eesti kaplanite õppepäevadel üks Läti kaitsejõudude kaplan, veebel Ojars Freimanis. Analoogsed kaplanite õppepäevad toimusid augustis 2000. Ka nüüd kasutati KOK-5 külalislektorite abi. Üks peateema oli taas eetika ja kaitseväelaste perekondlikud suhted. Meie lõunanaabrite kaplaneid esindas seekord kaplan Viesturs Gerhards. Õppepäevadel räägiti suitsiidi ennetamisest, oikumeenilisest koostööst ja kaitseväelaste hingehoiuprobleemidest. Augustis 2001 oli meie kaplaniteenistus jõudnud nii kaugele, et Paldiski Rahuoperatsioonide Keskuses võidi korraldada esimene esimese tasandi täiendkursus KTK-1. Kursuse ülemaks oli määratud peakaplan, abiks vanemkaplan, neid abistas ltn Veljo Kaptein. Osales 12 tegevteenistuses olevat kaplanit ja üks kaplanikandidaat, nendest kaks Lätist455. Peale peakaplani olid kõik instruktorid välisriikidest: Kanada kaplanitekooli õppejõud kol-ltn Lawrence D. MacIsaac ja kaptenid John M. Organ ning Eric S. Reynolds, Suurbritannia kaplanitekooli maaväe osakonna ülem, II järgu kaplan456 Steven Perselle. Lisaks oli kohal Suurbritannia sõjajõudude pearabi Malcolm Weisman, kes tutvustas kursuslastele Suurbritannia kaitsejõudude juudi välirabide (välikaplanite) tegevust ja juudiusuliste sõjaväelaste usulist teenimist. Selleks, et kontrollida meie kaplanite inglise keele oskust, toimusid nii loengud kui ka arutlused inglise keeles. Kogesime, et enamusele osalejatele ei teinud see raskusi. Kõik instruktorid olid oma ala spetsialistid, selle tõttu oli tase kõrge ning õppurid jäid kursusega rahule. Külalislektorid olid samuti rahul ja helded kiitusega. Teine samalaadne kursus, KTK-2 toimus 26.-29. augustil 2002 Paldiskis. Pearõhk oli seekord pandud nõustamisele: arutati raevu-,
Varem KOK-5 osalenud Lätist vanempootsman Laimensis Paulins ja v-srs Ilmars Mardelis. 456 Vastab kolonelleitnandi auastmele.
ESIMENE RAHVUSVAHELINE KAPLANITE TÄIENDUSKURSUS KTK-1 RAHUOPERATSIOONIDE KESKUSES, JUULIS 2001. Istuvad vasakult: kpt ERIC REYNOLDS (Kanada), kol-ltn LAWRENCE MacISAAC (Kanada), kpt JOHN M. ORGAN (Kanada), kol-ltn TÕNIS NÕMMIK, pearabi MALCOM WEISMAN (Suurbritannia), kol-ltn STEVEN PERSELLE (Suurbritannia) ja ltn VELJO KAPTEIN.
RAHVUSVAHELINE KOOSTÖÖ: KAPLANITE TÄIENDUSKURSUS KTK-2 PALDISKI, AUGUST 2002. Istuvad vasakult: kol-ltn ANTS KIVISELG, kol-ltn STANLEY JOHNSTONE (Kanada), kol-ltn TÕNIS NÕMMIK, mjr SYLVAIN MAURAIS (Kanada), kpt JOHN ORGAN (Kanada), kpt TAAVI LAANEPERE. Puudub: kol-ltn ARNE
SILVIOSEN (Norra).
KTK-3 PALDISKIS, JUULIS 2003. Esireas (vasakult): n-ltn MERIKE KÜTT pisipoeg UKU'ga, kol KONRAD HEILMANN (Saksamaa), kol TÕNIS NÕMMIK, mjr JOHN ORGAN (Kanada), kpt SUZANNE BAILEY (Kanada) ja kpt TAAVI LAANEPERE. Puuduvad kaitseväe peapsühholoog mjr HARRI INTS ja ltn ROLAND TÕNISSON.
KTK-4 TALLINNAS MEREVÄEBAASIS, SEPTEMBRIS 2004. Istuvad (vasakult): vanemkaplan mjr TAAVI LAANEPERE (kursuse ülema abi), Rootsi peakaplan brig-kin STEN ELMBERG, peakaplan kol TÕNIS NÕMMIK (kursuse ülem), külalisinstruktorid Kanada kaplaniteenistusest majorid GARY A. MARCHE ja GERHARD F. VARDY ning Rootsi kaplaniteenistuse staabikaplan MATS NORMANN. Puudub välipastor KARL-ANDRES HJORTSKULL. Foto: Merle Lember.
alkoholi- ja uimastiprobleeme, administratsiooni, pluralismi ning tutvuti Norra kaplaniteenistusega. Kursus toimus taas inglise keeles. Kursust juhtis kpt Taavi Laanepere, kuna kursuse ülemaks määratud peakaplan oli hõivatud muude ülesannetega. Külalislektoriteks olid Kanada kaplanitekooli endine ülem kol-ltn Stanley Johnstone, Norra maaväe vanemkaplan kol-ltn Arne Silviosen, Kanada kaplanitekooli peainstruktor mjr Sylvain Maurais ja kpt John Organ. Välisriikidest osalesid kaptenid Saulius Kasmauskas ja Antanas Stumbra Leedust, v-srs Laimnesis Paulis Lätist, ning välipastorid Patrik Göransson Rootsist ja Tuomas Palola Soomest. Kursus lõppes traditsioonilise piduliku õhtusöögiga, kus tunnistused lõpetajatele andis üle Kaitsejõudude Peastaabi personaliosakonna ülem kol-ltn Ants Kiviselg. Kolmas täienduskursus KTK-3 toimus taas Paldiskis 21.­25. juulil 2003. Peateemaks oli sellel aastal suitsiidipreventsioon. See teema on Eesti kaitseväes aktuaalne, sest kuigi suitsiidide arv kaitseväelaste seas on viimastel aastatel ligi poole võrra vähenenud, juhtub neid siiski. Kaplanid peavad oskama tähele panna suitsiidi kalduvustega kaitseväelasi ning võtta tarvitusele meetmeid suitsiidide ära hoidmiseks. Aset leidnud suitsiidi puhul on vajalik, et kaplanid, meedikud ja psühholoogid oleksid võimelised traagikat leevendama ning abistama kaasteenijaid, perekonna liikmeid jt. Külalislektoriteks olid kpt John Organ ja kpt Suzanne Bailey Kanadast, erumereväekaptenid George Dobes ja Gary Pollitt USA'st ja kol Konrad Heilmann Saksamaalt. Lisaks kaplanitele osales kursusel kaks kaitseväe arsti, üks medõde ja kaks psühholoogi. Kursuse lõpudiplomid andis pidulikul vastuvõtul üle Kaitsejõudude Peastaabi ülem kol Alar Laneman. Neljas kaplanite täienduskursus KTK-4 toimus septembris 2004 Tallinnas Mereväebaasis. Peateemaks oli kaitseväelaste pastoraalne nõustamine eriolukordades. Instruktorid olid Kanada kaplanid majorid Gary A. Marche ja Gerhard F. Vardy. Rootsi peakaplan brig-kin Sten Elmberg tutvustas Rootsi välipastoratuuri struktuuri ja tegevust ning Lõuna-Rootsi kaitseringkonna välipraost Karl-Anders Hjortskull tutvustas Rootsi ja rahvusvahelise kristlike ohvitseride organisatsioone Nagu varemgi, oli kursuse instruktorite osalemine rahastatud Kanada Military Training Assistance programmi poolt. Viies kaplanite täienduskursus KTK-5 toimus Tallinnas, Meditsiini väljaõppekeskuses, väga heades tingimustes. Teemaks oli kaplanid, meedikud ja psühholoogid rahutagamisoperatsioonidel. Õppejõududeks olid Kanadast kaplanid kaptenmajor Robert C. Humble, mereväeleitnant Gaëtan Fortin ja kpt Barbara Putnam, Suurbritannia relvajõudude pearabi mjr Malcolm Weiseman ning USA's mereväekapten Gary Pollitt.
Eesti poolt olid instruktoriteks Meditsiini väljaõppekesksuse ülem mjr Merike Johanson, Rahuoperatsioonide keskusest maj Aare Tuvike ja ltn Gustav Kutsar mereväe kaplan Ralf Alasoo ning psühholoog n-ltn Merle Tihaste. Nagu varematel aastatel oli kursuse ülemaks ja tema abiks peaja vanemkaplanid. Kursusel osalesid 13 kaplanit, kaks Kaitseliidu kaplanit, üks reservkaplan, viis meedikut ja üks psühholoog. Kursust rahastas, nagu varemgi, Kanada Military Training Assitance Plan. Kanada kaplaniteenistus Military Training Assitance Plani raames viib Eestis sügisel 2006 läbi veel ühe tasuta kaplanite täienduskursuse kus teemaks kaplanite väljaõpe. Tulevikus peame ise olema võimelised kaplanite väljaõpet igal tasemel läbi viima. EAÕK metropoliit Stefanos koos kpt Sarapikuga on korraldanud ühe õppepäeva EAÕK kaplanitele ja reservkaplanitele Pärnu ÜJPs. Loodame, et see ei jää ainsaks taoliseks ettevõtteks. Täiendõppe eesmärgil on alates a-st 1996 igal aastal lähetatud kaplaneid mitmesugustele kursustele ja seminaridele välismaale. Siinjuures on üheks eeltingimuseks vajaliku võõrkeele oskus. Täiendõppe alla kuulub selle tõttu keeleõpe algtasemel (põhiliselt inglise keel), mis toimub peamiselt kodumaal. Inglise keele valdamine on vajalik koostööks NATO ja teiste riikide kaitsejõududega ning täiendõppeks välisriikides. Senini on Eesti pinnal lõpetanud inglise keele kursuse kaks kaplanit 1998, kaks 1999. aastal, 2000. aastal veel kaks
KTK-5 TALLINNAS SEPTEMBRIS 2005. Istuvad (vasakult):kpt BARBARA L. PUTNAM, (Kanada), mjr MERIKE JOHANSON, kol TÕNIS NÕMMIK , kaptenmajor ROBERT C. HUMBLE (Kanada) ja mereväeleitnant GAËTAN FORTIN (Kanada). Seisab ( vasakult esimene) mjr TAAVI LAANEPERE. Puuduvad mereväekapten GARY R. POLLITT (USA) ja Suurbritannia kaitseväe pearabi MALCOM WISEMAN. Foto: Endel Apsalon.
kaplanit, kes mõlemad õppisid juba kõrgemal tasemel. Samuti on ka viimasel paaril aastal olnud igal aastal vähemalt üks kaplan kodumaistel inglise keele kursustel. Saksa keele õppijaid on seni olnud üks -- kaplaniteenistuse endine referent Anneli Viil. Juulis 1999 siirdus esimese kaplanina Kanada kaitsejõudude keeltekooli CFB Bordeni väljaõppekeskusesse n-ltn Roland Tõnisson, talle järgnes kolm kuud hiljem n-ltn Peeter Parts. Detsembris 2000 lõpetas heade tulemustega sama kursuse vanemkaplan ltn Taavi Laanepere. Jaanuaris 2001 järgnes n-ltn Ago Lilleorg. Augustis-septembris 2004 õppis Kanadas prantsuse keelt n-ltn Andrei Sõtsov. Peab nentima, et kaplanid, nii nagu teised Eesti ohvitserid, on olnud Kanadas head õpilased ning tänu nende edukusele on Eesti saanud lisaks õppekohti. Neli kaplanit, tolleaegsed nooremleitnandid Veljo Kaptein, Taavi Laanepere ja Kaido Petermann ning lipnikud Ralf Alasoo ja Alo Martinson, on Tallinnas USA saatkonnas sooritanud edukalt Ameerika kaitsejõudude inglise keele eksamid, mis neile on võimaldanud asuda õppima välismaal toimuvatel ametialastel kursustel. Aeg-ajalt avaneb kaplanitel võimalus end välisriikides teistes keeltes täiendada. Lisaks inglise keele õppele on kaplanitel nüüd esmakordselt avanenud võimalus ka saksa keele omandamiseks Saksamaal ning prantsuse keele õppimiseks Kanadas. Eesti kaplaniteenistus soosib igati akadeemiliste kraadide poole pürgivaid kaplaneid. Senini on ltn Ago Lilleorg saavutanud bakalaureuse kraadi Tartu Ülikoolis (2000) ning samas esimese kaplanina magistrikraadi 2003. Üksik-vahipataljoni kaplan ltn Aivar Sarapik on saavutanud usuteaduse magistri kraadi USA's Bostoni Helenic College's USAs. Ltn Roland Tõnisson alustas magistriõpet 2000. a septembris Minneapolises USAs, teenides samal ajal kohalikku väliseesti kogudust ning olles praktikal ühes Minnesota osariigi Air National Guardi üksuses. Ta saavutas Master of Divinity teadusliku kraadi mais 2001. Juunis 2004 kaitsesid Tartu Ülikooli usuteaduskonnas oma magistrikraadi vanemkaplan mjr Taavi Laanepere ja n-ltn Andrei Sõtsov457. Jaanuaris 2004 alustasid magistriõpet EELK Usuteaduse Instituudis lpn Silvester Jürjo ning septembris 2005 n-ltn Arvo Orav. Tartu Ülikoolis asus sügisel 2004 usuteaduskonna religiooniantropoloogia magistrantuuris õppima leitnant Urmas Roosimaa ning septembris 2005 ltn Raivo Nikiforov ja lpn Ott Aro. Reservkaplanitest on magistrikraad n-ltn Heiki Reilal. Oktoobris 2005 kaitses edukalt Tartu Ülikooli usuteaduskonnas doktori väitekirja kol Tõnis Nõmmik. Mjr Taavi Laanepere ja n-ltn Andrei
457 Reservkaplan lpn Andrei Sõtsov astus tegevteenistusse Pärnu ÜJP kaplanina jaanuaris 2002.
Sõtsov on vastu võetud Tartu Ülikooli usuteaduskonda doktoriõppesse, arvatavasti lisandub neile tulevikus veel teisigi. Ka reservkaplanitele on ette nähtud iga paari aasta tagant talle lähemas tegevväe üksuses paar õppepäeva, mille eesmärgiks on jälgida üksuse kaplani tegevust. Peale selle võtab reservkaplan osa oma reservüksuse perioodilistest õppekogunemistest. Esimene täiendõppusel käinud reservkaplan on n-ltn Ants Leedjärv. Ta viibis 1999. a märtsis üks nädal Üksik-sidepataljonis. Järgnesid lpn Lauri Kurvits (ülendati peatselt nooremleitnandiks) Üksik-vahipataljonis, n-ltn Allan Lilleorg Tartu Üksik-jalaväepataljonis ja ltn Veljo Kaptein Kalevi reservpataljonis. Õppusele ,,Kevadtorm 2003" oli kaasatud reservkaplan ltn Veljo Kaptein ja ,,Kevadtorm 2004" Kaitseliidu Lääne maleva kaplan n-ltn Ants Leedjärv ja Pärnu maleva kaplan n-ltn Raino Kubjas. 2005 osalesid ,,Kevadtormil 2005" reservkaplanid kpt. Ago Lilleorg, n-ltn Ants Leedjärv ja lpn Meelis Maikalu. Esimese kaitseväekaplanina omandas õiguse kanda pärast vastavat väljaõpet Eesti langevarjuri märki n-ltn Aarne Lätte. Tänapäeval kannavad sama märki veel kpt Kaido Petermann, kpt Aivar Sarapik ja nltn Moonika Tali. Vanades NATO riikides osalevad kaplanid, keda tulevikus on kavatsus edutada kõrgetele ametikohtadele, kindralstaabiohvitseride kursustel458. Esimese Eesti kaplanina osales Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgemas Sõjakoolis jalaväepataljoni taktika ja nooremstaabiohvitseride kursusel vanemkaplan mjr Taavi Laanepere. Peale selle kursuse edukat sooritamist on tõenäoline, et ta jätkab õpinguid Balti Kaitsekolledzi kõrgemetel riigikaitse kursustel459. Kõikidele tegevteenistuses olevatele kaplanitele kasutamiseks ja tõhusama väljaõppe võimaldamiseks on rajatud kaplaniteenistuse ametkondlik raamatukogu, kus leidub eesti-, inglise-, prantsuse-, rootsija saksakeelseid erialalisi raamatuid ja teaduslikke ajakirju. Samas on ka seni veel tagasihoidlik videolintide ja nootide kogu.
4.2.8 VANEMKAPLANI AMETIKOHA TAASTAMINE
Kaplaniteenistuse areng ja viimasel ajal lisandunud töö sõdurikodude organiseerimisel on tõstnud peakaplani töökoormust. Osalt selle tõttu, kuid veel rohkem vajadusest hakata mõtlema juhtivate kaplanite järelkasvule ja väljaõppele, otsustati Kaitsejõudude Peastaabis
458 459
Samuti nagu mitmed teised kõrgemad erialaohvitserid. Vt Väljaõppe- ja isikutoimikud kaplaniteenistuse arhiivis. Kuna hoiuruum kaplaniteenistuses kabinetis on piiratud, siis on vanemad toimikud antud üle Kaitsejõudude Peastaabi arhiivi.
taastada kaplaniteenistuse vanemkaplani ametikoht. Kaitseväe juhataja käskkirjaga nr 322 (mis kannab kuupäeva 9. juuni 2000) määrati kaitseväe teiseks vanemkaplaniks senine Õhutõrjedivisjoni kaplan ltn Taavi Laanepere. Esialgselt see määramine peakaplani töökoormust ei vähendanud, sest ltn Laanepere siirdus kohe pärast vanemkaplani ametikohale asumist viieks kuuks inglise keele kursustele Kanadasse. Naastes Kanadast elas ta kiiresti sisse oma uude ametisse ning tänu sellele on kaplaniteenistuse töö muutunud palju tõhusamaks.
4.2.9. OLMETINGIMUSED
Taasiseseisvud Eesti kaitsevägi on teinud suuri edusamme relvastuses, väljaõppes, eetilises arengus ja elutingimustes. Paranenud on ka kaplaniteenistuse olmetingimused. Kaplaniteenistuse asutamisel pidi kol Viise oma pisitillukest tuba jagama kolme ohvitseriga ja tihti majandama kaplanitele vajalikke asju omast taskust. Õnneks on see minevik. Kuna ruumikitsikus peastaabi hoones Narva maantee 8 oli suur ning uue hoone remont oli aeglane, tuli leida ajutisi lahendusi, kuhu majutada suurenevaid peastaabi osakondi. Nõnda paiknes detsembris 2001 kaplaniteenistus kaks ja pool nädalat Kaitseliidu hoones ning siis ligi aasta üüritud pinnal Jõe tänavas. Alates detsembrist 2001 on aga kaplanitel korralik tööruum peastaabi uues hoones, kus on ruumi nii peakaplanile, vanemkaplanile, projektiohvitserile460 ning kaplaniteenistuse referendile ning kus asub ka raamatu-, videolintide ning CD ja DVD plaatide kogu. Puudub veel ainult
KAPLANITEENISTUSE REFERENT KVA ANNELI VIIL OMA TÖÖPOSTIL KAPLANITEENISTUSE AJAKOHASES RUUMIS KAITSEJÕUDUDE PEASTAABI UUES HOONES. VEEBRUAR 2003.
460 Jaanuaris 2004 teatati, et projektiohvitseri asendab tulevikus sotsiaalametnik. Kahjuks see ei olnud veel oktoobris 2005 toiminud.
üks ruum kus oleks võimalik abivajajatega segamatult ja konfidentsiaalselt kõnelda. Ka ei ole enam tõsiseid raskusi kaplanite kursuste jm finantseerimisega ega vajalike lähetussummade leidmisega. Oma tunnustuse kaplaniteenistusele on andnud ka Eesti Kirikute Nõukogu: üks EKNi 2000. aasta preemiatest anti peakaplan Nõmmikule ,,silmapaistva tegevuse eest Eesti kaitseväe kaplanaadi arendamisel". Samas anti nõukogu tänukiri endisele peakaplanile kol Mihkel Viisele tema silmapaistva tegevuse eest Eesti kaitseväe kaplaniteenistuse ülesehitamisel ja kaplanite koolitamisel". Oma tänukõnes nentis kol Viise, et need autasud on tunnustused tervele kaplaniteenistusele. Kaitseväe tunnustusest kaplaniteenistusele kõneleb ka see, et Vabariigi aastapäeval 2001 annetas Vabariigi President Lennart Meri peakaplan Tõnis Nõmmikule Kotkaristi IV klassi aumärgi ja kaitseväe juhataja Kaitseväe Teenetemärgi ning aasta hiljem mälestusmedali ,,Kümme aastat taastatud kaitseväge". Kolonel Viise ei ole ka erus olles katkestanud kontakte Eesti kaplaniteenistusega. Ta osaleb aeg ajalt kaplanite kursustel instruktorina ja külalislektorina Eesti kaitseväe õppeasutustes ning nõustab vajaduse korral pea- ja vanemkaplanit. Väga hinnatud oli ka tema panus XIV Rahvusvahelisel peakaplanite konverentsil Tallinnas, kus ta täitis väga vajalikke esinduslikke ülesandeid
SAGEDANE TEGEVUS KAPLANITEL ON MÄLESTUSMÄRKIDE ja HAUAKIVIDE PÜHITSEMINE. KIN-MJR ALEKSANDER TÕNISSONI MÄLESTUSKIVI PÜHITSEMINE TEMA SÜNNIKOHAS SADUKÜLAS, AUGUSTIS 2002.
Ühiskonna hinnagust annab tunnistust ka see, et kodanikupäeval 2002 andis peaminister peakaplan Nõmmikule Kodanikupäeva aumärgi. Novembris 2003 pälvis sama aumärgi n-ltn Raivo Nikiforov (Tapa Väljaõppekeskus). Vabariigi aastapäeval 2002 ülendas president Arnold Rüütel leitnantideks kaplanid Ago Lilleoru (KVÜÕA), Kaido Petermanni (Lennubaas), Aivar Sarapiku (Üksik-vahipataljon) ja Roland Tõnissoni (Merevägi). Veidi enne Vabariigi aastapäeva veebruaris 2003 ülendati koloneliks peakaplan Tõnis Nõmmik, leitnandiks Aarne Lätte (Rahuoperatsioonide Keskus) ning nooremleitnandiks Alo Martinson. (Õhutõrjedivisjon). Võidupühal 2003 ülendati leitnandiks Kaitseliidu Nõmme malevkonna kaplan Lauri Kurvits ja nooremleitnandiks Andrei Sõtsov (Pärnu ÜJP). Kaks nädalat hiljem, juuli alguses, andis president Arnold Rüütel lipniku auastme ajateenijate reservohvitseride kursuse lõpetanud kaplanikandidaadile Silvester Jürjole. Vabariigi aastapäeval 2004 ülendas president Arnold Rüütel leitnantideks Raivo Nikiforovi (Tapa VÕK) ning Urmas Roosimaa (Tallinn Üksik-päästekompanii). Sama aasta Võidupühal sai Vabariigi Presidendilt majori auastme vanemkaplan Taavi Laanepere, kapteniks ülendati Peeter Parts (ÜVP), leitnandiks Ralf Alasoo (Miinilaevade divisjon) ning nooremleitnantideks Raivo Asuküla (KL Sakala malev) ja Moonika Tali (Kuperjanovi ÜJP). Võidupüha paraadil oli peakaplan Kaitseliidu Jõgeva maleva võidutule toojaks ning pälvis Kaitseliidu Tuletooja Medali. 9. novembril 2004 said lipniku auastme Narva-Jõesuu väljaõppekeskuse kaplan Ott Aro ja reservkaplan Igor Miller. Vabariigi aastapäeval 2005 ülendas Vabariigi president kapteniteks Ago Lilleoru (reservis), Kaido Petermanni (Õhuvägi) ja Aivar Sarapiku (Kaitseliit), leitnandiks Merike Küti (ÜSP) ning nooremleitnantideks Silvester Jürjo (Tapa Väljaõppekeskus), Jana Laaneseri (Tartu ÜPK) ja Kaitseliidu Pärnu maleva Pärnu-Jaagupi malevkonna kaplani Eduard Kakko. Kaitseväe juhataja autasustas samas Kaitseväe eeskujuliku teenistuse ristiga leitnante Ralf Alasood (Merevägi) ja Raivo Nikiforovit (Tapa Väljaõppekeskus). Võidupühal 2005 ülendas president Rüütel Gustav Kutsari (ROK) leitnandiks.
4.2.10 KAPLANID RAHUTAGAMISOPERATSIOONIDEL
NATO riikide kaitsejõud võtavad oma üksuste lähetamisel rahuvalve- või rahutagamisoperatsioonile peaaegu alati kaasa ka kaplanid. Eesti võttis selle tava omaks kevadel 2000. Sellistest rahuvalve- ja rahutagamismissioonidest osavõtt on igale kaplanile hea ametialane kogemus ning suureks kasuks tema arengul ja edaspidisel
tegevusel ning karjääril kaitseväes. Rahuoperatsioonide Keskuse kaplan n-ltn Aarne Lätte alustas 2000. aasta jaanuaris rahuvalvealast väljaõpet Taanis ning siirdus märtsis Eesti kompanii koosseisus missioonile Bosniasse. Kuna üksuses oli ohvitseri ametikohti vähe pidi ta täitma lisaks ka personaliohvitseri ülesandeid. Missiooni vältel leidis kaplan Lätte aega ka leeriõppeks, ta ristis ja leeritas 16 rahuvalvajat. Rõõmustav on asjaolu, et tänu kaplan Lätte tegevusele Bosnias on kaplanitele koht, kui kaitseväelaste arv seda õigustab, ka järgmistel rahuvalve- ja rahutagamisoperatsioonidel olemas. Kaplan Lätte sai mõlema tööga korralikult hakkama ning on esimene Eesti kaplan, kellele anti kaplanina Eesti ja NATO Bosnia rahuvalveoperatsioonide medalid. Varem oli sama medali saannud hilisem kaplan Alo Martinson, kui ta teenis allohvitserina rahuvalveoperatsioonil Bosnias. Teine Eesti kaplan rahutagamisoperatsioonil oli kerge luurekompanii BALTSQN-4 koosseisus n-ltn Kaido Petermann, kes siirdus missioonile 2001. a juunis. Lisaks kaplanitööle tuli temal aeg-ajalt täita ka personali- ja teabeohvitseri kohustusi. Ka tema ristis ja leeritas Bosnias 16 kaitseväelast. Kolmanda kaplanina siirdus rahutagamisoperatsioonile Kosovos n-ltn Raivo Nikiforov, kes alustas väljaõpet Taanis septembris 2002. Ta oli missioonipiirkonnas BALTSQUAD-7 koosseisus veebruarist augustini
EESTI RAHUVALVAJAD PÄRAST LEERIÕNNISTAMIST BOSNIAS PLEHHAANI FRANSISKAANLASTE KLOOSTRIS. Vasakult seitsmes üksuse kaplan n-ltn AARNE LÄTTE.
2003. Rahuvalvajate huvi usutõdede vastu näis püsivat, sest 11 rahuvalvajat võeti sellel missioonil ristimise läbi kristliku kiriku liikmeks. Päästeteenistuse demineerijatega viibis kaks kuud Afganistanis 2003 Tallinna ÜPK kaplan n-ltn Urmas Roosimaa. Järgmine kaplan, nltn Gustav Kutsar alustas oma väljaõpet märtsis 2004 ja siirdus kuueks kuuks Kosovosse sama aasta 3. juulil. Ka tema missiooni ajal toimus leerikursus kümmekonna osalejaga. Kaplanid Nikiforov ja Kutsar täitsid lisaks kaplani tavalistele ülesannetele ka üksuse personaliohvitseri kohustusi. Seoses Eesti rahuvalvajate hukkumisega Iraagis, vajas üksus kaplani toetust. Miinitõrjedivisjoni kaplan ltn Ralf Alasoo on kahel korral kahe nädala jooksul külastanud ESTPLA-8 ja ESTPLA-9 Bagdadis. Detsembris 2004 viibis kümme päeva töövisiidil Iraagis ltn Raivo Nikiforov, kes pidas sealsetele Eesti sõjameestele jõulujumalateenistuse. Järgmisena siirdub kavakohaselt rahutagamisoperatsioonile n-ltn Arvo Orav ning töövisiidile Iraaki olukorraga tutvumise eesmärgil kaitseväe vanemkaplan mjr Taavi Laanepere ja Kaitseliidu vanemkaplan kpt ivar Sarapik
4.2.11 OIKUMEENILINE KOOSTÖÖ
Eesti kaitseväe kaplaniteenistus on oikumeeniline, s.t kaplaniteenistus ei ole mitte ühe kiriku, vaid kõigi Eesti Kirikute Nõukogusse kuuluvate kirikute ühine koostöö. Praktilises elus tähendab see, et kuigi kaitseväes iga kaplan esindab oma kirikut, peab ta teenima ühtmoodi kõiki kaitseväelasi, vaatamata nende kiriklikule kuuluvusele või mittekuuluvusele. Teenistusse astunud kaplanid kodunevad tavaliselt selle nõudega kiiresti. Nagu eelpool tähendatud, kasutatakse tavalistel jumalateenistusel ,,Kaitseväe laulu- ja palveraamatus" äratoodud jumalateenistuse korda, mis on vastuvõetav kõikidele kaplanitele ning samuti suurele enemusele Eesti kaitseväelastest. Armulaua ja ristimise sakramenti jagatakse vastavalt iga kaplani konfessiooni tavadele. Soovijatele võib kaplan anda usu-, ristimisettevalmistust ja leeriõpetust vastavalt oma traditsioonile. Kuigi usutõdede tutvustamine on osa kaplani kohustustest, siis on teistest konfessioonidest ,,tallekeste varastamine" nii Eesti kaplaniteenistuses kui ka rahvusvaheliselt ülimalt ebaeetiline. Kaplanite värbamisel püütakse silmas pidada eesti rahvastiku usulist kuuluvust. Nii kuulus tegevteenistuses 1. mail 2004 19st kaplanist 12 Eesti Evangeelsesse Luterlikku Kirikusse, Eesti ApostlikÕigeusu, Metodisti ja Nelipühi kirikusse igasse kaks kaplanit ning
baptistidel oli üks (alates sügisest 2004 kaks) esindaja461. Tegevteenistuses olevatest kaplanitest on kolm naiskaplanit. Üks Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku kaplanitest on vene rahvusest. Õigeusu kirikutel puudusid kaua aega oma esindajad, sest need kirikud ei olnud senini vaimulike vähesuse tõttu suutelised tegevväkke kaplaneid saatma. Vajadus nende järele oli aga juba kaplaniteenistuse taastamisel. Eeltoodu ei kehti reservkaplanite ega ka kaplanikandidaatide kohta, kuhu võetakse vastu kõik Eesti Kirikute Nõukogusse kuuluvate kirikute liikmed. Eelduseks on, et kandidaadid vastavad kaitsejõudude tervislikele ja akadeemilistele nõuetele, eelistatud on ajateenistuse läbinud. Protsendipiirangud Kaitseliidu ja reservkaplanite osas ei kehti.
KOK-7 ÕPPURID TUTVUMAS HOLOKAUSTI MÄESTUSMÄRGIGA KLOOGAL.
Foto: Ants Torim.
Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku (EAÕK) esimese liikmena astus tegevteenistusse alles novembris 2000 n-ltn Aivar Sarapik, kes määrati esmalt Üksik-vahipataljoni kaplaniks. Jaanuaris 2002 astus tegevteenistusse teine EAÕK vaimulik lpn Andrei Sõtsov ning määrati Pärnu ÜJP kaplaniks. Jaanuaris 2004 alustas tööd teise metodistina Tartu ÜPKs lpn Jana Laaneser. Alates jaanuarist 2005 puudub tegevteenistuses Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku esindaja.
Kaplanite omavahelised suhted ja koostöö on selles oikumeenilises õhkkonnas olnud senini väga head, nagu see on ka peaaegu igal pool mujal maailmas. Rahvusvahelised kogemused näitavad, et kui kaplanite omavaheline koostöö ei ,,klapi", siis on 90%-l tegemist puhtisiklike vastuoludega ja ainult 10%-l on põhjuseks dogmaatilised küsimused. Samasugune on olukord ka Eestis. Oleme õnnelikud, et meie kaplanitel omavahelisi märkimisväärseid lahkarvamusi ega ,,ususõdu" ei ole senini puhkenud ning Issanda abiga väldime neid ka tulevikus. Rahvusvaheline koostöö toimub samuti oikumeenilisel tasapinnal.
4.2.12 KIRJASTUSTEGEVUS
Eesti kaitseväe kaplaniteenistus tegeleb ka kirjastamisega. Kolonel Viise toimetamisel ja Saksa evangeelse välipiiskopi dr Hartmut Löwe rahastamisel ilmus ,,Kaitseväe laulu- ja palveraamat", mille nii kaplanid kui kaitseväelased on hästi vastu võtnud. Teiseks nägi Rootsi suursaatkonna toetusel trükivalgust rootsi keelest tõlgitud käsiraamat ,,Rootsi ohvitseri eetika", mis on kaitseväes õpperaamatuna kasutusele võetud seniks, kuni näeb trükivalgust Eesti kaitseväe oma eetika õpik. Lisaks kinkis Rootsi kaitsevägi meile uue väikese, peamiselt allohvitseridele mõeldud eetikavihiku ,,Ülema eetika", mille on eesti keelde tõlkinud reservis olev mjr Aho Rebas. Igal aastal on välja antud kaitseväe kaplaniteenistust tutvustavad eesti- ja ingliskeelsed voldikud ,,Kaplanid Eesti kaitseväes" ja ,,Estonian Defence Forces Chaplain Service". Seoses Venemaa tolleaegse õigeusu välipiiskopi Savva külaskäiguga tõlgiti sama materjal ka vene keelde. Mais 1999 ilmus kaitseväe juhataja poolt kinnitatud vihik peakaplani eessõnaga ,,Lipu pühitsemine. Lühendatud kord" ja 2002 ,,Sõjalaevade pühitsemine". Igal aastal on antud välja tegevteenistuses olevate kaplanite, samuti ka Kaitseliidu-, Piirivalve-, Päästeameti sõjaväestatud üksuste kaplanite, reservkaplanite, erukaplanite ja kaplanikandidaatide koondnimekirju. Seoses kaplanite orientatsioonikursuste ja õppepäevadega või muude vajadustega paljundatakse tegevteenistuses olevatele kaplanitele ja õppuritele pidevalt mitmesuguseid (peamiselt ingliskeelseid) õppematerjale. Vähemal määral on avaldatud eesti keelde tõlgitud õppematerjale, näitena võib nimetada brosüüre ,,Kaplan ja rahvusvaheline õigus", mis ilmus juunis 2000 ja ,,Kaplanite traditsioonid", mis ilmus mais 2001. Kol Viise loeng ,,Eesti kaplaniteenistuse tulevik" ilmus kevadel 2002. Seoses XIV rahvusvahelise peakaplanite konverentsiga ilmus kol Nõmmiku sulest ingliskeelne lühiülevaade Eesti kaplaniteenistusest ,,A
Short History of the Military Chaplaincy in Estonia" (Lühike Eesti kaitseväe kaplaniteenistuse ajaluugu) ning lühike brosüür ,,Kaplanite pidulikud õhtusöögid". Mitmed teised teosed on kirjastamisel ning peaksid ilmuma lähiajal, kui selleks leitakse rahalisi vahendeid. Kirjastustegevuse plaanis on lähemas tulevikus anda välja kaplanite käsiraamat. Valmimas on ka peamiselt ajateenijatele mõeldud kaplanitööd tutvustav vihik ,,Kes on kaplan?", millele otsime uut toimetajat, kuna senisest toimetajast Ago Lilleorust on saanud Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku piiskop. ,,Kaitseväe laulu- ja palveraamatu" hõlpsamaks kasutamiseks oleks vaja koostada ja trükkida sellele lisaks noodivihik. Nüüd, kui kaitseväe eetilised normid on kaitseväe juhataja poolt kinnitatud, on koostatud brosüür ,,Eesti kaitseväe väärtused ja normid". Tegevteenistuses olevad kaplanid on avaldanud soovi ka mitmesuguste eriküsimuste käsiraamatute ja täiendava õppematerjali järele. Mitmed muud vajalikud teosed, nende hulgas kaplanite hingehoiu käsiraamat, ootavad veel kirjastamist. Seni paljundatud materjalide hulgas on tõlkeid nii inglise, rootsi kui saksa keelest, aga ka Eesti kaplanite kirjutatud teoseid. Peamiseks kirjastustegevust takistavaks asjaoluks on, nagu mitmel teisel alal, mitte tegijate vaid rahaliste vahendite nappus. Paljudel kaplanitel on oma kabinetis väike vaimuliku kirjanduse kogu, nad on selle kirjanduse hankimisel abiks ka oma üksuse või sõdurikodu raamatukogul. Kaplaniteenistus tänab eriti Eesti Piibliseltsi, Rahvusvahelist Gideoni Seltsi ja Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut, kes on annetanud kaitseväele nii eesti- kui venekeelset taskuformaadis Uut Testamenti, täisformaadis Piibleid, katekismusi kui ka muud usulist kirjandust.
4.2.13 MUUDATUSED KAPLANITE KOOSSEISUS
Nagu varem nimetatud, arvati esimesena vanusepiiri ületamise tõttu kaplaniteenistusest reservi peakaplan kol Michael Viise. Paar aastat hiljem lahkus meie ridadest n-ltn Ants Kivilo, kes asus hiljem ametisse Pärnu vangla kaplanina. Veidi hiljem tuli ametist kõrvaldada noor praktikant, kelle käitumine osutus kaplani ametile mittevääriliseks. Juunis 2002 siirdus vanusepiiri ületamise tõttu reservi n-ltn Raino Kubjas, asudes Tori Püha Jüri sõjameeste mälestuskiriku diakoniks. N-ltn Kubjas jätkas tegevust Kaitseliidu Pärnu maleva kaplanina. Kuu aega hiljem kaotasime tegevteenistusest Kaitseväe Lahingukooli kaplani ltn Veljo Kapteini, kes järgis oma kiriku kutset
asuda Tallinna Oleviste kiriku noortepastori ametikohale. Ta on nüüd reservis ja mobilisatsiooni korral asub ta teenima Kalevi reservpataljoni. Ltn Aarne Lätte asus Rahuoperatsioonide Keskuse tagala ülema ametikohale ning on vajadusel täitnud kohusetäitjana vältimatuid kaplani kohuseid, esiteks kuni uue kaplani n-ltn Alo Martinsoni ametisse asumiseni ning taas pärast tema lahkumist riviohvitseri ametikohale. Lahkujate asemel on ametisse võetud kolm KOK-7 lõpetanud vaimulikku: n-ltn Gustav Kutsar (EELK), kes asus esimesena tööle Piirivalve Narva-Jõesuu õppekeskusesse, n-ltn Arvo Orav (EELK), kelle tööväljaks on Meegomäel asuv Lahingukool ning n-ltn Endel Apsalon (EELK), kes määrati Jõhvis asuva jalaväe väljaõppekeskus Viru ÜJP kaplaniks. Senine Viru ÜJP kaplan ltn Parts viidi esiteks üle Suurtükiväegrupi kaplaniks Tapal ning peale ltn Sarapiku asumist Noorte Kotkaste peavanema ja Kaitseliidu vanemkaplani ametikohtadele, Tallinna Üksik-vahipataljoni kaplaniks. Jaanuaris 2004 astus teenistusse Tartu Üksik-päästekompanii kaplanina lpn Jana Laaneser (EMK) ning sama aasta veebruaris Tapa Väljaõppekeskuse teise kaplanina lpn Silvester Jürjo (EELK). Seoses n-ltn Gustav Kutsari suundumisega missioonieelsele väljaõppele Paldiskis, asus märtsis 2004 Piirivalve Narva-Jõesuu õppekeskuse kaplani kohusetäitjaks Kaitseliidu Jõgeva maleva kaplan lpn Sulev Sova (EELK), kuid juba 1. mail võttis tema kohustused üle nltn Villu Jürjo. Septembris 2004 asus sellele ametikohale REOK-1 vilistlane lpn Ott Aro (EEKBKL). Pärnu ÜJP kaplan n-ltn Sõtsovi asendas tema Kanadas prantsuse keele kursusel viibimise ajal reservlipnik Eduard Kakko. Ltn Roland Tõnissson lahkus oma palvel reservi augustis 2004. Seoses oma kirikus piiskopi kõrgele ametikohale asumisega läks oktoobris 2004 reservi Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste kaplan ltn Ago Lilleorg. Veebruaris 2005 asus tema asemele ltn Urmas Roosimaa. Jaanuaris 2005 lahkus kaplanite ridadest n-ltn Alo Martinson ning jätkas teenistust kaitseväes riviohvitserina. Uueks rahuoperatsioonide kaplaniks on n-ltn Gustav Kutsar. Ette on näha veel järgmisi muudatusi: seoses Päästeameti sõjaväestatud üksuste demilitariseerimisega kaovad üksik-päästekompaniidest kaplani ametikohad. Sama olukord saab olema ka piirivalves, kus peale ajateenijatest loobumisest, kaplanite ametikohtade arv langeb ühele. Uus ametikoht on loodud Tagalapataljonis ning kavas on luua uus kaplani ametikoht, mida hakkab tulevikus täitma kaplan, kes valmistub missioonile minekuks või on missioonil462.
462 Vt EESTI KAITSEJÕUDUDE KAPLANID, Tallinn, Kaitsejõudude Peastaap, Kaplaniteenistus, 2004.
Seoses muudatustega Kaitsejõudude Peastaabis loodi kaplaniteenistuses juurde varem mainitud sotsiaalametniku ametikoht. Uue ametniku ülesannete hulka saab kuuluma muu hulgas kaitseväelaste sotsiaalprobleemid, sõdurikodud ja mitmesugused muud kaitseväelaste mured.
4.2.14 SÕDURIKODUD
Euroopa Rahvusvaheline Sõdurikodude ühendus - European Christian Homes for the Services (ECHOS) ­ on pakkunud meie kaplaniteenistusele majanduslikku abi, personali koolitust ja muud vajalikku nõu väeosades uute sõdurikodude püstitamiseks. Ühenduse peasekretär reservkolonelleitnant Peter Koorneef ja teised organisatsiooni liikmed on mitmel korral külastanud Eestit, et selgitada siinset olukorda ning tutvuda meie vajadustega. Esimesena annetas Hollandi Sõdurikodude liit Pro Rege oma 125. aastapäeva puhul Ämari lennubaasile teisaldatava baraki koos sisustusega, väärtuses umbes 1,4 miljonit Eesti krooni. Hoone toodi Hollandist Ämarisse Hollandi kaitseväe kulu ja kirjadega, selle püstitasid Hollandi sõdurid ja hoone valmistanud tehase neli töölist reservkapten Hermann Baumanni juhatusel. Eesti esimese kristliku sõdurikodu avas Eesti Vabariigi president Lennart Meri ja pühitses peakaplan Tõnis Nõmmik 21. detsembril 1999. Majas on hubane saal, kus on televiisor, arvutid harjutamiseks, saab lugeda ajalehti jne. Samas on ka väeosa kaplani ja sõdurikodu juhataja tööruumid. Asutamisel on raamatukogu. Pro Rege saatis Ämarisse oma ametnikud, soomlannad Saara Kiira ja Marjo Riitta Tervoneni, kes õpetasid välja sõdurikodu personali. Sõdurikodus said nii ajateenijad kui teised õhuväelased vaba aega veeta ning (eriti ajateenijad) nädalalõppudel oma külalisi vastu võtta. Sõdurikodu leidis pidevat kasutamist, kuni seoses ajateenijate väljaõppe lõpetamisega tuli sõdurikodu novembris 2003 sulgeda. Märtsist 2000 kuni oktoobrini 2003 oli Ämari sõdurikodu juhatajaks pr Anne Kanketer. Ämari sõdurikodu on saanud mitme aasta vältel ECHOSelt tõhusat majanduslikku toetust. Euroopa sõdurikodude ühenduse peasekretär Peter Koorneef on külastanud Eestit kaheksa korda ning jäi meie sõdurikodude tegevusega rahule. Sihtasutusel Eesti Kristlikud Sõdurikodud on tihe koostöö samuti mittetulundusühingutena tegutsevate Kalevi ÜJP, mereväe, Naiskodukaitse ja Rahuoperatsioonide Keskuse sõdurikodudega. Esimese kahe juhatuse liige pr Õnnela Jürgenson kuulub ka kristlike sõdurikodude juhatusse. Kuna ECHOS eeldab, et igas riigis on ainult üks sõdurikodude organisatsioon, on ka meil alustatud ühtse katusorganisatsiooni loomisega, mis ühendaks mittetulundusühingud ja kristlikud sõdurikodud.
Septembris 2001 toimus Soomes, Espoo linnas Piiri- ja Rannavalve koolis järjekordne ECHOS'e konverents. Esmakordselt osalesid Eesti ja Läti esindajad. Eesti delegatsiooni kuulusid peakaplan Nõmmik, kol-ltn Harri Rent (erus) ja Kalevi ÜJP sõdurikodu juhataja pr Õnnela Jürgenson. Konverentsil õpiti tundma Euroopa sõdurikodude tegevust ja saadi palju muud kasulikku teavet. Selgusid ka tingimused, millised on vaja täita, kui Balti riigid soovivad tulevikus Euroopa sõdurikodude liiduga ühineda. Tänu ECHOSele, on senini kaheksa eestlast, nende hulgas üks reservkaplani kandidaat, võinud töötada ECHOSe sõdurikodudes endises Jugoslaavias. Seal töötavad eestlased on saanud häid töö- ja ärikogemusi ning lisaks soliidset palka. Väljaarvatud üks kahetsusväärne juhus, on kõik eestlased oma tööga hästi hakkama saanud ning omandatud kogemusi kodumaal mitmeti rakendanud463. Kol-ltn Koorneef ja Soome Roheliste Õdede organisatsiooni esindaja pr Marjetta Veitonmäki-Staf on külastanud perioodiliselt Eestit, et vaadata, kuidas sõdurikodude tegevus Eestis areneb ning toetada seda tööd nii nõustamisega kui ka majanduslikult.
PRESIDENT LENNART MERI AVAMAS ÄMARI KRISTLIKKU SÕDURIKODU, DETSEMBER 1999.
Ees (vasakult): kol-ltn HARRI RENT, Eesti Vabariigi President LENNART MERI, kol VALERI SAAR. Foto: Tiiu Pikkur
463 N-ltn Marge Sillaste on astunud ohvitserina tegevteenistusse, kaks noort on Bosnias kogutud ja säästetud rahaga astunud kõrgkoolidesse.
Sõdurikodud on tegevusväli, kus on veel palju teha. Majanduslikel põhjustel on veel vähe kaitseväeüksusi, kus oleksid kaadriohvitseridele, all- ohvitseridele ja ajateenijatele rahvusvahelistele standarditele vastavad vaba aja veetmise kohad. Sõdurikodu on hoone, mille ehitamiseni jõutakse kaitseväelinnakute arendamisel tavaliselt kõige viimasena, kuigi kaitseväe juhtkond on teadlik nende vajalikkusest. Kaplaniteenistus koos sihtasutusega Eesti Kristlikud Sõdurikodud, loodava Eesti sõdurikodude katusorganisatsiooni ja teiste samasuguste eesmärkidega organisatsioonidega on valmis vajadusel jätkama uut sõdurikodude rajamist ning olemasolevate täiendamist. Mõned sõdurikodu juhatajad hoolitsevad ennastsalgavalt ajateenijate vaba aja sisustamise eest, korraldades kontserte, ekskursioone jne. Need tegevusprogrammid vajaksid veel laiendamist ja rahastamist. Kuna sõdurikodud Eestis on seni tegutsenud mitmetel erisugustel alustel464 ning mitmed nendest on ajateenijate vähese arvu tõttu465 majanduslikes raskustes, siis kaitseväe juhataja moodustas oma käskkirjaga augustis 2002 töögrupi sõdurikodude strateegia ja tegevuse planeerimiseks. Töögrupi esimeheks oli määratud peakaplan, sekretäriks lpn Vahtramäe. Kaasatud oli peastaabi ülema asetäitja kol Valeri Saar, KJPS personaliosakonna ülem kol Ants Kiviselg, kol-ltn Harri Rent, peainspektor kol-ltn Einar Laigna, Kaitseliidu ülem mjr Benno Leesik, KJPS logistikaosakonna ja Naiskodukaitse esindajad, ning mereväe sõdurikodu juhataja pr Õnnela Jürgenson ning sihtasutused Eesti Kristlikud Sõdurikodud ja Eesti sõdurikodude katusorganisatsioon Sõdurikoduliit. Ekspertidena võtsid töögrupi tööst osa mitmed otseselt sõdurikodudega seotud isikud. Kaks aastat hiljem on selgunud, et sõdurikodude probleemid vajavad ikka veel lahendamist. Loodetavasti aitab tulevikus uus sotsiaalametnik lahendada neid raskusi.
4.2.15 KRISTLIKE OHVITSERIDE LIIKUMINE
Kristlike ohvitseride organisatsioone on maailmas kõikjal ning nende rahvusvahelisel keskorganisatsioonil on üle 80ne liikmesorganisatsiooni. Paistab, et eriti tugev on liikumine nendes Ida-Euroopa ja Aasia riikides, kus sõjaväeline kaplaniteenistus puudub või on veel algstaadiumis. Peamiseks tegevusalaks on ohvitseride enesearendamine, eriti ohvitserkonna eetilise taseme tõstmine. Korraldatakse
Osa sõdurikodudest on üksuste majandada, osa on sihtasutused, üks kuulus varem Naiskodukaitsele, paari majandavad eraettevõtjad. 465 Peale seda, kui ajateenistus lühendati 12 kuult 8 kuule.
mitmesuguseid kursusi, õppepäevi ja rahvusvahelisi ohvitseride sõpruspäevi. Eestis alustati kristlike ohvitseride organiseerimisega 1995. aastal. Kahjuks küll esialgu tulemusteta, sest enamus asjast huvitatud ohvitsere on lahkunud uutele teenistuskohtadele väljaspool Tallinna. Eesti ohvitserid on osalenud mitmel kristlike ohvitseride kokkutulekul Hollandis, Norras, Rootsis, Ukrainas, Ungaris ja USAs. Otsesed kontaktid on paljude riikide, nagu Hollandi, Norra, Poola, Rootsi, Suurbritannia, Taani, Ukraina, Ungari, USA ja Valgevene kristlike ohvitseride organisatsioonidega. Neid kontakte on arendanud meie mõlemad peakaplanid ja kaplanid Veljo Kaptein, Ago Lilleorg ja Urmas Roosimaa ning riviohvitserid kol-ltn Harri Rent, n-ltn Viktor Lillepruun, nltn Elvira Baranova, lipnik Andres Välli, lipnik Sirje Vahtramäe jt. Kavas on tegevuse taaselustamine Eesti kaitsejõududes ning hiljem liitumine rahvusvahelise kristlike ohvitseride ülemaailmse liiduga. Mais 2001 ning aprillis 2004 külastasid Eestit Euroopa Kristlike Ohvitseride Liidu juhatuse liikmed Suurbritanniast mjr Homphray Vines ja Norrast kpt Inge Wold, tutvumaks olukorraga ning jagamaks uusi ideid liikumise elustamiseks. Esimese sammuna korraldasid eelnimetatud organisatsiooni liikmed Tallinnas EELK Usuteaduse Instituudis 2001. a septembris tutvumisseminari, mille tulemused olid kahjuks siiski kasinad. Eesti kaplaniteenistus toetab jätkuvalt meie ohvitseride osalemist kristlike ohvitseride kokkutulekutel välisriikides ning vahendab kontakte rahvusvaheliste kristlike ohvitseride organisatsioonidega. Järgmiseks suurimaks ürituseks oli Rootsi Kristlike Ohvitseride Liidu 75. aastapäeva teaduslik konverents, kus osalesid peakaplan Nõmmik ja kol-ltn Harri Rent. Septembris 2004 Koreas toimunud ülemaailmsel konverentsil olid Eesti esindajateks vanemkaplan mjr Taavi Laanepere ja ltn Viktor Lillepruun. Peamiseks takistuseks ei ole mitte niipalju kaitseväelaste huvi puudus, kui tõik, et meie ohvitserid on eriti pärast NATOga liitumist, veelgi rohkem erinevate töödega koormatud.
4.2.16 KOOSTÖÖ TEISTE ORGANISATSIOONIDEGA
Kaplaniteenistus teeb koostööd ka mitmete teiste riigikaitsega seotud organisatsioonidega. Kaplanid on pidanud palvusi noorkotkaste ja kodutütarde laagrites ning pühitsenud nende lippe. Vaatamata sellele, et käesoleval ajal on Noorte Kotkaste peavanemaks kaplan Sarapik, vääriksid siiski nii noorkotkad kui kodutütred rohkem kaplanite kui kaitseväelaste tähelepanu. Kaplanid on lisaks kodumaal surma läbi lahkunud endiste sõjameeste matustele, olnud kaastegevad ka mitmete välismaal surnud
sõjaveteranide matmistel või ümbermatmistel. Eriti pidulikud on olnud Vabadussõja veteranide muldasängitamised. Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit on samuti organisatsioon, millega kaplaniteenistusel on pidevalt kokkupuuteid: kaplanid on taaspühitsenud kaitseväe- ning erakalmistuid, pühitsenud haudu ümbermatmiste puhul ning taastatud mälestusmärke ja hauatähiseid. Alates maist 2001 kuulub peakaplan Eesti Sõjahaudade Liidu juhatusse, esindades seal nii Kaitsejõudude Peastaapi kui ka Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut. Samuti on kaplanid alati valmis osalema sõjaveteranide üritustel, nii Sinimägedel, Tallinna Maarjamäe kalmistul, kui mujal466. Tihti võetakse osa üritustest Tori Püha Jüri sõjameeste mälestuskirikus, mis on kerkinud varemetest ning on tänapäeval muutunud üheks kauniks pühakojaks. Peakaplanid on seal tihti läbiviinud jumalateenistusi ja pühitsemistalitusi ning enamus kaitseväekaplanitest ja mitmed Kaitseliidu- ja reservkaplanid on seal tihti osalenud jumalateenistustel. Koguduse vaimulikuks oli paar aastat Kaitseliidu Pärnu maleva kaplan n-ltn Raino Kubjas. Skautide ja gaididega on kaplanitel samuti mitmel pool tihe koostöö, kuna paljud kristlikud kogudused on selle noortetöövormi omaks võtnud. Skautide ja gaidide liikmeskonnas on mitmeid Eesti vabariigi ohvitsere. Peakaplan on osalenud mitmetes skautide-gaidide laagrites ning teistel üritustel ja pühitsenud skautüksuste lippe.
TORI PÜHA JÜRI SÕJAMEESTE MÄLESTUSKIRIK.
SEINTEL REPRESSEERITUD VABADUSRISTI KAVALERIDE MÄLESTUSTAHVLID. Foto: Ülo Soomets.
Soomepoistel on oma kaplan, praost emeeritus Paul Saar.
Kaplanid on lisaks rohkemal või vähemal määrals seotud Johan Laidoneri Seltsiga, sõjavigastatutega, represeeritutega, sõja- ja kirikuajaloolastega jne.
4.2.17 KAPLANITEENISTUSE 85. AASTAPÄEV
22. veebruaril 2004 möödus 85 aastat kindral Laidoneri käskkirjast nr 76, millega pandi alus Eesti sõjameeste usulisele teenimisele. Seda päeva tähistasid kaplanid suurejooneliselt: esiteks toimus EELK Konsistooriumi saalis teaduslik konverents, kus esinesid ettekannetega peakaplan, peapsühholoog mjr Harri Ints, meditsiiniteenistuse ravi ja väljaõppe ülem mjr Kersti Lea, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste kaplan ltn Ago Lilleorg, Pärnu Üksik-jalaväepataljoni kaplan n-ltn Andrei Sõtsov, Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kantsler Marika Priske, kaitseväe juhataja nõunik Maire Kurvits ning kaitseväe siseauditi juhataja Urmas Peterson. Järgnes pidulik tänujumalateenistus Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus, kus teenisid pea- ja vanemkaplan (EELK), ltn Raivo Nikiforov (EMK), ltn Ago Lilleorg (EKNK), ltn Aivar Sarapik (EAÕK) ning ltn Urmas Roosimaa (EEKBKL). Sellega olid kaasatud kaplanid kõikidest esindatud kirikutest. Jumalateenistusel osalesid veel Eesti kaitseväe orkester mjr Peeter Saani juhatusel, solist bariton Väino Puura ning orelil teenis kohaliku koguduse organist Maris Oiderkivi-Kaufmann. Kasutusel olid päevakohased laululehed. Kahjuks ei olnud sellel tähtpäeval kauge vahemaa tõttu kohal kolonel Viise, kellelt oli saabunud kirjalik tervitus. Peale teenistust anti üle EELK au- ja tänukirjad nendele, kes olid seisnud kaplaniteenistuse taasasutamise juures: endisele kaitseministrile mjr Hain Rebasele, erukindral Aleksander Einselnile, v-adm Tarmo Kõutsile, peakaplan kol Nõmmikule, vanemkaplan kpt Taavi Laaneperele ja kaplan ltn Roland Tõnissonile. Kolonel Viise sai EELK aukirja ametist lahkumisel 1998. Samas õnnitleti ka Kaitseväe Teenetemärgi saanud kpt Taavi Laaneperet ja Eeskujuliku Teenistuse Risti saanud ltn Ago Lilleorgu ning samuti värskeid leitnante Raivo Nikiforovit ja Urmas Roosimaad, kellele president Rüütel oli Vabariigi 86. aastapäeva puhul ülendust andnud. Päev lõppes traditsioonilise piduliku õhtusöögiga Tallinna Eesti Maja restoranis, kuhu olid kutsutud tegevteenistuses olevad kaplanid abikaasadega ja reservkaplanite ning kaplanikandidaatide esindajad. Külalistena olid kohal Kaitsejõudude Peastaabi ülem kol Alar Laneman467, personaliosakonna ülem kol Ants Kiviselg, kolonelleitnandid Rein Puusepp, Harri Rent jt.
Ülendatud brigaadikindraliks veebruaris 2005.
4.2.18 TAASTATUD KAPLANITEENISTUSE 10-AASTANE
5. juulil 2005 täitus kümme aastat kaplaniteenistuse taastamisest. Kuna aasta varem oli erilise pidulikkusega tähistatud kaplaniteenistuse 85. aastapäeva, siis seekordset aastapäeva peeti tagasihoidlikumalt. Kõikide rõõmuks oli USAst kohale tulnud ka kaplaniteenistuse taastaja kolonel Viise abikaasaga. Alustati õppepäevaga, kus kol Michael Viise meenutas oma ametiaega peakaplanina, dr Maarja Taal rääkis psüühilistest häiretest, Sotsiaalministeeriumi finantsjuht, reservlipnik Marelle Erlenheim majanduslikust planeerimisest ja Kaitseväe Tervisekeskuse ülem mjr Merike Johanson oma värsketest Afganistani kogemustest. Järgnes tänujumalateenistus Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus, kus jutlustas kol Viise, kaasa teenisid kol Tõnis Nõmmik, mjr Taavi Laanepere, ltn Raivo Nikiforov, n-ltn Andrei Sõtsov ja n-ltn Moonika Tali. Päev lõppes traditsioonilise piduliku õhtusöögiga Tallinna Eesti Majas, kus kutsutud külalised olid meditsiini-ja psühholoogiateenistuse esindajad. Vaadates tagasi möödunud kümnele aastale võime nentida, et meie kaitseväelased on kaplanite olemasoluga harjuma hakanud. Üksuste ülemad on üldjoontes kaplanite hariduse, ettevalmistuse ja tegevusega rahul464
KAITSEVÄE 85. AASTAPÄEVA JUMALATEENISTUS ROOTSIMIHKLI KIRIKUS. Kantslis peakaplan kol TÕNIS NÕMMIK, ees kaplanid ltn ROLAND TÕNISSON ja n-ltn ALO MARTINSON, paremal vanemkaplan kpt TAAVI LAANEPERE. Foto: Ardi Hallismaa.
Erandiks on senini üks pataljoni ülem, kes leidis, et kaplanite sõjaline ettevalmistus on ,,allapoole igasugust arvestust" ning saatis oma kaplani ajateenija-allohvitseride kursusele. Kaplan läbis kursuse ilma raskusteta.
Sagedamini kui mõned aastad tagasi pöörduvad kaitseväelased igasuguste küsimuste ja probleemidega kaplanite poole. Suurenenud on kaplanite poolt ristitute ja leeritatute arv, kristlikud laulatused ei ole enam haruldased. Matuste puhul pöördutakse peaaegu alati väeosa kaplani poole. Märkimisväärne on seegi, et vabatahtlik reservohvitseride kursus ROK-16 tähistas kursuse lõpetamist kontsert-jumalateenistusega Tallinna Kaarli kirikus. Ajateenijad on hakanud aktiivsemalt osa võtma kaplanite korraldatud vabatahtlikest palvustest, jumalateenistustest ja teistest üritustest. Näiteks võtsid kahe väeosa kaplanid koos 13ne ajateenijaga 2000 aasta juulis osa Prangli saarel toimunud EELK XI kiriku noortepäevadest. Kuna kaitseväelased esinesid üritusel hästi ja tutvustasid Eesti kaitseväge positiivselt, siis avaldas kaitseväe juhataja kt kol (nüüd brigaadikindral) Märt Tiru asjaosalistele käskkirjaga kiitust. Kahjuks ei saanud sõdurid a-tel 2001-04 kiriku noortepäevadest osa võtta, sest need langesid ajaliselt kokku tegevkaplanite täiendkursustega. Kaplaniteenistusele on tunnustuseks ka asjaolu, et kaplanid on oma eluga kaitsejõududes üldiselt rahul ja ei lahku teenistusest kergekäeliselt. Kümne aasta jooksul on ainult üks kord tulnud kaplanipraktikant vallandada ja ühel korral ei uuendatud kaplaniga tegevteenistuse lepingut, sest tema tegevuses ilmnesid puudused. Pea kõikide teiste töö on pälvinud väeosade ülemuste rahulolu, nagu selgub nende kommentaaridest kaplanite aastaaruannetes
4.2.19 EESTI KAPLANITE TRADITSIOONID
Esimesed Eesti kaplanid, keda sel ajal nimetati välipastoriteks, teenisid nagu varem kirjeldatud, Põhjasõja ajal Karl XII armees Eesti-, Ingeri- ja Liivimaa maakaitseüksustes. Põhjasõjaaegsete kaplanite eritraditsioonide kohta, kui neid eksiteerisid, puuduvad meil andmed. Eesti kaplanite traditsioonid said alguse Vabadussõja päevil. Nagu nimetatud, pandi Eesti sõjameeste vaimulikule teenimisele alus ülemjuhataja kin-mjr Johan Laidoneri käskkirjaga nr 76, 22. veebruarist 1919. Nii on sellest päevast saanud Eesti kaitseväe kaplaniteenistuse (kaplanaadi) aastapäev. Samuti tähistatakse ka kaplaniteenistuse taastamise aastapäeva 5. juulit (1995). Hindame kõrgelt ka sõjaväeõpetajate seenior Stockholmi ja kaplaniteenistuse taastajat kol Viiset. Vabadussõjas asusid kaplanid diviiside staapide juures ning külastasid kõiki diviisi üksusi468. Traditsioonilised olid armulauaga jumalateenistused, mida peeti eriti enne lahingusse minekut, ja neist
468 Väljaarvatud vabatahtlike väeosade välipastorid, kes kuulusid mõne üksuse koosseisu, nagu Balti pataljoni ning Rootsi ja Soome vabatahtlike välipastorid.
osavõtt oli alati arvukas ­ vaenlase õhujõud ei moodustanud mingit erilist ohtu. Käesoleval ajal on sõjaolukorras suuremate jumalateenistuste korraldamine taktilistel kaalutlustel riskantne ja ebapraktiline. Vabadussõjaaegsest sõjaväeõpetajate sümboolikast ei ole meil suurt midagi üle võtta juba selle tõttu, et tänapäeva Eesti kaitseväe vormiriietus erineb Vabadussõjaaegsest, seda sümboolikat ei kasutatud Eesti sõjaväes ka aastatel 1936-40. Ajavahemikul 1923-36 oli Eesti kaitseväes kaplanite teenistus katkestatud, küll aga olid sel ajal vaimulikud suurel arvul tegevad Kaitseliidus. Ka see ajastu oli traditsioonivaene ja siit ei ole meil suurt midagi ammutada peale kaitseväe seeniori pitsatil kujutatud risti. Nõnda peame tõdema, vaatamata sellele, et Eesti kaitsejõudude usuline teenimine sai alguse 1919. aastal, on taastatud Eesti kaitseväe kaplaniteenistuse, nagu ka paljudes üksikasjades meie kaitsejõudude, traditsioonid alles väljakujunemisel. Osa rahvusvahelisi sõjaväekaplanite traditsioone on võetud ka meil kasutusele: Malta rist, violetne eraldusvärv, rinnaristid, keep ja erilised kaplanistoolad. Eesti kaplaniteenistuse märgil, mis on kasutusel ka kaplanite orientatsioonikursuse märgina, on violetne Malta rist, väike Eesti riigivapp, kaks mõõka ja kuldne tammepärg. Samuti on omaks võetud traditsiooniline kaplani keep. Kujundamisel on jumalateenistusvimpel ja muud. Ametlik kaplanite hümn veel puudub, kuid misjoniteemaline kirikulaul ,,Su töö on see, oh Jeesus Krist"469 on aastapäevadel ja kaplanite koosviibimistel tihti kasutusel. Kaplanite marsi ,,Pro Deo et Patria" on loonud Kanadas Torontos elav helilooja erulipnik dr mus Roman Toi, orkestreerinud kaitseväe peadirigent mjr Peeter Saan ning sõnade autor on Ivar Rammo. See pidulik marss on kiiresti omaks võetud. Roman Toi loodud on ka Eesti kaplanite sarvesignaalid470. Juba iidsetest aegadest on kaplanid sõjaväes kasutanud kasvatusvahendina juhtlauseid või loosungeid. Kuna rootsiaegne sõjamehe juhtlause on aegunud, oleme võtnud kasutuse tänapäeval sobivama: ,,Üks sõjamees austab Jumalat ja on Eestile surmani truu". Kuna taasiseseisvunud Eesti esimeseks peakaplaniks oli endine USA lennuväekaplan, siis kannavad tänapäeval Eesti õhuväekaplanid USA kaplanite eeskujul hõbedast sinise emailiga kaplani rinnaristi. Samal põhjusel kannavad Eesti tegevteenistuses olevad maa- ja mereväekaplanid Kanada päritoluga kuldseid kaplani rinnariste, kuna teine peakaplan on endine Kanada kaitsejõudude kaplan ja tõi need
469 470
KLPR, nr 247. Vt lisa 21 lk 332 ja lisa 23 lk 339.
rinnaristid Eestisse naastes kaasa. Teiseks põhjuseks on asjaolu, et pea kõik meie kaplanid on saanud suure osa oma väljaõppest Kanadas. Diakonid ja osa meie reservkaplaneid kasutavad USA armee hõbetatud rinnariste, need annetas esimesena Eesti kaplaniteenistust külastanud USA reservohvitser, Marylandi osariigi rahvuskaardi471 tolleaegne peakaplan kol Paul Grant. Teise maailmasõja ajal osalesid Eesti sõdurid taas jumalateenistustel ning ootasid vaimulike külaskäike rindele. Eriti hindasid oma välivaimulikke eestlastest soomepoisid. Olen veendunud, et sama kordub ka meie ja tulevaste generatsioonidega, kui peaks taas puhkema sõda või kui osalemine rahutagamisoperatsioonidel muutub praegusest ohtlikumaks. Kaplan on alati olnud sõjas sõduritele pihiisaks, abiks ja toeks ning on seda ka tänapäeval. Ainuüksi oma kohalolekuga sisendab ta tihti sõduritele teatud kindlustunnet. Ka siis, kui sõdur ei pea usku ega jumalateenistusi oluliseks, on tal tavaliselt hea meel, et kaplaniga võib ta alati igasugustel teemadel vabalt kõnelda472. Kaplanite ühine ametirist senini puudub. Kaplanid, kellel on õigus kanda oma kiriku poolt antud ametiristi, nagu apostlik-õigeusu preestritel
MÄLESTUSTEENISTUSED ON OSA KAPLANITE TRADITSIOONIDEST .
KOK-7 SAKSA SÕVAVANGIDE KALMISTUL PIRITAL. Foto: Ants Torim.
Rahvuskaart koosneb reservväelastest, seda organisatsiooni võib võrrelda meie Kaitseliiduga. 472 Vt Schumacher, John W. (kolonel). A SOLDIER of GOD REMEMBERS, Winona Lake, Indiana, Grace Brethren North America Missions, 2000.
ja luterlastest õpetajatel, võivad seda vormi juures kanda. Peakaplani ametitunnuseks on EELK praosti ametiristiga sarnane kullatud rist Kristuse monogrammi ja kreeka tähtedega alfa ja oomega [A ja ]. Kaplanite traditsioonidest, millel on puht praktilised põhjused, võib nimetada seda, et kui väeosale antakse käsklus ,,mütsid peast", siis kaplanid ei hoia mütsi mitte rivimäärustiku kohaselt nokast kinni vaid asetavad selle oma vasaku küünarnuki alla. Kaplani vaba käsi on vajalik palvustel ja teenistustel raamatu(te) hoidmiseks ning õnnistamiseks. See on ka sätestatud Eesti kaitseväe VORMIKANDMISE EESKIRJAS473. Pidulikel õhtusöökidel järgivad Eesti kaplanid mitmeid vanu rahvusvahelisi kaplanite traditsioone. Pidulikul õhtusöögil määratakse ametisse president, abipresident, kaplan, korrapidajaohvitser ning vajaduse korral kantor474, kusjuures president on tseremooniameister, annab soovijatele sõna, valvab, et õhtu kulgeks traditsiooniliste tavade kohaselt ning et kõik tegutsevad vastavalt ettenähtud korrale475. Abipresidendi ülesannete juurde kuuluvad toostid. Korrapidaja ohvitseri hoolitseb muu hulgas ka muusika eest. Kasutusel on lauakell ja eriline
KAPLANID KOGUNENUD TRADITSIOONILISEKS PIDULIKUKS ÕHTUSÖÖGIKS.
KOK ­7 KURSUSE LÕPETAMINE PALDISKIS. KURSUSLASED KANNAVAD VÄLIVORMI, TEISED PIDULIKKU ÕHTUVORMI või PIDULIKKU TAVAVORMI. Foto: Ants Torim.
Vt VORMIKANDMISE EESKIRI, Tallinn: Kaitsejõudude Peastaap, 2002. Laulujuhataja. 475 Vt Kaplaniteenistuse väljaannet KAPLANITE PIDULIKUD ÕHTUSÖÖGID. MEELESPEA. Tallinn, Kaitsejõudude Peastaap, kaplaniteenistus, 2005.
474 473
eriline küünlajalg. Jookidest tarbitakse ainult veini ja vett476, tervisejoogiks kasutatakse alati kodumaist puuviljaveini. Lisaks Eesti hümnile seistakse püsti kaitseväe kaplaniteenistuse (ja vajaduse korral välisriikide hümnide ja kaplaniteenistuste marsside ajal). Kõnedele ja toostidele on ettenähtud kindel koht ja vorm. Alati tänatakse teenindavat personali. Õhtusöögid lõpevad alati palve, õnnistamise ja ,,Õnnista ja hoia" laulmisega. Lennart Meri andis presidendina loa Eesti Vabariigi, Vabariigi Presidendi, välisriikide riigipeade jt terviseks juua ka vett. President Arnold Rüütel on seda luba kinnitanud. Kaugeltki mitte kõike rahvusvaheliselt kasutusel olevatest kaplanite kommetest ja traditsioonidest ei ole meil kasutusele võetud. Otsime seda, mis meile sobilik, ja väldime seda, mis kindlasti ei ole eestipärane. Mitte kõik ei ole meile sobiv, mitte kõik ei ole meile taskukohane. Väldime ka liigset toredust, sest nagu teada, meie majanduslikud võimalused on piiratud. Kuid kuuludes rahvusvahelisse kaplanite perre, austame ja kasutame võimaluste piires rahvusvahelisi kaplanite kombeid, tundes end teistest rahvustest kaplanite seas ühise perena. Kaplanid, kes teavad meie lauakombeid, tunnevad end kodus NATO ja paljude teiste kaplniteenistuste pidulikel õhtusöökidel.
EESTI KAPLANITEENISTUSE MÄRK.
VIOLETT MALTA RIST, MILLEL EESTI VÄIKE RIIGIVAPP, KULDSED MÕÕGAD ja ROHELINE TAMMEPÄRG. METALLMÄRK ON KASUTUSEL KAPLANITE RINNAMÄRGINA ja KAPLANITE STOOLAL. KINNITATUD KAITSEVÄE JUHATAJA KT KOLONEL VELLO LOEMAA POOLT 18. JUULIL 1996. KAVANDANUD VEIKO OLLUK.
Vt: Jh 2:1-10: Uues Testamendis tarbis Jeesus ainult vett ja veini.
V PEATÜKK
RAHVUSVAHELINE KOOSTÖÖ ja TULEVIKUKAVAD
5.1 RAHVUSVAHELINE KOOSTÖÖ 1918-40
Ennesõjaaegses Eestis ei olnud sõjaväeõpetajatel suuremaid kontakte teiste riikide välipastoritega. Piiratud kontaktid olid Vabadussõja vältel ning varsti pärast seda meie selleaegsete liitlaste, st Ingeri, Loodearmee, Läti, Rootsi, Soome ja Suurbritannia Eestis viibivate vabatahtlike või relvajõudude vaimulikega477. Hilisematest aastatest on ainsast ametlikust kokkupuutest EELK arhiivis andmeid Kaitseliidu õpetajate seeniori, õpetaja Stockholmi ühest kohtumisest Lätis Riia garnisonikiriku õpetaja Arnolds Liepinsiga. Samuti on võimalik, et õpetaja Stockholm kohtus ka Läti kaitseväeõpetaja Ainkalnsiga478
5.2 RAHVUSVAHELISE KOOSTÖÖ ARENG
Tänapäeval on aga meie kaplanitel vägagi tihedad kontaktid ja ulatuslik koostöö eeskätt NATO riikidega. Kõige rohkem on kontakte Kanada, Rootsi, Soome, Suurbritannia ja USA kaplanitega. Aastal 1993 leidis USA president, et Nõukogude Liidu mõju alt lahkunud Ida-Euroopa riigid vajavad nii poliitilist kui moraalset tuge. USA kõrgem sõjaväeline juhtkond (Joint Chiefs of Staff) lähetas USA Euroopa vägede peakorterisse Stuttgarti (Joint Contact Team's. Joint Chiefs of Staff'i) kaplan mereväekapten George E. Dobes'i CHC USN. Tema algatusel liideti programmiga ka kaplaniteenistused ning Stuttgarti lähetati USA kaplanite esindajad uute ja taastatud Ida-Euroopa kaplaniteenistustega kontakte looma. Juba esimesel Eesti kaplanaadi tegevusaastal võtsid peakaplan Viisega kontakti USA Joint Contact Team'i kaplanid mereväekapten Gary Pollitt ja kolonel Joseph Supa, kes asusid sel ajal USA kaitsejõudude Euroopa peakorteris Stuttgardis ning külastasid mitmel korral nii Eestit kui teisi Ida-Euroopa riike.
477 478
Vähemalt matuste ja monumentide pühitsemise tasandil. Vt. Strauss, op.cit. Vt koopiad EELK Konsistooriumi ja kaitseväe kaplaniteenistuse arhiivides.
Joint Contact Team'i esindas Eestis Marylandi Rahvuskaardi poolt juhitud Military Liason Team, mis hoolitses kohapeal selle eest, et Eesti kaplanid ei jääks USA koostööplaanidest kõrvale. Need kontaktid kestavad tänaseni ning Marylandi rahvuskaardi peakaplanid kolonelid Grant ja Lee ning USA mereväekaplanid Dobes ja Pollitt on olnud külalislektoriteks meie kaplanite esimestel kursustel ja võimaldanud meie kaplaneil külastada USA ametivendi. Peakaplanid on osalenud Euroopa ja Põhja-Ameerika peakaplanite iga-aastastel konverentsidel, kus tutvutakse teiste riikide kaplanite organisatsioonides aasta jooksul toimunud muudatustega. Samuti toimuvad igal aastal Saksa protestantliku militaardekaani kutsel Bonnis kahepäevased protestantlike peakaplanite nõupidamised, kus Eesti kaplaniteenistus on alati esindatud olnud. Peakaplan Viise võttis osa kahest Saksa protestantliku välipiiskopi korraldatud nõupidamisest Bosseys Sveitsis. Nendel konverentsidel luuakse peakaplanite vahel uusi tutvusi ning uuendatakse vanu. Pea- ja vanemkaplanid on osalenud mitmetel rahvusvahelistel kaplanite konverentsidel ja õppepäevadel. On loodud palju kasulikke kontakte teiste riikide juhtivate kaplanitega.
5.3 VÄLJAÕPE VÄLISRIIKIDES
Tänu kaplanaadi rahvusvahelistele kontaktidele, on mitmel kaplanil olnud võimalus end välismaal nii ametialaselt kui ka sõjaväeliselt täiendada. Eesti kaplanid on tänulikud Belgia, Hollandi, Kanada, Norra, Rootsi, Saksamaa, Soome, Suurbritannia, Ameerika Ühendriikide ja teiste sõbralike riikide kaplanitele. Seitsmel noorel kaplanil ja ühel reservkaplanil on olnud võimalus tutvuda Marylandi osariigi rahvuskaardi kaplaniteenistusega USAs. Kolm kaplanit on saanud USA armee kaplanitekoolis ameerika kaplanite väljaõppe. Kaplan Veljo Kaptein oli kutsutud külastama USA NASA Oceana mereväebaasi ning võttis osa mereväekaplanite korpuse juubelipidustustest Norfolkis, Virginias. Noorte kaplanite konverentsil 1998. a Belgias viibis Õhutõrjedivisjoni kaplan, siis veel n-ltn Taavi Laanepere ning aasta hiljem, juunis 1999 oli samanimelisel kursusel Rootsis Üksik-sidepataljoni kaplan, tolleaegne lpn Roland Tõnisson. Kaks kaplanit on osalenud Soome kaitseväe ajateenijate kaplanikandidaatide kursustel. Üks kaplan on saanud kaplanitöö kogemusi ja inglise keele täiendõpet Saksamaal paiknevas Briti inseneriväerügemendis. Norra kaitsejõudude peakaplan organiseeris Norras tõhusa kaplanitöö seminari, kuhu olid kutsutud kolm kaplanit ja kaks staabiohvitseri kolmest Balti riigist ning mitmeid Norra kaplaneid ja riviohvitsere. Juunis 1999 siirdus esimese Eesti kaplanina Suurbritannia
kaplanite baaskursusele Rahuoperatsioonide Keskuse kaplan n-ltn Aarne Lätte ja teisele samasugusele kursusele Norras Viru ÜJP kaplan n-ltn Peeter Parts. Kaplanitele on olnud taolistest kursustest osavõtt kasulik, sest need on andnud võimaluse meie väljaõpet välisriikide omaga võrrelda. Kanada kaitsejõudude kaplanitekool avas meie kaplanitele uksed juulis 1999, kui kaplanid Kaptein ja Parts kutsuti osa võtma Kanada tegevväekaplanite 13 nädalat kestvast baaskursusest Bordenis. Kuigi mõlemad kaplanid olid juba osalenud mitmel kaplanite baaskursusel nii kodumaal kui võõrsil, pakub Eesti kaplanitele võimalus end Kanadas täiendada alati huvi. Kanada kaplanitekooli kursused vastavad hästi meie vajadustele, sest Kanada kursused on kavandatud kõikidele põhiväeliikidele479 ning annavad meie kaplanitele hea võimaluse oma inglise keele oskuse täiendamiseks. Septembris 2000 alustasid samal kursusel õpinguid nooreleitnandid Kaido Petermann ja Raivo Nikiforov ning lpn Ralf Alasoo. Kõik lõpetasid kursuse väga heade tulemustega detsembris 2000.
KANADA KINDRALKAPLAN MAINDONALD ANNAB KURSUSE DIPLOMI PARIMALE LÕPETAJALE KAPLAN LTN AIVAR SARAPIKULE.
KANADA KAPLANITE KOOL, CFB BORDEN, ONTARIO. DETSEMBER 2002.
Maa-, mere- ja õhuväe.
Septembris 2001 saabus samale kursusele Kuperjanovi ÜJP kaplan lpn Moonika Tali. Aasta hiljem avanes sama võimalus ltn Aivar Sarapikul (kes osutus kursuse parimaks lõpetajaks) ja lpn Andrei Sõtsovil. Sügisel 2003 osales samal kursusel Piirivalve kaplan n-ltn Gustav Kutsar. Aasta hiljem osales baaskursusel n-ltn Arvo Orav ja rahuvalvekursusel ltn Urmas Roosimaa. Kevadtalvel 2005 läbis kaplanite kõrgema kursuse vanemkaplan mjr Taavi Laanepere ja kesktaseme kursuse Kaitseliidu vanemkaplan kpt Aivar Sarapik. Septembris 2005 alustas õpinguid baaskursusel Tapa väljaõppekeskuse kaplan n-ltn Silvester Jürjo. Kõik välisriikide kaplanitekoolides õppinud kaplanid on saanud sealt häid ja kasulikke kogemusi, mida on ka kolleegidega alati jagatud. Välismaal saadud kogemustest ning tutvustest on eriti kasu rahutagamisoperatsioonidel või rahvusvahelistel õppustel viibides. Samuti on välisriikides väljaõpet saanud kaplanid tegutsenud heade instruktoritena meie orientatsiooni- ja täienduskursustel kodumaal.
5.4 RAHVUSVAHELISED KONVERENTSID
LÄÄMEMERE KAPLANITE KONVERENTSID: Saksa evangeelne kindraldekaan dr. Erhard Knauer, välissuhete militärdekan (välidekaan) dr Peter Blaschke ning dekaan dr Heinz ZimmarmannStock korraldasid koostöös Saksa mereväe ja Põhja-Elbe protestantliku kirikuga 1999. a juunis Kielis Läänemere riikide kaplanite konverentsi. Teemaks oli Läänemerd ümbritsevate riikide protestantlike kaplaniteenistuste koostöö edaspidine süvendamine. Konverentsi muutis eriti huvitavaks samal ajal toimunud traditsiooniline Kieli nädal, mil sajad purjekad kogunevad sellesse PõhjaSaksamaa ajaloolisse hansalinna purjetamisvõistlustele. Osalesid kolm meie kaplanit (Kubjas, Laanepere ja Nõmmik), EELK piiskop Einar Soone ja EELK välissekretär Roman Levin. Kõigil oli võimalus külastada ka Kieli sõjasadamas viibivaid Eesti ja teiste riikide sõjalaevu ning osaleda jumalateenistusel ürituse lipulaeval Saksa mereväe fregatil Bremen. Aasta hiljem kordus sama õppereis Kieli konverentsile, sellel korral osalesid kaplanid Kütt, Nõmmik, Parts ja Petermann. Ka nüüd oli võimalus viibida kolmel Saksamaad külastaval Eesti sõjalaeval ning osaleda pidulikul jumalateenistusel Saksa lipulaeval fregatt MeklenburgVorpommeril. Kolmas Läänemere kaplanite konverents, mille teemaks oli ,,Balti meri ­ rahumeri", toimus 2.-5. augustil 2001 Tallinnas Viru hotellis. Konverents sai teoks Saksa Põhja-Elbe Evangeelse Luterliku Kiriku,
Saksa kaitsejõudude I Kaitseringkonna mereväedekaan dr Zimmermann Stocki koostöös meie kaplaniteenistusega. Osavõtjaid oli 105 üheteistkümnest riigist. Suurim delegatsioon tuli Saksamaalt Saksa protestantliku välipiiskopi dr Löwe ja sõjalaevastiku ülema viitseadmiral Lutz Feldti juhatusel. Eestlastest osalesid EELK peapiiskop Jaan Kiivit, kõik Eestis viibivad kaitsejõudude kaplanid, mõned reservkaplanid ja kaplanikandidaadid ning mitmed usuteaduse üliõpilased. Konverentsi avasid Põhja-Elbe Kiriku asepresident dr Henning Kramer ja mereväedekaan dr Heinz Zimmermann-Stock, avapalvuse pidas peakaplan Nõmmik. Konverentsi ingliskeelse avaloengu pidas kaitseväe juhataja k-adm Tarmo Kõuts teemal: ,,The Challenges facing a career Officer and the role of the Chaplain Corps" (Ohvitseri elukutse väljakutsed ja kaplaniteenistuse roll)480. Ülejäänud loengud olid tuntud saksa teoloogidelt. Konverentsi raames toimus pidulik vastuvõtt Tallinna sadamas viibival Saksa sõjalaevastiku trosslaeval Werra, kus oli lisaks väliskülalistele arvukalt meie kaitseväe kõrgemaid ohvitsere. Konverents lõppes piduliku jumalateenistusega Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus. Jutlustas välipraost dr Zimmermann-Stock, kaasa teenisid peapiiskop Kiivit, Poola protestantlik välipiiskop kol Ryszard Borski, peakaplan Nõmmik ning mitmed Eesti, Skandinaavia ja Saksa kaplanid. Konverentsi tehniline korraldus lasus peakaplan Nõmmiku, vanemkaplan Laanepere ning lipnike Sirje Vahtramäe ja Jana Einla (Laaneseri) õlgadel, neid abistas enamus meie kaplanitest. Konverentsi
III LÄÄNEMEREÄÄRSETE RIIKIDE KAPLANITEENISTUSTE KONVERENTSIST OSAVÕTJAD AUGUSTIS 2001 TALLINNAS VIRU HOTELLI EES.
Foto: Boris Mäemets.
Ettekande eestikeelne algtekst on lisas 25, lk 346-48.
jälgisid nii Eesti ja Saksa ajakirjanikud kui ka mitme õppeasutuse usuteaduse üliõpilased. IV Läänemere kaplanite konverents leidis aset 22.-26. augustil 2002 taas Kielis. Seekord osalesid Eestist kolonelleitnandid Nõmmik ja Rent, ltn Roland Tõnisson, n-ltn Lauri Kurvits, lpn Vahtramäe, ning v-vbl Merle Lember. EELK-d esindasid peasekretär õp Tiit Pädam ja pressisekretär Tiiu Pikkur. Pidulikule lõpujumalateenistusele oli palutud kaasa teenima teiste hulgas ka Eesti peakaplan. Konverentsi kava oli sisult sama, mis eelmistel aastatel, rõhutati Läänemere kui rahumere võimalusi. V Läänemere kaplanite konverents toimus 21.­23. augustil 2003 Rootsis, Karlskrona mereväebaasis. Eestlastest osalesid peakaplan Nõmmik, kaplanid Kutsar ja Alasoo, kol-ltn Rent, v-vbl Lember ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku esindajana Konsistooriumi sekretariaadi juhataja Ülle Keel. VI Läänemere kaplanite konverents toimus 19.-22. augustil 2004 Rostockis, endisel Ida-Saksamaal. Osalesid peapiiskop Jaan Kiivit ning kaplanid kol Nõmmik, n-ltn Orav ja n-ltn Tali, kol-ltn Rent, s-vbl Lember ja kaplaniteenistuse referent Anneli Viil. VII Läänemere kaplanite konverents toimus 11.­14. augustil 2005 Oulu linnas, Soomes, Põhja-Elbe kiriku ja Soome kaplaniteenistuse koostöös. Eestit esindasid seekord vanemkaplan Laanepere, kaplanid Apsalon, Laaneser, ja Nikiforov, reservkaplan n-ltn Ants Leedjärv ning EKN esindaja Eva-Liisa Jaanus. NOORTE KAPLANITE KONVERENTS: Hea hinnang Eesti kaitseväe kaplaniteenistusele oli ka see, et Saksa kaplaniteenistus korraldas koostöös meie kaplaniteenistusega 2002. a suvel Eestis igaaastase noorte kaplanite konverentsi. Konverentsi asukohaks oli Sisekaitseakadeemia Tallinnas, teemaks Eesti kaplaniteenistusega tutvumine. Külastati ka mitmeid Tallinnas paiknevaid väeosi ning tutvuti Tallinna vaatamisväärsustega. Konverentsil osales 18 hiljuti ametisse astunud kaplanit Eestist, Hollandist, Leedust, Norrast, Rootsist, Saksamaalt, Soomest, Suurbritanniast ja Taanist. Konverentsi Eestipoolseks korraldajaks oli Mereväebaasi kaplan ltn Tõnisson ja Saksapoolseks välidekaan dr Peter Blaschke, neid abistas kaplaniteenistuse projektiohvitser lpn Vahtramäe. Eesti kaplaneid esindasid konverentsil n-ltn Merike Kütt ja lpn Andrei Sõtsov. Pidulikul lõpubanketil Eesti Maja restoranis olid aukülalisteks Maaväe ülem kin-ltn Johannes Kert ning Saksa protestantliku kaplaniteenistuse välissuhete büroo juhataja dr Peter Blaschke. Nii osalejad kui korraldajad lugesid Eestis toimunud noorte kaplanite konverentsi igati õnnestunuks.
NOORTE KAPLANITE KONVERENTSIST OSAVÕTJAD SISEKAITSE AKADEEMIAS.
Eesreas vasakult kolmas konverentsi projektiohvitser ltn ROLAND TÕNISSON, neljas Saksa Liiduvabariigi protestantliku kaplaniteenistuse välissuhete direktor militaardekaan dr PETER BLASCHKE. Foto: Ardi Hallismaa.
RAHVUSVAHELISE KRISTLIKE OHVITSERIDE ÜLEMAAILMSE KONVERENTSI AVAMINE ,,PALVEMÄEL" KOREAS.
Eesplaanil: Eesti lipp. Foto: Korean Military Christian Fellowship.
ÜLEMAAILMNE KRISTLIKE OHVITSERIDE KONVERENTS: Iga kümne aasta tagant toimuvad suured ülemaailmsed kristlike ohvitseride kokkutulekud. Viimane toimus oktoobris 2004 nn ,,Palvemäel" LõunaKoreas. Konverentsi teemaks oli ,,Lootused ja ootused". Osales üle 2000 ohvitseri umbes 80 riigist. Nagu eelpool mainitud, esindasid Eesti kristlike ohvitsere konverentsil vanemkaplan mjr Taavi Laanepere ning ltn Viktor Lillepruun. Kuna osalejaid oli väga palju ning jumalateenistusi ja üritusi rohkelt, siis oli vähe aega teiste riikide delegaatidega suhtlemiseks. Kogeti, et liiga suured konverentsid ei ole alati otstarbekohased.
5.5 XIV RAHVUSVAHELINE PEAKAPLANITE KONVERENTS
Samuti on hea hinnang Eestile, et USA European Command (USEUCOM) pöördus Eesti poole sooviga korraldada 2003. a veebruaris Tallinnas XIV Rahvusvaheline Sõjaväe Peakaplanite konverents. Projektijuhiks oli määratud lpn Sirje Vahtramäe, teda abistasid nii kaplanid ning peastaabi ja Kaitseministeeriumi töötajad. Konverentsi ettevalmistustöödega tehti algust juba jaanuaris 2002, kui peakaplan koos n-ltn Küti ja lpn Vahtramäega siirdusid Suur-
XIV RAHVUSVAHELISE PEAKAPLANITE KONVERENTSI OIKUMEEENILINE VESPER TALLINNA ROOTSI-MIHKLI KIRIKUS.
Istuvad vasakult: kol Tõnis NÕMMIK, ltn Roland TÕNISSON, kol Michael G. VIISE ja brig-kin PETER O'KEEFE (Austraalia). Foto: Ardi Hallismaa.
britanniasse eesmärgiga osaleda seal XIII IMCCC konverentsi ettevalmistustöödel. Konverents toimus Tallinnas, hotell Olümpia konverentsikeskuses, osa võttis 97 delegaati 37 riigist, nendest paljud koos abikaasadega. Konverents avasid EUCOM' peakaplan kol John W. Stefero ning peakaplan Nõmmik, avaloengu pidas kaitseväe juhataja v-adm Tarmo Kõuts. Konverentsi teemaks oli ,,Kaplanite väljaõpe terrorismiajastul". Sellel teemal kõnelesid USA reservadmiral dr Douglas Johnston ja Kanada õhuväekaplan mjr Steven Moore ning hiljem oli samal teemal arvukaid sõnavõtte. Konverentsi raames toimus kaitseminister Sven Mikseri vastuvõtt kaitseministeeriumis, vesper ja vaimulik kontsert Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus, Tallinna Linnavalitsuse vastuvõtt Raekojas ja tutvumine Tallinna linna vaatamisväärsustega. Delegaatidel oli ka võimalus külastada rahvusooperit Estonia ning nautida Verdi ,,Nabuccot". Konverents lõppes piduliku lõpubanketiga, mille andis väliskülaliste auks kaitseväe juhataja v-adm Tarmo Kõuts. Külaliste seas viibis ka Suurbritannia ja USA suursaadik. Delegaatide abikaasadele, keda oli arvult 16, oli korraldatud eriprogramm, mida juhatas n-ltn Merike Kütt. Daamid tutvusid Tallinna ja Põhja-Eesti vaatamisväärsustega ning daamid rõõmustasid, et neil jäi aega ka pealinna kaupluste külastamiseks. Kuigi tuli ette mõningaid viperusi, võib konverentsi pidada igati õnnestunuks. Seda tõestab ka kaitseväe juhataja käskkiri, milles avaldati tänu konverentsi korraldamisega seotud 26le kaitseväelasele ja eraisikule.
XIV RAHVUSVAHELISEST PEAKAPLANITE KONVERENTSIST OSAVÕTJAD HOTELLIS OLÜMPIA, VEEBRUARIS 2003.
Foto: Ardi Hallismaa.
5.6 RAHVUSVAHELISED KÜLASTUSED ja INSPEKTSIOONID
Meie kaplaniteenistusega tutvumise eesmärgil on senini külastanud Eestit Poola, Saksa, Soome ja Vene välipiiskopid, Belgia, Kanada ja Suurbritannia kindralkaplanid, Suurbritannia mereväe peakaplan, Leedu ja Läti peakaplan ja Rootsi välipraost. Sõjalaevadel on Eestit külastanud Hollandi, Itaalia, Kanada, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Soome, Suurbritannia, Taani ja USA mereväepastorid. Neid on alati meie kaplanite poolt vastu võetud, kes on nendele tutvustanud nii Eesti kaplaniteenistust kui Tallinna vaatamisväärsusi. Esimesena tegi detsembris 1999 nädalase visiidi Eestisse Kanada Chaplain-General (kindral- või peakaplan) brig-kin Murray C. Farwell. Külastuse eesmärgiks oli tutvuda Eesti kaitseväe kaplaniteenistusega ning anda sellele NATO standardi hinnang. Roomakatoliku preestrina külastas kindralkaplan kohaliku Vatikani esindajat peavikaar Philippe Jourdani481 ning soovitas, et rooma-katoliku kirik Eestis leiaks oma vaimulike hulgast vähemalt ühe reservkaplani kandidaadi. Kanada kindral külastas ka mitmeid väeosi, kõneles kõikide meie tegevteenistuses olevate kaplanitega ning esines ettekandega ühel kaplanite õppepäeval. Kindral Farwelli hinnang meie kaplaniteenistusele oli positiivne. Kanadasse tagasijõudnud saatis ta Eesti peakaplanile järgmise kirja, mille originaal on kaplaniteenistuse arhiivis:
Armas kaplan Nõmmik, Tänan Teid külalislahkuse eest, mille osaks ma sain Eesti kaitseväe kaplaneid külastades. Me hindame kõikide eestlaste sõprust ja külalislahkust. Tundsin end hästi teie ilusas riigis. Tahan kasutada võimalust ja jagada oma muljeid Eesti kaitseväe kaplaniteenistusest. Kuna mul oli võimalus külastada mitmeid baase ja väeüksusi Tallinnas, Pärnus ja Tartus ning kohtuda kõigi teie kaplanitega, sain ma hea ülevaate teie kaplanitest ja kaplaniteenistusest. Nagu ma ütlesin juba enne Kanadasse tagasipöördumist, olen ma imponeeritud. Esialgselt oli mul kavas kirjutada põhjalik ettekanne, kuid asja kaaludes otsustasin, et see ei ole vajalik. Minu 23aastase kaplanipraktika kogemuste kohaselt arvan, et olete loonud kaplaniteenistuse, millel on tugev aluspõhi ja mis teenib teid praegu ning arengus tulevikus. Vajalikud elemendid, nagu operatiivne valmisolek, auastmete süsteem, mis võimaldab koostööd kaitseväe juhtkonnaga ja annab võimaluse kontaktideks kõikide kaitseväelastega ning arusaam kaplanitööst
Pühitsetud septembris 2005 Eesti rooma katoliku-piiskopiks.
on teil olemas. Kaplaniteenistus on näidanud oikumeenilist arusaama ning valmisolekut teenida kaitseväelasi vaatamata nende usulisele kuuluvusele. Te olete aru saanud kontaktide ja koostöö vajadusest teiste Lääne kaplaniteenistustega ning olete valmis neid sidemeid arendama. Oskus vahetada ideid ja kogemusi välisriikide kaplaniteenistustega toob palju kasu. On näha, et õpetate seda ka oma noortele kaplanitele. Teie nägemus selgub kaplanite väljaõppe, hariduse ja professionaalse arengu rõhuasetustest. See selge nägemus suunab Teid ja kaplaneid, mille tulemuseks on kompetentne ja haritud kaplaniteenistus, mis hakkab hästi teenindama Eesti kaitseväge. Professionaalsus tõstab kaitseväelaste ja nende perekonnakiikmete usaldust kaplaniteenistuse vastu. Nagu enamuses riikides, olete teiegi sõltuvad majanduslikest piirangutest. Kuid ma näen, et olete osanud muretseda endale, mida vajate heaks pastoraalseks teenindamiseks. Sain teada, et olete arendanud ka positiivseid sidemeid teiste kirikute ja kiriklike ametivõimudega. See on tähtis, sest tihti sõltume just nende abist ja toetustest, et saada hea kvaliteediga kaplanikandidaate. Head suhted tsiviilvaimulikega on kasulikud, sest aeg-ajalt on vaja tegutseda koos ning võtta osa üksteise õppeprogrammidest ja teha muudki koostööd. Lõpetuseks - õnnitlen Teid ja Teie eelkäijat hea töö eest, mida olete teinud ja teete luues Eesti kaitseväe kaplaniteenistust. Õnnitleda tuleb ka Teie kaplaneid nende hoole ja kvaliteetse pastoraalteenuse eest, mis on kättesaadavad kõikidele kaitseväelastele. Jumal juhatagu Teid ja Teie kaplaneid ka tulevikus. Teie sõber ja vend Issandas M.C. Farwell Brigaadikindral Kindralkaplan
NATO kaplaniteenistuse ühe selleaegse juhi selline hinnang andis meile indu jätkata senisel kursil, sest ilmselt oli juba siis Eesti kaitseväe kaplaniteenistus sammunud õigel teel. Samasugused Eesti kaplaniteenistusega tutvumise visiidid tegid sügisel 2000 Suurbritannia kindralkaplan kin-mjr John Blackburn ja Soome välipiiskop brig-kin Hannu Niskanen koos välipraostide Seppo Ahoneni ja Leo Huurinaineniga. Juunis 2001 külastasid Eestit Soome lennu- ja mereväe praostid Sauli Keskinen ja Lauri Salminen ning lennuväe ajateenija diakon Sami Mäntyla. Ka need külalised jäid meie arenguga rahule. Detsembris 2001 viibis Eestis visiidil Vatikani Katoliikliku Kaplaniteenistuste koordineerimiskeskuse esindaja kol Joseph Supa, kes siin
kohtus kohaliku rooma-katoliku kiriku esindajatega, kellega arutati selle kiriku koostöö võimalusi Eesti kaplaniteenistusega. Ka sellel pole senini mingeid tulemusi. Belgia kindralkaplan kontradmiral Alfons Laureys inspekteeris meie kaplaniteenistust aprillis 2001. Aasta hiljem viisid inspektsiooni läbi Norra kaplaniteenistuse esindajad. 2003 hindas meid USA Euroopa peakaplan kolonel Vincent I. Inghilterra. Kõigi kolme inspektsiooni ametlikud hinnangud olid positiivsed, kuid juhtisid tähelepanu aladele, kus meie kaplaniteenistusel on veel arenguruumi. 2004 inspektsioon lükkus edasi septembrini 2005, siis hindasid meie kaplaniteenistuse väljaõpet kanadalased. 2006 hindab meid Soome ning 2007 Austria kaplaniteenistused. Juulis 2003 avati Tallinna Püha Vaimu kirikus Vabadussõja ajal Eesti vetes hukkunud inglise mere- ja õhuväelaste mälestustahvel. Mälestustahvli avas Suurbritannia mereväe ülem admiral Sir Allan West. Sellel puhul külastasid Eestit ning teenisid kaasa jumalateenistusel Suurbritannia mereväe peakaplan Barry Hammett ja staabikaplan John Hill. Jumalateenistusel osalesid veel Tallinna praost ja Püha
KANADA KINDRALKAPLAN BRIG-KIN MURRAY FARWELL OSALEMAS KAPLANITE ÕPPEPÄEVAL.
Istuvad vasakult: n-ltn AARNE LÄTTE, n-ltn AGO LILLEORG, brig-kin MURRAY FARWELL, kol-ltn TÕNIS NÕMMIK, ltn TAAVI LAANEPERE, lpn RAINO KUBJAS. Seisavad: n-ltn MERIKE KÜTT (kindrali adjutant), n-ltn ANTS KIVILO, n-ltn KAIDO PETERMANN, ltn VELJO KAPTEIN, lpn RAIVO NIKIFOROV ja Peainspektsiooni vaneminspektor NELLY RANDVEER. Foto: Tiiu Pikkur.
Vaimu koguduse õpetaja Gustav Piir ning peakaplan Nõmmik. Külastati ka inglise meremeeste sõjahaudu Tallinna kaitseväekalmistul, kus lühikesel mälestusteenistusel teenisid Briti ja Eesti peakaplanid. Visiit lõppes vastuvõtuga Tallinna raekojas, mille korraldasid Suurbritannia suursaatkond ja Lord Carisle. Teenete eest Eesti kaitseväe kaplaniteenistuse arendamisel on pälvinud Eesti kaitseväe teenetemärgi Kanada Military Training Assitance Plan'i direktor Andrew P. Rasiulis. Kaitseväe eriteeneteristi on saanud sama organisatsiooni abijuhataja mjr Fernando G. Montelpare, USA mereväe endine peakaplan ning Military Chaplains Association' of the Unites States of America esimees ja kauaegne tegevdirektor k-adm David E. White ning Saksa protestantliku kaplaniteenistuse dekaanid Erhard Knauer ja Peter Blaschke.
5.7 HUMANITAARABI JA JÄTKUV KOOSTÖÖ
Humanitaarabina kinkis Saksa evangeelne välipiiskop peakaplanile 1997. a liiklusvahendiks minibussi ja 2001. aastal uue ning parema. Sveitsi ja Saksamaa kaplaniteenistused on annetanud kokku 35 välialtarit, millest jätkub ka meie mobilisatsioonivarudeks.
SUURBRITANNIA MEREVÄE ÜLEM ADMIRAL Sir ALLAN WEST KOOS VAIMULIKEGA PÄRAST INGLISE MEREVÄELASTE MÄLESTUSTAHVLI PÜHITSEMIST PÜHA VAIMU KIRIKUS.
Vasakult: staabikaplan JOHN HILL, praost GUSTAV PIIR, admiral Sir ALLAN WEST, Suurbritannia mereväe peakaplan k-adm BARRY HAMMETT ja peakaplan kol TÕNIS NÕMMIK. Foto: D. Coombs.
Belgia peakaplan annetas meile väärtuslikud armulauariistad. Rootsist ja Soomest on nii kaplanitele kui kaplaniteenistuse kaudu Eesti kaitseväele annetatud suuremal arvul arvuteid ja kontoritarbeid, millest omal ajal tunti suurt puudust. Kaplaniteenistuse vahendusel on mitmed Eesti kirikute kogudused, lastekodud ja heategevusorganisatsioonid saanud välisriikidest mitmesugust ainelist abi. Üks meie noorematest kaplanitest osales manöövritel Norras, kus tal oli võimalus jälgida Norra ja teiste NATO kaplanite tegevust väliolukorras. Norra võimaldab vajaduse korral ka tulevikus Balti riikide kaplanitel oma kaplanite kursustel osalemist. Saksamaa võimaldab meie kaplanitel lisaks võimalusele saksa keelt õppida, lähemalt tutvuda ka kahe iseseisva kaplanaadi - protestantliku ja rooma-katoliku tegevusega. Vaatamata Eesti ühinemisele NATO-ga, kus iga riik peab oma kulud ise kandma, on lähemas tulevikus ette näha kaplanite välisriikides täiendõppe jätkumist, kusjuures näiteks Kanada võimaldab meie kaplanitel tasuta väljaõpet veel mitu aastat. Kaugemas perspektiivis on meie staazikamatel kaplanitel võimalus osaleda kaplanite kõrgematel, nn kesk- ja kõrgtaseme kursustel NATO koolis Oberammergaus, Inglismaal482, Kanadas või USAs. Soome kutsub peale paariaastast vaheaega taas meie kaplanikandidaate ja noori kaplaneid oma ajateenijakaplanite orientatsioonikursustele. Meie õigeusu kaplanid ja reservkaplanid saavad samuti osaleda Soome kaitseväe ortodokskaplanite õppekogunemistel. Suurbritannia on lubanud oma kaplanitekooli kursustel Balti riikide kaplanitele õppekohti ka tulevikus, samuti on meil võimalus osaleda Royal Military Academy's Sandhurstis läbiviidavatel erialaohvitseride kursustel483. Senini on sellised kursused meile olnud tasuta, ent NATO liikmesriigina tuleb meil tulevikus oma õppekulud ise kanda. USA annab võimaluse ühel meie reservkaplanil osaleda mereväe reservkaplanite kursusel ning on loota, et ka nende armee kaplanitekool on meile tulevikus avatud. Aastal 2000 taastusid üheks aastaks kaplanite tutvusreisid Marylandi rahvuskaardi üksustesse. Kanada kaitsejõudude kaplanitekoolis on eelolevatel aastatel eestlastel võimalus õppida mitmetel kursustel. Kanada on saatnud oma instruktoreid ka kuuele Eestis toimunud kaplanite orientatsiooni- ja täienduskursustele. Lisaks välisriikide kaplaniteenistustele on Eesti peakaplanitel suhteid ka USA kaitsejõudude kaplanite organisatsioonidega. Nii osales
Kursus Suurbritannias on mõeldud tulevastele brigaadi- ja diviisikaplanitele ning eeldab Inglismaal kandidaadilt vähemalt majori auastet. 483 Ametlik nimetus Professionaly Qualified Officers' Course.
peakaplan kol Viise Military Chaplains' Association of the United States of America peakoosolekul 1995 Syracuse's, New Yorgi osariigis ja peakaplan kol Nõmmik 1999. a Atlantas, Georgia osariigis. Peakaplan Nõmmikul paluti võtta osa ning esineda ettekandega rahvusvahelisel International Association of Evangelical Chaplains konverentsil Pennsylvanias, USAs 2001. Samuti on ta esinenud ettekandega 2004 toimunud Military Chaplains Association of the United States of America konverentsil St. Louis, Missouris ning 2005 USA pealinnas Washingtonis. Kaplan Lilleorg osales sama organisatsiooni poolt korraldatud konverentsil Lwovis, Poolas. Mõlemad eelnimetatud organisatsioonid on to etanud majanduslikult meie kaplanite tegevust. Majanduslikult on meie kaplaniteenistust toetanud eelpool nimetatud Military Chaplains' Association in the United States of America ja samuti ka peamiselt kaitsejõudude liikmeid toetav USA heategev organisatsioon Olive Branch International484, külalislektorite reisikulude tasumise näol.
KAPLANITE OMAVAHELINE KOOSTÖÖ ON ÜLDISELT HEA JA HOOLITSEV. KANADA KAPLANID PALVETAVAD REGULAARSELT TEISTE RIIKIDE KAPLANITEENISTUSTE EEST. Originaal kaplaniteenistuse arhiivis.
Organisatsiooni peamiseks tegevusväljaks on kaplaniteenistuste ning kristlike ohvitseride ja sõdurite organisatsioonide toetamine, eriti Ida-Euroopas, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas.
Organisatsiooni esimees Bruce Kittelson koos eestlasest USA reservkaptenmajor Eric Arumäega külastas Eestit juulis-augustis 1999 ja kevadel 2001 eesmärgiga siinset kaplaniteenistust lähemalt tundma õppida. See organisatsioon on huvitatud abistama ja rahastama uut programmi, et Eestis keskkooli pooleli jätnud noortel oleks võimalus koolitööle naasta ning nõnda ennetada nende sattumist kuritegevusse ja narkosõltuvusse. Programm eeldab Eesti haridus-, sotsiaal- ja kaitseministeeriumi ning kaitseväe kaplanaadi koostööd. Kuna USA riigikaitse on viimastel aastatel seotud võitluses terrorismiga ning Iraagi konfliktiga, on kahjuks programmi käivitamine mitu korda edasi nihkunud, kuigi Eesti on ammu koostööks valmis. Eeltööd programmi käivitamiseks Eestis on käigus ja projektiohvitseriks on nimetatud reservkolonel Arvo Sirel485. Leedul puudus veel mõned aastad tagasi oma kaplanite väljaõppe programm486. Eestis ja Kanadas õppinud kaplanid suunavad nüüd Leedu kaplanite väljaõpet nende kodumaal.
SUURBRITANNIA MAAVÄGEDE KINDRALKAPLAN KÜLASTAMAS BRITI SÕJAHAUDU TALLINNA KAITSEVÄEKALMISTUL.
Vasakult: kol-ltn TÕNIS NÕMMIK, ÜSP kaplan lpn MERIKE KÜTT ja kin-mjr JOHN BLACKBURN. Foto: Tiiu Pikkur.
485 486
Dokumendid kaplaniteenistuse arhiivis. Esimene Leedu kaplan sai oma väljaõppe Kanada kaplanitekoolis sügisel 2000.
Samuti on Leedu, Läti, Rootsi ja Soome kaplanid osalenud Eestis meie poolt korraldatud kaplanite täienduskursustel KTK-1, KTK-2 ja KTK-3 ning samade riikide kaplanid on oodatud meie täienduskursustele ka tulevikus. Kokkuvõttes võib öelda, et meie koostöö välisriikide kaplaniteenistustega on senini olnud sõbralik, tõhus hea. Ning suurel jaolt kahepoolne Eesti ei ole aga rahvusvahelises koostöös mitte ainult saaja pool. Oleme suutnud kaplanite väljaõppe alal abistada oma naabreid: meie kaplanite orientatsiooni- ja täienduskursustest on seni võtnud osa kaplanikandidaadid ja kaplanid Leedust, Lätist487, Rootsist488 ja Soomest. Sloveenia ja Ukraina on avaldanud soovi koostöö võimalustet kaplanite väljaõppe alal. Leedu ja Läti peakaplanid on külastanud Eesti kaplaniteenistust. Kuna Eesti kaplaniteenistus on lääneriikide silmis jõudsalt arenenud, siis on meie kaplaneid kutsutud mitmele rahvusvahelisele konverentsile esinema.
5.8 TULEVIKUKAVAD
Eesti kaitsejõud on veel arenemisjärgus, muudatused organisatsioonis, väljaõppes, dislokatsioonis jm on enesestmõistetavad. Kaplaniteenistus peab selle arenguga kaasas käima. Kaitseväe juhatus, nagu ka kaitseväe juhataja suhtuvad kaplaniteenistusse toetavalt. Kui Eesti kaitsevägi läheb üle ühisele erialaohvitseride väljaõppesüsteemile, tuleb praegused orientatsioonikursused ümber kujundada vastavalt uuele olukorrale, sest nii juriidiline-, kaplanimeditsiini-, psühholoogiateenistus vajavad ka tulevikus reservkaplaneid ja reservmeedikuid ning teisi reserverialaohvitsere. Selle tõttu on orientatsioonikursused kindlasti vajalikud ka tulevikus. Seniseid kaplanite orientatsioonikursusi asendas augustis 2004 ajutise õppekavaga reserverialaohvitseride orientatsioonikursus REOK-1 ning juunisjuulis 2005 üldjoontes samalaadne kursus REOK-2. Kuigi kursusi võib pidada õnnestunuks, vajavad REOK kursuste õppekavad kindlasti veel viimistlemist. Tegevteenistuses olevad kaplanid läbivad nüüd erialaohvitseride kursused Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes489, vabastatud on ainult need kes on läbinud 14nädalase kaplan-ohvitseride baaskursuse Kanadas. Nagu nimetatud, kolm kaplanit (n-ltn Endel Apsalon, lipnikud Silvester Jürjo ja Jana Laaneser) läbisid 2004. a sügisel Tartus uue
Lätis toimus kaplanite esimene viiepäevane seminar sügisel 1999, teine augustis 2000. 488 Rootsit esindas õpetaja ja reservkaplan Patrik Göransson. 489 2005 kursus viiakse läbi Tapa väljaõppekeskuses, sest KVÜÕA ei oma Tartus piisavalt ruumi.
erialaohvitseride kursuse. Nendele järgnes kavakohaselt sügisel 2005 ÜSP kaplan lpnOtt Aro. Tulevikus on kavas jätkuvalt tegelda kaplanite täiendõppega ning valmistada ette kaplaneid nii kõrgematele ametkohtadale kui rahutagamisoperatsioonidel osalemiseks. Peame olema valmis pea kõiki neid kursusi, mida senini oleme saanud välismaalt, tulevikus kodumaal läbi viima. See nõuab meie oma instruktorite kaadri välja arendamist. Algus on juba tehtud - kava suunata tulevikus kõrgematel ametikohtadel või instruktoritena töötavaid kaplaneid mitmesugustele kursustele, on käivitatud. Selle raames suunati esimesena vanemkaplan mjr Laanepere mais 2005 Tartus Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste nooremstaabiohvitseride kursusele ning tulevikus peaksid kõik pea- ja vanemkaplanid saama kindralstaabiohvitseri väljaõppe või läbima kõrgemad riigikaitse kursused. Siinjuures tuleks eeskätt kasutada kodumaa riigikaitse õppeasutusi. Tegevteenistuses olevate kaplanite inglise keele õppele tuleb ka tulevikus rõhku panna, vaatamate sellele, et protsentuaalselt valdavad kaplanid inglise keelt paremini kui paljud rivi- ja teised erialaohvitserid. Samuti loodame, et jätkub ka kaplanite ja reservkaplanite ametialane täiendõpe nii Eestis kui välisriikides, esmajoones Saksamaal Oberammergaus asuvas NATO koolis490. Senisest rohkem tuleb tegelda suitsiidi ennetamise ja kaitseväelaste hingehoiuga. Kuna kaitseväes on vähesel määral esinenud satanismi ja teiste selliste liikumiste ilminguid, tuleb kaplanitel pöörata sellele erilist tähelepanu. Kaplanid muretsevad rahutagamismissioonil olevate kaitseväelaste perekondade heaolu eest. Koostöös psühholoogiateenistusega ja Naiskodukaitsega on kavas asutada üle Eesti tugigruppe, kes võtaks kontakte missioonidel viibivate kaitseväelaste perekondadega ning kui vaja siis pakuks nendele mitmesugust abi. Kavas on ka arendada ja suurendada kaplanaadi õpperaamatute ja videolintide kogu ning muretseda rohkem ametialalist perioodikat. Kõikidelt kaplanitelt oodatakse sellesse kogusse nende lõpu-, magistrija doktoritöid. Kaplanitelt, nagu teisteltki erialaohvitseridelt, ootab Eesti kaitsevägi erialast kõrgharidust. Arusaadavalt peavad kaplanid, kes teenivad kõrgematel ametikohtadel, omama vähemalt magistrikraadi oma erialal ning doktorikraad on soovitav. Alanud on akadeemilise kvalifikatsiooniga kaplanite ettevalmistamine, kes vajadusel oleksid võimelised kaitseväe õppeasutustes õpetama akadeemilisi õppeaineid,
490 Esimesena siirdus mais 2005 Oberammergausse Rahuoperatsioonide Keskuse kaplan n-ltn Gustav Kutsar.
nagu eetika ja filosoofia. Kuna kaitseministeeriumil on tulevikus kavas ehitada väeosadesse kabelihooneid, siis on kaplaniteenistus kaasatud ka nende projekteerimisse. Esimesena tuleb ehitusele Tapa väljaõppekeskuse kabel, mille nurgakivi asetas õppekeskuse ülem kol Urmas Roosimägi 31. oktoobril 2005 kivi põhitsesid peakaplan Nõmmik ja väljaõppekeskuse vanemkaplan Raivo Nikiforov. Kabeli kavandas arhitekt Harri Kivilo. Majanduslikku abi on kabeli ehituseks laekunud nii kodumaalt kui Kanada eestlastelt. Nagu eespool mainitud on kaitseväe kabelite püstitamine kavas lähematel aastatel kaitseväe väljaõppekeskustes Võrus, Paldiskis ja Pärnus.
KES MINEVIKKU EI AUSTA, SELLEL POLE TIHTI KA MITTE TULEVIKKU. PEAPIISKOP JAAN KIIVIT ASETAMAS LILLI OMA EELKÄIJA PIISKOPI JA VABADUSSÕJAAEGSE SÕJAVÄEÕPETAJA JAKOB KUKE HAUALE. Tagaplaanil kaplanid MARTINSON, KÜTT ja NÕMMIK Foto: Valdek Raiend.
TAPA VÄLJAÕPPEKESKUSE KABELI KAVAND. NURGAKIVI ASETATUD 31. OKTOOBRIL 2005. Arhitekt HARRI KIVILO.
VI PEATÜKK
6. EESTI ja EESTLASTEST KAITSEVÄEVAIMULIKUD LÄBI AEGADE
Nimistus on eesti rahvusest ja Eesti üksustes teeninud ja Vabadussõjas osalenud vabatahtlike teistest rahvustest üksuste vaimulikud491.
6.1 ROOTSIAEGSED VÄLIPASTORID
ASCHANEUS, Martin (sünni ja surma aasta teadmata), Rootsi välipastor Eestimaal 1618. Kas ta eesti sõjamehi teenis on küsitav. Tundis huvi vanade hauakivide vastu492. BROOCMANN, Reinerus jun (1677-1738), stud theol Tartus (matrikkel 1370) ja Wittenbergis (Saksamaal). Ordineeritud 1699. Isa juures Laiuse koguduse abiõpetaja 1699-1701 ja 1702-04. Laiuse koguduse õpetaja 1704-10493. Rootsi 1711. Kyrkoherde [ülemõpetaja] Norrköpingis 171135, praost alates 1723-35, erus 1735. Põhjasõjas välipastor Põltsamaal, Pärnus ja Riias 1701-02494. DEUTENIUS, Johann (1676-1735), mag theol, Eestis sündinud rootslane, õppis teoloogiat Tartus (mat 1322) ja Pärnus. Ordineeritud välipastoriks 1701, Türi koguduse õpetaja 1710-22, Järva-Peetri koguduse õpetaja 1722-35495. Põhjasõjas Rootsi armees peamiselt eestlastest koosneva Järva maakaitserügemendi välipastor 1701-05, Vene sõjavangis 1707-10496. ENRICI, Bartholdus (sünni- ja surma-aasta teadmata), Rootsi välipastor Gustav II Adolfi armees, tegev Eesti- ja Liivimaal alates 1618. Valdas ilmselt mingil määral eesti keelt, selle tõttu on võimalik, et teenis ka
Isikutoimikud ja kogutud andmed kaitseväe kaplaniteenistuse arhiivis. Vt Sild, op.cit. 493 Vt Ederma ja Jaik, op.cit., lk 91. 494 Vt. Kõpp, Johan, LAIUSE KIHELKONNA AJALUGU, Tartu, Eesti Kirjanduse Selts, 1937, lk 109-113. ja Tering, Arvo, op.cit., lk 382 495 Vt Ederma ja Jaik, op.cit., lk 59 ja 61. 496 Vt Nõmmik, Peet (toim), TÜRI KOGUDUSE ALBUM 1630-1930, Türi, Türi kogudus, 1930. ning Aarmaa, Liivi PÕHJA-EESTI KIRIKUD, KOGUDUSED JA VAIMULIKUD. MATRIKLID 1525-1885, Tallinn 2005, lk 128 ja 135, ning Tering, op.cit., lk 340.
492 491
eestlasi. Hiljem Laiuse koguduse õpetaja1630 ja Kodavere koguduse õpetaja 1034 -42497 MASSALIEN, Erich (ka MASALINUS, Ericus, 16??-1726), sündinud Ingerimaal, rahvus teadmata. Hea eesti keele valdaja. Stud theol Tartus ja Pärnus (mat 1275). Ordinatsiooni aasta teadmata [1703?]. Hiljem adjunktpastor Kambjas ning vikaar Põlvas ja Rõuges. Paide koguduse õp 1723. Põhjasõjas Rootsi relvajõududes Tartu jalaväepataljonide välipastor ja Peipsi laevastiku mereväepastor 1703-05498. TIMMERMANN, Erich ka Ericus, 1672-1726), rahvus teadmata, Rootsi kirjade järgi ingerlane (Ingerimaal sündinud ?). Õppinud usuteadust Uppsalas, Tartus ja Pärnus (mat 1263). Pärnu Ülikooli sekretär 1694-96. Ordinatsiooniaasta teadmata. Kambja koguduse õpetaja 1702-09499 Högby koguduse õpetaja Rootsis 1710. Vastseliina kog õpetaja 172226. Põhjasõjas Rootsi armee Põltsamaa maakaitsepataljoni välipastor 1703500. WUNDERLICH, Johannes Paulini, eluaastad, rahvus, hariduse ja ordinatsiooni andmed teadmata. Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse abiõpetaja enne Tallinna linna alistumist 1710. Vigala koguduse õp 1712501, Laiuse koguduse õpetaja 1712-15, Äksi koguduse õpetaja 1715(?)-1724502. Põhjasõja ajal Rootsi garnisonipastor Tallinnas. Ainukesed teadaolevad eestlasi teeninud Gustaf II Adolfi ja Põhjasõjaaegsed välipastorid, kusjuures kahe XVII sajandi välipastori suhtes ei ole kindel, millises ulatuses, kui üldse, nemad eestlastest sõjamehi teenisid. Kõik kuulusid Rootsi kirikusse, st evangeelsesse luterlikku kirikusse, mis oli riigikirik. Teadaolevatest vähemat neli, lisaks veel üks läti rahvusest sõdureid teeninud välipastor503, olid Tartu/Pärnu Ülikooli vilistlased504. Kindlasti väärivad vähemalt need viis Põhjasõjaaegset välivaimulikku kohta Eesti kaplanite autahvlil, sest nemad vastavad Eesti kaplani normidele: nad teenisid eesti keeles eestlastest sõjamehi.
Vt Edarmaa ja Jaik, op.cit, lk 90-1. Vt Kroon, Kalle, ,,Eesti ja Läti jalavägi Rootsi Armees 1701-1710, AKADEEMIA, X 9 (1998) lk 1988-9, Aarma, op.cit., lk 133. Massalienit on peetud nii soomlaseks kui sakslaseks, samuti Tering, op.cit., lk 499 Vt Ederma, ja Jaik, op.cit., lk 101. 500 Vt Kroon, Kalle, loc.cit. ning Tering, op.cit., lk 321-22. 501 Vt Soom, Kaido VIGALA KOGUDUS ja KIRIK 1339-1999, Vigala, EELK Vigala kogudus, 1999, lk 15 ning Ederma ja Jaik, op.cit., lk 91, 16 ja 137. 502 Vt Ederma ja Jaik, op.cit., lk 91 ja 96 ning Aarmaa, op.cit., lk 174. 503 Zakarias Piel (ka Pihl, 1678-1733), Sewegeni (Cevaine) ja Tirseni (Tirza) Liivimaa koguduste õpetaja, vt Tering, loc.cit. 504 Vt Tering, op.cit.
6.2 TSAARIAEGSED SÕJAVÄEVAIMULIKUD
BEERMANN, Gustav Johannes (1870-1945), stud theol Tartu Ülikool 1890-96. Prooviaasta ja adjunkt Tifflises 1897-1903. Ordineeritud 1899. Tsarskoje Selo ja Pavlovski koguduse õpetaja 1903-18, Niskovitsa koguduse õpetaja 1916-18, EELK Kadrina koguduse õp 1919-41 ning Ilumäe koguduse õpetaja 1939-41. Viru praostkonna abipraost 1932-33, praost 1933-41. Tsarskoje Selo garnisoni luteri usu õpetaja 1903-18.505 EISEN, Madis (Matthias Johann) (1857-1934), stud theol Tartu Ülikool 1879-85. Prooviaasta Lempaalas, Ingerimaal. Ordineeritud 1886. Annuse ja Kattila vikaarõpetaja 1886-88. Tartu keskkoolide usuõpetaja 1912-?. Tartu Ülikooli isiklik rahvaluule professor 1920-27. Kroonlinna Eesti-Soome-Rootsi koguduse ja mereväeõpetaja 1886-1912506. FREIFELDT, Konrad Raymund (1847-192?), Tartu Ülikooli usuteaduskonna 1866-70, cand theol 1870, ordineeritud 1871. Peterburi Eesti Jaani koguduse õpetaja 1877-80, Peterburi Püha Anna koguduse õpetaja 1880-1910. Venemaa kindralkonsistooriumi ülemnõunik 188791, kindralsuperintendent 1891-92, abipresident 1892-1917. Peterburi luterlik piiskop 1896-192?. Venemaa luterlike piiskoppide konverentsi juhataja 1920-. Hilisem saatus teadmata, arvatavast hukkunud kas vene kodusõja päevil või hiljem kommunistide poolt represseeritud. Luterlik sõjaväevaimulik Peterburis 1877-80507. GOLWER, (Klahw) Johann (1858-1905), Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilane 1880-84, sooritanud prooviaasta Bessaraabias. Ordineeritud 1886. Bessaraabias Postal-Benkendorfi koguduse õpetaja 1886-95. Valdas arvatavasti ka läti keelt. Vilno garnisoni ja Vilno sõjakooli luteri usu õpetaja 1897-1904.508 JAESCHE, Ernst Gottlieb (1867-1945), stud theol Tartu Ülikool 188895, Prooviaasta sooritatud Põlvas. Ordineeritud 1899. Pärnu praostkonna vikaarõpetaja 1901-04, Hanila ja Varbla koguduse õpetaja 1906-09. Häädemeeste ja Tahkuranna koguduse õpetaja 1909-32. Õpetaja emeeritus 1932. Saksamaale 1939. Sõjaväeõpetaja Vene armees Vene-Jaapani sõjas 1905509. LAALAND, Johann Friedrich Cornelius (1824-91), stud theol Tartu Ülikool 1843-48, ordineeeritud 1849. Peterburi Eesti Jaani koguduse õpetaja 1850-77, Venemaa Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Peterburi
Vt Veem, op.cit., lk 390. Vt Lender, Hugo (koostaja), EESTI ÜLIÕPILASTE SELTS 1870-1905. Biograafilisi andmeid. New York, Eesti Üliõpilaste Seltsi Vanematekogu, 1965. lk l6. 507 Vt Veem, op.cit., lk 154-5. 508 Vt Amburger, Erik, DIE PASTOREN DER EVANGELISCHEN KIRCHE RUSSLANDS, Lüneburg & Erlangen, Institut Nordostdeuches Kulturwerk/Martin Luther Verlag, 1998, lk 425. 509 Vt Veem, op.cit., lk 404.
506 505
konsistooriumi assessor ja kindralsuperintendent 1877-91. Sõjaväepastor Peterburis 18??-77510. LUHA, Andrei (1868-1919), Riia vaimulikus seminaris 1880-90. Preester 1892. I maailmasõjas sõjaväevaimulik, aastad ja üksused teadmata511. MAKEDOVSKI, Nikolai (1865-1954), Riia vaimulikus seminaris 1887. Preester 1806, hiljem ülempreester. I maailmasõjas sõjaväevaimulik, aastad ja üksused teadmata512 MÄEVÄLJA (Mohrfeldt), Aleksander (18591938), stud med 1879, stud theol Tartu Ülikool 1879-85. Sooritas prooviaasta Peterburi Eesti Jaani koguses. Ordineeritud 1886. Peterburi Eesti Jaani koguduse abiõpetaja 1886-87, Novgorodi luteri usu koguduse õp 1887-1908, Tallinna Pauluse koguduse õpetaja 1908-27. Tallinna praost 1920-27, praost emeeritus 1927. Omas Eesti Punase Risti III klassi teenetemärki. Novgorodi kubermangu Vene armee sõjaväeõpetaja 1887-1908. Vabadussõjas Tallinna sõhaväehaiglate sõjaväeõpetaja 1919-20. Hilisem Kaitseliidu toetajaliige513.
PALSA, Friedrich (1871-1913), Usuteaduse üliõpilane Tartu Ülikoolis 1889-95. Prooviaasta sooritatud Gatsina Nikolai koguduses 1895-97. Ordineeritud 1897. Sõjaväeõpetaja Varssavis 1897 -?514. SEPP, Savva (1858-1938), Riia vaimuliku seminari õpilane 1869-79. Preester 1884, ülempreester 1917. I maailmasõjas sõjaväevaimulik Valga jalaväepolgus ja 515 välihaiglas Riia ja Galiitsia rinnetel, hiljem Kamenets-Podolskis 1915-18. Ülendatud ,,diviisivalvajaks" (välipraostiks)1915515. SKROMNOV Joann (1848-1915), Riia vaimulikus seminaris 1873. Preester 1876. I maailmasõjas sõjaväevaimulik 1914-15, üksused teadmata516.
510 511 512 513 514 515 516
Vt Veem, op.cit., lk 153. Vt Raudsepp, op.cit., lk 117. Vt Raudsepp, op.cit., lk 118. Vt Veem, op.cit., lk 428. Vt Lender, op.cit., lk 52. Vt Raudsepp, op.cit., lk 136. Vt Raudsepp, op.cit., lk 137.
TEISS, Joann (Johannes) (1867-1941), õppis Riia vaimulikus seminaris 1878-88. Preester 1894, ülempreester 1921, EAÕK sinodi liige. I maailmasõjas Soome laskurpolgu sõjaväepreester 1914-18. Siia juurde võiks lisada ka õpetaja Jaan Treumani nime, kes oli sõjaväeõpetajaks Vene Edelarindel 1914-18. Lähemalt lk 225. Rahuajal teenisid kõik vaimulikud ilmselt nii sõja- kui mereväge oma igapäevase kogudusetöö kõrvalt. Vene-Jaapani ja I maailmasõja ajal teenis enamus apostlik-õigeusu preestreid sõja- ja mereväelasi täisajaga517. Luteri usu vaimulike osas, vähemalt tagalas, tuleb eeldada, et nad teenisid sõjaväelasi ka nüüd oma põhitöö kõrvalt. Andmete nappusel on raske anda hinnanguid Vene vägedes tegutsenud õigeusu ja protestantlike sõjaväevaimulike tegevusele.
6.3 SÕJAVÄEVAIMULIKUD 1919-1923
ALANEN, Yriö Jaakko Edvin (1890-1960). Soome luterlik vaimulik, Helsingi Ülikooli eetika ja usufilosoofia professor. Soome välipastor 1918, 1939-40 ja 1941-44. Osales Eesti Vabadussõjas 1919518. af BJÖRKSTEN, Thure Gustav Alfred (18941981). Soome-rootsi luterlik vaimulik, koguduseja vanglapastor, praost. Noorte Meeste Kristliku Ühingu tegelane. Välipastor Soome armees 1918 ja 1941 (19 diviis). Soome lipnik. Eesti Vabadussõjas Põhja Poegade rügemendi välipastor. Omas Vabadusristi I/3519.
HASSELBLATT, Ferdinand Alexander Johannes (1861-1934). Tartu Ülikooli usuteaduse üliõpilane 1906-19, cand theol. Sooritas prooviaasta Võnnus, Kambjas ja Rõuges, ordineeritud 1888. Kambja ja Rõuge koguduse abiõpetaja ning Tartu praostkonna vikaarõpetaja, 1888-90. EELK Pärnu Eliisabeti koguduse ja Pärnu vangla õpetaja 1890-1934. Pärnu praost 1920-30. III diviisi õpetaja 1922-23520, teenis ka Kaitseliitu.
517 518
N-ltn Sõtsovi arvamus. Vt Soumen Evankelis-luterilaisen Kirkon seurakuntien ja Papiston MATRIKKELI. Helsinki, Soumen pappisliito, 1965 519 Ibid. 520 Veem, op.cit., lk 4000.
HEDBERG, August Reinhold (1862-1922), Soome luterlik vaimulik, välipraost. Vabadussõja ajal Soome Eesti Abistamise komitee liige, tegeles Soome välipastorite värbamisega Eestisse. Lühemat aega tegev Soome vabatahtlike staabis. Pälvis Vabadusristi 1/2521. HUMERINTA, Karlo Viktor (endine Henriksson, 1870-19??). Soome praost. Tegev Soome vabatahtlike saatmisega Eesti Vabadussõtta, omas Vabadusristi I/3, Eesti Punase Risti III klassi teenetemärki522. KIVISTE (Steinfeldt), Georg (1866-1941), Tartu Ülikooli stud theol 1891-96, prooviaasta ViruJaagupis. Ordineeritud 1898. Teskovo Eesti koguduse õpetaja (Ingerimaal) 1898-1905, Harju-Jaani koguduse õpetaja 1905-10. Narva Peetri koguduse õpetaja 1910-37. Õpetaja emeeritus 1937. Omas Kotkaristi V klassi teenetemärki, Eesti Punase Risti III klassi mälestusmärki ja Vabadussõja mälestusmedalit. I diviisi õpetaja 1919-23, Narva KL õpetaja 1924-40 ning Narva garnisoni õpetaja 1935-40523. KNÜPFFER, Gunnar Rudolf (1888-1963), stud theol Tartu Ülikoolis 1915-18, prooviaasta Viljandi kogudustes. Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja 1920-31, Tartu Ülikooli Saksa koguduse õpetaja 1931-39. Saksamaale 1939. Omas Vabadussõja mälestusmedalit. Vabadussõjas Balti pataljoni õpetaja 1918-20524. KUKK, Jakob, (1870-1933), stud theol Tartu Ülikoolis 1891-95, kand theol. Sooritas prooviaasta Rõuges. Ordineeritud 1899. Võru praostkonna vikaarõpetaja 1899, Rõuge õpetaja ja Peterburi Eesti Jaani koguduse abiõpetaja 1900-04, Tartu Maarja koguduse abiõpetaja 1904-05. Teskovo koguduse õp 1905-06, Keila koguduse õpetaja 1906-21. Omas Eesti Punase Risti I järgu II klassi mälestusmärki ja Vabadussõja mälestusmedalit. EELK piiskop 1919-33. Vabadussõjas I diviisi sõjaväeõpetaja 1919525.
521 522 523 524 525
Hedbergi kohta vt lk 88. Vt EESTI TÄNAB 1919-2001, lk 21, 273. Vt Veem, op.cit., lk 413. Vt Veem, loc.cit. Vt Veem, op.cit., lk 416.
KUUSIK, Paul Voldemar (1890-1963), Tartu Ülikooli usuteaduse üliõpilane 1909-14, kand theol, Prooviaasta sooritatud Tarvastu ja Valga kogudustes. Ordineeritud 1916. Koguduse õpetaja Maarja-Magdaleenas 1917-22, Türil 1922-27, Tallinna Pauluse koguduses 192731. Õhtukogudus Emmause aseõpetaja ja õpetaja 1934-39. Tallinna praosti kt 1939, EELK assessor 1935-39. Omas Eesti Punase Risti III klassi teenetemärki ja Vabadussõja mälestusmedalit. Saksamaale 1939. III diviisi sõjaväeõpetaja 1919-20526. LAAR, Anton (1885-1933), Lõpetanud Riia vaimuliku seminari 1903, stud phil Tartu Ülikool 1918, 1923-30. Karula (1905-08) ja Ilmjärve koguduste köster-kooliõpetaja 1908-09. Ordineeritud preestriks 1909, ülempreester 1921. Laimjala koguduse preester 1909-13, Võnnu-Kärsa koguduse preester 1913-15, Tartu Aleksandri koguduse preester 191520. Tallinna Issanda Muutmise koguduse preester 1920-27. Üks iseseisva Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku asutajatest. Asutava Kogu liige (1919). Omas Vabadussõja mälestusmedalit. Vabadussõja ajal välipreester Tartus 1919-20, kontrollimata andmetel II diviisi sõjaväepreester 1920-23527. LAUR, Arnold (1880-1922), Tartu Ülikooli usuteaduse üliõpilane 190210. Ordineeritud 1911. EELK Tartu Peetri II pihtkonna õpetaja 1912-22. Omas Vabadussõja mälestusmedalit. II diviisi sõjaväeõpetaja 1919­ 22528. LORD, Axel (sünni- ja surmaaeg teadmata), Rootsi vaimulik või usuteaduse üliõpilane, kiriklik kuuluvus teadmata. Nimi puudub nii Rootsi kui Soome luterlike kirikute matriklites, samuti pole teda leida mulle kättesaadavatest vabakiriklike pastorite nimistutest. Omas Vabadus-sõja mälestusmedalit. Vabadussõjas Rootsi vabatahtliku kompanii välipastor 1919529. STOCKHOLM, Friedrich Wilhelm Konstantin (1884-1968), Tartu Ülikooli usuteaduse üliõpilane 1905-11, prooviaasta Tarvastu ja Tallinna Toompea Kaarli kogudustes. Ordineeritud 1912. Tallinna Toompea Kaarli koguduse abiõpetaja, St Peterburi Eesti Jaani koguduse õpetaja 1914-18. Tallinna Kaarli koguduse II pihtkonna õpetaja 1919-44. EELK Konsistooriumi assessor 1939-44. Teenis Venemaa eestlasi 1942-43 ja hooldas Eestis eestlastest ja ingerlastest sõjapõgenike 1943-44.
526 527 528 529
Vt Veem, op.cit., lk 417. Vt Raudsepp, op.cit., lk 114. Vt Veem, op.cit., lk 420. Vt Ericson, Lars, SVENSKA FRIVILLIGA, Lund, Historista Media, 1996, lk 81, 278.
Põgenes Saksamaale 1944, kus hooldas Eesti põgenikke Jenas, Heiligenstadtis, Göttingenis ja Oldenburgis 1944-48. Asus Austraaliasse 1948, E.E.L.K usuelu korraldaja Austraalias 1948-1958. E.E.L.K. Sydney koguduse õpetaja, 1948-60, E.E.L.K. Austraalia praosti kt 1958-60. Õpetaja emeeritus 1960. Austraalia Eesti Võitlejate Liidu mitteametlik kaplan. Suri 26.12.1968, maetud Sydney linnakalmistule eestlaste matusepaika. Omas Kotkaristi III klassi, Eesti Punase Risti I järgu I ja ll astme, ll järgu I ja ll astme teenetemärke ning Vabadussõja mälestusmedalit. Kaitseväe ja Kaitseliidu rinnamärkidest omas Stockholm Ratsarügemendi, KL Tallinna maleva Toompea malevkonna, Tallinna Ida malevkonna ja KL Raudtee üksikpataljoni rinnamärke ning Eesti Tuletõrje Liidu I liigi kuldristi. Vabadussõjas ja rahuajal sõjaväeõpetajate seenior 1919-23. Kaitseliidu Tallinna maleva õpetaja ja KL õpetajate seenior 1925 (1927)40. Eesti Vabariigi sõjaväeõpetajate seenior, III diviisi, Mere- ja Lennuväe ning Tallinna garnisoni õpetaja 1936-40530. TREUMAN, Jaan (1881-1941), stud theol Tartu Ülikoolis 1903-1909. Prooviaasta Valga Peetri koguduses Ordineeritud 1910. Jamburgi, Gubinitsa ja Teskovo eesti koguduste õpetaja 1911-14, Võnnu koguduse õpetaja 1914-23 Tartu Peetri koguduse II pihtkonna õpetaja 1923-41. Omas Eesti Punase Risti II järgu I astme teenetemärki, Piiskop Platoni III klassi ordenit ja Vabadussõja mälestusmedalit. I maailmasõjas sõjaväeõpetaja Vene Edelarindel 1914-18. Tartu garnisoni, õp 1919-23, II diviisi õpetaja 1923 ja 1935-40 ning Kaitseliidu Tartu maleva õpetaja 1925-40531. TÕNISBERG, Matvei (algselt Matteus, ka Madis, 1867-1954), lõpetas Riia vaimuliku seminari 1889. Köster-kooliõpetaja VäikeLähtrus 1889-93 ja Laiusel 1893-96. Ordineeritud diakoniks ja preestriks 1896, ülempreester 1924. EAÕK Leesi koguduse preester 1896-1926, erru 1926. Omas Vabadussõja
530 531
Vt Veem, op.cit., lk 452 ning Keel, Külli, op.cit. Vt Veem, op.cit., lk 452.
mälestusmedalit. Vabadussõjas apostlik-õigeusu preester Tallinnas ning tegutses välipreestrite seeniorina ja hiljem ainsa EAÕK välipreestrina 1919-23532. Vabadussõjaaegse sõjaväevaimulike organisatsiooni eeskujuks olid ilmselt endise Vene relvajõudude sõjaväevaimulikud ja nende tsaariaegne organisatsioon, mis oli tuttav sõjaväelastele ning vastuvõetav vaimulikele. Eestis oli kasutusel, (va veebruaris ja märtsis 1919, millal ei olnud õigeusu vaimulikku), kaplaniteenistuse paralleel mudel. Ilmselt kõik sõjaväevaimulikud täitsid siis käibelolevad hariduslikke ja kiriklike nõudeid. Peamised sõjameeste teenimise vormid olid jumalateenistused ja üksuste külastused ning vähemal määral ametitalistused. Erinevalt Vene sõjaväe tavast, eelistasid eesti luterlikud sõjaväeõpetajad mõningate eranditega Soome ametivendade eeskujul esineda väljaspool kirikus taalari asemel vormis. Kokkuvõtteks: ilmselt oli tänapäeva standardite kohaselt vaimulikke rindel liiga vähe. Arvesse võttes, et tagala oli suhteliselt lähedal, ning et tsiviilvaimulikud hoolitsesid haiglas viibivate sõjameeste eest ja viisid läbi enamuse matustest, oli olukord arvatavasti rahuldav. Kaebusi Vabadussõjaaegsete sõjaväevaimulike tegevuse kohta ei ole käesoleva teose uuringute ajal esile kerkinud.
6.4 SÕJAVÄE- ja KAITSELIIDU VAIMULIKUD 1924-1940
Nimekirjast puuduvad vaimulikud, kes aastatel 1918-1940 olid tegevad ainult Kaitseliidus. ARUMÄE, August, (endine Grünberg) (18951976). Lõpetanud Tartu Ülikooli usuteaduskonna 1934, mag theol. Prooviaasta sooritatud Tartu Peetri koguduses. Ordineeritud 1925. Pärnu Eliisabeti II pihk õp 1925-40. Pärnu Niguliste koguduse õpetaja 1940-41. Küüditatuna Venemaal 1941-1958. Pindi koguduse õpetaja 1958-64 hiljem Häädemeeste koguduse õpetaja 1964-69. EELK Pärnu praost 1930-41. Omas Eesti Punase Risti III klassi teenetemärki. III diviisi õpetaja 1923, KL Pärnu maleva õp 1926-40, Pärnu garnisoni õp 1937-40533.
532 533
Vt Raudsepp, op. cit., lk 114. Vt Veem, op.cit., lk 388-9.
EDERMA (end Ederberg), Bruno Karl Immanuel (1900-76), Tartu Ülikooli usuteaduse üliõpilane 1918-24, prooviaasta Viljandi Pauluse. koguduses. Ordineeritud 1925. Lääne-Nigula koguduse õpetaja 192529, Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja 1929-37. EELK kirikliku sotsiaaltöö sekretär 1937-41. Saksamaale 1941, USAsse 1949. L.C.A. teenistuses USAs ja Kanadas 1949-64. E.E.L.K. Toronto Peetri koguduse abiõpetaja 1968-73. ELCIC teenistuses 1973-76 EV reservlipnik. I diviisi ja Rakvere garnisoni õpetaja 1936-38.534. EILART, Anton (1892-1972), Tartu Ülikooli usuteaduse üliõpilane 1913-20, prooviaasta sooritatud Laiusel. Ordineeritud 1922. EELK Nõmme Rahu koguduse organiseerija ja õpetaja 1923-44, Tallinna abipraost 1941. Konsistooriumi assessor 1939-44, piiskopi kt 1944. Vangis Taga-Kaukaasias 1947-56, surnud Rannamõisas 1972. Nõmme garnisoni ja KL Nõmme malevkonna õpetaja 1925-40535.
GNADENTEICH, Jaan (1904-68), Tartu Üikooli usuteaduse üliõpilane 1924-29, prooviaasta sooritatud Otepääl. Ordineeritud 1930. Tapa koguduse õpetaja 1930-44. Rootsi 1944, E.E.L.K. Lääne-Rootsi koguduse õpetaja 195168. Soomusrongide rügemendi ja KL Tapa malevkonna õpetaja 1935-40536.
GRAF, Arnold Andreas Werner (1887-1960), Tartu Ülikooli usuteaduse üliõpilane 1909-26, prooviaasta sooritatud Vastseliinas. Ohvitser Vene sõjaväes 1915-17, Vabadussõjas 1918-20. Ordineeritud 1927. Võru õpetaja 1927-41. Saksamaale 1941. Võru garnisoni õpetaja 1936-40. EV reservleitnant537.
534 535 536 537
Vt Veem, op.cit., lk 393-4. Vt Veem, op.cit., lk 394. Vt Veem, op.cit., lk 397. Vt Veem, op.cit., lk 397.
HINNO, Aleksander (1904-85), Tartu Ülikooli usuteaduse üliõpilane 1926-31, sooritanud prooviaasta Tartu Ülikooli koguduses. Ordineeritud 1932. Prof B. Rahamäe isiklik adjunkt 1931. Kaarma koguduse õpetaja 193233; Petseri koguduse õpetaja 1934-41. Võru koguduse õpetaja 1941-44, Võru abipraost 1940-44. Saksamaale 1944. E.E.L.K. usuelu korraldaja USA tsoonis 1946-49. USAsse 1949, New Yorgi Pauluse koguduse õpetaja 1949-81. USA Esimese praostkonna praost 1952-81. E.E.L.K. Konsistooriumi assessor 1964-76. Praost emeeritus 1981. Petseri garnisoni ja Kaitseliidu õpetaja 1935-40538 PÄTS, Nikolai (1871-1940), ülempreester, Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Sinodi esimees. President Konstantin Pätsi vanem vend. Lõpetanud Riia vaimuliku seminari 1894, ordineeritud preestriks 1899, ülendatud ülempreestriks 1920. Tänasilma koguduse preester 1899-1904, Räpina koguduse preester 190418, Tallinna Püha Siimeoni koguduse preester 1918-40. Võru praost 1914-17. Tallinna piiskopkonna nõukogu ja EAÕK sinodi esimees 1935-40. Omas Eesti Punase Risti II järgu I astme ja lll klassi teenetemärke, Vabadussõja mälestusmärki ja Piiskop Platoni I järgu ordenit. Kaitseliidu preestrite seenior 1926-40 ja kaitseväe preestrite seenior 1936-40. TAMMIK, Arnold-Ferdinand (1893-1970), Tartu Ülikooli usuteaduse üliõpilane 1913-16 & 1922-23. Osales ohvitserina (lipnik) ja sõjaväeametnikuna I maailmasõjas ja Vene kodusõjas 1916-20. Sooritanud prooviaasta Tartu Peetri koguduses. Ordineeritud 1924. Valga Peetri ja Luke koguduste õpetaja 1925-46 ning Valga Jaani koguduse õpetaja 1941-50. EELK konsistooriumi assessor 1935-39. Viis aastat küüditatuna Venemaal. Mustvee koguduse hooldaja õpetaja 1960-63, Torma-Mustvee koguduse õpetaja 1962-68, emerituuri 1968. Valga garnisoni ja KL õpetaja 1936-39. EV reservleitnant539.
Vt Veem, op.cit., lk 402.
TREUMANN, Leo Gustav.1963). (1890-1963). Tartu Ülikooli usuteaduse üliõpilane 1910-18 Ohvitser Tsaari-Venemaa sõjaväes 1916-17 ning Balti pataljonis 1918-19. Sooritanud prooviaasta Kuusalu koguduses 1920. Ordineeritud 1920. Kuusalu koguduse adjunkt 1929, Vaivara koguduse õpetaja 1921-39. Omas Vabadussõja mälestusmedalit. KL Vaivara malevkonna õpetaja ja sõjaväeõpetaja kt 1925-39, EV reservleitnant540. VARIK, Jaak (1882-1941), Tartu Ülikooli usuteaduse üliõpilane 190316, mag theol, prooviaasta sooritanud Vigalas. Ordineeritud 1916. Treffneri gümnaasiumi usuõpetaja Tartus 1917-18, Tartu Noorsoo Kasvatuse Seltsi gümnaasiumi juhataja 1919-23. EELK Jõhvi koguduse õpetaja 1923-41. Narva-Alutaguse praostkonna abipraost 1936-40, praost 1940-41. EELK Konsistooriumi assessor 1931-34, EELK hooldaja (piiskopi asetäitja) oktoober-detsember 1939. EELK poolt annetatud õpetaja kuldne teeneterist. NSVL võimude (hävituspataljoni liikmete?) poolt Jõhvis hukatud 09.07.1941. Omas Eesti Punase Risti III järgu teenetemärki. ja Kaitseliidu Jõhvi malevkonna õpetaja 1926-40 ja Kaitseväe Jõhvi garnisoni õpetaja 1935-40541. WESTRÉN-DOLL, August Osvald (1882-1961), Tartu Ülikooli usuteaduse üliõpilane 1901-06. Täiendanud end Berliini Ülikoolis 1906-07, dr theol 1907. Sooritas prooviaasta Laiuse koguduses 1907-08. Ordineeritud 23.08.1908. Tartu praostkonna vikaar 1908-09. Palamuse koguduse adjunkt 1909, õpetaja 1909-14, Viljandi Jaani koguduse õpetaja 1924-39, Tartu praost 1920-24. Saksamaale 1939. KL Sakala maleva õpetaja 1925-39 ning Viljandi garnisoni õpetaja kt 1936-39542. Kokkuvõtteks: sõjaväevaimulikud teenisid täielikult vabatahtlikult ning mitteametlikult kaitseväelasi 1923-35 ja kohakaasluse põhimõttel 1935-40. Lisaks teenisid paljud EELK ja EAÕK vaimulikud kaitseväelasi ja kaitseliitlasi vabatahtlikkuse alusel ajavahemilkus 1935-40. Kuna hüvitused olid minimaalsed, siis sõjaväevaimulikud ei pühendanud eriti palju aega kaitseväelaste teenimisele. Peamine tegevus oli tseremoniaalne, kuid enamus EELK õpetajatest korraldasd oma garnisoniüksustes pidevalt leerikursusi. Kontakt vaimulike ja sõjaväelaste vahel üldiselt oli juhuslik. Tuleb hinnata paljude luterlike vaimulike tahet teenida kaitseväelasi sellel ajal valitsenud mitte kõige sobilikumas süsteemis. Kuna vajalik materjal seni puudub, on raske anda hinnagut apostlik-õigeusu vaimulike tegevuse kohta.
539 540 541 542
Vt Veem, op.cit., lk 455. Vt Veem, op.cit., lk 458. Vt Veem, op.cit., lk 463 Vt Veem, op.cit., lk 464.
6.6 EESTI SÕJAVÄEVAIMULIKUD 1941-1994
PUHM, Oskar (1912-1990), Tartu Ülikooli usuteaduse üliõpilane 1922-33, prooviaasta Keila, Tallinna Jaani ja Petseri Peetri kogudustes. Ordineeritud 1934. EELK Paldiski koguduse vikaarõpetaja 1933-34. Tallinna Jaani koguduse I pihtkonna abiõpetaja 193435, Tallinna Peetruse koguduse õpetaja 193536, Rannamõisa koguduse õpetaja 1937-44. Soome 1944, naasis koos JR200-ga Eestisse augustis 1944 ning võttis oma üksusega osa kaitselahingutest Eestis. Rootsi septembris 1944, USAsse ja sealt Kanadasse 1948. Toronto Peetri koguduse asutaja ja õpetaja 1948-82. E.E.L.K. Kanada abipraosti kt (195897) ja praost 1977-82, E.E.L.K. Konsistooriumi assessor 1976-82. Praost emeeritus 1982. Omas mitmeid Soome ja väliseesti teenetemärke Kaitseliidu Suurupi suurtükiväe divisjoni õpetaja. II maailmasõjas Soomes Eesti vabatahtliku jalaväerügemendi JR200 välipastor 1944. EV reservlipnik543. REBANE, Hans (1905-1983) kapten. Tartu Ülikooli usuteaduse üliõpilane 1923-30, prooviaasta sooritas oma isa juures Pilistveres. Ordineeritud 1931. EELK Viljandi praostkonna vikaarõpetaja 1931-32, Kirbla koguduse õp 1932-39, Narva-Alutaguse praostkonna vikaarõpetaja 1940-41, Jõhvi koguduse õpetaja 1941-44. Põgenes Saksamaale septembris 1944. Põgenike õpetaja Geislingeni, Memmingeni, Stuttgarti ja Frankfurdi laagrites 1944-50. USAsse 1950, Lutheran Church in America poolt väljaõppel Floridas 1950-52. Heltoni kihelkonna õpetaja Virginias 1952, Burks Gardeni koguduse õpetaja Virginias1954-73. E.E.L.K. Seabrooki koguduse õpetaja 196673, õpetaja emeeritus 1973. Emeerit-õpetajana teenis usuliselt KeskFlorida eestlasi. Tegev Kaitseliidus (toetajaliige). Saksamaal USA armee Eesti Schwetzingeni töökompanii (US Army Labour Company 4229) kaplan 1946-50. EV reservlipnik, USA vanemseersant 1945 (?), kapten 1946544
Vt Veem, op.cit., lk 437. Vt Veem, op.cit., lk 441-2 ning dokumentide koopiad EELK Konsistooriumi ja kaitseväe kaplaniteenistuse arhiivides.
SUURKIVI (Steinberg), Juhan, (1915-2004), Tartu Ülikooli usuteaduse üliõpilane 1936-40, tunnistatud ülikooli lõpetanuks 1942. Prooviaasta sooritas oma isa juures Pilistvere koguduses 1943, ordineeritud 16.05.1943. Narva Aleksandri koguduse õpetaja 1943-44. Saksamaale 1944. Teenis eestlasi põgenikelaagrites 1946-50. Ameerika luterliku kiriku LCA teenistuses 1950-82. E.E.L.K. Philadelphia koguduse õpetaja 1980-82 ja E.E.L.K. Kesk-Florida koguduse õpetaja 19852004. E.E.L.K. USA Chicago praostkonna praost 1992-2001. EV reservlipnik. Saksamaal USA armee eesti vahikompaniide 4221 ja 4223 kaplan 194-50. EV reservlipnik. USA kapten 1946545. VAALGAMAA (end Volganski), Edgar Ernest (1912-2003), rahvuselt liivlane, sünd Kosrasis, Kuramaal, Lätis. Stud theol, Helsingi Ülikooli usuteaduskond 1933-39, ordineeritud 1940. Teeninud välipastorina, kirikuõpetaja ja praostina Soome Evangeelses Luterlikus Kirikus. Kirjutanud soomekeelseid teoseid Liivi rahva ajaloost ja tõlkinud liivi keelde Martin Lutheri ,,Väikese katekismuse". Omas mitmeid Soome sõjalisi ja tsiviilteenetemärke. Soome jätkusõja ajal Soome välipastor, teenis teiste üksuste hulgas Eesti vabatahtlike hingehoidjana Vallila rügemendi 3. pataljonis (1943) ja Eesti vabatahtliku rügemendi JR200 1. pataljoni välipastor 1944546. Kokkuvõtteks: kõik neli eelnimetatud välipastorit ja kaplanit olid täistöökohaga sõjaväevaimulikud ja omasid ohvitseri staatust. Selle tõttu oli nende panus oma väeosas ka palju suurem kui Eesti sõjaväevaimulikel aastatel 1920-40. Nendest välipastorid Puhm ja Vaalgamaa teenisid Eesti vabatahtlike rügemendis JR 200 Soomes, mille allüksused olid tihti otseses lahingutegevuses. Selle tõttu oli suur vajadus hingehoiutööks, mida ka mõlemad välipastorid innukalt tegid. Olen kõnelnud paljude endiste soomepoistega, kellest mitmed said lahingutes haavata, ning kes annavad kõrge hinnangu oma välipastoritele. Samuti tuleb hinnata 1945-50 Saksamaal Eesti töö- ja vahikompaniides töötanud kaplaneid ja sõjavangide hulgas tegutsenud tsiviilpastoreid.
545 546
Vt Veem, op.cit., lk 453. Praost Vaalgamaa andmed. Külastasin koos lpn Raigo Liimaniga erupraost Vaalgamaad Lõuna-Soomes, Iitis, kuus kuud enne tema surma.
6.7
TAASISESEISVUNUD EESTI KAITSEJÕUDUDE KAPLANID
Alapeatükk koostatud Kaitseväe juhataja käskkirjade ning Kaitsejõudude Peastaabi personaliosakonnas ja kaplaniteenistuses olevate isikutoimikute põhjal547 ALASOO, Ralf (*1963). õppinud usuteadust Tartu Ülikoolis ja EELK Usuteaduse Instituudis alates 1990-. EELK diakon 1992. Ajateenistus läbitud Nõukogude armees. Läbinud ROK-1 (1995), KOK-4 (1999), KTK-2 (2002,) KTK 4 (2004) ja KTK-5 (2005) ning Kanada kaplanite baaskursuse (2000), USA armeekaplanite baaskursuse (2001). Kalevi ÜJP kaplan 2000-02, Miinitõrjedivisjoni ja Mereväe kaplan 2004-. Külastanud Eesti sõjamehi kahel töövisiidil Iraagis 2004. Lipnik (1995), nooremleitnant (2001), leitnant (2004). APSALON, Endel (*1961). Üliõpilane EELK Usuteaduse Instituudis 1980-87. Ordineeritud EELK aseõpetajaks 1984, õpetajaks 1987. Lihula koguduse õpetaja 1984-94, Räpina koguduse õpetaja 1994-99. Läbinud KOK-7 (2002), KTK-3 (2003), KTK-4 (2004) ja KTK-5 (2005) ning KVÜÕA erialaohvitseride kursuse (2004). Osales õppusel ,,Kevadtorm 2005". Viru ÜJP kaplan (2003-). Nooremleitnant (2002). ARO, Ott (*1979), diplom EMK Teoloogiline Seminar, 2004, EEKBKL diakon 2004. Ajateenistus Pärnu ÜJP 1999-2000. Läbinud REOK-1 (2004), KTK-4 (2004 ja KTK-5 (2005)). Piirivalve Narva-Jõesuu Õppekeskuse kaplan 2004-05, Üksik-sidepataljoni kaplan 2005-. Seersant (2000), lipnik (2004). ASUKÜLA, Raivo (*1948), EELK Usuteaduse Instituudi üliõpilane, ordineeritud 1990. EELK Paistu koguduse õpetaja 1990. Ajateenistus Nõukogude armees 1967-69. Läbinud KOK-2 (1997). Reservkaplan 1997-98, KL Sakala maleva kaplan 1998 -. Lipnik (1997), nooremleitnant (2004).
Lisaks vt EESTI KAITSEJÕUDUDE KAPLANID, Tallinn, Kaplaniteenistus, 2005.
HEINSAR, Hannes (*1981), Tartu Ülikooli usuteaduse üliõpilane alates 1999. Läbis KOK-5 (2000), Kaplan-praktikant Tartu ÜJP 2000-01. JANTS-YLÖNEN, Lea. (*1969). Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilane 1995­2000. EELK UI Pastoraalseminar 2000-01. Praktikant EELK Pärnu Elisabeti koguduses 2000-01. Ordineeritud õpetajaks 2001. Nissi koguduse õpetaja 2002-. Läbinud KOK-8 (2003). Reservkaplan 2003-. Nooremleitnant (2003). JÜRJO, Silvester (*1979), EELK Usuteaduse Instituudi usuteaduse üliõpilane 1997-2003. EELK Pastoraalseminar 2003-04. EELK UI magistrant 2004-. EELK Kõpu koguduse praktikant 2000-02. Ordineeritud diakoniks 2003, õpetajaks 2004. Läbinud KOK-3 (1998), KTK-3 (2003), KTK-4 (2004) ja Lahingukooli nooremallohvitseride ja reservohvitseride kursused (2003), KVÜÕA erialaohvitseride kursus (2004), Kanada kaplanohvitseride baaskursus 2005. Ajateenistus (ÜVP) 2002-03. Reservkaplan 2003-04. Tapa Väljaõppekeskuse kaplan 2004-. Nooremseersant (2002), lipnik (2003), nooremleitnant (2005). JÜRJO, Villu (*1950), stud theol Usuteaduse Instituut 1971-75. Ordineeritud õp 1975. EELK Urvaste ja Petseri koguduse õpetaja, Võru praost. Tartu Maarja koguduse õpetaja, abipraost, Narva Aleksandri koguduse õp 2000-. Omab Riigivapi IV klassi teenetemärki. Läbinud KOK-4 (1999). Tartu KL maleva ja Akadeemilise malevkonna kaplan 1999-2000, Alutaguse maleva kaplan 2000-, Piirivalve Narva-Jõesuu Õppekeskuse kaplani kt 2004. Nooremleitnant (1999). KAKKO, Eduard (*1953), EEKBL Kõrgem Usuteaduslik Seminar 198993. Ordineeritud pastoriks 1999. EEKBL Suigu koguduse pastor. Läbinud KOK-3 (1998), KTK-4 (2004), reservkaplan 1999-2000, KL Pärnu-Jaagupi mk kaplan 2000-, Pärnu ÜJP kaplani kt 2004. Osales õppusel ,,Kevadtorm 2005". Lipnik (1998), nooremleitnant (2005). KAPTEIN, Veljo (*1974), EEKBL Kõrgema Usuteadusliku Seminari üliõpilane Tartus 199196. Ordineeritud EEKBKL kiriku diakoniks 1994, pastoriks 1997. Tallinna Oleviste koguduse noortepastor 2002-. Läbinud KOK-1 (1996), KTK-1 (2001), KTK-4 (2004), USA armee kaplanohvitseride kooli (1998), Kanada kaplanohvitseride baaskursuse ja Kanada kaplanite rahuoperatsioonide kursuse (mõlemad 1999), Pärnu ÜJP kaplan 1996-2000, Kaitseväe Võru Lahingukooli kaplan 2000-02. Kaplanite
orientatsioonikursuste KOK-4, KOK-5, KOK-6 ja KOK-7 instruktor. Kaitseväe baptisti kaplanite seenior 1998-2002, reservi 2002, reservkaplan 2002, Kalevi reservpataljoni kaplan 2003- (osales õppusel ,,Kevadtorm 2003"). Nooremleitnant (1996), leitnant (2001). KASK, Üllar (*1960), Õppis usuteadust EELK Usuteaduse Instituudis 1981-93. Ordineeritud aseõpetajaks 1985, EELK õpetajaks 1995. Läbinud KOK-5 (2000) ja KTK-5 (2005). KL Põlva maleva kaplan 2000-. Nooremleitnant (2000). KIVILO, Ants (*1953), stud theol EELK UI 1990-. Ordineeritud diakoniks 1994. Pärnu vangla kaplan 2002-, Varbla koguduse diakon 2004-. Läbinud KOK-2 (1997). Kalevi ÜJP kaplan 1997-2000, Pärnu ÜJP kaplan 2000, reservkaplan 2000-. Lipnik (1997), nooremleitnant (1998). KUBJAS, Raino (*1946), Üliõpilane EELK Usuteaduse Instituudis 199698, EMK Teoloogilises Seminaris 2000-2005. Ordineeritud EELK diakoniks 1998. Tori koguduse diakon 2002-05. Läbinud KOK-1 (1996) ja KTK-1 (2001). Kuperjanovi ÜJP kaplan 1996-99, Tartu Üksikpäästekompanii kaplan 1999-2002, reservi 2002. KL Pärnu maleva kaplan 2002-. Lipnik (1997), nooremleitnant (2000). KURVITS, Lauri (*1967). EELK Usuteaduse Instituudi üliõpilane alates 1992-. Ordineeritud 1994, EELK Tallinna Toompea Kaarli koguduse diakon 1994-. Läbinud KOK-2 (1997), ja KTK-1 (2001). Reservkaplan (1997-99), osalenud kordusõppustel 1997-2000, KL Tallinna maleva Nõmme mk kaplan 2000-, Ämari Lennubaasi kaplani kt 2001. KL vanemkaplani kt 2000-01. Omab Eesti Reservohvitseride Kogu ja Rootsi Templiordu aumärke. Lipnik (1996), nooremleitnant (1999), leitnant (2003). KUTSAR, Gustav (*1965), EELK Usuteaduse Instituudi üliõpilane 1989-9. EELK9 Diakon 1989, diakonõpetaja 1991, õpetaja 2000. Koguduse õpetaja Saaremaal (Valjala, Saaremaa Jaani, Muhu, Orissaare ja Pöide) ning Tartu Maarja koguduses. Omab NATO Kosovo ja Eesti Rahuvalve medalit (mõlemad 2005). Läbinud KOK-7 (2002), KTK-3 (2003), KTK-5 (2005) Kanada kaplanohvitseride baaskursuse (2003) ja NATO rahvusvahelise koostöö kursuse (2005). Piirivalve Narva-Jõesuu Õppekeskuse kaplan 2002-4. Rahutagamisoperatsioonil Kosovos 2004-05, Külastanud töövisiitidel mitmeid missioonide piirkondi (2005). Rahuoperatsioonide Keskuse kaplan 2005-. Nooremleitnant (2002), leitnant (2005).
KÜTT, Merike (sünd METSA, *1968), EELK Usuteaduse Instituudi üliõpilane 1992-99. UI Pastoraalseminar 1999-2000. Ordineeritud EELK diakon 1999, õpetaja 2000. Omab Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu III klassi teeneteristi (2004). Läbinud KOK-4 (1999) ning kõik viis KTK'd (2001-05). Praktikant KJPS, 1999. Üksik-sidepataljoni kaplan 1999-2005, Tagalapataljoni kaplan 2005-. Instruktor KOK-5 (2000), KOK-6 (2001), KOK-7 (2002) ning REOK-2 (2005). Naiskaplanite seenior. Esimene naiskaplan Eestis. Lipnik (1999), nooremleitnant (2001), leitnant (2005). LAANEPERE, Taavi, mag theol(*1969), Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilane 1991-95, B.A. (baccalaureus artium teoloogias), mag theol 2004, doktorant 2004. Prooviaasta EELK Loksa koguduses. Lõpetanud EELK UI Pastoraalseminari 1997. Ordineeritud EELK õpetaja 1996. Läbinud KOK-1 (1996), KTK-1 (2001), KTK-2 (2003) ja noorte kaplanite kursuse Belgias (1998). Lõpetanud USA armee kaplanite baaskursuse Fort Jackson, North Carolina (1999), Kanada kaitsejõudude keeltekooli inglise keele kursused (2000), Kanada kaplanitekooli kaplanite rahuvalve kursused (2001), Kanada kaplanite kesktaseme- ja eetika kursused (mõlemad 2002), Kanada kõrgem kaplanite kursus (2005) ning KVÜÕA jalaväepataljoni taktika ja nooremstaabiohvitseride kursus (2005). KOK-6 ja KOK-7 kursuste ülem, KOK-8 ning REOK-1 ja REOK 2 kursuste instruktor (2001-05). KTK-1. KTK-2, KTK-3, KTK-4 ja KTK-5 kursuste ülema abi (2001-05). Õhutõrjedivisjoni kaplan (1996-2000). Eesti kaitseväe vanemkaplan 2000-. Omab kaitseväe teenetemärki ja mälestusmedalit ,,10 aastat taastatud kaitseväge" (mõlemad 2004). Nooremleitnant (1996), leitnant (1999), kapten (2001), major (2004). LAANESER (end EINLA), Jana (*1965), EMK Teoloogilise Seminari üliõpilane 1999-2004. Ordineeritud EKNK diakoniks 2000, EKNK Tilsi koguduse pastor 2000-01. Eesti Metodisti kiriku diakoni kandidaat 2001, tunnustatud EMK diakoniks 2004. Läbinud KOK-5 (2000) ning KTK-4 (2004), KTK-5 (2005) ja KVÜÕA erialaohvitseride kursused (2004). KOK-6 kantselei ülem (2001). Reservkaplan 2000-01 ja 2003-04, konfessiooni vahetuse tõttu taas
kaplanikandidaat 2001­03. Tartu ÜPK kaplan 2003-5, Õhuväe kaplan 2005-. Lipnik (2000), nooremleitnant (2005). LEEDJÄRV, Ants (*1948), EELK Usuteaduse Instituudi üliõpilane 197499. Ordineeritud diakonõpetajaks 1977, õpetaja 1999. EELK Kullamaa, Kirbla ja Piirsalu koguduste õpetaja. Läbinud KOK-2 (1997) ja KTK-5 (2005). Osalenud reservkaplanite täiendõppel ja õppustel Kevadtorm 2004 ja Kevadtorm 2005. Reservkaplan 1997, KL Lääne maleva kaplan (1998). Nooremleitnant (1997). LILLEORG, Ago mag theol (*1969), Usuteaduse üliõpilane EEKBL Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris Tartus 1995-99, B.A. Tartu Ülikooli usuteaduskond 2000, mag theol 2003. Ordineeritud Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku pastoriks 1993, valitud ja pühitsetud piiskopiks 2005. Esimene noor kaplan taasiseseisvunud Eestis. Omab Kaitseväe Eeskujuliku Teenistuse Risti ja mälestusmedalit ,,10 aastat taastatud kaitseväge" (mõlemad 2004). Läbinud ajateenistuse Õhutõrjedivisjonis 1994-95, KOK-1 (1996), KTK-1 (2001), KTK-2 (2002) ja KTK-3 (2003). Täiendõppel Soomes 1998. Inglise keele õppel Kanadas 2001. Läbinud Kanada kaplanite rahuoperatsioonide kursuse (2003). Osales õppusel ,,Kevadtorm 2005". Tartu ÜJP kaplan 1995-2001, KVÜÕA kaplan 200104. Eesti kaitseväe EKNK kaplanite seenior 1996-. Reservi oktoobris 2004. Sõjaaegses koosseisus 1. Jalaväebrigaadi kaplan 2003-. Lipnik. (1996), noorem-leitnant (1998), leitnant (2002), kapten (2005). LILLEORG, Allan (*1968), EEKBL Kõrgem Usuteaduslik Seminar 198993. Ordineeritud 1993. Kiviõli Vabakoguduse pastor 1991-. Läbinud KOK-3 (1998), reservkaplan (1998), KL Viru maleva kaplan 1999-. Nooremleitnant (1998). LUST, Valdo (*1973), stud theol Tartu Teoloogia Akadeemia 1993-94, EELK UI 1995-. Ordineeritud diakoniks, EELK Rõngu koguduses 19972005 . E.E.L.K. teenistuses Inglismaal 2005-. Ajateenistus piirivalves 1992-93 (kapral), Läbinud KOK-6 (2001), reservkaplan ja lipnik (2001). LÄTTE, Aarne (*1966), EELK Usuteadue Instituudi üliõpilane alates 1990-. Ordineeritud diakonõpetajaks 1993. EELK Lüganuse koguduse vaimulik 1993-97. Läbinud KOK-2 (1997) ja Suurbritannia kaplanite baaskursuse (1999). Rahuoperatsioonide Keskuse kaplan 1997-2002, tagalaülem 2002-, täites aeg-ajalt kaplani kohuseid. Osales esimese Eesti
kaplanina rahuvalveoperatsioonidel Bosnias 2000 ning omandas esimese kaplanina Eesti kaitseväe langevarjuri märgi. Viibinud lühiajalistel töövisiitidel Iraagis (2004) ja Afganistanis (2005). Omab Eesti rahuvalve, NATO ja Taani rahuvalve medaleid (2000 ja 2002). Lipnik (1997), nooremleitnant (1998), leitnant (2003). MAIKALU, Meelis (`1969). EMK Teoloogilise Seminari üliõpilane alates 2002-. Pühitsetud EKNK Põltsamaa Jordani koguduse pastoriks 2002. Ajateenistus NL mereväes 1987-89. Läbinud KOK-7 (2003). Osales õppusel ,,Kevadtorm 2005". Reservkaplan ja lipnik (2003). MARTINSON, Alo (*1972), Diplom, EMK Teoloogiline Seminar 2004, EELK Ui magistrant 2005. EKNK pastor 2000-04 Teeninud ajateenijana ning allohvitserina Eesti Piirivalves ja kaitseväes rahuoperatsioonidel Bosnias ning töötanud samas eraisikuna kristliku sõdurikodu juhataja abilisena. Läbinud KOK-4 (1999), KTK-1 (2001), KTK-2 (2002), (KTK-3 (2003) ja ning USA armee kaplanite baaskursuse (2000). Õhutõrjedivisjoni kaplan 2000-03, Rahuoperatsioonide Keskuse kaplan 2003-04, Üksik-sidepataljoni kaplani kt 2005. Konfessiooni muutuse tõttu riviohvitseriks (ÜSP) 2005. KOK-6 instruktor (2001), KOK-8 rühmaülema abi. Omab Eesti rahuvalve ning NATO ja Norra kaitsejõudude Bosnia medaleid (1997). Taas kaplani kandidaat 2005-. Lipnik (2000), nooremleitnant (2003). MILLER, (endine Vassiljev) Igor (*1976), EMK Teoloogiline Seminar 1996-2001. EELK UI Pastoraalseminar 2001-02. Ordineeritud EELK diakoniks 2001, õpetajaks (2002). Vanglate peakaplan (2001-). Läbis KOK-2 (1997). Reservkaplan 2001-. Lipnik (2004). MUHHAMEDSIN, Ildar (*1971). Lõpetanud Saudi-Araabias Al-Madinah Ülikooli. Eesti Islami koguduse imaam. Ajateenistus Nõukogude Liidu armees. Läbinud REOK-2 (2005). Esimene islamiusuline vaimulik Eesti kaitsejõududes. Reservkaplan 2005-. Lipnik (2005).
NIKIFOROV, Raivo (*1972), stud theol EMK Teoloogilises Seminaris 1992-98, diplom (1998). Ordineeritud EMK diakon 1997, pastor 1999, metodisti kaplanite seenior. Omab Eesti ja Taani rahuvalvemedaleid ja Kodanikupäeva aumärki (2003) ning mälestusmedalit ,,10. aastat taastatud kaitseväge" (2004). Läbinud KOK-3 (1998), KTK-1 (2001), KTK-4 (2004), KTK-5 (2005) ja Kanada kaplanitekooli kaplanohvitseride baaskursuse (2000). KOK-6, KOK-7 ja REOK-1 instruktor (2001-02 & 2004), REOK-2 kursuse ülem (2005). Suurtükiväegrupi kaplan 1998­2003. Rahuvalves Kosovos 2003, töövisiidil (jõuluteenistus) Iraagis 2004. Osales õppusel ,,Kevadtorm 2005". Tapa Väljaõppekeskuse vanemkaplan 2004-. Lipnik (1998), nooremleitnant (2000), leitnant (2004). NUGA, Jaan (*1974), Tartu Ülikooli usuteaduse üliõpilane 1992-97. EELK UI Pastoraalseminar 1998-99. Ordineeritud 1998. E.E.L.K. Toronto Peetri koguduse abiõpetaja 1999-2000, Palamuse ja Torma koguduste õpetaja 2000-, 2000-. Läbinud KOK-1 (1996), reservkaplan 1998. Lipnik (1996). NÕLV, Üllar (*1961), EELK Usuteaduse Instituudi üliõpilane 1982-99. Ordineeritud EELK aseõpetajaks 1985, õpetaja 1999. End EELK Tapa, Kodavere, Jõhvi, Kunda, ja Viru-Nigula koguduse õpetaja. Harku vangla kaplan, 1998-2005. Harjumaa ohvriabi juhtiv spetsialist 2005-. Läbis KOK-5 (2000), reservkaplan 2000 -, lipnik (2000). NÕMMIK, Tõnis, dr theol (*1933). Kõrgharidus Kanadas: Waterloo Lutheran University (ajalugu) B.A. 1964, (usuteadus) B.D. 1967 Wilfried Laurier University, (kirikuajalugu). MDiv. Wilfrid Laurier University 1974. Dr theol Tartu Ülikool 2005. Ordineeritud 1967. Kadett ja ohvitser Kanada soomusväes, Kanada kaitsejõudude tegevväes ja Primary reservis 1960-88. Lõpetanud Kuningliku Kanada Soomusvägede kooli 1962 ja Kanada kaplanite kursused 1963 ja 1994-95. Kadett 1960, nooremleitnant 1962, leitnant 1964, kapten 1971. Lõpetanud Briti armee kaplanitekooli kõrgema taseme kursuse 1998. E.E.L.K. õpetaja Lõuna-Ameerikas 1967-70, Kanadas 1967-96. E.E.L.K. Kanada abipraost 1977-82 (praosti kt 1979-82) & 1992-97, E.E.L.K. UI õppejõud, administraator ja juhataja 1983-95. E.E.L.K. Konsistooriumi assessor 1987-90. KOK-1, KOK-2 ja KOK-3 kursuse ülema abi, KOK-4, KOK-5, KTK-1, KTK-2, KTK-3 ja
KTK-4 (2001-04) kursuste ülem. Rahuoperatsioonide Keskuse kaplan 1996-97. Eesti kaitseväe vanemkaplan 1995-98, peakaplan 1998-. Omab Kotkaristi IV klassi aumärki, Kaitseväe teenetemärki (2001), mälestusmedalit ,,10 aastat taastatud kaitseväge" (2002), Kodanikupäeva aumärki (2002). Ning mitmeid muid Eeeti, Kanada, väliseesti, kiriklikke ja skautlikke aumärke. EV kapten (1995), major (1998), kolonelleitnant (1999), kolonel (2003). ORAV, Arvo (*1966). EELK Usuteaduse Instituudi üliõpilane 1993-2000, EELK UI Pastoraalseminar 2002-03. EELK diakon 1992, õpetaja (2003). End Noarootsi koguduse diakon. Läbinud ajateenistuse Nõukogude relvajõududes. Osalenud: KOK-7 (2002), KTK3 (2003), KTK-4 (2004) ja KTK-5 (2005). Läbis Kanada kaplanohvitseride baaskursuse (2004). Lahingukooli kaplan 2002-. Seersant (1994), lipnik (2002), nooremleitnant (2003). PAENURM, Peeter (*1967), EELK Usuteaduse Instituudi üliõpilane 1989-95. Tartu Ülikooli usuteaduskonna magistrant. Ordineeritud EELK aseõpetajaks 1991, õpetajaks 1995. Ridala ja Martna koguduste õpetaja 1991-2000, Tartu Maarja koguduse õpetaja 2000-. Tartu praostkonna abipraost 2002-. Läbinud KOK-2 (1997). Reservkaplan, lipnik (1997). PAHAPILL, Enri (*1962). Kehalise kasvatuse üliõpilane Tartu Ülikoolis 1980-1985, treeneri diplom (1985). 1988-94 Õppis Tartu Kujutava Kunsti Koolis. EELK Usuteaduse Instituudi üliõpilane 1992-98. Ordineeritud EELK diakoniks 1994, õpetajaks 1998. Endine Saarde Katariina koguduse diakon ning Tahkuranna, Häädemeeste, Treimani ja Halliste koguduse õpetaja, reservvaimulik (2004). Läbinud KOK-8 (2003). Reservkaplan 2003-. Nooremleitnant (2003). PARTS, Peeter (*1960), stud theol EELK Usuteaduse Instituut 1984-95. Ordineeritud aseõpetajaks 1986, õpetajaks 1995. JärvaPeetri koguduse õpetaja 1986-97. Läbinud KOK-2 (1997), KTK-1 (2001), KTK-3 (2003), KTK-4 (2004), KTK-5 (2005). Samiti läbinud Soome ajateenijakaplanite kursuse (1998). Kanada kaplanohvitseride ja Norra ajateenijakaplanite baaskursused (mõlemad 1999). Viru ÜJP kaplan 1997-2003. Suurtükiväegrupi kaplan 2003, Üksik-vahipataljoni kaplan 2003-. Nooremleitnant (1997), leitnant (2001), kapten (2004).
PETERMANN, Kaido (*1965), stud theol EELK Usuteaduse Instituut 1991-97. Ordineeritud diakonõpetajaks 1994, õpetaja 1997. EELK IdaHarju praostkonna vikaarõpetaja 1994-98. Läbinud KOK-3 (1998), KTK-3 (2003), KTK-4 (2004), KTK-5 (2005), Kanada kaplanitekooli kaplanohvitseride baaskursuse (2000) ja USA mereväekaplanite baaskursuse (2003). Üksikvahipataljoni kaplan 1998-99, Lennubaasi staabikaplan 1999-2001 ja 2002-5. Piirivalve kaplan 2005-. Rahuvalve väljaõppel ja misjoonil 2001-02. Omab Eesti langevarjuri märki ning Eesti ja Taani rahuvalve medaleid. Nooremleitnant (1998), leitnant (2002), kapten (2005). REILA, Heiki, mag theol (*1963), stud phil Tartu Ülikool 1982-84, stud theol EELK Usuteaduse Instituut 1985-96, diplom 1996. Mag theol Tartu Ülikooli usuteaduskond 1977. Ordineeritud õpetajaks 1990. EELK Ridala ja Martna koguduste õp 1990-92, Vändra ja Tori koguduste õpetaja 1991-98 ning Loksa ja Leesi koguduse õpetaja 1998-2000. Läbinud KOK-6 (2001), reservkaplan 2001-. Nooremleitnant (2001). ROOSIMAA, Urmas (*1976), stud theol EEKBL Kõrgem Usuteaduslik Seminar 1995-99. Ordineeritud diakoniks 1997, pastoriks 2001. EEKBL Jõgeva koguduse pastori kt 1999-2000. Nõmme koguduse abipastor 2000-05. EEKBL kaplanite seenior (2002-). Läbis KOK-2 (1997), KTK-1 (2001), KTK-4 (2004) ja KTK-5 (2005). Läbinud Kanada kaplanite rahuvalve kursuse (2004). Oli Päästeameti demineerijatega rahutagamisoperatsioonil Afganistanis (2003). Reservkaplan (1997). Tallinna Üksik-päästekompanii kaplan 2000-05, KVÜÕA kaplan 2005-. Osales õppusel ,,Kevadtorm 2005". Omab Päästeameti välismissiooni medalit (2003). Lipnik 1997), nooremleitnant (2001), leitnant (2004). ROSMA, Meelis, (*1979). B.A. Tartu Ülikooli usuteaduskond 2005. EELK UI Pastoraalseminari üliõpilane 2005-. Ordineeritud EELK diakon 2005, Piiskopliku Toomkiriku diakon 2005-. Ajateenistus Piirivalves (1998). Läbinud KOK-6 (2001). Kaplani kandidaat (2001) Reservkaplan (2005-). Kapral (1998), lipnik (2001).
SAAK, Kaido (*1965), EELK Usuteaduse Instituudi üliõpilane 19902003. EELK UI Pastoraalseminar 2003-04. Ordineeritud diakoniks 1992, õpetaja 2004. EELK Lihula, Hanila ja Karuse koguduse diakon 19922004, õpetaja alates 2004-. Läbinud KOK-2 1997, reservkaplan, lipnik (1997). SARAPIK, Aivar, mag theol (*1965), stud. rer. soc., Tallinna Pedagoogikaülikool, 1992-97, stud theol EELK Usuteaduslik Instituut 1988-93, Tartu Teoloogia Akadeemia 1992-96, magister Holy Cross School of Theology, Boston (Mass, USA) 1998. Ordineeritud diakoniks 1989, preestriks 1996. Esimene EAÕK kaplan. Omab Muinsuskaitse medalit. Läbinud KOK-3 (1998), KTK-1 (2001), KTK-4 (2005), KTK-5 (2005), USA mereväe reservkaplanite kursuse (1999), Suurbritannia erialaohvitseride baaskursuse (2001), Kanada kaplanite baaskursuse (2002). Reservkaplan 1998-2000, Üksik-vahipataljoni kaplan 2000-3, Noorkotkaste peavanem ja Kaitseliidu vanemkaplan 2003-. Apostlik-õigeusu kaplanite seenior (1998) ja EAÕK välipraost (2004). Nooremleitnant (1998), leitnant (2002), kapten (2005). SOVA, Sulev (*1960), EELK Usuteaduse Instituudi üliõpilane 1985-. Ordineeritud EELK diakonõpetaja 1989. Läbis KOK-4 (1999). KL Jõgevamaa maleva kaplan 1999-, Piirivalve Narva-Jõesuu õppekeskuse kaplani kt 2004. Lipnik (1999). SÕTSOV, Andrei, mah theol (*1977), Dipl theol Tartu Teoloogia Akadeemia (1999), B.A. Tartu Ülikooli usuteaduskond (2001), Tartu Ülikooli mag theol (2004). Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant (2004). EAÕK alamdiakon 1999, preestriameti kandidaat 2005. Läbinud KOK-3 (1998), KTK-3 (2003) ja Kanada kaplanitekooli baaskursuse (2002) ja rahuvalve kursuse (2003). Läbinud Kanada kaitsejõudude prantsuse keele kesktaseme kursuse (2004). Osales õppusel ,,Kevadtorm 2004", ja ,,Kevadtorm 2005". Reservkaplan 1998-2002, Pärnu ÜJP kaplan 2002-. Lipnik (1997), nooremleitnant (2003). TALI, Moonika (*1976), Tartu Teoloogia Akadeemia üliõpilane 1994-. Praktika sooritanud Vastseliina koguduses1997- Ordineeritud EELK diakoniks 2001. Läbinud KOK-4 (1999), KTK-3 (2003), KTK-4 (2004), KTK-5 (2005) ja Kanada kaplanite baaskursuse (2001). REOK-2
kursuse ülema abi (2005). Kuperjanovi ÜJP kaplan-praktikant 1999-2001, kaplan 2001-. Omab Eesti langevarjuri IV klassi märki (2002). Lipnik (1999), nooremleitnant (2004).
TIIRMAA, Marko, (*1974) Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilane. Läbinud KOK-5 (2000). Pärnu ÜJP kaplani-praktikant 2000-2001, reservi 2001. Lipnik (2000). TOOMING, Ants (*1965), Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilane 1994-1999. EELK Usuteaduse Instituudi Pastoraalseminar 1999-2000. Ordineeritud EELK õpetajaks 2000. EELK Kolga-Jaani õp 2000-04 ja 2005-. E.E.L.K. Kanada praostkonna vikaarõpetaja 2004-05. Reakaitseliitlane KL Tartu Akadeemilises malevkonnas. Läbinud KOK-5 (2000), KL Sakala maleva Suure-Jaani mk kaplan 2000. Nooremleitnant (2000). TÕNISSON, Roland, mag theol (*1965), EELK Usuteaduse Instituudi üliõpilane 199398, dipl theol 1998. Prooviaasta sooritatud Pilistvere koguduses, Võhmas ja Üksiksidepataljonis. Ordineeritud EELK diakoniks 1997, EELK UI Pastoraalseminar 1998-99. M.Div. Lutheran Free Seminary, Minneapolis, USA (2002). M.A. Audentese Ülikool (2004), doktorant (2004). Ord EELK õp 1999. Lahkus EELKst, ühines EAÕKga (2004). Läbinud KOK-2 (1997) ning KTK-2 (2002). Üksik-sidepataljoni kaplan 1997-99, Üksik-vahipataljoni kaplan 1999-2002, KJPS protokolliohvitser 2004. Mereväebaasi kaplan 2002-04. Taas kaplani-kandidaat 2005-. Reservi 2004. KOK-7 kursuse ülema abi (2002), KOK-8 ülem (2003). REOK-2 instruktor (2005). Kaplani praktikal USA Minnesota Air National Guard'i juures, 2000-02. Lipnik (1997), nooremleitnant (1999), leitnant (2002).
VAHTRAMÄE, Sirje (*1976), Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilane alates aastast 1996. Kogudusepraktika Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus 2002. EELK diakonikandidaat. Läbinud KOK-5 (2000) ja KTK-1 (2001). III Läänemere kaplanite konverentsi (2001) ja XIV Rahvusvahelise peakaplanite konverentsi projektiohvitser (2002-3). Noorte Kaplanite konverentsi projektiohvitseri abi 2002. KJPS protokolliohvitser (2003). Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste personaliohvitser (200305). Reservkaplanikandidaat ja lipnik (2000). VIISE, Michael (Mihkel) Gustav dr phil, (*1927), EELK õpetaja. USA Wagner College, Staten Island, NY, B.A. (ajalugu ja politoloogia) 1952. Lutheran Theological Seminary, Philadelphia B.D. 1955, University of Virginia, (M.A. ajalugu), 1988, Ph.D. (1995 kirikuajalugu) väitekiri ,,Estonian Evangelical Lutheran Church During the Soviet Period 1940-1991". Ordineeritud 1955. Kaplan USA õhuväes 1955-85, (leitnant 1955, kapten 1959, major 1963, kolonelleitnant 1968, kolonel 1972). E.E.L.K. Baltimore ja Washingtoni koguduse õpetaja 1985-95. Välipraost emeeritus 1998. Eesti kaitseväe kaplaniteenistuse taastaja 1995. Eesti kaitsejõudude peakaplan 1995-98. KOK-1, KOK-2 ja KOK-3 kursuste ülem (1996-98). KOK-4 ja KOK-5 instruktor (1999-2000). Esinenud külalislektorina mitmetel hilisematel kaplanite orientatsioonija täienduskursustel. Külalislektor BALTDEFCOLis 1999. Üks XIV Rahvusvahelise Peakaplanite konverentsi korraldajatest Tallinnas 2003. Üle viidud reservi 1998. Peakaplan emeeritus 1998. Omab Kotkaristi III klassi teenetemärki (1999), Kaitseväe teeneteristi (1998), mälestusmedalit ,,10 aastat taastatud kaitseväge" (2001) ning arvukalt USA ja Vietnami aumärke. Eesti Vabariigi kolonel 1995.
VII PEATÜKK
KAPLANITEENISTUSTEST MUJAL MAAILMAS
7.1 KAPLANITÖÖ MUDELID
Sõjaväevaimuliku teenindamise peamisi liike on neli: katoliiklik, oikumeeniline, pluralistlik ja tsiviilkaplanaat. Mõne riigi kaplaniteenistustes on sugemeid kõikidest mudelitest. Tavaliselt on kaplaniteenistus ühine, s.t kaplanid teenivad kõiki relvaliike. Suurte riikide relvajõududes on tihti üksteisest sõltumatud kaplaniteenistused, kus igal teenistusel võib (kuid ei pruugi) olla koordineeriv kiriklik või ka militaarne juht või komisjon (näitena võib nimetada Argentiinat, Hollandit, Prantsusmaad, Rootsit, Suurbritanniat ja USAd). Varem oli riike, kus igal põhiväeliigil oli oma iseseisev kaplaniteenistus, palju rohkem kui tänapäeval, kuid organisatoorsetel ja majanduslikel põhjustel on enamus riike sellest moodusest loobunud. Kaplanite eraldusmärke (Malta või Ladina, harvemini Kreeka või Slaavi rist, juutide Taaveti täht, Islami poolkuu ning budistide ratas) on käsitletud seoses kaplanite traditsioonidega548. Paljudes riikides on kaplanite eraldusmärgiks violett, lilla või purpur, harvem must värv. Kuigi violett/lilla/purpur värvile on omistatud tuhande aasta pikkust ühendust kaplanitega, on selle kasutamine tegelikult dokumenteeritud alles Saksamaal (esmakordselt arvatavasti Preisi sõjaväes) alates möödunud sajandist. Eestis kasutasid lillat eraldusvärvi aastatel 1926-36 soomusronglased549 ja aastast 1995 on see Eesti kaplanite eraldusvärviks. Tavaliselt teenivad kaplanid erialaohvitseridena kaitsejõudude koosseisus, omavad sõjaväelisi auastmeid ning kannavad vormiriietust ja vastavas riigis kasutusel olevaid auastmetähiseid, nt Austrias, Austraalias (maa- ja lennuväes), Belgias, Hispaanias, Hollandis, Kanadas, Koreas, Luksemburgis, Leedus, Lõuna-Aafrikas, Lätis, Sveitsis, Ungaris, Uus-Meremaal (maa- ja õhuväes) ja USAs. Mõnes riigis on kaplanitel oma auastmetunnused, mis erinevad riviohvitseride omadest, nt Iirimaal, Prantsusmaal, Rumeenias, Soomes ja Taanis.
Vt lk 46. Soomusrongid olid omaette relvaliik Eesti kaitseväes 1918-1940. Vabadussõjas tegutsesid kuus laiarööpmelist ja viis kitsarööpmelist soomusrongi.
NÄIDE MITMEUSULISEST KAPLANITEENISTUSEST.
I MAAILMASÕJAAEGNE AUSTRIA-UNGARI VÄLIIMAAM, PROTESTANTLIK VÄLIPASTOR, ROOMA-KATOLIKU VÄLIPREESTER ja JUUDI USU VÄLIRABI. ILLUSTRATSIOONIL PUUDUB ÕIGEUSU VÄLIPREESTER. Fotomontaaz teosest MILITÄRSEELSORGRE IN ÖSTERREICH.
Austraalia, ja Suurbritannia mereväe kannavad kõik kaplanit ühesugust kaplanitunnust. ning Rootsis (tavavormil)550. Sloveenias kasutavad kaplanid kaitseväeametnike auastme tähiseid. Riikides, kus kaplanitöös käibib tsiviilmudel, kannavad kaplanid tavaliselt musta ülikonda pastorisärgiga või ilma, tavalisi erariideid või väliolukorras oma riigi välivormi551 ristimärgiga õlakutel või erilisel käesidemel ning auastmetunnuseid ei kasutata (Saksamaal). Mõnes riigis (Argentiinas, Austraalias, Brasiilias, Eestis, Iirimaal, Itaalias, Jamaical, Kanadas, Lõuna-Aafrikas, Lätis, Poolas, Rootsis, Rumeenias, Sloveenias, Suurbritannias, Sambias, Uus-Meremaal jm) on vormikandmise eeskirjadega lubatud kristlikel kaplanitel sõjaväevormi juures kanda pastorisärki (pastori/preestri seisuses kaplanid musta, piiskopiseisuses violetti). Mõnes riigis kannavad praostid sinist, diakonid vastavalt kohalikule kombele rohelist või halli sama lõikega särki. Kuid sama paljudes riikides ei ole pastori särgi kohalikes vormikandmise määrustikes või eeskirjades ette nähtud (Holland, Saksamaa, Soome, USA). KATOLIIKLIK (unikonfessionaalne) mudel on tavaline riikides, kus domineerib peamiselt üks kirik või on seadusega kinnitatud riigiusk. Vastav konfessioon vastutab ka sõjaväelaste usulise teenimise eest. Tavaliselt on üks asukohamaade piiskoppidest välipiiskop, kes vastutab kaplaniteenistuse eest oma riigis: Argentiina ja Hispaania (roomakatoliiklased), Bulgaaria ja Kreeka (ortodoksid), Nepal (budistid), Norra ja Rootsi (luterlased) ning ilmselt tulevikus ka Venemaa. Siia kuuluvad ka enamuses muhamediusulised riigid. Mõnes katoliiklikku mudelit kasutavas riigis võib siiski domineeriva kaplanaadi kõrval olla ka vähemuskirikute kaplaniteenistusi, kas päris autonoomseid või domineeriva kiriku peakaplanile (välipiiskopile) alluvaid. Näitena toome siin Argentiina, kus Falklandi (Malviinide) sõja ajal võeti ametisse üks protestantlik kaplan. Soomes ja Suurbritannias on domineeriva kiriku (luteri või anglikaani) kaplanite kõrval tegutsevad ka teiste kirikute (ortodoksi, katoliku, presbüteri ja vabakirikute) kaplanid, kelle praostid või seeniorid alluvad Soomes välipiiskopile ja Suurbritannias kindralkaplanile. PARALLEELMUDEL (pluralistlik) on kasutusel riikides, kus tegutseb mitu tugevat usurühmitust või kirikut. Sellistes riikides on paralleelselt mitu iseseisvat kaplaniteenistust. Hea näitena võib nimetada Austriat, Belgiat ja Prantsusmaad, kus eksisteerivad paralleelselt nii katoliiklik kui ka protestantlik kaplaniteenistus oma
Alates a-st 2000. Saksamaal kasutavad sõjaväevaimulikud väliolukorras oma riigi välivormi (ristiga õlakutel), kuid ei nimeta oma riietust vormiriietuseks vaid kaitse-riietuseks.
551 550
välipiiskopi või peakaplanitega, ning Poolat, kus on paralleelselt katoliiklik, ortodoksne ja luterlik iseseisev kaplaniteenistus. Ungaris on kolm iseseisvat organisatsiooni (katoliiklik, protestantlik ja juudi usu), katoliiklastel ja protestantidel on välipiiskopid, juutidel välirabi. OIKUMEENILINE (multikonfessionaalne) mudel on neis riikides, kus tegutsevad mitmed kirikud ja usundid. Tüüpiliselt on neis üks kaplaniteenistus, kuhu kuuluvad kõik kaplanid, vaatamata nende kiriklikule kuuluvusele. See süsteem nõuab kaplanitelt suurt tolerantsust ning teenistuse peakaplani ametikoht roteerib kõikide kirikute esindajate vahel. Sellise süsteemi puhul on tavaline, et peakaplani (või kindralkaplani ja isegi välipiiskopi) ametikohta täidavad eri konfessioonide või isegi uskude esindajad kordamööda552. Mõnes riigis on sellisel juhul peakaplanil nii mitu abi kui kaplanaadis esinevaid konfessioone: Hollandis on neid isegi neli ning endises Austria-Ungari relvajõududes viis553. Tavaliselt on neis riikides mingi oikumeeniline foorum (Eestis Eesti Kirikute Nõukogu, Kanadas - Canadian Council of Churches, Military Chaplaincy Committee), mis koordineerib või nõustab, harva juhib kaplanaatide tegevust. Üldiselt on kasutusel sõjaväelised auastmed ja vorm. TSIVIILMUDELI puhul on kaplanid tsiviilisikud ning ei kuulu otseselt riigikaitse teenistusse. Tavaliselt on sõlmitud mingi kokkulepe riigi (kaitseministeeriumi) ja kiriku(te) vahel, mille alusel vaimulikud tohivad teenida sõjaväepersonali. Mõnel juhul kannab kulud sõjaministeerium või kaitsejõud, teistel juhtudel kirik või kirikud. Vaimulikud võivad olla riigiametnikud (nt Saksamaa) või ainult kirikuteenrid (nt Venemaal). See mudel käibib vähestes riikides, sest eraisikutest vaimulike kasutamine sõjaolukorras on juriidiliselt keerukas ja osutunud ebapraktiliseks. Tsiviilmudelit kasutatakse peamiselt riikides, kus domineeriv kirik ei luba oma vaimulikel alluda sõjaväelisele juhtkonnale (nt teevad seda mitmed õigeusu kirikud), või on mõnest ülalnimetatud mudelist loobutud poliitilistel või ajaloolistel põhjustel (Saksamaal). Mõnes riigis on aastate jooksul katsetatud tsiviilmudelit, kuid on sellest hiljem loobutud (USAs 19. saj keskel, Mehhiko sõja ajal). Mudeli peamine miinus on asjaolu, et sõjaväelased, eriti väeosa ülemused ei salli eraisikuid oma väeosas, kellele nad ei saa anda käsklusi, ja vaatavad eraisikutest vaimulikele kui võõrkehadele. Vaimulikud
Kanadas on seadustatud, et kindralkaplani kohta täidavad järgemööda protestant ja rooma-katoliiklane, kusjuures kindralkaplani ametiajaks oli ainult kaks aastat. Ilmselt oli see aeg liiga lühike ning ametiaeg on pikendatud kolmele või neljale aastale. Alates 2006 ei vaheldu enam automaatselt protestant ja rooma-katoliiklane, vaid kindralkaplaniks saab kõige sobivam kandidaat, vaatamata konfessioonile. 553 Hollandis protestantlik, rooma-katoliiklik, juudiusuline ja humanitaarne ning endises tegusesid Austria-Ungaris rooma-katoliiklik, protestantlik, kreeka-katoliku (apostlikõigeusu), islami ja juudi usu kaplanid.
omakorda tunnetavad tihti, et nad ei ole osa sellest ühiskonnast, mida püüavad teenida. SEGA- või ERIMUDEL ­ mõnes üksikus riigis esineb kaplaniteenistus, kus kasutakse mitme eeltoodud mudeli elemente. Näiteks Slooveenias on kasutusel katoliiklik mudel, kui teenistusse on võetud ka üks luterlasest naiskaplan. Saksamaal on kasutusel nii paraleel kui tsiviilmudelid 7.2 SÕJAVÄEKAPLANID MITMEL MANDRIL Alljärgnevad andmed pärinevad 2005. a veebruarist ja peaksid andma päris hea ettekujutuse sellest, kuidas erinevates maades on sõjaväelaste usuline teenimine korraldatud või, kus see on asutamisel, nagu paljudes endise idabloki riikides. Kõik NATO riigid omavad kaplaniteenistusi, erandiks on Island, kellel ei ole oma relvajõude (riiki kaitsevad saareriigis viibivad USA relvajõud), rannakaitse hingehoiu eest hoolitseb luterlik riigikirik. Väljaspool NATOt puudub nii mõneski riigis kaplaniteenistus: mõnel pool hoolitseb sõjaväelaste eest riigikirik, mõnes riigis ei peeta kaplaniteenistust relvajõududes vajalikuks. Kommunistlikes riikides ei ole usuline kaplaniteenistus ideoloogiliselt vastuvõetav. Enamus nendes on tegevad poliitilised ohvitserid (komissarid), kelle ülesandeks on poliitiline selgitustöö ja propaganda, kuid kes mõningal määral tegelevad ka oma relvajõudude liikmete ühiskondlike ja isiklike probleemidega. Aasia ja Aafrika riikide osas on kahjuks informatsioon katkendlik kuna oma andmed esitavad peamiselt need riigid, kes osalevad rahvusvahelistel peakaplanite konverentsidel. Kuna enamus riikides vahetuvad välipiiskopid ja peakaplanid iga 3­5 aasta tagant, on alltoodud kaplaniteenistuste juhtide nimekiri selle teose ilmumisel kindlasti juba aegunud. See ülevaade annab siiski aimu, millised on eri riikide kaplaniteenistused ja nende juhid. ALBAANIA ­ valdav usk on islam, kaplaniteenistus puudub. Kaplaniteenistuse loomise küsimus on olnud aeg-ajalt arutlusel. Kuigi kristlased on suures vähemuses (leidub ortodokse ja rooma-katoliiklasi), on just kristlikel ohvitseridel oma organisatsioon, mis teeb agaralt koostööd eriti USA kristlike ohvitseride liiduga. Seetõttu soovib just ohvitserkond kaplanaadi loomist nii muhameedlaste kui kristlaste jaoks. ALZEERIA ­ nagu tavaliselt riikides, kus suur enamus kuulub muhamedi usku, kaplaniteenistust ei ole, sest islami teoloogia ei vaja vahemeest jumala ja inimese vahel. AMEERIKA ÜHENDRIIGID (USA) ­ kasutusel on tänapäeval oikumeeniline mudel. Kolm iseseisvat kaplaniteenistust igale
põhiväeliigile, neist vanem armee kaplaniteenistus, asutatud 29. juulil 1775. Mereväekaplanid teenivad ka merejalaväge554 (Marine Corps) ja rannavalvet (Coast Guard). Civil Air Patrol'i kaplanid alluvad õhuväele ning kannavad oma eraldusmärkidega õhuväe vormiriietust. USA veteranide administratsiooni kaplanid on eraisikud, kuid tegutsevad tihti koos relvastatud jõudude kaplaniteenistustega. USA peakaplanid 2005. aastal on: mereväes k-adm Harold Robinson (protestant), kes tänavu asendas k-adm Barry Blacki (seitsmenda päeva adventist), kes sügisel 2000 omakorda asendas k-adm Byron Holderby'd (luterlane). Maaväes on kindralkaplaniks kin-mjr David H. Hicks, (presbüterlane) kes hiljuti asendas kin-mjr Gaylord T. Gunhusi (luterlane). Õhuväe peakaplan on kin-mjr Charles Baldwin (prot), kes 2004 asendas kin-mjr Lorraine Potterit (baptist), kes 2001 omakorda asendas kin-mjr William J. Dendingeri (r-k). Kolm peakaplanit ja nende kolm abi moodustavad USA kaitsejõudude kaplaniteenistuste nõukogu, kus esimehe koht roteerib peakaplanite vahel. Nii tegevväes kui ka reservkaplanite hulgas on esindatud üle 200 kiriku ja usulahu. Igal kaplaniteenistusel on oma kaplanitekool, mis annab hea väljaõppe nii tegevväe-, rahvuskaardi- kui ka reservkaplanitele. Mitmed eestlased on õppinud USA maa- ja mereväekaplanite koolides. Kõikide relvaliikide ja Civil Air Patrol'i kaplanid kannavad auastmetunnusega ohvitserivormi. USA kaplanid austavad eriti nelja maaväekaplanit, kes kõik hukkusid koos 668 sõjaväelasega 3. veebruaril 1943 transportlaeva Dorchester pardal, olles loovutanud oma päästevestid teistele laevasolijatele. Nende nelja kaplani ­ leitnantide A.D. Goode'i (juut), G.L. Fox'i (protestant), C.V. Poling'i (protestant) ja J.P. Washington'i (rooma-katoliiklane) mälestuseks on paigaldatud kaitseministeeriumi Pentagoni kabelisse vitraaz. Kaks mereväekaplanit hukkusid ametikohustusi täites detsembris 1941 Pearl Harboris ning kuuluvad samuti USA kuulsamate kaplanite hulka. USA European Command toetab kaplaniteenistuste
Kui mereväekaplanid on lähetatud mõne merejalaväeüksuse juurde või teenivad Rannavalves (US Coast Guard ­ sõjaväestatud organisatsioon, mis tegeleb merepiiride valvega, päästeteenistusega, meremärkide panekuga jne), siis kannavad nad lähetuse vältel vastavalt merejalaväelaste või rannavalve tava- ja välivorme. Pidulik õhtuvorm on USA mereväekaplanitel alati mereväe õhtuvorm, ka siis kui nad teenivad rotatsioonikorras eelnimetatud organisatsioone.
loomist ja arengut kõikides Ida-Euroopa, Kaukaasia riikides ja Aafrika mandril pakkudes nõu, väljaõpet ja piiratud majanduslikku toetust. Eelmisel lehel on illustreeritud USA maa- ja mere- ja õhuväekaplanite embleemid. ANDORRA ­ ei oma kaitsejõude ega kaplaniteenistust. ANGOLA - kaplaniteenistus asutamisel. Ajutine peakaplan mjr Leio Sungo, kes kannab endise lendurina lennuväe vormi. Kaplaniteenistuse arengut toetab Brasiilia (osale selle tõttu, et mõlemas riigis on riigikeeleks portugaali keel. ARGENTIINA ­ vanim kaitseväe kaplaniteenistus Lõuna-Ameerikas, asutatud 1736, siis kui Argentiina oli Hispaania asumaa. Sõjavikariaat asutatud 1813 (ei tegutsenud 1822-1858). Katoliiklik mudel, mis varsti võib muutuda oikumeeniliseks. Kõigil kolmel põhiväeliigil on oma vikaarpiiskopiga (kindralmajor või kontradmiral) organisatsioon, ühine välipiiskop (kindralleitnant). Välipeapiiskopile alluvad ka rannavalve (Prefectura Maritima) ja piirivalve (Gendermeria) vanemkaplanid (mereväekapteni ja koloneli auastmes). Rahuajal on senini kõik kaplanid olnud rooma-katoliiklased, Falklandi sõja ajal oli tegevteenistuses üks protestant. Välipiiskop: kin-ltn monseñor Antonio Baseotto, kes asendab hiljuti surnud kin-ltn Noberto Eugenio Martina, dr theol. Kaplanid kannavad auastmetähistega vormi, pidulikuks õhtuvormiks on välipreestri tunnusmärkidega ja auastmetunnustega sutaan. Kaplaniteenistus võttis ,,räpase sõja" ajal ilma kohtuta riigivaenlaste hukkamist pooldava seisukoha. Tänapäeval on valitsus, parlament ja isegi sõjavägi tolleaegse tegevuse hukka mõistnud. Kaplanaadi maine on tugevasti langenud. Parlamendis (Congreso's) on menetluses eelnõu muuta kõik riigi poolt ülalpeetavad (sõjaväe, vanglate ja haiglate) kaplaniteenistused oikumeenilisteks. Momendil teenindab protestantlikke sõjaväelasi ja siseministeeriumile alluvaid relvajõude555 mitteametlik protestantlik kaplaniteenistus, mida juhatab pastor Luis Leal. Argentinas tegutseb tugev kristlike ohvitseride organisatsioon. ARMEENIA ­ riik, kus asutati maailma esimene sõjaväeline kaplaniteenistus, taastas oma kaplaniteenistuse alles hiljuti. Kõik kaplanid on Armeenia kiriku preestrid. Kaplanid kannavad tavalist preestririietust. Peakaplan on isa Arshen, tema esimene abi on diakon Mamikon, kes on üks taastatud kaplaniteenistuse esimestest kaplanitest. USEURCOM andmetel areneb kaplaniteenistus väga vaevaliselt, USA United States European Command püüab Armeeenia kaplaniteenistuse arengut majanduslikult ja nõuandmisega toetada. ASERBAIDZAAN ­ kaplaniteenistus puudub.
Gendarmeria National (piirivalve), Prefectura Maritima (rannavalve) ja politsei.
AUSTRAALIA - kolm oikumeenilist kaplaniteenistust (maa-, õhu- ja mereväe) Suurbritannia eeskujul. Maa- ja õhuväekaplanid kannavad ohvitserivormi koos auastmetunnustega, mereväes ohvitserivormi kaplani eraldusmärgiga. Põhiväeliikide kaplaniteenistuste märgid on tuletatud Suurbritanniast ja eraldusvärviks on violett. Armee peakaplaniks on brig-kin Len Eacott, kes 2003 asendas brig-kin Peter Woodwardi, kes omakorda asendas brig-kin J.R. Butlerit'it, mereväes principal chaplain Eric Burton kes asendas Simeon T. Hubbardit ja lennuväes asendas 2003 brig-kin Peter O'Keefe brig-kin Royce D. Thompsonit. Joonisel Austraalia armee kaplaniteenistuse embleem. AUSTRIA - paralleelmudel, kaks teenistust: rooma-katoliku prelaat kin-mjr Franz Fahrner, ta asendas augustis 2004 kin-mjr Rudolf Scholtzi ning protestantlik peakaplan kin-mjr Oskar Sakrausky'it, kes asendas novembris 2000 kinmjr dr theol Alfred Stipantisi, kes omakorda oli asendanud 1998 Austria kaplaniteenistuse ,,grand old man'i" kin-mjr dr theol Julius Hanakit. Rahuajal on kaplaneid ainult tegevteenistuses, reserv puudub, kuid endisi kaplaneid on võimalik kutsuda vajadusel tegevteenistusse. Kaplanid kannavad auastme-tunnustega ohvitserivormi, erialatunnuseks on Ladina rist ja eraldus-värviks violett. Joonisel Austria kaplani-teenistuse logo. BELGIA - oikumeeniline mudel aastast 1914, kolmel põhiväeliigil ühiselt kolm kaplanaati: rooma-katoliku (peakaplan kin-mjr Roger J. van den Berge), protestandi (ajutine kt kol JeanLouis Cornez, kes asendab k-adm Alfonse Laureys) ja juudi (kol Albert Guigui). Kaplaneid leidub tänapäeval ainult tegevteenistuses. Kaplanid on erialaohvitserid ja kannavad auastmetunnustega põhiväeliigi ohvitserivormi. Kaplanitel puudub komando-õigus. Joonisel on protestantlike kaplanite logo. BOLIIVIA ­ katoliiklik mudel, kõik kaplanid rooma-katoliiklased. Tugev kristlike ohvitseride liikumine, kelle kaplaniks on pastor Victor Velasquez. BOSNIA ja HERTSEGOVIINA - kaplanaat formeerimisel. Ettevalmistavasse komisjoni kuuluvad rooma-katoliiklaste, ortodokside, juutide ja muhameedlaste esindajad. Kaplanaadi loomise tööga tegeleb informatsiooni-, kultuuri- ja spordiministeerium. Välipiiskop (r-k) on Tomo
Knezevic. Teistest komisjoni liikmetest juhivad islamiusuliste kaplaniteenistuse asutamist Duan Antelj ja imaam Ismail Smadlovic. Ortodoksi kirik ei ole veel valitsusega kaplaniteenistuse lepingut sõlminud, kuid see peaks toimuma lähiajal. BOTSWANA ­ oikumeeniline mudel, eeskujuks on Suurbritannia armee kaplaniteenistus. Kaplaniteenistus on asutatud Lõuna-Aafrika abiga, kes seda jätkuvalt toetab. BRASIILIA ­ kuigi kasutusel on katoliiklik mudel, mis sarnaneb Argentinale, on hiljuti lisaks rooma-katoliiklastele võetud igas sõja-ringkonnas ametisse 1-2 protestantlikku kaplanit556. Protestantlik vanemkaplan on kapten Ivan Xavier. Väga tugev (arvatavasti maailma arvukaim) kristlike ohvitseride liikumine, mida juhivad peamiselt nelipühi kiriku liikmed, esimees mjr Luedy Silviera de Oliveira. BULGAARIA ­ kaplaniteenistus on asutamisel, areng on aeglane. Ortodokskirik hoolitseb kaitsejõudude usulise teenimise eest (rahvastikust on 85% ortodoksid ja 15% muhameedlased). Kaplaniteenistusega tegelevad metropoliit Jorgo Stefanov ja kol Sebastian Dobrev. EGIPTUS ­ kaplaniteenistus puudub vaatamata, et selles valdavalt islami riigis elab küllalt suur kristlik vähemus (koptid, ortodoksid. jt). GRUUSIA ­ kaplanaat hiljuti taasasutatud, katoliiklik mudel ortodokskiriku alluvuses. Piiskop Grigori (Guram) Berbichashvihili on vastutav relvajõudude ja korravalve koosseisude usulise teenimise eest. Tema nõustajaks on Gruusia sõjakooli ülem kin-ltn Omar Lekveishvili, kes teenis nõukogude armees kolm aastat Eestis, oskab vähesel määral eesti keelt. USA püüab ka siin kaplaniteenistuse arengule kaasa aidata. GUATEMALA ­ kaplaniteenistus on rooma-katoliku kiriku juhtimisel asutamisel, protestantlikke kaplaneid ei ole esialgselt ette nähtud. Kristlikke ohvitsere juhib kol-ltn Odber Argueta. HISPAANIA ­ katoliiklik mudel, ühine kaplanaat kõigile kolmele väeliigile. Sõjajõudude ja katoliku kiriku vahekord on aastasadade jooksul olnud muutlik. Praegune organisatsioon on pärit kodusõjaajast 193639. Välipiiskop on diviisikindral Fransisco Perez Consalez, kes asendas detsembris 2003 José Manuel Estepad. Kõik kaplanid, nii tegevväes kui ka reservis, kuuluvad rooma-katoliku kirikusse. Kaplanid kannavad
Ka II maailmasõja ajal oli Brasiilia armee koosseisus üks protestantlik kaplan.
preestrirüüd või oma põhiväeliigi auastme-tunnustega vormi. Eelmisel lehel on Hispaania kaplaniteenistuse embleem, mis on kasututatakse lõkmena. HOLLAND (Madalmaad) ­ oikumeeniline mudel, protestandi ja katoliku kaplaniteenistused eri väeliikidele, juutidel ja ainult Hollandis eksisteerivatel humanistidel on kolme põhiväeliiki haarav kaplanaat. Peakaplanid on kolonelid Martien Agterberg (asendas Ben Heutincki (r-k), kol Gijs Bikker (reformeeritud kirik) kes asendas kol Leo Born'i (prot), kol Jochanan Boosman (juut) ja kol-ltn Joost De Vries (humanist). Kõik kaplanid on tegevteenistuses, reservkaplaneid rahuaja koosseisudes ei leidu. Kaplanid kannavad auastmetunnustega vorme. Pildil: Hollandi maaväe kaplaniteenistuse embleem. HORVAATIA ­ kaplaniteenistused on taastatud 1997. a, katoliiklik mudel, kõik üheksa kaplanit katoliiklased, kuid tulevikus on ettenähtud ka protestandi kaplani ametikoht. Välipiiskop Juraj Jezerinac, tööd juhatab preester Nicola Mate Rocsic. Kaplaneid on senini ainult tegevteenistuses. Kaplanid kannavad vormi, eraldusmärgiks on rist. IIRIMAA - oikumeeniline mudel, ühine kaplaniteenistus kõigile kolmele väeliigile. Peakaplan rooma-katoliku paater John Crowley, kes on samastatud koloneliga. Tegevteenistuses on 17 katoliiklast ja üks protestant, reserviste tänapäeval ei ole. Kaplanid kannavad ohvitserivormi, kus vaimulike eraldusmärgiks on Kelti rist, mille kujund näitab, millisel ametikohal kaplan teenib. IISRAEL - riigikaitse on sunduslik, sõjaväeteenistus juutidele (nii mehed kui naised) ja druusidele kohustuslik, teistele vabatahtlik. Juudi usu kaplaniteenistus (nimetatud: välirabinaat) järgib katoliiklikku mudelit. Erandiks on Druusi rahvusbrigaad, kus on druusiusulised kaplanid. Välirabid kannavad tavalist vormi rabinaadi trafarettidega (Taaveti kuueharuline täht või vapp, näidis vasakul) koos sõjaväeliste auastmetunnustega. Sõjaolukorras ajavad välirabid oma muidu traditsioonilise täishabeme maha, sest habe takistab gaasimaski kasutamist. Välirabinaati (kaplaniteenistust) juhib pearabi brig-kin Israel Weiss, kes asendas brigkin Gad Navoni. INDIA ­ sekulaarne riik. Väljaõppekesuste ja väeosade territooriumitel asuvaid kabeleid, moseesid ja templeid ning nende vaimulikke peetakse
ülal kaitseväelaste vabatahtlikest annetustest. INDONEESIA ­ enamik elanikkonnast muhameedlased, kaplaniteenistuse kohta andmed puuduvad. Riigis tegutseb aktiivne kristlike ohvitseride ühing. IRAAK ­ islamiusuline maa, kaplaniteenistus puudub. IRAAN ­ islamiusuline maa, kaplaniteenistus puudub. ISLAND - kaitsejõud puuduvad, ainukese relvastatud jõuna eksisteerib rannavalve, mida teenindavad riigikiriku (lut) tsiviilvaimulikud. ITAALIA - katoliiklik mudel, ühine kaplaniteenistus kõigile kolmele väeliigile ja karabinjeeridele (sõjaväestatud politseiüksused). Välipiiskop kin-ltn Guiseppe Mani (r-k). Kõik kaplanid nii tegevteenistuses (250) kui reservis on rooma-katoliiklased. Kannavad põhiväeliigi auastmetunnustega ohvitserivormi. JAMAIKA - väike, oikumeeniline kaplanaat, jälgib Briti eeskuju. JUGOSLAAVIA vt Serbia ja Montenegro. KAMERUN ­ oikumeeniline kaplaniteenistus Suurbritannia eeskujul, enamus kaplanitest on rooma-katoliiklased. Protestantlik peakaplan Agbor Enow Aaron. Kaplaniteenistuse arengud toetavad Lõuna-Aafrika ja USA. KANADA - oikumeeniline mudel, ühine kaplaniteenistus kõigile väeliikidele. Kaplan kannab selle väeliigi vormi, kus ta esmalt teenis. Rahuajal teenivad kaitsejõududes katoliiklased, protestandid ja üks moslem, sõjaajal lisanduvad juudi usu ning arvatavasti ka teiste uskude kaplanid. Kindralkaplani (Chaplain-General), s.t peakaplani ametikohta täidavad vaheldumisi protestant ja rooma-katoliiklane. Peakaplani ametiaeg oli kaua ainult kaks aastat, kuid on nüüd pikendatud kolmele aastale. Peakaplan oli a-tel 1997-99 brig-kin Gerry E. Peddle (prot). 1999-2001 oli ametis brig-kin M.C. Farwell (r-k) kes külastas Eestit detsembris 1999. 2001-03 oli kindralkaplaniks kommodoor557 Timothy Maindonald (anglikaan). Alates 1. septembrist 2003 on kindralkaplaniks brig-kin Roland P. Bourque (r-k). Sügisel 2003 võeti ametisse esimene islamiusuline kaplan. Kaplanid teenivad nii tegevteenistuses (140) kui reservis (250). Heatasemeline kaplanitekool ja väljaõpe. Eeskujuks on olnud Suurbritannia põhiväeliikide kaplaniteenistused. Kaplanid kannavad auastmetunnustega põhiväeliigi vormi. Ei kanna
Mereväe aukraad, vastab brigaadikindralile.
relvi, kuigi õpivad relvade ohutustehnikat. Kaplanid kui ohvitserid, on vastutavad distsipliini eest, kuid ei oma komandoõigust. Üldine eraldusvärv on violett, vahe on stoolades: katoliiklastel violett, tikitud kaplaniteenistuse märgiga, protestantidel sama märgiga must stoola. Kanada kaplaniteenistus on tõhusalt toetanud Eesti kaplaniteenistuse arengut, võimaldades Eesti kaplanitel saada Kanada kaplanitekoolis väljaõpet, õppida inglise keelt ning instruktoreid meie kaplanite kursustele saates. II maailmasõjas autasustati Briti impeeriumis ainult üht kaplanit Briti kõrgema vapruse autasuga ­ Victoria ristiga ­ selleks oli Kanada kaplan mjr (hiljem kol-ltn) John Weir Foote. Illustreeritud on Kanada kaplaniteenistuse embleem.
KASAHSTAN - kaplaniteenistus puudub. KEENIA ­ nagu paljudes endistes Suurbritannia asumaades, on kaplaniteenistus nagu kaitsevägi tervikuna, üles ehitatud inglise eeskujul. Oikumeeniline mudel, kaplaniteenistust abistab Lõuna-Aafrika vabariik, USA ja Kanada. KREEKA ­ katoliiklik mudel, kõik kaplanid kuuluvad kreeka-katoliku kirikusse (ortodoksid). Peakaplani ametikohta täitis aastaid arhimandriit kol Nicolaus Rigas, siis preester koloneli auastmes Nifton Alexiou. Alates 2002 on peakaplaniks preester kol George Apostolakides. Rahuajal kaplanid ei kanna vormi, vaid preestrirüüd. Kriisiaegadel kantakse vormi peal preestrirüüd, lahingutegevuse puhkemisel see eemaldatakse. Kaplanite tunnusmärgiks on Kreeka rist. Tegevteenistuses on 38-40 ortodokskiriku kaplanit, reservkaplaneid puuduvad. KUUBA riikides.
- kaplaniteenistus puudub, nagu kõikides kommunistlikes
KÕRGÕZSTAN ­ kaplaniteenistus puudub. KÜPROS - kaplaniteenistus puudub, relvajõudude liikmeid teenivad selleks määratud tsiviilkoguduste õigeusu preestrid. LEEDU ­ ametlikult oikumeeniline, praktiliselt siiski katoliiklik mudel, kolmel väeliigil ühine kaplaniteenistus. Kaplaniteenistus loodi 1764, aastal 1783 teenis armees 83 kaplanit. Kaplaniteenistus kaotati 1863, kuigi leedu rahvusest preestrid teenisid ka tsaariarmees. Aastal 1919 taastati Leedus kaplaniteenistus, mis tegutses aastani 1940. Teistkordselt taastati Leedus kaplanite ametikohad 1994, ametlikult loodi kaplaniteenistus a-l
2000. Esmalt hakkas tööd juhtima üks üle 25 aasta Nõukogude Liidu vanglates viibinud preester, kellele anti koloneli auaste, kuid kes osutus peakaplanina mittesobivaks. Tema järglaseks sai mjr Alfonsas Bulotas. Alates aastast 2000 on uueks peakaplaniks ja välipiiskopi peavikaariks kol Jouzas Grazulis (r-k). Välipiiskop on eraisik. Kaplanid (19 katoliiklast, ning osalise ajaga üks luterlane ja üks ortodoks558) on senini ainult tegevteenistuses. Kaplanite väljaõpe toimus esialgselt Kanadas ja Eestis, nüüd toimub väljaõpe peamiselt Leedus. Esimesed kaks Leedu kaplanit osalesid Eestis orientatsioonikursusel KOK-6 suvel 2001. Samuti on Leedu kaplanid osalenud ka Eestis kaplanite täienduskursustel. Leedu kaplanid kannavad auastmetunnustega ohvitserivormi, tihti koos pastorisärgiga. Eelmisel leheküljel on joonisel Leedu kaplaniteenistuse embleem.
LESOTHO - kaplaniteenistus on Lõuna-Aafrika toetusel asutamisel. Eeskujuks on Briti armee oikumeeniline süsteem. LIECHTENSTEIN - kuna riik on väike ja kaitsejõud minimaalsed, siis kaplanaat puudub, vürsti ihukaitseväge hooldab rooma-katoliku kirik. LUKSEMBURG - katoliiklik mudel. Ühine kaplanaat kaitseväele, sandarmitele ja politseile. Kindralkaplan on mjr Nicholas Wenner (katoliiklane). Kaplanid leidub ainult tegevteenistuses. Kaplanid kannavad auastmetunnustega ohvitserivormi.
alates I LÕUNA-AAFRIKA VABARIIK ­ maailmasõjast tegutseb oikumeeniline kaplaniteenistus, mis on välja kasvanud Suurbritannia, kui endise koloniaalvõimu kaplaniteenistustest. Varem domineeris kaplaniteenistuses Hollandi Reformeeritud kirik, tänapäeval on esindatud kõik suuremad riigis tegustsevad kirikud, lisaks veel hindud, juudid ja islam. Kindralkaplaniks on alates 2004 kin-mjr Marius Cornelissen (LõunaAafrika Reformeeritud kirik) kes hiljuti asendas esimest mustanahalist anglikaani kiriku preestrit kin-mjr Fumie S. Sqibat, kellest sai 2004 Lõuna-Aafrika suursaadik Iisraelis. Kindralkaplani abiks on kol-ltn Zolani A: Makalime (anglikaan). Lõuna-Aafrika kaplaniteenistus on abistanud uute kaplaniteenistuste asutamist teistes Aafrika riikides ning on jätkuvalt juhtiv Aafrika riikide relvajõudude kaplaniteenistuste liidus, kuhu kuulub momendil 14 kaplaniteenistust. Eraldusvärviks on violett ja kaplanid kannavad kaplanitunnustega ohvitserivormi. Äratoodud on Lõuna-Aafrika kaplaniteenistuse embleem.
558 Luteri ja õigeusu kaplaneid on reservis, neid kutsutakse tegevteenistusse vastavalt vajadustele.
LÕUNA-KOREA ­ igal põhiväeliigil on oma paralleelne (protestantidel oikumeeniline) kaplaniteenistus USA eeskujul, asutatud esmalt mereväes 1948. Esimesed maaväe ja ,,mariinide" (merejalaväelaste) kaplaniteenistus loodi 1951 ja aasta hiljem said kaplaniteenistuse ka õhujõud. Kõik kolm põhiväeliikide kaplaniteenistust on jagatud kolmeks: protestandi, katoliku ja budisti. Kaplaniteenistusi kooskõlastab alates 1999. a märtsist kol Wook Byong Park, maaväe peakaplan on kol Song Chil Parker, mereväe peakaplan mereväekapten Hyo Kun Ryoo ning õhuväe peakaplan kol Jae Sung Kim. Koreas tegutseb väga tugev kristlike ohvitseride liit, kes 2004 korraldas suurejoonelise kristlike ohvitseride ülemaailmse konverentsi. Joonisel Korea merejalaväe kaplanite embleem. LÄTI - oikumeeniline mudel. Ühine kaplaniteenistus kõigile kolmele väeliigile. Ainsa riigina olid Lätis kaplanid kaua aega allohvitserid. Peakaplaniks on pastor Attis Vaickovskis (lut), kes asendas n-ltn Raimonds Locs'i (bapt). Peakaplani abiks on teoloogilise kõrgharidusega riviohvitser kpt Voldemars Laucins. Tegevteenistuses on kaheksa kaplanit (4 baptisti, 4 luterlast), üks osalise tööajaga rooma-katoliku kaplan. Õigeusu kaplani koht on veel vakantne, reservkaplaneid veel ei ole. Algaastatel olid kõik kaplanid allohvitseri auastmes, esimesed kolm kaplanit said nooremleitnandi auastme 2002. Alustatud on oma kaplanite väljaõppega, lisaks on varem osaletud Eesti ja Kanada kaplanitekursustel. Kaplanid kannavad auastmetunnustega põhi-väeliigi vormi. MADALMAAD - vt Holland. MAKEDOONIA (end Jugoslaavia Vabariik) - kaplaniteenistus puudub, kuid välipiiskop Stefan Veljanovski (ort) korraldab kaitseväelaste usulist teenimist tsiviilortodoksi preestritega. Muhamediusuliste esindajaks kaitseministeeriumi juures on Sadudin Celebri. MALAWI - oikumeeniline kaplaniteenistus Briti eeskujul, asutatud Lõuna-Aafrika abiga. MALTA - kaplaniteenistus puudub. MOLDOVA - kaplaniteenistus asutamisel. Metropoliit (ort) on asutanud kirikliku riigikaitseküsimuste büroo. 17 Moldova õigeusu kiriku preestrit on peapiiskopi korraldusel kohustatud külastama neile määratud väeüksusi. USA kaplaniteenistused ning USA ja Suurbritannia kristlike ohvitseride organisatsioonid püüavad kaplaniteenistuse loomisele ja arengule kaasa aidata.
MONACO - kaplaniteenistus puudub, kuna kaitsejõud koosnevad ainult vürsti auvahtkonnast, mida teenindab kohalik rooma-katoliku kirik. NEPAL - budistlik kaplaniteenistus, katoliiklik mudel. Budistidest kaplanid kannavad ,,püha mehe" nimetust, ametisümboliks vihma(päikese) vari. Kaplaniteenistus, nagu budisti kaplanid USAs ja mujal kasutab vasakul olevat eraldusmärki või selle variatsioone. Budisti ,,püha mehi" teenib ka Suurbritannia nn gurkha
rügementides.
NIGEERIA ­ segasüsteem, kusjuures kristlastel esineb oikumeeniline mudel, eeskujuks Briti kaplaniteenistus. Teenistuses on ka islamiusulised kaplanid. Protestantlikuks peakaplaniks on kol-ltn Lionel Bulus, kes hiljuti asendas kol-ltn Matthew Keripe't. NORRA - katoliiklik mudel. Kolme väeliigi ühine kaplaniteenistus. Kindralkaplan ja välipraost on kol Arne Silviosen, kes asendas ootamatult surnud kol Jan Otto Kvalheimi, kes oli ise just asendanud Oslo toompraostiks määratud kol Olav Hauget. Staabikaplan on kol-ltn Odd Andres Bergfald. Maaväe peakaplan on kol-ltn Alf Peter Haegesaeter, mereväe komandörkapten Terje Lövstad ja õhuväe kol-ltn Kjell Christoffersen. Tegevteenistuses on rahuajal ainult luteri kiriku kaplanid. Reservis on ka baptisti, metodisti ja katoliku kaplaneid, keda võib ainult sõjaolukorras kasutada. Kaplanid kannavad auastmetunnustega ohvitserivormi. Maaväes on kaplanite eraldusvärv paraadvormil kirsipunane. PARAGUAY ­ katoliiklik mudel, kõik kaplanid kuuluvad rahuajal roomakatoliku kirikusse. Tugev kristlike, peamiselt protestantlike ohvitseride liikumine, esimees erukolonel Jorge Cáceres. POOLA ­ enne II maailmasõda oli Poolas tugev katoliiklik kaplaniteenistus, asutatud samaaegselt Leeduga 1764. a-l. 1990 taastati kaplaniteenistus paralleelsel alusel. Kolm kaplaniteenistust (roomakatoliku, ortodoksi ja ametlikult protestantlik (praktiliselt luterilik), teenivad kolme väeliiki. Rooma-katoliku peakaplaniks on brig-kin Taudeusz Ploski, kes 2004 asendas kauaaegset välipiiskop kin-ltn Slavoj Leszek Glodz. Esimeseks protestantlikuks peakaplaniks oli pastor Jan Hause, kellele vanuse tõttu ei antud sõjaväelist auastet. Uueks protestantlikuks välipiiskopiks nimetati 1999.
aaastal luteri kiriku pastor Ryzard Borski, kes ülendati sel puhul kaptenist koloneli auastmesse559. Õigeusu välipiiskopiks on brig-kin Miron Miroslaw Chodakowski. Katoliku kaplaneid on tegevteenistuses 129, reservis (kes ka osaliselt teenivad sõjaväelasi) 62; ortodokse on kaplanite tegevteenistuses 16 ja protestante 10 luterlast. Kaplanid kannavad auastmetunnusega ohvitserivormi, eraldusmärgiks rist, igal konfessioonil detailides erinev. Joonis vasakul kujutab Poola roomakatoliku kaplanite logot.
PORTUGAL ­ katoliiklik mudel, ühine kaplaniteenistus kolmele väeliigile, mida juhendab üks piiskoppidest välipiiskopi kt-na. Lähemas tulevikus on oodata välipiiskopkonna asutamist. Peakaplan: mereväekapten Antonio Gomes Beltro, asendas kol Antonio Simonest. Abi: mjr Rui Carlos Almeida Lopes. Tegevteenistuses on umbes 40 r-k kaplanit. Kaplanid kannavad auastmetunnustega ohvitserivormi. PRANTSUSMAA - oikumeeniline mudel. Kolm iseseisvat kaplaniteenistust: (rooma-katoliku, protestandi, juudi), teenindavad kolme väeliiki ja sandarme. Peakaplanid: välipiiskop Patrick Le Gal (r-k, asendas Michael Dubosti), välipastor Bernard Delannoy, prot, asendas Michael Gaudry'd) ja välirabi Charles Bismuth (juut). Kaplanid kannavad ohvitserivormi (väli-piiskop ja peakaplanid kindralivormi), eriliste kaplanite auastmetunnustega. Eraldusmärgiks on kristlastel rist ja juudiusulistel kuueharuline täht ehk Taaveti vapp. Kõigil kolmel kaplaniteenistusel on kaplaneid nii tegevteenistuses kui reservis. Vasakul protestantliku kaplaniteenistuse logo. PÕHJA-KOREA poliitohvitserid.
­
kaplaniteenistus
puudub.
Endiselt
tegutsevad
ROOTSI - teoreetiliselt oikumeeniline mudel, ühine kaplaniteenistus kolmele väeliigile, kuid rahuajal on kõik tegevteenistuses olevad kaplanid luterlased. Rahu- ja sõjaaegsed organisatsioonid on erinevad. Välipraostiks on brig-kin Sten Elmberg (lut). Momendil on teenistuses viis täis- ja 40 osalise tööajaga välipastorit, enamuses luterlased. Kuna sõjajõudude koosseisud on vähendamisel, siis lähemas tulevikus see arv on langemas. Sõjaolukorras kutsutakse tegevteenistusse ka suuremal arvul teiste kirikute esindajaid. Rahuajal ei
Ülendati brigaadikindraliks suvel 2005.
kanta tavavormi ja auastmetunnuseid (v.a välipraostid), maastikul kantakse välivormi. Välipastorid, kes omavad sõjaaegses organisatsioonis või varem omandatud auastet, kannavad auastmetunnuseid välivormil, teised risti. Sõjaajal kannavad kaplanid relva. Seoses Rootsi kaitsejõudude arvulise vähendamisega on kavas ühendada rahu- ja sõjaaegne organisatsioon ning viia sisse mitmeastmeline kaplanite väljaõpe, mis senini on puudunud, kuna enamus välipastoritest olid ajateenistuse ajal saanud reservohvitseri väljaõppe. Uues organisatsioonis on välipraost brigaadikindrali auastmes ja kaitseringkonna välipastorid koloneli auastmes, teised välipastorid vastavalt nende vastutusele ja ametikohale. Alates 2000. a maist kantakse tavavormidel auastmetunnuste asemel riste, mille kujundus oleneb välipastori ametikohast. Eelmisel leheküljel on joonisel: kaplanite tavavormi lõkmed.
RUMEENIA ­ teoreetiliselt on kasutusel oikumeeniline mudel, enamus kaplaneid ortodoksid (37 ortodoksi, üks rooma-katoliiklane ja üks protestant). Üks kaplaniteenistus teenindab kõike kolme põhiväeliiki. Peakaplaniks on brig-kin Ionel Barbras (ort) kes asendas Nicolae Constantini (ort). Rahuajal kandsid senini ortodoksse kiriku kaplanid rohelist auastmetunnusteta preestrikuube, sõjaajal välivormi, teised ilma auastme tunnusteta ohvitserivormi pastorisärgiga. Hiljuti anti küll kaplanitele sõjaväelised auastmed ning kõik kaplanid kannavad nüüd ohvitserivormi, kuid auastmetunnuste asemel riste, mille kujundus sõltub kaplani teenistuskohast. Peakaplan kannab kuldset risti kindrali pagunitel. Protestantlik kaplan baptisti kiriku pastor Emil Constantin suri hiljuti. Uut pole veel teada. SAKSAMAA ­ enne II maailmasõda olid armeel ja mereväel oma protestandi ja rooma-katoliku kaplaniteenistused. Maaväes kandsid välipastorid õlakuteta ohvitserivormi, eraldusvärviks oli lilla, auastme asemel kanti ametikohatunnuseid. Mereväevaimulikud kandsid ohvitserivormi, varrukal Suurbritannia eeskujul auastmetunnuste asemel kaplanimärki. II maailmasõjas puudus kaplaniteenistus nii õhuväes kui Waffen-SS'is. Tänapäeval on kasutusel paralleel- ja tsiviilmudelid, kaks kaplaniteenistust (protestandi ja katoliku) teenivad kõiki kolme väeliiki. Piirivalvel, (mida nüüd loetakse politseiks) on oma kaplaniteenistused. Välipiiskopi amet on auamet, tegevjuhid on kindraldekaanid: pastor dr Ehrard Knauer (prot) ja monsignor Joachim Simon, kes jaanuaris 2005 asendas monsignor Walter Theiss'i (kes omakorda asendas mõned aastad
tagasi monsignor Jürgen Naberfeldi). Protestantlikuks sidepidajaks välisriikide kaplaniteenistustega on militärdekan dr Dirck Ackermann, kes veebruaris 2005 asendas militärdekan Peter Blaschket. Tegevteenistuses on 100 protestantlikku ja 100 rooma-katoliku kaplanit, pluss reserv. Kaplanid ei kanna tavaliselt vormi, välitingimustes, kantakse siiski välivorme, mida nimetatakse ,,kaitseriietuseks", eraldusmärgiks on õlakukattel ristid. Kaplanid on momendil tsivilistidriigiametnikud (varem idas kirikuteenistujad), kuid on võimalik, et see staatus muutub tulevikus endises Jugoslaavias saadud kogemuste tõttu. Eraisikutena ei oma kaplanid sõjaväelisi auastmeid ega allu sõjaväelisele käsuliinile. Saksamaa evangeelne kaplaniteenistus on lähiminevikus aineliselt toetanud Eesti kaplaniteenistuse arengut. Illustreeritud on Saksa protestantliku ja rooma-katoliku kaplaniteenistuse sümboolikad.
SAMBIA ­ kaplaniteenistus on Lõuna-Aafrika toetusel hiljuti asutatud. Eeskujuks Briti armee oikumeeniline mudel. Kaplanid kannavad auastmetunnustega ohvitserivormi. Peakaplan on kol-ltn Edwin Njamba. SAN MARINO - nagu enamikus kääbusriikides, puudub siin sõjaväeline kaplaniteenistus. SAUDI-ARAABIA - islamiusuline riik, seetõttu puudub relvajõududes kaplaniteenistus. SENEGAL ­ rooma-katoliku kirik teenindab usuliselt kaitsejõude. SERBIA ja MONTENEGRO (end JUGOSLAAVIA) ­ loomisel on endise Austria-Ungari keisririigi eeskujul neli paralleelset kaplaniteenistust: (katoliku, protestandi, juudi ja islami). Kavakohaselt hakkavad kaplanid kaitsejõude ning teisi jõustruktuure teenima, kuid alluvad kavakohaselt informatsiooni- ja kultuuriministeeriumile. Teadmata on, milline oli kaplanite tegevus mõned aasta tagasi lõppenud sõjas, mis tõi kaasa endise Juguslaavia lõhenemise. SIERRA-LEONE ­ Suurbritannia kaplanid organiseerivad koostöös Lõuna-Aafrikaga pärast mitmeaastast kodusõda taastatud kaitsejõududes asutamisel uus kaplaniteenistust, mis järgib Suurbritannia oikumeenilist mudelit. SLOVAKKIA - oikumeeniline mudel, ühine kaplanaat teenindab kaht väeliiki (merevägi puudub, kuna riigil ei ole merepiire). Peakaplan on kol Ingac Jurus (r-k), tema abi on kol Tomas Semko (lut). Tegevteenistuses kaplanid on peamiselt katoliiklased, välja arvatud paar luterlast. Aastal 1998 värvati ning õpetati välja 12 katoliku kaplanit. Slovakkia kaplanite tegevust rahutagamisoperatsioonidel on saanud kõrge hinngu osaliseks. Kaplanite reserv on loomisel. Slovakkia kaplanid kannavad auastmetunnustega ohvitserivormi.
SLOVEENIA ­ loeb oma kaplaniteenistuse asutamisaastaks aastat 745, kui kohalik vürst laskis ennast ja oma rahvast ristida. Pärast seda on sloveenlased kuulunud Austria, Ungari, Türgi, Itaalia ja Jugoslaavia valitsuse alla. Pärast iseseisvuse saavutamist 1992, on Vatikani abiga loodud kõigile põhiväeliikidele ühine katoliikliku mudeli kaplaniteenistus, kus siiski on ruumi ühele protestandile ning tulevikus isegi ühele islami esindajale. Esimesed kaplanid said oma põhilise väljaõppe Suurbritannias ja Kanadas. Kaplanaadi asutamist organiseeris Sloveenia kaitseministeeriumi nõunik Drago Cepar. Jaanuaris 2001 nimetati ametisse rooma-katoliiklasest peakaplan monsignor Joze Plut, kes sai koloneli auastme, ja luterlasest peakaplani abi Leon Novak, kellele anti kolonelleitnandi auaste. Kuna kaplan Novak sai raskelt vigastada, siis asendab teda nüüd Sloveenia esimene naiskaplan, kol-ltn Vladimira Mesaric (samuti luterlane), kes on saanud oma väljaõppe Kanada kaplanitekoolis. Kaplanid kannavad sõjaväeametnike auastmetunnustega vormiriietust, samuti nagu arstid, juristid jne. Sloveenia kaplaniteenistuse küpsust tõendab veebruaris 2005 Ljubljanas eeskujulikult läbiviidud XVI rahvusvaheline peakaplanite konverents. SOOME ­ oikumeeniline mudel, ühine kaplaniteenistus kõigile kolmele väeliigile. Välipiiskop on brig-kin Hannu Niskanen (lut). Tegevteenistuses on 25 täis- ning 20 osalise töökoormusega kaplanit, kes on peamiselt luterlased. Osalise tööajaga kaplanitest on umbes tosin ortodoksid, nende tööd juhib välipraost. Lisaks tegevteenistuses olevatele tegev- ja reservkaplanitele on teenistuses ka ajateenijatest kaplaneid (diakonid). Kokku on reservis umbes 500 meessoost kaplanit. Soomel on Põhjamaade parim kaplanite väljaõppeprogramm. Kaplanid kannavad eriliste, kaplanite auastmetunnustega ohvitserivormi. Eesti kaplanitel, eriti apostlik-õigeusklikel, on Soome kaplanitega hea koostöö. Joonisel on Soome kaplaniteenistuse embleem. SUURBRITANNIA ­ paralleelmudeli erivariant. Kolm kaplaniteenistust igale põhiväeliigile. Igas neist teenib katoliku, anglikaani (Church of England), presbüteri ja vabakirikute kaplaneid. Rahuajal teenindab üks juudi kaplan kõiki kolme põhiväeliiki. Mereväe peakaplan on dr Barry Hammett, kes asendas Charles Stewarti (anglikaan). Tema abiks Terry A. Maze. Maaväes on kindralkaplaniks (Chaplain-General) kin-mjr John Blackburn (anglikaan), kes asendas kin-mjr Victor Dobbinit (presbüterlane). Õhujõududes kin-mjr Ronald D. Hesketh, kes asendab kin-mjr
Robin Turner'it (anglikaan), abiks kol Roger Bayliss. Neil kolmel on katoliiklastest abid: maaväes kol Phelim C. Rowlald, merväes Thomas M. Burns ja õhuväes kol Thomas Devany. Juudiusuliste pearabi on õhuväe maj Malcolm Wiseman. Armees ja õhuväes on tegevväes ja territoriaalväes (meie Kaitseliidu taolised üksused) nii tegevväe- kui reservkaplanid. Mereväes on rahuajal ainult tegevteenistuses olevad kaplanid. Endised kolm kaplanitekooli on nüüdseks ühendatud, väljaõpe on väga heal tasemel. Armee- ja õhuväekaplanid kannavad ohvitserivormi ja auastmetunnuseid, mereväe kaplanid ohvitserivormi kaplanitunnusega. Briti armee Nepalist värvatud budausulised palgasõdurid teenivad Gurkha rügementides, kus on lisaks kristlikule kaplanile alati olnud veel budisti kaplan, nn ,,püha mees", kellele palga maksab vastav pataljon. Hiljuti on võetud Suurbritannia kaplaniteenistusse eraisikutest buda-, islami-, hindu ja siikiusulised nõustajad, kelle ülesanneteks on kõigi kolme relvaliigi kaplaniteenistuste nõstamine ning vajadusel ka abistamine. Suurbritannia kaplaniteenistused on toetanud Eesti kaplaniteenistuse arengut: meie kaplanid on osalenud Inglismaal erinevatel kursustel ning kaks Briti kaplanit on olnud instruktoriteks Eesti kaplanite kursustel. Kuigi Briti kaitseväes on viimasel kahel sajandil kaplanitele annetatud palju sõjaväelisi aumärke, on kuningriigi kõrgema autasu, Victoria risti - vapruse eest, pälvinud vaid üks kaplan: I maailmasõjas annetati see kõrge aumärk kpt Theodore Bayley Hardy'le560. II maailmasõjas pälvis ainsana Briti impeeriumis Victoria risti üks Kanada kaplan561. Eelmisel leheküljel on äratoodud on Suurbritannia maa-, mere- ja õhuväe sümboolika.
SVEITS ­ paralleelmudel, riigis on eksisteerinud iidsetest aegadest kaks iseseisvat kaplaniteenistust: katoliiklik ja protestantlik. Praegune organisatsioon on aastast 1815. Peakaplaniteks on kpt Antoine Reymond (prot), asendas kpt Christoph Stucki ja kpt Arno Stadelmann (r-k),
Kaplan Hardy suri haavadesse kaks kuud hiljem, s.o mõned nädalad enne sõja lõppu. 561 Major (hiljem kol-ltn) John Weir Foote Dieppe ebaõnnestunud maabumises 1942.
kes asendas kpt Hans Brüggerit. Kaplanite tegevust koordineerib kaitsejõudude personali ülem kin-mjr Aebi Urs, kes osaleb tihti rahvusvahelistel kaplanite konverentsidel. Kaitsejõududes on 450 reservkaplanit. Vaatamata oma ametikohale, on kõik kaplanid, kapteni auastmes ja kannavad auastmetunnustega vormi. Illustratsioonil on Sveitsi kaplanite trafarett (lõkmed).
ZIMBABWE ­ oikumeeniline mudel, eeskujuks on taas Suurbritannia kaplaniteenistus. Arengut toetab Lõuna-Aafrika kaplaniteenistus. Peakaplan on kolonel Val Rajah. TAANI - oikumeeniline mudel, igal väeliigil oma kaplani-teenistus, rahuajal on kõik kaplanid luterlased. Peakaplanid on maaväes välipraost Ole Brehm Jensen (asendas Jens Rodet), mereväes praost Ejgil Bank Olesen (asendas Claus Harmsi), õhuväes välipraost Vilhelm Vaerge. Kõik vaimulikud on reservkaplanid, keda kutsutakse aeg ajalt rotatsiooni korras või kaplanite omal soovil tegevteenistusse. Mereväes on kaplan reeglina mõnel sõjalaeval siis, kui ees seisab pikem missioon (nt Gröönimaa vetesse). Kaplanid kannavad oma kaplani eraldusmärkidega ohvitserivormi: välipraostidel on Kelti rist, välipastoritel lihtsam Ladina rist. Joonisel: Taani õhuväe kaplanite embleem. TADZIKISTAN - kaplaniteenistus puudub. TSEHHI kaplaniteenistus mitu aastat formeerimisel, ametlikult asutatud 1998, kuigi kaplanid teenisid rahuoperatsioonidel varemgi. Oikumeeniline mudel, mis teenindab nii maa- kui õhuväge. Kaitseministeeriumi nõunik kaplaniteenistuse alal on alates jaanuarist 2005 evangeelsesse vabakirikusse kuuluv pastor Miroslav Kloubek, kes asendas luterlast pastor Jaromir Dus'i. Peakaplan on kol-ltn Tomas Holub (rk). Kavas on kaitseväkke (esialgselt ainult tegevteenistusse) võtta rooma-katoliku ja protestandi kaplaneid. Praegu on teenistuses 14 kaplanit (8 r-k, 6 protestanti). Kantakse auastmetunnustega ohvitserivormi. Joonisel Tsehhi kaplaniteenistuse embleem. TSIILI ­ katoliiklik mudel, rahuajal on kõik kaplanid rooma-katoliiklased, sõjaolukorras kaasatakse ka protestante. Välipiiskopiks on Pablo Lizama Riquelme, kes hiljuti asendas José Joaquin Matte Varas't. TUNEESIA ­ kaplaniteenistus puudub, nagu enamuses islami riikides.
TÜRGI - sekulaarne riik, kus elanike põhiosa on muhameedlased. Usuline kaplaniteenistus puudub. Aseainena tegutseb islamisuunitlusega nn ,,kultuurkaplanaat". Türgi kaitseministeeriumi esindajad osalevad pea igal aastal rahvusvahelistel peakaplanite konverentsil. Türgi islami ,,kultuurkaplanid" kasutavad vasakul äratoodud märki. Samasugust märki või selle variatsioone kasutavad moslemi kaplanid ka teiste riikide kaitsejõududes. TÜRKMENISTAN ­ kaplaniteenistus puudub. UKRAINA ­ kaplaniteenistus veel loomisel. Peakaplanite konverentsist 2000. a veebruaris Genfis võttis esmakordselt osa neli Ukraina ohvitseri (neist üks kindralmajor), kes tegelevad kaplaniteenistuse loomisega. Kuna aga õigeusu kirikud Ukrainas on killustatud, areneb töö väga aeglaselt. Põhimõtteliselt on otsustatud, et loodavas kaplaniteenistuses võivad osaleda kõik kirikud, mis on vähemat 1000 aastat Ukraina pinnal tegutsenud ­ sellega on väljalülitatud kõik protestantlikud kirikud. Kaplaniteenistust organiseerivad peapiiskop Augustin Markevich, kol Sergey Lõssenko ja diakon Victor Latsenko. Kuna protestandid ei saa osaleda kaplaniteenistuses, siis on mitmed ohvitserid, (peamiselt baptistid), kes on mõne protestantliku kiriku vaimulikud, tegevad ka oma üksuse kaplanina. Samas tegutseb Ukrainas tugev kristlike ohvitseride liikumine, mille esimees on lennuväe mjr Vassili Himek. UNGARI ­ pluralistlik mudel, kolm iseseisvat kaplaniteenistust: roomakatoliku, protestantlik ja juudi usu, teenindavad mõlemat põhiväeliiki562. Ungari kaplanid on saanud oma väljaõppe peamiselt Kanadas. Peakaplanid on peavälipiiskop kin-mjr Gaspar Ladocsi (r-k), välipiiskop kol Pal Lacjner (lut), kes sügisel 2004 asendas kin-mjr Tamas Szalazy'it (reformeeritud kirik). Ülemvälirabiks on brig-kin Robert Frölich, kes on ungari relvajõudude ainus juudi usu vaimulik. Kõik kaplanid kannavad auastmetunnustega väeliigi vormi. Kaitseministeeriumi kauaaegne nõunik usuküsimustes on pensioneeritud reformeeritud kiriku pastor dr. Zoltan Aranyos. URUGUAY ­ selles sekulariseerunud riigis kaplaniteenistus puudub, kuid mitteametlik side rooma-katoliku kirikuga on olemas.
562 Kuna Ungari kaotas I maailmasõjas suure osa oma territooriumist, kaasa arvatud rannikualad, siis riigil puudub alates a-st 1919 merevägi.
USA ­ vt Ameerika Ühendriigid. USBEKISTAN - kaplaniteenistus puudub. UUS-MEREMAA - oikumeeniline mudel. Kolm (maa-, mere- ja õhuväe) kaplaniteenistust, mida juhib kaitsejõudude peakaplan õhuväekolonel A.G. Neil. Kaplaniteenistused järgivad Suurbritannia eeskuju. Maa- ja õhuväekaplanid kannavad auastmetunnustega vormi, mereväekaplanid Suurbritannia eeskujul erilise kaplani eraldusmärgiga. VALGEVENE - kaplaniteenistus puudub. Endised poliitohvitserid on ümber nimetatud haridusohvitserideks ning nende tegevus jätkub senini vanas nõukogude vaimus. Väga aktiivselt tegutsev Kristlike Ohvitseride ühing on seni asjata taotlenud kaplaniteenistuse loomist. Kuna aga Venemaa tegeleb oma sõjaväelaste usulise teenimise küsimustega, siis võib arvata, et kaplaniteenistuse loomine võetakse ka siin uuesti arutlusele. VATIKAN (Püha Tool) ­ ametlik kaplaniteenistus puudub ning paavsti ihukaitseüksust teenindavad kohalikud preestrid. Vaatamata oma kaplaniteenistuse puudumisele on väga aktiivne eriti katoliiklike riikide kaplaniteenistuste valdkonnas, tegutseb välipiiskoppide osakond, kes teeb ettepanekud välipiiskoppide määramiseks jne. Püha Tooli esindajad osalevad tavaliselt rahvusvahelistel peakaplanite ja muudel sõjaväelaste hingehoiuga tegelevatel kaplanite konverentsidel ning koordineerivad katoliiklike riikide kaplaniteenistuste tegevust. On kaastegev rooma-katoliku kaplaniteenistuste loomisel riikides, kus need veel puuduvad. VENEMAA - kaplaniteenistuse loomine on arutusel, ametlikult seda veel ei eksisteeri. Vene õigeusu kirik teenindab nii sõjaväelasi, piirivalvureid kui ka miilitsaid, vange jt. Tööd juhatab Krasnogorski piiskop Savva, kes on patriarhi nõuandja sõjalistes küsimustes (toimib kui välipiiskop). Piiskop Savva külastas koos saatjaskonnaga 1998. a-l USA ja Eesti peakaplaneid ja nende riikide kaplaniteenistusi. Eesti peakaplan on saanud kutse külastada Venemaa patriarh Aleksius II. Mitmesugustel põhjustel on külaskäik aastast aastasse edasi lükkunud. Mitmel pool on asutatud kristlike ohvitseride organisatsioone, mis teevad eriti kaaderkoosseisus misjonitööd. Embleemiks on ülal toodud Slaavi rist. Tegutseb vähemalt kaks kristlike sõjaväelaste keskorganisatsiooni, üks õigeusu ja teine protestantlik. Mõlemad annavad välja oma ajakirja. Esimene neist on välja andnud nii oma liidu kui ka Vene relvajõudude usulise teenindamise tutvustamiseks ingliskeelset ajakirja CHRISTIANMILITARY HERALD, mille esimene number ilmus 1999.
7.3 KAPLANITE RAHVUSVAHELISED ORGANISATSIOONID
Tänapäeval peavad kaplanid olema koostöövõimelised nii sõjaolukorras kui rahuvalveoperatsioonides. NATO kaplanitelt nõutakse lisaks, et nad peavad olema suutelised vähemalt ajutiselt teiste NATO riikide kaplaneid asendama. Viimase viieteistkümne aastaga on loodud mitmed rahvusvahelisi kaplanite organisatsioone, mis tegelevad peamiselt konverentside korraldamisega ja kaplanite koostöö ning väljaõppe arendamisega. Tuntumad neist on alljärgnevad:
The INTERNATIONAL MILITARY CHIEFS of MILITARY CHAPLAINS' CONFERENCE - sai alguse NATO kaplanite kokkutulekutest. Esimene suurem, kõiki NATO peakaplaneid haarav konverents toimus USA European Command'i algatusel Saksamaal Stuttgardis 1990, teemaks oli hingehoid lahingu olukorras. Otsustati hakata korraldama iga-aastasi peakaplanite kokkutulekuid, nimeks võeti European and North-American Chiefs of Chaplains' Conference. Konverentsid toimuvad USA European Command'i ja kohaliku maa kaplaniteenistusega koostöös. Viimastel aastatel on osalejaid olnud umbes 100, esindatud on tavaliselt 32-35 riiki.
Edasi on toimunud alljärgnevate teemadega kokkutulekud: 1991 Lubbekes (Saksamaal), teema ,,Kaplaniteenistus kaitsejõududes muudatuse ajajärgus"; 1992 Roomas ,,Kaplanite usulised hingehoidlikud ja sotsiaalsed funktsioonid"; 1993 Budapestis ,,Usuline kaasatõmbamine
X RAHVUSVAHELISE PEAKAPLANITE KONVERENTSI DELEGAADID. BADEN BEI WIEN, AUSTRIA, VEEBRUAR 1999.
muudatuste ja konfliktide ajal"; 1994 Stockholmis, ,,Kaitseväekaplanite ootused ja kohustused"; 1995 Varssavis, ,,Usukandjad"; 1996 Oslos, ,,Partnership for Peace - väljakutse kaplanitele"; 1997 Prahas, ,,Sõjaväelise juhtkonna eetiline ja moraalne juhtimine"; 1998 Luksemburg'is ,,Kaplan muutuvas militaarses ühiskonnas"; 1999 Viinis, ,,Kaplan pedagoogina"; 2000 Genfis, ,,Humanitaarabi"; 2001 Strasbourg'is, ,,Kaitseväekaplanid, religiooni ja riigi lähendajad", 2002 Cosfordis (Inglismaal) ,,Sõjaline interventsioon"; 2003 Tallinnas, teemaks ,,Kaplanite väljaõpe terrorismi ajastul". 2004 Ateenas toimunud konverentsil oli teemaks ,,Koostöövõimeline mitmeusuline ja multikultuurne sõjaväe keskkond". 2005 oli Sloveenias Ljubljanas konverentsi teemaks ,,Muutuvad kaplaniteenistused 21. sajandil". Strasbourg'is võeti uueks nimeks praegu käibelolev International Military Chiefs Chaplains' Conference, sest tänapäeval võtavad konverentsist osa ka peakaplanid Aasiast, Aafrikast ja Austraaliast. Eestlastest on konverentsidel osalenud: kol Viise (1996, 1997 ja 1998); kol Nõmmik (1995, 1999, 2000, 2001, 2003, 2004 ja 2005); mjr Laanepere, (2001 ja 2004), n-ltn Kütt, (2002) ja lpn Vahtramäe (2002). Tallinnas 2003 toimunud konverentsil olid Eesti esindajateks kol Viise, peakaplan Nõmmik ja vanemkaplan Laanepere. Lisaks kaasati projektiohvitser lpn Vahtramäe ja abikaasade programmijuht n-ltn Merike Kütt. Abijõududena kasutati sel ajaperioodil pooli Eestis viibivaid tegevteenistuses olevaid kaplaneid. Lähiaastatel on kavas korraldada peakaplanite konverentsid Saksamaal (2006) ja Kanadas (2007) ning edasi arvatavasti Taanis (2008) ja Soomes (2009). Konverentsi korraldamisest on huvitatud ka Gruusia.
ABCA ­ Australian, British, Canadian and American Chaplains' Conference (Austraalia, Suurbritannia, Kanada ja Ameerika kaplanite konverents, nn Q konverents) ­ asutatud 1954. Konverentsid toimuvad kord aastas, planeeritakse ja koordineeritakse ülalnimetatud nelja riigi kaplanite koostööd rahutagamiseoperatsioonidel ja sõjaolukorras. EVANGELICAL MILITARY CHAPLAINS' ASSOCIATION - ühendab USA ja paljude arengumaade teoloogiliselt konservatiivsete tõekspidamistega sõjaväekaplaneid ning neid toetavad kirikuid. Ühing korraldab oma liikmetele iga-aastaseid täiendõppe kursusi, peamiselt USAs. The MILITARY CHIEFS of CHAPLAINS CONFRENCE of AFRICA on asutatud Lõuna-Aafrika algatusel ning toetusel. Organisatsiooni kuulub suurem osa Aafrika riikide kaplaniteenistustest. Korraldatakse igaaastasi konverentse, mida toetab majanduslikult USA United States European Command.
JUUDIUSULISTE KAPLANITE ÜHENDUSED. Juudi usu kaplaneid (välirabisid) leidub tänapäeval peale Iisraeli veel Belgias, Hollandis, Prantsusmaal, Rumeenias, Suurbritannias, Ungaris ja USA's. II maailmasõja ajal tegutsesid juudi rabid ka Kanada ja Lõuna-Aafrika relvajõududes ning arvatavasti ja mujal. Juudi usu rahvusvahelisi kaplanite ühendusi on kaks: üks suurem ingliskeelne ja teine prantsuskeelne. Ingliskeelne ühendus peab oma iga-aastased konverentsid USA Florida osariigis, prantsuskeelne ühendus enamuses Prantsusmaa eri linnades. The MILITARY CHAPLAINS' ASSOCATION of the UNITED STATES of AMERICA ühendab USA kõiki armee, mereväe, merejalaväe, rannavalve, tsiviilõhupatrulli, veteranide haiglate ja õhujõudude kaplaneid. Organisatsioon toetab kaplaniteenistuste arengut arengu-
VIIS VÄLIRABI XIV RAHVUSVAHELISEL PEAKAPLANITE KONVERENTSIL TALLINNAS 2003. Ees vasakult: kol KENNETH LEINWAND (USA), mjr MALCOLM WEISEMAN (Suurbritannia), brig-kin ROBERT FRÖLICH (Ungari) ja MOISE LEWIN (Prantsusmaa), nende taga kol JOCHANAN BOOSMANN (Holland).
Maades ning kutsub oma konverentsidele kaplaneid välisriikidest. Ka Eesti kaplaniteenistus on saanud aeg-ajalt majanduslikku abi kaplanite väljaõppeks, reisikuludeks ja näiteks arvutite muretsemiseks.
NATO ÕHUJÕUDUDE KAPLANITE KONVERENTS käib koos kord aastas, osalevad NATO riikide kõrgemad kaplanid. Alates 2003. a on kutsutud konverentsile ka NATO kandidaatriikide, kaasa arvatud Eesti, õhuvägede peakaplanid. Alates aastast 2004 on Eesti konverentsi täisliige563. LÕUNA-AMEERIKA KAPLANITE KONVERENTS. Käsil on taas Lõuna-Ameerika riikide kaplanite organisatsiooni loomine, eestvedajateks on Argentiina ja Venetsueela. Aastate vältel on tehtud mitmeid katseid kontinendi välipiiskoppide organisatsiooni loomiseks, nüüd paistab, et soov saab teoks. Aastate vältel on toimunud mõningad välipiiskopide kokkusaamisi, näiteks kohtusid augustis 1950, seoses kindral San Martini 100. surma-aastapäeva tähistamisega Buenos Aireses Argentiina, Paraguay, Peruu ja Tsiili kaplaniteenistuste juhid, kuid permanentse organisatsiooni loomiseni siis ei jõutud. TEISED KAPLANITE ÜHENDUSED. Loomisel on Läänemere kaplanite organisatsioon, asutajateks on kaplaniteenistused kes senini osalenud Läänemere kaplanite konverentsidel. Arutusel on ka Kariibi mere kaplaniteenistuste juhtide konverents, millest olla huvitatud peamiselt Jamaica. Lähemad andmed siin aga puuduvad.
7.4 VÄLISRIIKIDE PEAKAPLANITE AUASTMEID Kindralleitnant: Argentiina (välipeapiiskop), Gruusia, Hispaania, Itaalia, Prantsusmaa (rooma-katoliku välipiiskop). Kindralmajor: Argentiina (maa-, õhu- ja mereväepiiskopid), Austria, Belgia, Brasiilia (rooma-katoliku), Lõuna-Aafrika, Poola (rooma-katoliku välipiiskop), Prantsusmaa (protestantlik peakaplan & pearabi), Suurbritannia (kolm: mere-, maa- ja õhuväe kindralkaplan), Ungari (rooma-katoliku & protestantlik välipiiskop), Tsiili, USA (kolm: maa-, õhu- ja mereväe kindralkaplan), Venetsueela.
Brigaadikindral: Austraalia (kolm: maa-, mere ja õhuväe peakaplan), Bulgaaria, Iirimaa, Iisrael (pearabi), Kanada, Kreeka, Poola (ortodoks ja protestantlik välipiiskop), Rootsi, Rumeenia, Sloveenia (rooma-katoliku peakaplan), Soome, Ungari (pearabi), Uus-Meremaa. Kolonel: Brasiilia (protestant), Bulgaaria, Holland, Lõuna-Korea, Leedu, Norra, Portugal, Slovakkia, Sloveenia (protestant), Sambia, Sierra Leone
Kuna aprillist 2004 on Eesti NATO liige.
(tegelikult kol-ltn), Taani (kolm: maa-, mere- ja õhuväe peakaplan), Tsehhi Vabariik. Kolonelleitnant: Angola, Kamerun, Keenia, Nigeeria, Luksemburg. Kapten: Sveits (kõik kaplanid, vaatamata ametikohale, on kapteni auastmes). Eraisik: Bosnia-Hertsegoviina (välipiiskop), Gruusia, Horvaatia (kaks: välipiiskopi ja kaitsejõudude mufti), Läti (kohta täidab tulevikus arvatavasti kaitseväeametnik), Saksamaa (kaks välipiiskoppi ja kaks Generaldekan'i), Ukraina, Vatikan, Venemaa (piiskop).
KAKS NÄIDET VÄLIPASTORITE RIIETUSEST. Vasakul ROOTSI VÄLIPASTOR XIX SAJANDI TEISEL POOLEL.(Gustaf Cederströmi maal 1887). Paremal SAKSA VÄLIPASTORID PIDULIKUS ÕHTUVORMIS, VORM OLI KASUTUSEL SAKSAMAAL AASTATEL 18401945. SAMASUGUSED NN LUTERKUUED OLID SAMAAEGSELT KASUTUSEL EUROOPAS, USAs JA SUURBRITANNIA ASUMAADES. (Vt Daivis, Brian L., ,,GERMAN ARMY UNIFORMS and INSIGNIA 1933-44". London, Arms and Armour Press, 1992, lk 139).
LÕPPJÄRELDUSED
AVASTUSED ja ARENGUTENDENTSID
Sõja- ja kaitseväelasi teeninud või teenivate vaimulike tegevust Eestis või eestlaste seas ei ole ilmselt senini uuritud. Ma loodan, et see teema pakub tulevikus huvi nii kiriku- kui sõjaajaloolastele. Käesolev töö võiks olla tulevastele uurijatele kasulikuks sissejuhatuseks. Uurimuse üheks eesmärgiks on kaardistada Eesti sõjamehi teenivate välivaimulike tegevust Eesti pinnal ajal, kui siin tegutsesid suuremad eestlastest moodustatud üksused. Ei ole üllatus, et töö käigus mulle tundmatuid uusi suuri avastusi esile ei tulnud. Lootus leida kinnitust, et Eesti kaplaniteenistusel on eelkäijaid juba Põhjasõjaeelsetest aegadest, ei täitunud. Tulevikus võib ehk leida andmeid välivaimulikest, kes Mõõgavendade või Saksa ordus, Eesti ala piiskoppide vägedes, Liivi sõjas või Gustav II Adolfi armees eestlastest sõjamehi eesti keeles usuliselt teenisid. Tõenäosus selleks ei ole aga autori arvates kuigi suur. Eeltoodu muidugi ei välista, et eriti XIII sajandil, võis leiduda eestlastest või eesti keelt kõnelevaid preestreid, kes osalesid mõnel sõjakäigul, kuhu eestlasi oli kaasatud. Samuti on võimalik, et XVIII sajandi alguses võis olla Lõuna-Eestis Poola vägede koosseisus mõni eestlasest preester. Välistada selliseid võimalusi ei saa, sest teadupärast püüdis rooma-katoliku kirik oma usu huvides alati leida või välja õpetada kohalikku keelt ja olusid tundvaid vaimulikke. Uut, seni eesti keeles avaldamata ja raskesti kättesaadavat informatsiooni avastasin peamiselt rootsikeelsetest Rootsi välipastoratuuri poolt väljaantud trükistest ning ajavahemikku 1561-1721, eriti Põhjasõda käsitlevatest sõja-ajaloolistest uurimustest. Vähesel määral leidus mulle huvi pakkuvat ka Rootsi sõja- ja kirikuarhiivs. Olen arvamusel, et Põhjasõjaaegseid peamiselt eestlastest koosnevaid maakaitserügemente ja peamiselt eestlastest moodustatud üksusi võib kindlasti pidada meie rahvusväeosadeks564. Samuti nagu seda olid näiteks Vene armee koosseisus 1917. aastal moodustatud 1.
Vähemalt reakoosseis oli komplekteeritud peamiselt eestlasest.
Eesti diviis või siis 1941-44. aastatel moodustatud Omakaitse, Ida- ja Politseipataljonid, Eesti leegion, 20. diviis ning Piirivalverügemendid565. Põhjasõjaaegseid eestlastest moodustatud üksusi ning nende usulist teenimist võib pidada selleaegsetele normidele vastavaks ning see ei jäänud põhimõtteliselt maha riigi-Rootsi ja Soome üksuste tasemest. Uuringutest ilmneb, et Vene tsaariarmees ja keiserlikus mereväes oli pärast Krimmi sõda sõjameeste usuline teenimine kõrgemal tasemel, kui seda kirikuringkondades senini on eeldatud. Siiski on tänaseni suhteliselt napid andmed vene apostlik-õigeusu kiriku hingehoidliku tegevuse kohta tsaari relvajõududes. See valdkond vajaks lähemat uurimist vene keelt valdavate kirikuajaloolaste poolt. Samuti oleks huvitav leida uusi andmeid eestlastest luteri usu vaimulike tegevuse kohta Vene-Jaapani sõjas. Vabadussõjaaegsete üksikute sõjaväeõpetajate ja -preestrite kohta leidub vähemal määral nii dokumente kui nende perekonnaliikmete mälestusi. Säilinud on ka fotomaterjali. Negatiivseid hinnaguid nende tegevuse kohta ei ole ilmsiks tulnud. Olen veendunud, et selleaegsed välivaimulikud olid oma ameti kõrgusel ja seni selgunud andmete põhjal võib öelda, et vähemalt ohvitserkond hindas nende tegevust kõrgelt566. Küsitav on aga, kas välivaimulikke oli sõjaväes piisaval arvul. See arv on küll võrreldav I maailmasõjaaegse Vene567 ja Saksa armee välivaimulike arvuga, kuid näiteks inglastel inglise koloniaalüksustel ja USA armeel oli samal ajal jalaväediviisides kaplaneid vähemalt neli korda rohkem568.
565 Sellesse nimekirja võib lisada Soome armee Eesti vabatahtliku rügemendi JR 200 ning tinglikult ka pärast II maailmasõda Saksamaal liitlaste (peamiselt USA) poolt moodustatud eestlastest koosnevad vahi- ja töökompaniid. Nõukogude armee koosseisus 1940. a-l ja hiljem moodustatud eestlastest üksused (22. Territoriaalse laskurkorpuse kaks diviisi ja 78. Eesti laskurkorpuse kaks diviisi ning mõlema korpuse staapidele allunud väeosad) peavad minu arvates sellest nimekirjast siiski välja jääma. Ehkki tegu oli rahvuslike väeosadega, kaitsesid need palju vähem eesti rahva huve kui Eesti üksused Soome ja Saksa relvajõududes. Eestlaste astumine Saksa armeesse suurenes, kui endine peaminister prof Jüri Uluots avaldas oma toetust 1944. a jaanuari mobilisatsioonile. Pean märkima, et endise Nõukogude Liidu sõjaveteranid ja ajaloolased ning käesoleva töö retsensent dr Ago Pajur autori seisukohta ei jaga. 566 I diviisi ja Viru rinde ülem kin-mjr Aleksander Tõnisson oli oma poja Leo Tõnissoni andmetel ilmselt rahul oma diviisi vaimulikega. Samasugune oli ka sanitar-kin-mjr Arthur Lossmanni ja mjr Ernst Tiiveli hinnang. Säilinud mälestusteostes ei ole sõjaväelased küll sõjaväevaimulikke maininud või siis teinud seda ainult möödaminnes. Samas aga ei ole ka negatiivseid hinnanguid esile tulnud. 567 N-ltn Andrei Sõtsovi andmed. 568 Autoril pole põhjust uskuda, et antud ajavahemikus oleksid inglased või kanadalased olnud usklikumad kui sakslased või venelased.
Vabadussõjale järgnenud rahuperioodil a-tel 1923-35 muutus vaimulike ja kaitseväe koostöö tagasihoidlikumaks. Sama võis täheldada, et ka mujal Kesk- ja Põhja-Euroopas, näiteks Rootsi relvajõududes ei olnud välipastoreid aastatel 1925-39569. Erandiks oli siin Soome. Kuigi Eestis sõjaväevaimulike organisatsioon 1936. aastall juriidiliselt taastati, jäi selle mõju ka nüüd ilmselt tagasihoidlikuks. Sõja-, okupatsiooni- ja pagulasaastatel tundsid sõjamehed vajadust nii jumalasõna kui välivaimulike järele. See ilmnes sõdurite suhtumisest nii Soomes, idarindel kui ka peale sõda Saksamaal. Peale Eesti taasiseseisvumist pani uuele kaplaniteenistusele aluse kolonel Michael Viise. Ta alustas küll nullist, kuid kasuks tulid tema rikkalikud kogemused pikaajalisest kaplanitööst USA õhujõududes. Taastatud Eesti kaitseväe kaplaniteenistus on kümne aastaga vastuvaidlematult jõudnud nii hariduse, väljaõppe kui kaplanite andumuse osas NATO kaplaniteenistuste tasemele. Me oleme aktsepteeritud nii teiste NATO liikmesriikide kaplaniteenistuste, relvajõudude kui ka enamuse meie kaitseväelaste poolt. Meie kaplanid on haritud ja saanud hea koolituse nii Eestis kui välismaal. Silmatorkav on doktorantide ja eriti magistrantide suur protsent. Võrreldes 1919.-1923. ja 1936.-40. aastatega on tänapäeval Eesti kaitseväe kaplaniteenistus märksa aktiivsem ning ma julgen öelda, on kaitseväe arengule kindlasti kaasa aidanud.
KOKKUVÕTTEKS
Eesti kaitseväe taastatud kaplaniteenistus on tänapäeval küll ainult kümme aastat vana, kuid ta võib tagasi vaadata pikale ajaloole, mis kindlasti ulatub Põhjasõja päevadeni, ent võibolla isegi kaugemale, ning millele me võime tänulikud olla. Võime olla õnnelikud, et sellest ajaloost ei ole ilmnenud midagi, mille pärast meil oleks põhjust häbeneda. Vastupidi - meie eelkäijaid kaplaniteenistuses ei ole just eriti arvukalt, kuid nad on võtnud oma kutsumust alati tõsiselt ning olen veendunud, et nende kohta on maksvad Piibli sõnad ,,Õndsad on need, kes Issandas surevad nüüdsest peale; tõesti, ütleb Vaim, nad hingavad oma vaevast, sest nende teod lähevad nendega ühes!"570. Pean ka oma kohuseks kinnitada, et sääraseid välivaimulikke, nagu Jaroslav Haseki Svejki lugudest tuntud välipreester Otto Katz, Eesti välivaimulike seast ei ole leida. Olen veendunud, et selliseid ei saa
Vt Nilson, John KYRKAN I FÄLT. Stockholm, Svenska Kyrkans Diakon-styrelsens Bookförlag, 1940, lk 48-66. 570 Joh ilm 14:15.
ka kunagi olema, selliseid ,,vaimulikke" Eesti kaplaniteenistus ei ole tolereerinud ega tee seda kindlasti ka tulevikus. Ajaloost on alati palju õppida. Selle tundmisel on aga vähemalt loota, et varem tehtud vigu ei korrata. Tundes oma minevikku, oskame hinnata seda, mis meil on. Samuti tänada Jumalat, et alati on leidunud vaimulikke, kes on ka kõige raskematel momentidel valmis seisma meie sõjameeste kõrval nii rahu- kui sõjaajal, nii kodumaal kui võõrastel tandritel.